25 - 26 aprill "Jüriöö ülestõus 2009"

[suvaline-laps-tüüp]

Oh päris hea Jüriöö oli see aasta. Kuna ise olen alaealine ja tõsiseltvõetavat rolli raske saada, siis peab ise vaeva nägema, et lõbus oleks. Alustasin miski orvuna Väekülast, kellest oleks võind saada tüüp, kes kogu aja kuni sõja alguseni kuulekalt külas passib, aga vot nii ei viitsind tänavu. Võtsin ühe Ülo-venna kaasa ja läksime suurte teede peale, et äkki keegi tuleb, keda maha saaks tappa, aga ei paistnud. Liikusime linnuse juurde, et äkki seal mõni nõrk sakslane keda tappa, aga leidsime hoopis kaks usuvenda, kes hiljem kahjuks ära surid. Nendelt saime vaimset abi ja nad vähendasid natuke mu tapahimu ja väga osavasti vastasid mu jumalakaugetele küsimustele. Aga Väekülas oli samal ajal olukord täitsa segane, keegi ei saand aru, mis toimub ja kui kaks meest otsustasid luurele minna, mindi poole külaga kaasa. Aitasime Üloga olukorda natuke parandada ja kutsusime pool küla tagasi, et keegi neile mõistuse pähe peksaks.

Hakkas kuidagi igavaks kiskuma ja oli valik, et kas minna koos tüüpidega metsa luurama või siis järgi joosta kahele osavamale larpijale ja neid tüüdata, ning põnevuse lootuses kaasa minna. Läksin nendega siis kaasa, rollikirjeldus kah ütles et pean mingi tugevamatele pugeja sorti tüüp olema. Nad pöörasid mu jälle usuvastaseks ning peksime katki ühe künka peale ehitatud õlgedest risti.

Aga need saksa väed polnd üldse nii vihased vennad, kui mina kartsin. Üldse kallale ei tahtnud tulla, isegi kui provotseerida nende salga nina all. Hiljem nad meid siiski jälitama vist asusid ja ei tea kas just meie pärast asi olemata oleks jäänd, aga mingi teise väega nad tee peal kokku sattusid ja surma said. Kärjääris asuvad väed, kes justkui pidid maainimestele sõbraks olema võtsid aga relvad käest ja üritasid meid ühe koha peal hoida, aga minema jooksime. Tore, et nad äravõetud relvi ära ei retsind, vaid hommikul sai need samast kohast tagasi ka. Hiljem sattusime uuesti kokku sakslaste väega, kes idee poolest kurjemad oleksid pidanud olema, aga jälle lasid meil vabalt mööda jalutada.

Tore, et lahing siiski hommikul toimus ja kõik isiklikud asjad, mis ma metsaseltsi maja bussi peale joostes ja ainult magamiskotti kaasa võttes Väekülla hülgasin, hommikuks ikka veel alles olid.
Kõigile algajatele larbivendadele nagu mina, nii palju, et peate ise jamama, et aega enne lahingut parajaks teha. Näiteks targutage, pugege tugematele, riskige ja põgenege vaenlaste eest. Ideaalne rollikirjeldus oli selline, mis mulle saadeti.

[glikorgo]

[Timmo]

Väga egoistlik on täiesti ilma põhjuseta kedagi maha lüüa ja veel nii mängu alguses.
Ksa te inimesed ei mõtle, et tullakse ju kohale ka väga kaugelt ja on nähtud palju vaeva kostüümide ning oma rolliga ning mängija loodab saada kord aastas toimuvalt Jüriöö ülestõusult head kogemust. Mitte kiiret mahalöömist. Aga mis teha, inimesi on erinevaid.

Mäng meeldis väga. Päevane lahing oli mõnus vaheldus.

Sellest ma aru ei saa, linnust aidatakse ehitada, talgutöödest võetakse osa. Kõik töötavad ja asi areneb, aga hiljem jäetakse praht maha, taandareng ju.
Kõigile kes Kassinurmes ilusat loodust nautinud on, seal larpinud mida iganes teinud - austage seda kohta, ärge käituge temaga halvasti. See on ju meie kõigi oma, ja keegi meist ei tahaks tulla prügimäele.

[Randiel]

Suur tänu kõigile korraldjatele ja osalejatele ilusa ürituse eest!

Nalja sai ja lahingut said ja kenasid neide sai hullutatud ja ilm oli super jne.

Kui nüüd lähemalt rääkida määras mu auväärt isand mind oma maaväkke (peene saksakeelse sõnaga "landvaffel" või midagi taolist) ja seletas, et see on selleks et ma omandaks kogemusi. Kogemusi sain. Meie väike ja noorepoolne maavägi pluss mina, auväärt isand Von Hesse ja ää karand sepp Geets manööverdasime vastaste vägede vahel nii mis hirmus. Õnneks teadsin ma koguaeg et Jeesus on meie poolel (sest nii on Piiblis kirjas... ma arvan. Ise ma väikest kirja küll lugeda ei oska...Aga Piiblis on kõik tähtis kirjas.) Lõpuks taandusime me küll tagasi linnusesse, saates auväärt noorhärra FC Levadia (nii kuulutas kaunis tikand tema särgil) ja veel paar noorsandi metsa luurele. Linnuses sain ma aega täita pugedes meie uuele lossiemandale (kes küll kahjuks meie lossisiandat minule eelistas), ahvatledes nunnasid patu teele (kes küll kahjuks vedu ei võtnud) ja nurudes pühalt isalt armulauaveini (õnnistatud olgu Jeesuse veri!). Kui koitis uus päev algas ka kole lahing mis peale kilpide hoidmist ja odaga suskimist lõppes küll minu õnnetu langemisega raskete odahaavade läbi ja linnuse langemisega.

Teie vuntsidega hurmur ja isanda kannupoiss,
Aotõiv ARUKAS (nimi on ARUKAS! ARUKAS! ma kordan!)
http://public.fotki.com/olev/toimumised ... 90777.html

[Toomas]

Tänud sündmuse korraldajale ja ilmataadile. Illustreerin omalt poolt mõne pildiga.
http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... ssinurmes/

[Batu]

http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... large.html

Kas järgmine aasta plokkvibuga võib tulla, kui tõmbejõud jääb reeglite piiresse?

[Bernard]

Sinu pildil olev vibu pole plokkvibu - tegu on lihtsalt sportvibuga. Nende kasutamist Jüriööl pole minuteada kunagi keelatud. Plokkvibusid pole kasutusel näinud kuna nende tõmbetugevused jäävad harilikult lubatust väga väljapoole. Sportvibud on samasugune nähtus nagu dressid ja tossud - ilus ju pole aga keelatud ka mitte. Eks ise tead kuidas välja tahad näha.

[Tambet]

Copy www.mytofest.ee -st

Mina jõudsin ka see aasta Kassinurmele päev ennem, ehk reedel.
Reedel sai väheke kätt harjutada nii relva meisterdusel, kui ka võitlusel varakult kohale jõudnud matside vastu. Sellega märkasin, et käsi on ikka aeglaseks ja nõrgaks jäänud, aga pika trenni peale sai enamvähem tööle. Õhtul oli jällegi tore lõkke ääres istuda, juttu ajada, rüübet võtta ja natuke liha järada.

Laupäeval sai siis silmad lahti tehtud kell pool kümme ja põhimõtteliselt kohe läks müttamiseks. Alguses telgiga ära kolimine linnuse taha ja siis kohe palke vedama. Töötamise kohapealt tahaks väga tänada neid väikesi, keskmisi ja suuri, kes ilusti aitasid linnuse ees seda laastujama koristada ja kuulasid korralikult mu ideid ja lõpuks ka sõna. Loodan, et ka järgmine aasta olete nõus Püha Ööd laulma.
Nüüd jätan tunnikese vahele, mis läks põhimõtteliselt riietumisele ja relvastumisele.

Aga eks siis mäng hakkas ja põhimõtteliselt kohe läksime Nugiseküttidega (hiljem Nugisenussijad) tiigi äärde, kui järsku mingisugused marus matsid liikusid meie linnuse poole. Igaks juhuks läksime linnuse juurde tagasi ja siis ei tahetud enam meid müüride vahele tagasi lasta ja hakkasime kartma, et peamegi siia linnuse ette puhkama jääma. Õnneks tuli ikkagi auväärt isand Von Hesse ja kutsus meid sisse. Minu suureks üllatuseks kuulsin linnuses, et maarahval on plaanis linnust rünnata ja peale kuuldut otsustasime minna metsa maad kuulama. Sai siis mindud karjääris asuva küla juurde põõsasse istuma ja ümbrust jälgima. Mõne aja möödudes välja ei julenud enam põõsast tulla, kuna meist 20 meetrit eemal oli kari mustades ürpides matse kes valjuhäälselt rääkisid mingisugusest rünnakust ja kuidas nad tahavad meie lehmi ja muidu kariloomi endile. Umbkaudu paari tunni möödudes läksid matsid suures kolonnis juba linnust ründama. Vastutasuks tulime põõsast välja ja rüüstasime nende küla. Peale rüüsteretke sammusime mööda erinevaid metsateid linnamäe juurde. Seal saime nahutada paari üksikut vaenlast ja lõpuks tuli ka meile info, et voolu pole ja mängul on STOP. Seda kuuldes läksin siis jällegi rüübet võtma ja sai kella viiest magama.

Pühapäeval siis tegin silmad lahti kell pool kaheksa. Äratuseks kohe külm rõngassärk selga ja lahingut ootama.

Hakkas esimene lahing ning sai Aotõiv Arukaga ja Lätlastega selle matside imeehitise juures linnust kaitsta kuni sain VG odatorke rindu ja langesin õilsalt meie vastabiellunuid kaudselt kaitstes. Vähemalt suutsin mõned matsid enne seda endaga kaasa võtta.

Tuli linnuse kaitse number kaks. Selle alguses olin jälle samas kohas kus ennegi, aga üsna pea kutsuti mind linnuse värava juurde. Langesin kähku, aga jällegi oli ka minu mõõk verine. Umbes 25 minuti möödudes olin jälle linnuses mõõgaga vehkimas. Siis ma enam nii kiiresti lahingusse ei tormanud. Tüki aja möödudes pääsesid aga vaenlased kahjuks linnusesse. Andsin endast kõik kuid nende ülekaal ja korralik taktika võitis meid.

Mõõgamees Tambet (http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... large.html ) tänab kõiki hea ürituse eest. Kahju küll, et vool kadus aga sain vähemalt linnust arendada ja ka madistada.

[tave]

Mina mängisin oma sõbraga lihtsalt ühte lolli sulast väekülas. Veits õrritasime teisi sulaseid, käisime naaberkülas relvu toomas, kuna pidime selle eest kahekordse portsjoni saama. Mida me saime - 0 relva ja vanema käest õiendada.... Seal Väekülas olid üldse väga segased lood: Seal toimus minu nägemust mööda üks suur jooming ja laaberg. Muidugi oli ka häid rollimängijaid, kelle tegevust oli lust jälgida, aga ikkagi... Külavanemaga oli ka kahtlane värk. Kord tuli mingi väike poiss ja teatas, et tema on Karukämmal, siis tuli õige Karukämmal ja juhtis hästi oma küla, siis valiti mingi uus külavanem, kuna vana ei tahtnud sõtta minna. Ise ei saanudki ei rollisiseselt ega -väliselt mõhkugi aru. Läksin lihtsalt massiga kaasa.

Natuke pettumus oli küll, et öösel lahing ära jäeti, aga mis seal parata. Kellegi süüks seda panna ei saa ja eks see oleks ju ohtlik ka olnud. Hommikul oli lahe.

Aitäh korraldajatele !

Pooldan ka alkoholi keeldu...

[Tambet]

Alkoholi suhtes võiks olla, et ainult täiskasvanutele. Ja mingit moodi rangem kontroll peale. Ja muidu võiks ka reeglite alla visata kostüümid. Ehk siis kostüümita mängima ei saa. Kuna mind ajas küll see aasta närvi mingi tolgus FC Levadia pluusiga. Mitte, et mul selle klubi vastu midagi oleks, aga mängu siseselt oli jube vaadata. Kostüüm tahab ainult natukene peale hakkamist ja see pole ju palju palutud.

[Erlessa]

Alkoholiprobleem oli jah väga teravalt olemas. Väekülas, kus mina olin, oli mingisugune kamp noori, kes terve ürituse vältel ainult suitsetasid ja kaanisid alkot (ja ma võin pea anda, et nad olid alaealised), neil oli lisaks kaasas mõned tüdrukud (kes nendega nende ajaviitmistes mõistagi osalised olid), kes lisaks kõigele ei olnud mängijad, vaid hängisid lihtsalt seal.
See kamp häiris väga palju teisi rollimängijaid seal külas (välja arvatud juhul kui nad kollektiivselt olid jalga lasknud metsa hulkuma ja "sakslasi tapma") ning nullis jüriööst saadud elamuse täielikult.

Lisaks veel niipalju, et teiste mängijate palvetele olla vaiksem, püüda olla rollis ja nõnda edasi see kamp loomulikult ei reageerinud.

Loodan väga, et korraldajad võtavad järgmisel aastal selliste asjade vältimiseks midagi ette.

[Die]

Tulekummardaja emand Lõõsk tänab väga kõiki tulekummardajaid suurepäraselt veedetud aja eest. Väga lõbus ja vahva oli teiega.
Austus ja kiitus kõigile teistele, kes vähegi võtsid rolli mängida (eriti jäi meelde Väeküla (?) perenaine, kes meile elavalt kirjeldas millised lehmad tema karjamaal söövad ja keda sa hiljem kurjadest mõtetest vabaks loitsitud ning uudishimulik külamees kõrtsu man, kes oli küll IG väga tüütu, aga OG väga vahva, et viitsisid!)

*liitub urinaga kõigi nende põrsikute suunas, kes olid liialt vägijooke tarvitanud ja sellega teiste hääd olemist rikkusid*

Tänud tegijatele ja olijatele! Sai mõnusalt oldud ja vanu sõpru nähtud. Mõnusmõnus.

[Toomas]

Väikese muudatusega lisasin 2009 kausta.
Galeriisse saab aadressilt http://www.toomas.meediakunst.ee
Galerii enda aadress http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... ssinurmes/
Tsiteeritud vibumehe aadress nüüd http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... large.html
Vapper Mõõgamees Tambet nüüd http://toomas.meediakunst.ee/gallery/20 ... large.html

[turmakoll]

On üldiselt teda, et ükski plaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega. Sellegipoolest on parem omada plaani, kui seda mitte omada. Luhtumine on alati õppetund ja osutab millelegi, mida järgmine kord silmas pidada. Seekord juhtus nii, et minu plaan ei elanud üle isegi kokkupuudet liitlastega. Kus ma siis alt läksin? Inimestele ei meeldi kaotada ja nad virisevad iga jumala kord kui VG käest jälle kesta peale saavad. Samas ei õpi nad oma kaotustest midagi ja ei mõista, et ainus võimalus võita on tegutseda koos ja ühise plaani järgi. See aga eeldab kõrgemalt tulnud korralduste täitmist.

Tahtsin jaotada oma jõud rühmadeks ja turvata nende abil linnuseesise ala, et seal oleks võimalik tegeleda rollimänguga. Oli vaja korraldada vastuvõtt ja pulmad. Linnusesse pidime taanduma alles vahetult enne piiramise algust. Korralduste kiireks edasiandmiseks olin valmistanud ette kirjalikud juhendid erinevatele üksustele ja isegi lasknud need vene keelde tõlkida. Süsteem oleks toiminud eeldusel, et inimesed teevad, mis neile öeldakse. Seda aga ei juhtunud.

Mul oli linnuses üks rühm eestlasi, ülejäänud olid lätlased ja venelased. Kohe alguses tekkis tugev keelebarjäär. Lätlased olid ülbed ja tahtsid oma rida ajada. Alguses ei olnud nad üldse nõus minu korralduste järgi tegutsema. Kui ma ütlesin, et see on ainus võimalus, olid nad torisedes nõus. Nende tegevust polnud aga võimalik üksuste kaupa koordineerida, kuna nad ei suutnud meelde jätta isegi nende rühmadele antud eraldusnumbreid. Seega polnud võimalik rühmadel omavahel vahet teha, polnud aru saada, kes on rühmajuhid ja kes keda käsutab.

Tegin kohe alguses kohutava vea ja panin ühe venelastest garnisoni ülemaks. Kuna nad asusid kohe saabudes agaralt tegutsema ja kaitserajatisi ehitama, arvasin et see on hea mõte. Aga ei olnud üldse. Garnisoni ülem Altusman oli küll kõva sebija, aga täiesti koostöövõimetu. Ta patras nagu tatraveski ja ei kuulanud, lugenud ega täitnud ühtegi talle antud korraldust. Ta ei tegutsenud tema käsutusse antud üksustega, vaid haaras kaasa mehi erinevatest rühmadest ja keeras kogu hoolikalt kavandatud süsteemi paari hetkega pea peale. Sellest sündis kaos, mille sortimise peale kulutasin tunnijagu aega, mispeale lõin käega ja läksin üle improvisatsioonile.

Minu jaoks läks kogu rollimäng tekkinud segaduse nahka. Värav barrikadeeriti kinni, nii et sealt oli võimatu inimese moodi välja saada. Ma olin enne Altusmanile vähemalt viis korda rääkinud, et kui ta tahab väravat barrikadeerida, siis peab olema tõke vähemalt osaliselt eemaldatav, et inimesed saaksid sealt läbi käia. Väljaspoolse tegevuse koordineerimine muutus üha keerulisemaks. Mingist rollimängust ei saanud juttugi olla, sest isegi meestel oli raskusi sellest asjandusest üle ronimisega, naisterahvastest rääkimata. Ainus tegevus inimestele, kes polnud sõjamehed, oli istuda pimedas nurgas koos munkadega ja laulda.

Siiski ei läinud kõigi üksustega nii halvasti. Hanso on hea pealik, vapper võitleja ja mehed on distsiplineeritud. Tegime tema inimestest kiiresti kaks erinevat üksust. Üks jäi linnusesse, teised hiilisid ülima saladuskatte varjus ükshaaval linnusest välja ning tekitasid vaenlasele äkkrünnakutega suurt kahju. See oli väga hea töö. Samuti ei olnud algusest peale mingeid arusaamatusi maakaitsemaleva ehk landwaffega, mille kõige noorem murdjakääbik oli seitsme aastane. Nad said oma ülesannetega väga hästi hakkama.

Positiivne ilming oli seegi, et meiega liitus mitu gruppi, kellest seda alguses polnud oodata. Meie leer saavutas tõnu edukale diplomaatiale päris suure arvukuse, nii et üldiselt polnud muretsemiseks põhjust. Siniste kilpidega liitlased, soomlased vist, nõustusid mind teenima, kui ma nende maa maksudest vabastan. Alguses ma neid väga ei usaldanud, sest nad olid koos Arhonti paladiinidega, kes olid ilmselgelt vastaspoolel. Altusman ja venelased ei usaldanud neid üldse ja ei tahtnud linnusesse sisse lasta. Hoidsime neid luures ja patrullis, kuni vaenlaste põhivägi ilmus ja neid meist ära lõikas.

Teine meiega liitunud grupp olid Saremaa mehed, kelle ustavuse ostsime hõbeda eest. Ka nemad jäid vaenuväe saabumisel vaenlaste seljataha. Jõudsin nende pealikule veel viimasel hetkel öelda, et nad tagantpoolt ründaks, siis oli vaenlane juba värava taga. Pidasime läbirääkimise ka Väeküla vanema Karukämblaga, kuid hetk enne värava sulgemist saabus lõõtsutades käskjalg ja lausus traagilisel ilmel: „Väeküla vanem Karukämmal on tapetud!“ ning kadus pimedusse. Väravad pandi kinni.

Lõpuks olid linnuse all Bernard oma VGlistega, rahvas teisest külast, tolle Karukämbla omast, ja Arhonti paladiinid. Noh, ja kõige põnevama koha peal, midagi kell üksteist läbi, sõitis piiramistorn juhtmed maha ja elekter läks ära. Lõplikult. Viga parandada ei õnnestunud ja mäng lükati hommikul kella kaheksa peale. See tekitas palju pahameelt, lätlased torisesid, et tahavad ära minna, teised ei viitsinud nii vara tõusta. Üks tüdruk ütles otse välja, et see on nõme ja hommikul ei saa inimesed mängida, sest nad tahavad öösel juua. Sain selle peale väga tigedaks ja vastasin, et minu arvates pole nende inimeste koht sellel üritusel, kelle peaeesmärgiks on joomine.

Hommikul said mõned maast lahti, teised jälle ei saanud. Paljud olid purjus, Altusmani kohale ei ilmunud. Tema asemel oli üks vintis olemisega kapten, kes vehkis kettnuiaga ja kamandas käredalt, ilma et keegi oleks teda kapteniks määranud. Noh, vähemalt peksis ta suure hulga inimesi maast lahti, kes muidu poleks võibolla tõusnud.

Algul oli müüridel hõredavõitu, aga kui Saaremaa mehed eesotsas Kristjani ja Juhaniga kohale tulid, sai mehi juba üle kolmekümne. Ma ei ole päris kindel, aga arvan, et lõplik seis jäi kusagil sada ründajat neljakümne kaitsja vastu. Võitlus oli üsna pikk ja tasavägine. Bernard oli ehitanud hiiglama kõrge piiramistorni, millest talle tulu ei tõusnud ja ehitustellinguga sarnaneva suure puki, mis osutus geniaalseks riistapuuks. Sellel sai palju mehi korraga kindlal pinnal seista. Lõpuks ronisid paladiinide vibumehed ja siis ka VG katusele ning tungisid sealtkaudu sisse. Linnusesaksad ei palunud armu, venelased ja lätlased võitlesid nagu mõirgavad lõukoerad, enne kui kõik maha löödi. Isegi põlvepikkustel murdjakääbikutel õnnestus suuri VG võitlejaid maha võtta, lüües neile seljatagant turvistamata jalgadesse.

Kuna oli lõbus ja ilm oli super, otsustasime Bernardiga, et teeme veel. Aga lätlased läksid minema ja venelaste jaoks oli kaotus liiga kibe pill alla neelata. Ma ei näinud selles, et linnus ära võeti küll midagi halba. Tore oli. Venelased on muidu lahedad poisid ja meeldib lüüa küll, aga meeldib ka juua ja kaotada ei meeldi. Ju olid pead haiged.

Teises lahingus olid siis ainult eestlased ja mõned soome poisid. Leerid jagati ümber ja linnusesse saadeti mehi juurde. Ehitasime uue barrikaadi, kuna vana oli ära lammutatud. See sai nii kõva, et vaenlane loobus värava kaudu sissetungimisest. Seekord löödi ka katuserünnak edukalt tagasi. Kui ründajad olid natuke haavu lakkunud väraval ja katusel saadud koslepist, üritati uuesti. Lõpuks õnnestus neil värava kõrvalt üle müüri tulla ja seal kanda kinnitada. Võitlus käis vaata et viimase meheni, enne kui kõik saksad maha löödi, nii et põlvepikkust poisikestki ellu ei jäänud. Viimasena pidas linnuseõuel kahevõitlust väike Ingmar ühe VG soldatiga ja tollel läks tükk aega, enne kui murdjakääbik ükskord maha õnnestus võtta.

[rammjalg]

Mis siis, et öine rünnak nurjus oli kogu üritus tulemist väärt, aga järgmine kord tuleb lihtsalt rohkem nooli kaasa võtta, sest kui VG vibu meeste peale lootma jääda, et nemad sind lasevad, ja siis nende nooli korjad on lootusetu, karjusin enda hääle veidi kähedeks nende peale!