Postitas turmakoll 16:14 29. Apr 2009
On üldiselt teda, et ükski plaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega. Sellegipoolest on parem omada plaani, kui seda mitte omada. Luhtumine on alati õppetund ja osutab millelegi, mida järgmine kord silmas pidada. Seekord juhtus nii, et minu plaan ei elanud üle isegi kokkupuudet liitlastega. Kus ma siis alt läksin? Inimestele ei meeldi kaotada ja nad virisevad iga jumala kord kui VG käest jälle kesta peale saavad. Samas ei õpi nad oma kaotustest midagi ja ei mõista, et ainus võimalus võita on tegutseda koos ja ühise plaani järgi. See aga eeldab kõrgemalt tulnud korralduste täitmist.
Tahtsin jaotada oma jõud rühmadeks ja turvata nende abil linnuseesise ala, et seal oleks võimalik tegeleda rollimänguga. Oli vaja korraldada vastuvõtt ja pulmad. Linnusesse pidime taanduma alles vahetult enne piiramise algust. Korralduste kiireks edasiandmiseks olin valmistanud ette kirjalikud juhendid erinevatele üksustele ja isegi lasknud need vene keelde tõlkida. Süsteem oleks toiminud eeldusel, et inimesed teevad, mis neile öeldakse. Seda aga ei juhtunud.
Mul oli linnuses üks rühm eestlasi, ülejäänud olid lätlased ja venelased. Kohe alguses tekkis tugev keelebarjäär. Lätlased olid ülbed ja tahtsid oma rida ajada. Alguses ei olnud nad üldse nõus minu korralduste järgi tegutsema. Kui ma ütlesin, et see on ainus võimalus, olid nad torisedes nõus. Nende tegevust polnud aga võimalik üksuste kaupa koordineerida, kuna nad ei suutnud meelde jätta isegi nende rühmadele antud eraldusnumbreid. Seega polnud võimalik rühmadel omavahel vahet teha, polnud aru saada, kes on rühmajuhid ja kes keda käsutab.
Tegin kohe alguses kohutava vea ja panin ühe venelastest garnisoni ülemaks. Kuna nad asusid kohe saabudes agaralt tegutsema ja kaitserajatisi ehitama, arvasin et see on hea mõte. Aga ei olnud üldse. Garnisoni ülem Altusman oli küll kõva sebija, aga täiesti koostöövõimetu. Ta patras nagu tatraveski ja ei kuulanud, lugenud ega täitnud ühtegi talle antud korraldust. Ta ei tegutsenud tema käsutusse antud üksustega, vaid haaras kaasa mehi erinevatest rühmadest ja keeras kogu hoolikalt kavandatud süsteemi paari hetkega pea peale. Sellest sündis kaos, mille sortimise peale kulutasin tunnijagu aega, mispeale lõin käega ja läksin üle improvisatsioonile.
Minu jaoks läks kogu rollimäng tekkinud segaduse nahka. Värav barrikadeeriti kinni, nii et sealt oli võimatu inimese moodi välja saada. Ma olin enne Altusmanile vähemalt viis korda rääkinud, et kui ta tahab väravat barrikadeerida, siis peab olema tõke vähemalt osaliselt eemaldatav, et inimesed saaksid sealt läbi käia. Väljaspoolse tegevuse koordineerimine muutus üha keerulisemaks. Mingist rollimängust ei saanud juttugi olla, sest isegi meestel oli raskusi sellest asjandusest üle ronimisega, naisterahvastest rääkimata. Ainus tegevus inimestele, kes polnud sõjamehed, oli istuda pimedas nurgas koos munkadega ja laulda.
Siiski ei läinud kõigi üksustega nii halvasti. Hanso on hea pealik, vapper võitleja ja mehed on distsiplineeritud. Tegime tema inimestest kiiresti kaks erinevat üksust. Üks jäi linnusesse, teised hiilisid ülima saladuskatte varjus ükshaaval linnusest välja ning tekitasid vaenlasele äkkrünnakutega suurt kahju. See oli väga hea töö. Samuti ei olnud algusest peale mingeid arusaamatusi maakaitsemaleva ehk landwaffega, mille kõige noorem murdjakääbik oli seitsme aastane. Nad said oma ülesannetega väga hästi hakkama.
Positiivne ilming oli seegi, et meiega liitus mitu gruppi, kellest seda alguses polnud oodata. Meie leer saavutas tõnu edukale diplomaatiale päris suure arvukuse, nii et üldiselt polnud muretsemiseks põhjust. Siniste kilpidega liitlased, soomlased vist, nõustusid mind teenima, kui ma nende maa maksudest vabastan. Alguses ma neid väga ei usaldanud, sest nad olid koos Arhonti paladiinidega, kes olid ilmselgelt vastaspoolel. Altusman ja venelased ei usaldanud neid üldse ja ei tahtnud linnusesse sisse lasta. Hoidsime neid luures ja patrullis, kuni vaenlaste põhivägi ilmus ja neid meist ära lõikas.
Teine meiega liitunud grupp olid Saremaa mehed, kelle ustavuse ostsime hõbeda eest. Ka nemad jäid vaenuväe saabumisel vaenlaste seljataha. Jõudsin nende pealikule veel viimasel hetkel öelda, et nad tagantpoolt ründaks, siis oli vaenlane juba värava taga. Pidasime läbirääkimise ka Väeküla vanema Karukämblaga, kuid hetk enne värava sulgemist saabus lõõtsutades käskjalg ja lausus traagilisel ilmel: „Väeküla vanem Karukämmal on tapetud!“ ning kadus pimedusse. Väravad pandi kinni.
Lõpuks olid linnuse all Bernard oma VGlistega, rahvas teisest külast, tolle Karukämbla omast, ja Arhonti paladiinid. Noh, ja kõige põnevama koha peal, midagi kell üksteist läbi, sõitis piiramistorn juhtmed maha ja elekter läks ära. Lõplikult. Viga parandada ei õnnestunud ja mäng lükati hommikul kella kaheksa peale. See tekitas palju pahameelt, lätlased torisesid, et tahavad ära minna, teised ei viitsinud nii vara tõusta. Üks tüdruk ütles otse välja, et see on nõme ja hommikul ei saa inimesed mängida, sest nad tahavad öösel juua. Sain selle peale väga tigedaks ja vastasin, et minu arvates pole nende inimeste koht sellel üritusel, kelle peaeesmärgiks on joomine.
Hommikul said mõned maast lahti, teised jälle ei saanud. Paljud olid purjus, Altusmani kohale ei ilmunud. Tema asemel oli üks vintis olemisega kapten, kes vehkis kettnuiaga ja kamandas käredalt, ilma et keegi oleks teda kapteniks määranud. Noh, vähemalt peksis ta suure hulga inimesi maast lahti, kes muidu poleks võibolla tõusnud.
Algul oli müüridel hõredavõitu, aga kui Saaremaa mehed eesotsas Kristjani ja Juhaniga kohale tulid, sai mehi juba üle kolmekümne. Ma ei ole päris kindel, aga arvan, et lõplik seis jäi kusagil sada ründajat neljakümne kaitsja vastu. Võitlus oli üsna pikk ja tasavägine. Bernard oli ehitanud hiiglama kõrge piiramistorni, millest talle tulu ei tõusnud ja ehitustellinguga sarnaneva suure puki, mis osutus geniaalseks riistapuuks. Sellel sai palju mehi korraga kindlal pinnal seista. Lõpuks ronisid paladiinide vibumehed ja siis ka VG katusele ning tungisid sealtkaudu sisse. Linnusesaksad ei palunud armu, venelased ja lätlased võitlesid nagu mõirgavad lõukoerad, enne kui kõik maha löödi. Isegi põlvepikkustel murdjakääbikutel õnnestus suuri VG võitlejaid maha võtta, lüües neile seljatagant turvistamata jalgadesse.
Kuna oli lõbus ja ilm oli super, otsustasime Bernardiga, et teeme veel. Aga lätlased läksid minema ja venelaste jaoks oli kaotus liiga kibe pill alla neelata. Ma ei näinud selles, et linnus ära võeti küll midagi halba. Tore oli. Venelased on muidu lahedad poisid ja meeldib lüüa küll, aga meeldib ka juua ja kaotada ei meeldi. Ju olid pead haiged.
Teises lahingus olid siis ainult eestlased ja mõned soome poisid. Leerid jagati ümber ja linnusesse saadeti mehi juurde. Ehitasime uue barrikaadi, kuna vana oli ära lammutatud. See sai nii kõva, et vaenlane loobus värava kaudu sissetungimisest. Seekord löödi ka katuserünnak edukalt tagasi. Kui ründajad olid natuke haavu lakkunud väraval ja katusel saadud koslepist, üritati uuesti. Lõpuks õnnestus neil värava kõrvalt üle müüri tulla ja seal kanda kinnitada. Võitlus käis vaata et viimase meheni, enne kui kõik saksad maha löödi, nii et põlvepikkust poisikestki ellu ei jäänud. Viimasena pidas linnuseõuel kahevõitlust väike Ingmar ühe VG soldatiga ja tollel läks tükk aega, enne kui murdjakääbik ükskord maha õnnestus võtta.
Ilmaruumi tühjus on lõputu ja inimesele antud võimalus täita see oma nägemustega.