Raha ja üldise passiivsuse seostest

[Kristjan Oad]

Asukohaga seotus. Leerid, mis sealjuures ei ole seiklejate grupid. Eelnevaist mängudest tekkinud "hingeline side".

"Kuninglikud pulmad Arthedainis" ja "Kuninglikud matused Arnoris" olid nii leerilarp, kui üldse olla sai...?

Ise ma ütleks küll, et tegemist oli väga vingelt välja kukkunud üritustega, kus ülikute kehastajate seas käis intriigilarp, sõjameeste hulkade seas sõjalarp (ma siin kuskil eristasin seda lahinglarbist), mõned indiviidid pidasid ka seikluslarpi ning osade leeride siseselt toimus de facto olustikularp.

See oli suht juhus. Aga nüüdse teadvustamise pinnalt analoogselt üles ehitatud mänge veel korraldada...ei tohiks ju keeruline olla?

[Ocazy]

Nende mängude, eriti pulmade, fenomeniks oli vist suhteliselt väike GM-ide kontroll ja väga suur rahvahulk, mis omapäi tegutsedes väga palju ja väga lahedaid sündmusi genereeris. Olustikuga kohanemine toimus seal ka kole kiiresti. Karta on, et need mängud sattusid liiga heale ajastusele, Sõrmuste vennaskonna film oli just välja tulnud, see andis väga hea tõuke ja mängu eel foorumites toimuv oli muidugi kirjeldamatu
Mulle on jäänud mulje, et paljude jaoks oli see elu esimene larp ja taga nutetakse seda siiani
Mina meenutan küll vahel, kuidas me seal kõik ...

[hoarmurath]

Passiivsuse kohta tahaksin öelda ka seda, et seda võib täheldada mingi kindla vanema kontingendi puhul. Ehk. Ma küll ise korraldan ja mängin nii palju, kui füüsiliselt võimalik, ja minuga mängib arvestatav seltskond ja mängud on head.

Lihtsalt võib olla on see, et kõik nišid pole enam täidetud ja selle pärast on paha. Ma teeks, aga mingi ülempiir peab ju olema, ja ise tahaks mängida ka.

See pole nüüd vingumine, et miks nii ja paha, vaid et, tegelikult pole ju nii paha. Kuigi võiks rohkem olla näiteks pikki sarju, kus saabki hunniku erinevat rahvast kokku. Aga seda, mis olemas on, ei peaks ka maha tegema. Kuigi ei pruugi meeldida/huvitada erinevatel põhjustel, mis on vast inimese enda süü juba.

[Irve]

Eks mingilmääral olegi ju elutsükkel: avastamine-vaimustus; arenemine-huvitavus; eemaldumine-lapsed-tüütus-nostalgia. Igaühel kuidagi omamoodi.

[Tindome]

Mida aeg edasi, seda enam olen ma veendunud, et nostalgia on mürk ja kõige suurem pidur igasuguse arengu ees üldse.
Sealjuures, kuigi ma pole iial näinud Uut Ilma, võin ma vähemalt öelda, et Pulmadel ja Matustel ma isegi käisin ja kui mõlemal olid tõesti mõned head momendid, olid nad kokkuvõtteks minu vaatenurgast mingi sürreaalne läbu, kus armujook tekitas amelemispuntraid, igavlevad mängijad tegelesid künka otsas grupiseksiga ja teised kuskil orus päkistaride loomisega (mis oli samuti tugevalt liikidevahelise seksiga seotud tegevus) ja vahepeal hüüti ORKID!, mis tähendas vajadust kaks sammu teelt kõrvale võsa vahele astuda, kuni nimetatud mööda, mingeid mõõkadega tüüpe otsima jooksid.

[arpeau]

[Tindome]

Need ei ole tekkimas, need on juba umbes 4 aastat olemas olnud.

[arpeau]

[sentius]

[VincentArckharum]

Julgen kahelda... võin kinnitada ,et just "pahade" poolel on armastust ülearugi, miks muidu me seda nii lahkel moel jagada soovime!