On mul ka lõpuks aega natuke muljetada.
Väga põnev mäng oli. Esimene kord mul NPCd mängida. Õhtuks surmani väsinud, ülekere sinikaid ja sääse/sipelgahammustusi täis, koju jõudes tuli mitu masinatäit riideid puhtaks pesta ja ma sain vist peast ka veidike põrutada kuna tahan veel
Mõõga-püstoli combo töötas tõesti nii esimeses varitsuses kui hiljem zombina kus oli näha meeleheitlikult taganevaid, laadivaid ja kui lasud otsas siis mõõka haaravaid võitlejaid.
Kilp (mitte energiakilp) võiks eksisteerida küll ja näiteks ka ühe või kaks lasku kinni pidada. Kuidagi kummaline kui mehe seljas olev turvis peab paar lasku kinni aga samasugusest materjalist kilp ei peaks...
Nagu ka mängu ajal mainitud sai võiks igal ühel ka vastavalt oma elupunktide arvule mingi punane kleepribaga riidetükike kaasas olla, et siis kui võimalus tekib oma "haavad" ära tähistada.
Toredamaid hetki mängust:
Varitsus sillal. Nuff said.
Elluärganud ja zombistunud röövlid kiriku juures. Aweron on just paari mõõgahoobiga hävitanud mu ees kõndiva zombi, mina pööran näo tema poole ja küsin "Miks sa teda lõid?" Võimalik, et mulle viirastus hetkeline segadus lahingvenna näoilmes.
Külaelanikud on nõia kinni püüdnud. Oi kuidas ma oleks tahtnud kasutada üht klassikalist tsitaati vesilikust ja sellest kuidas mul hiljem parem hakkas... No vähemalt saime paar lehma per nina ja pidasime ärajoostes plaane, et keda siis järgmise nõia pähe isanda ette tirida... lehmi on ju vaja...
Zombilained. Summas pealejooks ja lootus, et ehk langenult ei võeta enne pead maha kui 100 loetud saan... paraku võtsid sõjardid õige nobedalt õppust ja hakkasid zombisid põhimõtteliselt seibideks raiuma. Oh, well tore oli ikkagi
Poisid, ärge pekske segast.
Mul on ju valus.