Hiline lõikus III - tagasikõla

[Drazic]

Sai siis Uniooni linna eliitrühma "Must" võitleja Rass'i üsnagi edukas päev ja siis kuulsusetu lõpp ka kirja pandud (aga sellest veidi allpool).

Enne seda mainiks veel et minu jaoks oli igati kordaläinud üritus. Esimene LARP - kindlasti ei kahetse et tulin. Teinegi kord tuleks kui ikka lubatakse. Kuna olen ka siiski ainult airsofti taustaga siis tunnistan et kohati vast oleks võinud ka minu poolt olla rohkem rolli välja mängimist. Samas kui võtta KEDA ma etendasin siis võib olla ka mitte.
Meeldis vist suht kõik. Mängu ülesehitus ja sisu. Tegevust oli vähemalt meil palju - passimist sisuliselt ei olnud. Mitte meeldimise osas - mõni "surematu" ikka oli aga noh mine tõesta pärast et "raudselt said pihta" - igaühe enda südametunnistus on selleks.

Ja nüüd siis jutuke:

Päev oli nagu iga teine enne seda... Vihmane. Vähemalt oli soe ja ei sadanud miskit ebamäärast sodi.
Vaatan unise pilguga üle platsi ringi ja veeretan sõdurisaapa terasninaga kivikesi. Üksusesse tulid täna uued poisid. Esmapilgul tunduvad sellised "trigger-happy" tegelased olema, aga kuna Must neid ilmselgelt usaldab, siis pole öelda miskit - sellised ennegi olukordadest aidanud eluga välja tulla. Astun lähemale ja uurin elu. Selgub, et pole nii hirmsad kollid miskit - täitsa normaalsed. Samas on siiski nagu kerge pinge õhus. Teada värk - kõik ootavad lahingu käskusid ja tahavad ennast näidata heast küljest. Ega palju aega möödugi, kui Must nagu vana rahu ise briifi ära teeb ja meid lahingpaaridesse jagab - testimisel tuleb välja, et isegi raadioside töötab (mis on „paugujärgses“ maailmas luksuste alla liigitatav osa).
Igal juhul on selge, et tuleb minna. Töö tahab ju tegemist. Lisaks tuleb üles otsida mõnda aega varem lahkunud Asula tegelased ja vaadata, et need seal omapead kusagil surma ei saaks. Oleks lõpp-kurb küll kui need "sõdurid", kes seal on, ennast näitama hakkaks ja kogemata mõnel meie farmeril pea otsast ära laseks. Õpeta nagu oma lapsi....
 
Hakkame vaikselt mööda metsa liikuma suunas, kus eeldatavalt peaks eelmainitud Asula inimesed olema. Teisel sammul vajub jalg pahkluuni metsa märga pehmesse pinnasesse. Jõuan juba mõelda, et pagan jälle peab terve päeva märgade jalgadega ringi laskma, kuid siis meenub, et jalas on uued saapad, mis eelmisel nädalal ühe konföderaadist ülejooksuku käest "kingituseks" sai saadud. Vaeseke ei saanudki aru, et ega ma ei oleks teda tegelikult nagunii maha laskma ju hakanud. Esiteks, mul oli ainult hea meel, et inimesed hästi elada tahavad ja teiseks, oli kuule ennegi vähe.
Ei saagi kaua kõndida, kui järsku kostavad lähedal asuva künka poolt hääled.  Jääme koos võitlejaga Kurg positsiooni katma ja Must liigub lahingpaariga Braavo vaatama, mis toimub. Mõni hetk hiljem tuleb välja, et leidsime enda tsiviiljuhi ja kamba spetsialiste (tegelikult arvas üks, et Ta on ka sõdur - aga no tere hommikust - keda Sa tongipüssiga ikka hirmutad). Must läks tsiviiljuhiga briifima ja meie jälgisime  perimeetrit, üritades samal ajal maakatele selgeks teha, et nende õnn, et tulijad olime meie, muidu nad oleks juba orjad või siis surnud.
 
Kuna meiega oli ka kaasas suure sõja jaoks oluline sidemast ja see oli vaja kusagile püsti panna, siis liikusime juba koos tehnikuga edasi meie ajutise staabi poole, mille Asula punt oli sama päeva hommikul "vallutanud" (igav liiv ja tühi väli osutasid ilmselt kõva vastupanu). Kuna aga Asula omad ise olid enamuses juba jooksu pannund, siis oli Konföderaatide eriüksuste osas siiski vaja silmad lahti hoida, kuni mast püsti on. Mõeldud tehtud. Kuna oskused olid olemas, sai side suure sõja jaoks püsti kiiresti. Täielik WIN.
Kükitasin kraavis ja ootasin vastas, samal ajal jälgides, kuidas Bravo metsa poole kaob minu raadiosaatjaga (nende oma lakkas töötamast ja luurele metsa ei tasunud ju ilma minna.... Ah jaa  - niipalju siis töötavast raadiosidest . Aga pole hullu, mul head kõrvad.) Minu wingman Kurg pidi ka miski hetk lavalt vasakule lahkum, et lillelastega metsa kaasa minna. Taaskord, ei saa ju lasta neil üksi minna, mine tea kellele sülle jooksevad seal.
 
Seisime Mustaga  baasi katusel ja jälgisime ümbrust kui järsku....
Kas silmad petavad? Tõstan püssi palgele ja kontrollin läbi optika, jah, tõesti tundub, et metsast astus lonkavana välja ei keegi muu kui meie poolt taga otsitud blond spioonitar. Millegipärast ei olnud Ta kuidagi nõus meiega kaasa tulema ja tundus üldse arvavat, et me oleme halvad inimesed. Go figure. Tahtsime Ta ju ainult katuse alla viia, veidi juttu puhuda ja haava üle vaadata. Peale esimest kahte minutit oli mul igal juhul juba selge, et kes iganes Teda lasi, tegi seda põhjusega. Must aga seevastu oli endiselt härrasmehelikult rahulik ja rääkis Temaga nii nagu asjad on. Samal ajal tuli muidugi eemal hoida meie spetsialiste, kes on ka ju suuremat sorti inimhinge tundjad ja seega arvasid teadvat, mis neiule parim.
Järsku lõhestas vaikuse automaadivalang - vaatasin baasi ukse poole ja spioonitar vajus vaikselt kõverasse. Ilmselt ei tahtnud infot jagada. Aga noh, arst on olemas, võib ju veel puistada enda elunatukese hinnaga meile infot.
Minutid mööduvad. Teine valang..... Spiooni elu riskid. Samas pole ju ka selliseid vaja. Sõja aeg. Kuulutasin Ta "collateral damage" osaks ja uskusin, et nii oligi vaja.
Baasi sanitaarsuse huvides sai metsa alt üks sügavam auk otsitud ja Ta sinna tassitud (RIP - rest in pieces).
 
Baasi juurde tagasi jõudes saime raadiosaatjast infot, et omad on tule all ja seis on sitt. Panime eeldatava asukoha poole jooksu ja käskisime Kurel ka võimalikult kiirelt järgi tulla. Spordipoisid siiski, jaksame joosta küll erinevalt nendest maakatest.
Metsa all aeglustame siiski turvalisuse huvides enda liikumiskiirust, et oleks võimalik ka ümbrust jälgida...
Eespool võsa vahel maas on lamajad ja kostub hääli. Leitud. Järsku pikk automaadivalang ja Must kukub oiates kokku. Krt, varitsus. Viskan kõhuli ja avan "tulistava põõsa" pihta vastutule, ise mõeldes, et niipalju siis sellest, et saaks kuivade riietega olla. Tuleb välja, et polnudki põõsas vaid hoopis konföderaat. On teised nii pisikesed, et pole mitte nähagi. Hetk hiljem hakkavad veel kaks põõsast minu poole tulistama. Litsun ennast vastu maad ja kuulen, kuidas kuulid üle pea jooksevad ja selja taga maad tabavad. Vahepeal on kohale jõudnud ka Kurg, kes kahjuks kuulirahe tõttu juba kaugemalt madalroomamist harjutama pidi hakkama. Konföded veavad oma haavatu kaasa ja hakkavad taganema - kardavad vist. Rooman Musta juurde ja tõmban Tal jalahaava sidemega kokku ära - hullu miskit - ainult kriimustus. Legendid viletsast laskemoonast vastaste poolel vist on ikka tõsi. Hetk hiljem otsustavad muidugi eemal asetsevad konföd enda moona veel demoda ja nii teen taganedes umbes 5 pikka sammu ja maandun külg ees kraavis. Tahan uuesti vastutuld avada aga... Vaikus...
Silmanurgast näen, kuidas Kurg eemal on roomates tee peale tagasi jõudnud ja näitan Talle käega, et mingu jah ära, küll me tuleme ka. Järgneva kümne minuti jooksul suudan välja mõelda, et Pahandus ja teised "Maaväe" inimesed on ilmselt hukatud, sest näha polnud kedagi, kuulda ka mitte.
Küsin Musta käest, et kui katteks paar „enne pauguaegset“ suitsugranaati viskan, et kas Ta suudab välja roomata. Jaatava vastuse peale viskan suitsu ja..... Krt, tuult oleks vaja. See püsti üles tõusev suitsusammas karjub ju lihtsalt "shoot me! shoot me!". Õnneks oleme ainukesed, kes seda näevad.
 
Mõne aja pärast oleme baasis tagasi. Meedikud seovad Musta haava üle ja puhastavad ära. Braavo on ka tagasi, kahjuks küll ainult üks nendest. Saame ka kinnituse, et maakate väest tõesti enamus lebab juba kusagil kraavis "ilusa" augukesega peas. No oli neil vaja sinna vastaste õue peale kaklema minna. Oleks tulnud ikka oodata. Me võime nende arvates ju s*tapead olla, aga vähemalt oleme elus. Võit on massides siiski.
 
Natukene planeerimist ja teame, mis tegema peame. Väike metsarännak ja konföderatsiooni baasist kui tankiga üle... Nelja mehega....death or glory...
Igal juhul sai õige pea mööda "maalilist" metsarada konföteraatide arvatava baasi asukoha poole kõmbitud. Maalilise metsaraja all mõtlen ma muidugi seda, et rada ega maalilisust ei olnud, aga sellise päeva peale oligi ainult üks tahtmine. I wish it would suck more.
Mingi hetk igal juhul jõudsime kohale. Väike luure kinnitas, et tegemist on õige kohaga. Esimese vaatluse järgi tundus, et ei saagi nii raske olema. Lendasime üle künka nurga välja ja.... Jõudsin vist ära lasta pool salve, kui oli selge, et tuleb vist taganeda (hiljem sai küll otsust kahetsetud, aga mis teha).
Lendasime kambakesi tagasi metsa ja ootasime vasturünnakut. Seda aga ei tulnud. Mis siis ikka - tuleb ise uuesti torkima minna. Avaldati täiesti ebakultuurne mõte (sõjalises vaates), et läheks õige samast kohast uuesti.
Et elu lihtsam oleks, siis läks Must ringiga baasi taha, et sealt pettemanööver korraldada ja meie eest saaksime sisse lennata uuesti. Märksõna,mille peale pidime liikuma, oli "kollane kollane kollane".
Suure planeerimisega magasime maha kõige parema pettemanöövri üldse - konfödede baasi saabuvad kaupmehed.
Ja... Siis saabus häving. Hiilisime ilusti enda kohale. Saime signaali. Esimesena üle mäenuki jõudnud Kurg sai kuuli ja kukkus veritseva haavaga kaupmeeste villise taha. Üritasin teda kattetule all aidata tormata, kuid suutsin ei-tea-mille taha komistada ja maanduda auto teises otsas teise ratta taga (mis oli hea, sest nagu hetk hiljem selgus, siis auto alt tulistati läbi ja ... Meie kolmas mees sai ka pihta, kui oli Kure ära sidunud).  Suutsin põhja alt igal juhul miski ime lasuga need "tulistavad jalad" elimineerida. Ja siis tuli "Rambo" peale. Justkui aegluubis jooksid kaadrid sellest, kuidas auto tagant välja kargasin ja ukseava poole tulistama kukkusin.... Igal juhul sain sealt pikema jututa tina, nii et maandusin "lekkivana" nende samade konföderatsiooni "jalgade" kõrvale, mille olin ise lekkima pannund. Valushokis suutsin tuvastada ainult seda, et vasaku käe näpp oli läinud ja vasakus jalas laiutas kraater. Mille kuradiga nad mind küll lasid? Bazookaga?
 
Ja siis saabus reaalsus. Meie juurde astus üks neegritest, toosama, kellega olin enne lausa baasi juurde juttu teinud ja uuris, kes oleme. Konföde raibe jõudis enne suu lahti teha ja teatada, et mina olen unioon. Jõudsin ainult veel kuulda neegri suust, et me olevat neile enne NII palju sitta keeranud, et nüüd on aeg (ja mõelda, et mina ei teinud ju neile midagi....). Ja siis läbisid mu hallollust juba vintrauast väljunud kuumad kuulid...
 
.... Rass vajub kokku määrides vere ja ajudega lõplikult ära kaupmeeste auklikuks lastud auto....
Kuulsusetu lõpp.....

[EleCTriC1]

Vabandaks GM'i ees kes Unioni punkri hõivamisel tulealla sattus.
Olin ilmselt kõigelähedamal isegi alla 10m vahepeal GM'ist kui pealt kuulasime punkri elu ja juttu mida Unionistid seal ajasid. kuid selle aja jooksul oli kahjuks arusaamatu, et tegu oleks GM'iga.
Ma küll ei tulistanud kuid oleks pidanud märkama

Üldist mängu tagasisidet:
Moon jukerdas salvedest välja tulles, 2 salve ei olnud ka omad nii ei teadnud nende käitumist ette. Natuke ehk marutama ajas kuid lisas põnevust ootamatu streigiga. Tagant järgi mõeldes oli sellesgi seiklust.
Teenida linna oli tore, kuid järgmine kord ehk natuke omapead prooviks olla. Vait olles ja teisijälgides hakkas ainarohkem aimu tekkima mida selline maailm kõike pakkuda võis. Siiski esimene rollimäng. Automaat relva unustaksin järgmine kord kindlasti maha.

Sülitamine suurte lärakatega teiseinimese pihta? Ebahügeeniline, kurat teab mis seal suus käinud on. Lihtsalt vastik

Ajakava, erinevad ülesanded olid hästi planeeritud. Kuid üritus tundus lühikeseks jäävat. Paljut ei näinud mida oleks ehk tahtnud näha, ei õnnestunud Biod ega mehaanikut omal alal toimetamas näha (va sidemete keetmine! oosom lahendus). Eks valget aega on ka praegu vähe.

Järgmiselt mängult ootaks raskemaid aegu ja vähem plasti varusi. Kahepäevane? Nädalane?
Tahaks veel! ja kohe!

[Tindome]

(Ma loodan, et mängutegijad saavad ise ikka ka aru, et nad on jälle millegi väga väga heaga hakkama saanud.)

[Sorontur]

[Crata]

Enne Birgiti seiklusjuttu ka lühem kokkuvõte, sest jutt venis päris pikaks..

+ Meie punt koos vanade kaladega, kellega algusest peale koos välimissioonidel on käidud, ning uutega, kes ka väga toredad ja asjalikud olid, oli super! Kolleegid Ella ja Martin osutusid hindamatuks abiks meie rühma kokkulappimisel ning minu asemel mudas roomamisel Aet oli asjalik ja jutukas nagu alati ning Karlsson-Jopa kombinatsioon oli väga efektiivne. Kurb, et meie vapratest sõduritest nii vähesed eluga pääsesid. Loodetavasti kapten Valgel on nüüd vanaisa või isa kõrval ilus põli ning teisedki langenud on helgematel radadel.

+ Kolonel Stantsius osutus ootamatult mõistlikuks meheks ja ei saatnudki meie omasid ummisjalu surema. Mõnes mõttes õnneks, mõnes mõttes kahjuks tegutsesid üliväelased enamasti omapäi. Ent kohati ( ) osutusid nad isegi kasulikeks.

+ Viks ja soliidne kaupmehehärra oma neegritest kaaskonnaga oli väga meeldiv ja samas ka väga kahtlane element antud olukorras. Kuidagi ei suutnud otsustada, kas ja kuivõrd teda usaldada võib, õnneks ei pidanud selles ühel ega teisel moel selgusele jõudma. Ja Villis!

+ Uniooni tandem Pikk-Jäme olid äärmiselt toredad ja vastutulelikud meie kui spetsialistide vastu! Ja kui siis veel teada saadi, et ma tsiv.juht olen..

+ GMid! Teile kõige suurem aitäh, sest mäng oli väga äge. Ehkki täristamist oli minusugusele nõrga närvikavaga tsivilistile kohati palju, oligi ju tegelikult tegu sõjalise konflikti situatsiooniga. Me lihtsalt ei osanud seda päris niiviisi ehk oodata Väga muljeterohke mäng!


- Mulle jäi mulje, et lõpus pantvangide vahetamise juures läbirääkimiste tagant kiirustamine muutis Uniooni ehk leebemaks ja vastutulelikumaks, kui nad muidu oleks olnud (aga vb ma eksin). Vähemalt mina oleks küll hea meelega natuke veel vaielnud ja olukorda pingestanud pikemate läbirääkimiste teel - mul olid juba argumendidki valmis, mida kellelegi rääkida..

- Lasksin maha potentsiaalselt hea rollimänguvõimaluse, kuna olukord tundus kriitiliselt halb ja kartsin, et hetkel tegutsemisvõimetu ründaja ellujätmisel võivad olla traagilised tagajärjed. Pärast olid IG-OG süümekad - IG, sest mulle arstina on kellegi tapmine (eriti relvitu inimese) väga vastukarva (ehkki surnuks veritsema jätmine, mida välja pakuti, tundus veel ebainimlikum); OG, sest olukorra oleks saanud lahendada mänguliselt huvitavamalt.

- Briifil räägiti vist erinevatele gruppidele pisut erinevalt asju ning kõige keerulisem osa tundus tagantjäreletarkusena ikkagi haavata saamine ja ravimine. Konfi briifil öeldi selge sõnaga, et haavatud arst on kasutu arst, ei saa siduda ei ennast ega teisi, ega ei saa ka stimulandisüsti teha. Muljeid lugedes selgus aga, et nii mõnedki inimesed teadsid teisiti - samas ei saa välistada, et üliväelaste meedikud on sutsu võimekamad Õnneks minu isiklik ja mulle väga armas nahk jäi sedakorda terveks, kuid selge tabelike/checklist haavade ja nende ravimise kohta oleks abiks küll.

- Nagu juba eelnevaltki korduvalt mainitud - laskemoona oli rohkem kui vaja. Minu käes on praegu kaks peaaegu tervet kotitäit laskemoona, mis tagastamist ootavad.. Aga see selleks, see on juba räägitud ja teadmiseks võetud

- Supp ikkagi ei ole sellise ekspeditsiooni roog - sellega on raske ära joosta Suppi võib teha õhtul, kui ollakse tõesti laagrisse jäänud õhtuks-ööks ja kindlustatavas kohas ning valve on väljas, aga sarnases situatsioonis mina küll enam supitegemist heaks ei kiida. Söödagu võikusid!

- Puugihooaeg ei olegi veel läbi, tundub, et sain elu esimese kätte. või siis õigemini sai tema mind kätte


Ootan huviga järgmist. Kas tuleb 3.5?


Birgiti lugu:

Üliväelastega kogunemise hommik. Ilm on sant, väljavaated ja ootused järgnevaks ei ole palju paremad. Oleme eelnevatel õhtutel kapten Valge ja Harriga pikalt aru pidanud, mida meilt saadud eelkäsu raames siis ikkagi oodatakse ja üritanud hinnata oma ellujäämisšansse. Nagu öeldud, väljavaated ei tundu head.

Pakime oma varustuse ja asume määratud punkti teele. Valge juhib vägesid oma tavapärase ettevaatlikkusega. Ei lähegi kaua, kui jõuame esimeste varemeteni ning eemalt kostab mingit kära. Spetsialistid jäetakse lähedalasuvate varemete varju koos mõnede sõduritega ning ülejäänud lähevad asja uurima. Õnneks on nii inseneridel majas kui biol künka taga ka erialaselt võimalik oma aega sisustada. Selleks ajaks, kui nodi saab kokku kogutud, oodatakse spetsialiste oma turvameeskonnaga juba kannatamatult lähedalasuvas suuremas punkris, kus peame Linna üksusega randevuutama. Sealgi on inseneridel üht-teist avastada ja ka Aet saab läheduses veel gaasi kogumas käia. Paraku pärast ukseluku lahti häkkimist selgub, et ruum selle taga on ilma erivarustuseta täiesti ligipääsetamatu. Kuna selleks ajaks on selge, et piirkonnas on kummaliselt sobivalt liikvel ka kaupmeeste gildi esindajad, loodame, et nende kaudu võiks ehk vajaliku kaitseülikonna saada hankida.

Siis aga jõuabki parajasti kohale ka Linna üliväelaste grupp kolonel Stantsiuse juhatusel. Ilmneb, et neil on vaja oma sideseadme ülesseadmiseks tehnikut kaasa ning Karlsson on muidugi momentaalselt valmis kaasa minema. Kolonelile saab kähku ka meie tehniku kohta kiire instruktaaž antud ning teele nad lähevadki. Istume ja passime siis valvevahetustega, kunas mastipüstitajad tagasi jõuavad, mis võtab ikka hea jupi aega. See-eest ei ole ma vist ammu Karlssonit nii rõõmsana näinud, kui ta tagasi tulles on. Seejärel tundub, et üliväelased meid rohkem ei vaja ning siirduvad omi asju ajama. Kehitame õlgu - las siis lähevad.

Kuna punker on end ajutiselt ammendanud ning ei hiilga kaitstavuse poolest, peame paremaks kogu rühmaga koos edasi liikuda järgmiste kaardil märgitud huvipakkuvate punktide juurde, kuhu meie luuresalk on juba ees läinud. Läheme kenasti teed mööda peaaegu rivis (kui Karlsson välja arvata), kui järsku kahtlast lärmi kuulda on. Käsutatakse spetsialistid kraavi varju ja lõpuks üldse päris võssa. Sõdureid meie ümber jääb aina vähemaks, kuni olemegi vaid neli spetsialisti paari mannetu käsirelvaga puude taga peitumas, raadiost kostumas hädakutsungid ja valuoiged. Teised meedikud on mõlemad juba kellelegi appi roomanud ning meie närvid on juba päris püsti, kui lõpuks Harri ja Rein meieni jõuavad. Paraku on mõlemad natuke katki ning otsustame taganeda tagasi eelmisse punkrisse. Poolel teel kuuleme aga jälle tee poolt hääli ning varjume võimalusi mööda soovitust hõredama kuusesalu taha. Näeme tulemas võõraid relvastatud mehi, kes aga imekombel meid kuni viimase hetkeni ei märka. Kui nad aga Reinu käsu peale end tuvastada meid lõpuks tähele panevad, antakse kiiresti meie pihta tuld vaatamata Aeti valjule karjumisele, et siin on tsiviilid. Mingi ime läbi jääme Aetiga mõlemad terveks, kuid vaene Karlsson on kuuliga otse piki pead saanud, pihta on saanud ka vähemalt Harri. Õnneks rohkem keegi meie pihta ei tulista.

Seon Karlssoni pea- ja Harri põsehaava, kui järsku ilmuvad ei tea kust välja ka kapten Valge meie sõdurite ja mitmete üliväelastega, kes on erinevates vigastatuse-lapituse seisundites. Kahel haavatutest on juba gangreen, kuid õnneks on mul kaks vaprat noort meedikut siinsamas, kes sealsamas kähku opereerima asuvad. Samal ajal meid rünnanud ning äratuntavate eraldusmärkidega sõdurit üle vaadates käib minus mingi klõps ja iseeneselegi üllatuseks võtan külma närviga kabuurist oma püstoli. Vaatan talle veel hetke otsa ning tulistan. Kui tal ei oleks olnud suusamaski ees, ei oleks ma seda ehk suutnud. Ent tol hetkel oli ta kõigest tundmatu ning näota mees, kes ei tundunud hetkekski spetsialistide.. minu spetsialistide ja minu sõprade mahalaskmise ees kõhklevat. Tundub talle samas parem saatus, kui veritsema jätta, nagu kõrval välja pakutakse. Läbiotsimisel selgub, et tüübil oli mingi 76 vanglavägede märk kaasas. See on midagi uut ja ei kõla just julgustavalt.

Selle lühikese, ent rusuva episoodi järel räägin paar sõna meie vanade tuttavatega Uniooni Asulast, kes meie kätte vangi on sattunud. Üritan neilt teada saada, miks nad meid ründasid, nemad vastu, miks meie nende aladel oleme ja nende mingi asula maatasa tegime. Keegi ei tunnista end milleski süüdi, kuid vähemalt ma tean, et mina omalt poolt räägin tõtt - meie ei ole ühtegi nende asulat rüüstamas käinud. Mitte millestki ei saa enam aru tegelikult - kes siis tegelikult nende asula hävitas ja kes meie maadel laipu põletas. Infot on mitmesugust, kuid miski ei ole lootustandev. Osad oma võitlejad on ikka veel kuskil kaotsis. Olukord on halb. Laseme Bulldogil Uniooni inimestega ühendust võtta ning nõuame läbirääkimisi. Vastuseks kostab, et praegu ei sobi ja oodaku me veerand tundi. Kuna enamus haavata saanutest tunnevad end juba päris tugevalt ning vangidega laagri pidamiseks just optimaalne, komberdame nii, kuis suudame tagasi oma esialgse punkri suunas. Õnneks möödub vähemalt see lõik sekeldusteta.

Punkris asuvad Jopa ja Martin lõket tegema ning mõlgutame isegi supimõtteid. Aeti juhatusel üritame ka kogunenud hulka kasutatud sidemeid läbi keetma, sest kellegi varud ei ole enam kuigi suured. Kapten Valge lepib Uniooni juhiga kokku kohtumise ja pantvangiläbirääkimised neutraalsel pinnal Kaupmeeste Gildi juures. Arutame ruttu, mida me üldse saada tahame neilt ning teele ta asubki. Vestleme veel Bulldogi ja Coltiga - Bulldogile ei anna rahu, et mõni mind Alfaks kutsub või siis üritab ta lihtsalt meid närvi ajada või lolli mängida oma alfaemase ja loomakarja jutuga. Nagu mina oleks välja mõelnud selle pagana militaartähestiku ja otsustanud, et tsiv.juhi kutsung alfa ning mil.juhil bravo on.. Või ehk ei sobi talle naisjuhid, kuigi Boss on ju ka naine. Mine võta kinni. Vahepeal pean veel Valgega raadio teel sidet läbirääkimiste osas - otsustame Unioonilt Katit küsida. Tundub, et seal pool asjad sujuvad. Kuna supiga paistab veel aega minevat, otsin leiva ja vorsti välja ning teen meie räsitud vangidele paar vorstileiba ja saadan nad lõkke äärde end soojendama-kuivatama. Karlsson saab ka ühe vorstileiva ja ülejäänudki leiavad mahti väikese võiku valmistamiseks. Aet koos abivägedega riputab kõrvalruumis sidemeid parajasti kuivama.. Ning siis läheb põrgu lahti, olime liialt julgelt end tundma hakanud - keegi avab tule otse meie väga avatud "punkrisse". Põgeneme ummisjalu varju ja järgneb paras segadus. Kui laskmine (tolleks korraks) vaibub, vaatame üle, mis kahjusid me kanname. Tuleb välja, et kõik pääsesid eluga, aga supist jääme tänu Bulldogi supipotiga lõkkesse viskumise manöövrile ilma. Mis seal's ikka, vähemalt on kõik elus.

Aet ja teised korjavad rünnaku ajal maha kukkunud sidemeid üles, loputavad need uuesti läbi ja panevad taas kuivama. Siis ilmuvad ei-tea-kust kohale kaupmees oma tulivihaste neegritega ning saame kaupmehehärralt ühe kaitseülikonna, mille Karlsson ahvikiirusel selga ajab, et aga rutem põnevat tagaruumi läbi uurima minna. Läheme kaupmehe ja Karlssoniga tagaruumi ukse juurde ning räägin peenes rõivas kaupmehehärraga pisut juttu, kui väljas uus lahing valla pääseb. Raadioside järgi orienteerudes tundub olukord päris täbar. Näen koridorist, et kõik spetsialistid on õnneks varju pääsenud. Sõdureid sel hetkel aga silma ei hakka, neid on vaid kuulda eemalt. Passin ärevalt punkri väiksema sissepääsu juures ning näen isegi mõnda laigulisse riietatud kogu möödumas, kuid need on võõrad. Ärevus kasvab veelgi. Ja ka hirm. Hingan kergendatult, kui keegi neist siiapoole ei tule. Ühel hetkel seisab Jopa minu kõrval, püstol laskevalmis ning tundub, et ta justkui lausa ootaks võimalust see käiku lasta. Kui lahingukära väljas aina valjeneb, võtan endagi püstoli välja, ent loodetud kindlustunde asemel tekitab see pigem tunde, justkui oleks märklaud otsaette joonistatud. Jopa hakkabki lõpuks uljalt uksevahelt välja plõksima ja palk on kiire tulema - saab augu sisse ja kui ülejäänud kuulirahe pisikeses kambrikeses rikošetib, jookseb mul elu silme eest läbi. Lühikesevõitu veel teine.. Kästakse välja kobida ning lubatakse, et spetsialistidega midagi halba ei sünni. Pärast mõnda hetke oma võimaluste kaalumist otsustame, et elu on kallis ja hästirelvastatud sõdurite vastu on mõttetu midagi üritada.

Panen relva kabuuri ning astume koridorist välja oma saatusele vastu. Meid ootavad ees Uniooni sõdurid, õnneks Asulast, mitte nende Linna eriüksus, kellega meil tõenäoliselt kuigi hästi ei läheks. Kõik teised teatavad oma ametid, mina piirdun vaid tagatoas töötava Karlssoni mainimisega ning ennast lähemalt ei tutvusta. Üritan veel Harrile ja teistele elusolijatele teada anda, mis seis on, kui mult raadio käest haaratakse. Uniooni võitleja, keda hiljem Jämedana tutvustatakse, võtab läbirääkimised üle ning tagastab pärast isegi raadio. Peagi väljub ka Karlsson oma punkrist, annab kaupmehele, mis tema pidi saama, ja minule kotitäie kulda. Saame põgusa ülevaate siin toimunust - Uniooni Asula üksus on oma Linna üksuse kõrvaldanud ning nende juhi vangi võtnud. Ühtlasti üritatakse meid agaralt Uniooni poole üle meelitada juttudega vabadusest ja ilusast elust. Pantvangivahetuse osas järgneb natuke segadust, et kes siis kust suunast ikkagi läbi rääkima tuleb, kuni selgub, et suur põõsas, kellega tee peal parajasti jutuajamine pooleli on, ongi meie läbirääkija Harri. Meie õnneks on meie omade käes lausa kolm Uniooni inimest - otsustan, et meie järelikult läheb meist, kes me Uniooni käes oleme, koju tagasi igast ametist üks. Aet haarab oma varustuse nurgast, mina annan kähku kullakotikese koos natukese meedikuvarustusega Ella kätte (mitte just kõige osavamalt ja salajasemalt) ja Jopagi asub omade poole liipama. Kui Harri aga aru saab, et tahetakse kolm kolme vastu vahetada, tõuseb ta hääl päris valjuks ja ta nõuab vähemalt tsiviiljuhti tagasi. Näib, et mu saladus tuli välja. Juba ongi Jäme platsis ja uurib, mis must kasu võiks olla ning mida huvitavat mul varustuses on. Tänu kiirele vahetuskaubale Ellaga võisin päris ausalt vastata, et midagi peale meedikuvarustuse mul pakkuda ei ole. Näha oli, et ta teab küll, kuhu põnevam kraam läinud oli, kuid õnneks ei tee ta sellest suurt numbrit. Lõpuks saavutab Harri oma valjuhäälse järeleandmatusega selle, et Uniooni sõdurid on hea tahte ja lahkuse märgiks nõus ka kuus kolme vastu vahetusega. Läheme igaüks omade mõtetega omade juurde tagasi. Linna väed küll ei paista kuigi rõõmsad selle üle, et Uniooni rahvast nii palju ellu jäi, kuid õnneks nad ei võta selles osas midagi ette ning hakkavad oma inimeste ja varustusega astuma.

Meie aga lepime pärast Uniooni Asula esindajatega kokku väikese juhatuste ühisnõupidamise, sest jutuainet on üksjagu..

[inwe]

[Paganarh]

Tagasisidepalve spetsidele, eriti tech ja bio:
mis te arvasite uuest korilussüsteemist ning umbes kui kaua nende läbitegemine teil aega võttis?

kuna ise ei saanud kõrvalt näha, siis oleks hädasti vaja teie kommentaare, et teaksime kas oleme õigel teel ning kuidas ajaliselt läks

[Gregik]

Meil (techidel) oli väga lõbus. Osad naelad olid kadunud. Otsisime lagunenud majast, vettinud laudade seest juurde. Kahekesi käis ühendamine suht kiiresti. Üks puhastas otsi ja ühendas, teine toksis naelad, lõikas parajad traadijupid valmis ning peale seda liitus otsade puhastamise ja ühendamisega.

Selliseid ülesandeid võiks olla erinevaid.

[Tagtag]

Jube lahe ülesanne oli, kuigi vaid 1 kord minu jaoks. Üksi läbisin selle mingi 20 minutiga, 3 ülejäänud naela lõin plaati et juhe saaks nende peal toetada. Tore oli, tehke ikka veel ja juurde neid ülesandeid.

[UL]

kui äkki pistaks juurde patarei ja lambikese? et ikka näeks, kas ühendust andis ja ega kusagil midagi valesti pole ühendatud....
et minu jaoks on kaabeldamine olnud põhitööks, siis nojah, läks suht ludinal
ja koodiluku muukimine meeldis veel rohkem

[Tagtag]

See läheks Gmidel organiseeremiseks suhtekiselt kulukaks + keerukaks.

[UL]

[Aweron]

Tegelt on pisut keerukamad skeemid ka plaanis. Mitte liiga muidugi, et ka ilma elektriku/elektroonikuharidusete inimene saaks selle hõlpsasti valmis

[Kirves]

Ma ei hakka andma pikka läbivat ülevaadet mängul juhtunust, seda enam, et mul kui meedikul oli võrdlemisi palju niisama passimist. Ja hea oligi – palju sebimist tähendanuks ju seda, et mingi astme jama on sisse sadanud! Siinkohal peabki ütlema, et kift oli mängida igasuguse relvata tsiviili, kelle eesmärk pole valvata ja auke tekitada, vaid relvituna tinarahe all joostes auke lappida. Kirjutan siis omalt poolt kahest mulle mällu sööbinud hetkest, mis eredamalt meelde jäid:

Hetk #1
Oleme oma laagrist mingis suunas minema astunud ja teelt metsa läinud ning mõne aja pärast on eestpoolt kuulda probleeme. „Meedik kaasa!“ – „Lähen!“ Silkan järgi paarile meie sõdurile ja metsatukka sisenedes jään esimest korda elus larbil kuulirahe alla. Teised mu ees saavad tina, ma jõuan veel vasakule võpsikusse hüpata ja mõelda, et oleks pidanud ikka paluma kelleltki testlasku enne mängu – sain siis pihta või ei? Üliväelaste ülem herr Sentius (ma ei hakka siin IG nimesid taga ajama) ootab samas võsas juba ees ja rahustab, et kui mul ses osas kahtlusi on, siis tõenäoliselt ikka pihta ei saanud. No okk, aga adrenaliin on sealmaal, kuhu ükski pehme mõõga mäng seda viinud pole. Relva ka pole – kui peaks asi halvaks minema, siis jääb vaid üle apelleerida meedikuseisusele, aga kes see nurga tagant tulles mind ikka kuulata jõuakski, enne annab hagu ja küll hiljem küsida jõuab! Mingi kuradi põõsas paremal annab igati vägivaldselt mõista, et pead välja toppida pole mõtet. Mõned meetrid eemal lamavad kraavis meie haavatud, kusagil eemal seotakse unioonilast kinni. Põõsas tehti vist vagaseks – rooman haavatuteni, ja asun esimest korda oma funktsiooni täitma ning seon üle inimeste ronides (vabandused Soronturile!) kogu kamba kinni. Päris õigel ajal ikka ei jõudnud, kaks patsienti lähevad vist hiljem siiski loojakarja. Saidki siit hullumajast minema! Õhk on episoodiliselt tinaküllane. Lähedal annab parasjagu käsku haavatud pealik Sippo, keda tundub igati prioriteetne ravida – löön talle ühe süsti rindu, sest neid mõningaid minuteid adekvaatset jooksuvõimekust tundub vaja minevat. Järgneb eemaldumine järgmisse metsatukka, kus elu mõneks ajaks juba rahuneb...

Hetk #2
See oli tegelikult väga lühike ja lihtsalt kaootilise looduse ja mängusituatsiooni ilus kokkulangemine. Konföderatsiooni laagris on viimased X aega käinud andmine erinevate tegelaste poolt/vahel ja lõpptulemusena on kogu konfide tsviilkamp elus ja isegi üks sõdur veel alles jäänud. Riigikord on aga vahetunud – sõbralikud Uniooni asula sõjardid eemaldasid pildid praktiliselt kõik teised relvastatud inimesed ja tundub, et osapoolest ja usutunnistusest olenemata. Pakuvad, et me ühinegu nendega! Noo ei saa öelda, et nad poleks mõõdukalt sõbralikud ja relvastamata meedikuna ma oskan hinnata seda, et unionist nr 1 mind kui tundmatut pimedast tunnelist välja kobivat tüüpi sõelapõhjaks ei teinud. Kui nüüd heietust vähemaks võtta ja Hetkeni jõuda, siis me olime siiski pantvangid ja ühtlasi oli meie kusagil mujal askeldanud militaarpoolel nende tsiviilpantvange. Olid läbirääkimised, lepiti kokku pantvangide vahetus, saabus klassikaline moment, kus kahel pool on relvastatud tüübid ja mõlemalt poolt hakkavad jalutama vahetatavad tegelased. Hetk saabuski siis kui Unioon oli juba seljataga ja ees olid omad. Jalutan mööda eikellegimaalist teed ning risti minu suunaga lendavad üle hämarduva taeva kolmnurksed haneparved. Kui need olid robotlinnud, siis tänud GMidele vaeva eest ja ühtlasi saan aru, miks Aweka järelkärus hiljem nii palju tühja ruumi oli.

Lisaks veel Rambo lappimine / süstidega buustimine, dialoogid teemal "kes olete"-"kes ise olete"-"vahet pole, meid on rohkem" jne jne.

Suur-suur aitäh GMidele suurepärase ja põneva mängu eest ja jõudu uue tegemiseks!


Martin Park,
Konföderatsiooni meedik.

[EleCTriC1]