Väga kõva mäng oli ... ütleks isegi üks kõvemaid.
Enne kui unustan: Gondor Seebiks! Haldjad ahju! Rhudaur rokib!
Kõik oli täpselt nii nagu peab, ehk ainult vantsimist oli pisut liiga palju. Meie laagri ja Fornosti vahe oli siiski ca 3 kilomeetrit ja seda sai päeva jooksul õite mitu korda edasi tagasi läbi joostud.
Gondorit ja üldse kogu Liitlaste kampa iseloomustas üleüldine peataolek, teotahtetus ja halb tiimitöö. Angmari ja Rhudauri koostöö samas sujus laitmatult. Personaalselt arvan, et kui me poleks rollimänguliselt armu andnud ja tegelikult ka tahtnud asja lõpetada, oleks laupäeva pärastlõunaks linnus vallutatud ja nn. "heade" (loe: luuserite) ühendväed kõrvuni maasse taotud.
Öösel mängu peatamine paari pipardaja arvamuse tõttu imes. Mitte ükski mängijatest, kellega ma rääkisin seda ei soovinud. Sellega rööviti lihtsalt inimestelt meeletu elamus.
Loomulikult käis kõikidele ka pinda paari GM-i tungiv vajadus ennast tõestada ja iga natukese aja tagant gamestoppe teha. Meil oli selle jaoks juba termingi olemas: Coitus Interruptus. Kurat ma ei saa aru, kas inimestel mingit muud eneseteotusvahendit pole, kui lihtsalt kõigile ajudele käia, selleks, et oma võimu näidata.
Asi lõppes nagu ta pidigi lõppema, kõigi vastutöötajate kiuste ja kaks asja, mis praeguseks tallale on pandud on rahulolu heast tööst ja mõnusad mälestused.
RHU-DA-UR!