Muljed Jüriöö ülestõusu larpilt

[Henzu]

Üldiselt: Tulnuka film, suguelundid, kõiksugu ekskremendid ja muidu toredate nimedega asjad võivad küll kohutavalt mõnusalt kõlada, aga neid heleda (või siis tumeda) häälekesega karjudes jätate te endast paratamatult jube nõmeda ja vaimuvaese inimese mulje. Ja noh, first impressions. Parem olge kuss või tehke lihtsalt koledat häält, palju jubedam on.

[Trexxx]

[Dan]

[Ocazy]

[Bernard]

[Lõvi]

[Thranduil]

[Trexxx]

[homo sapients]

[Imrahil]

[turmakoll]

Rollimängust:

Loovälja külas peetud kosjad-pulmad kulgesid suurepäraselt ja olid huvitavad nii osalistele kui pealtvaatajatele. Toimusid põnevad jõukatsumised vürst Igori ja kohaliku vägilase Teraskämbla vahel. Eriti naljakas oli see, kui noorele vürstile mõrsja pähe habemikku Urban Targutajat üritati pakkuda, kes vürsti kohe kangesti embama ja musitama kippus.

Kahjuks jäi regilaulude osa, mida noored neidised esitasid nõrgaks ja ei haakunud eriti üldise tegevusega. Esitus jäi sündmustikust eraldiseisvaks ja noored häälekesed nõrgaks võrreldes sõjameeste valjudehäälse teksti ja kogu ülejäänud tegevuse jõulisuse ning dünaamilisusega, tulemuseks oli kohene huvi ja tähelepanu hajumine publiku seas. Regilaulikud oleksid pidanud olema just nimelt kogu tegevuse eestvedajad ja üldise tähelepanu tõmbajad, kuid see oli konkreetselt ettevalmistujate pläkk, sest kogu asi sai kokku klopsitud viimasel minutil ja polnud aega elukutselisi kaasitajaid välja koolitada.

Head rollimängu oli külas küllaga. Emand Pihle oli väga tubli ja oma seisuse tasemel, piiga Tiina aga suisa ilus vaadata. Vägivald ning Uku olid mõlemad väga eeskujulikud sõjapealikud, nendega läheksin luurele iga kell. Ka vürst Igor esitas oma osa seisusekohase väärikusega ja tema isamees polnud ka mitte suu peale kukkunud.

Erilised tänud ja lugupidamine minu Teraskämbla nimelisele paremale käele, kes jõukatsumises vürstiga eesti meeste au kõrgel hoidis ja ainsana kogu kaaskonnast koos minuga mängu lõpuni vastu pidas.

Hea rollimäng lõppes selle koha peal, kus Vihuri küla maarahva organiseerimata malev ründas liitlastega kooskõlastamatult endast arvuliselt mitu korda üle olevat hästi kindlustatud ja distsiplineeritud ristirüütlite garnisoni. Mitte ükski pealik ei saadaks tõelises elus oma mehi kindlasse surma ja mitte ükski talumees ei osaleks sellises rünnakus, isegi kui tal surm seljataga seisaks. Mind üllatab asja juures see, et kõiki muid ihasid ja huve ületav soov kedagi võimalikult kiiresti svammtolakaga peksma hakata ei saanud võitu mitte venelastest, kes sellise suhtumise poolest tuntud on, vaid see ilmnes just nimelt eesti rollimängijate seas. Mina isiklikult ei löönud mitte kordagi mitte kedagi ja samuti ei löönud keegi mind, kuna minu rollist lähtudes pidi see just nimelt nii olema.

Maarahvas kaotuste põhjustest:

Maarahvas kaotas arvulise vähemuse tõttu. Meie leeris oli palju naisi, kes üldse ei võidelnud. Võitlejate arvuline suhe oli minu andmetel 1:1,5 (75 kaitsjat 115 ründaja vastu), kusjuures maarahva hulgast enamus olid lapsukesed. Minu kui pealiku seisukoht oli, et kindluse ründamine ei tule kõne allagi, kui suhe pole vähemalt 1:3. Seega - reaalses olukorras poleks minu leer kindlust rünnanud.

Kuna mäng tahtis aga mängimist, siis otsustas Loovälja ja Novgorodi sõjapealikute nõukogu kasutada pikaajalise võitluse taktikat, kurnates vastast võimalikult kaua kergejalaväe ja odameestega ning lõhkuda nende turviseid, vältides samal ajal omapoolseid kaotusi varustuse osas ja hoida raskejalavägi reservis kuni otsustava momendi või väljatungini. Alternatiivne variant oleks olnud toimida Vihurlaste kombel - oleks saanud kiiresti surma ja asjaga ühele poole, kes magama, kes lakkuma.

Kahjuks ei töötanud valitud taktika halva rollimängu ja inimeste soovi tõttu mänguga kiiresti ühele poole saada. Enamus mängijaid soovis võimalikult kiiresti kedagi lüüa ja suurem jagu neist läks peale esimest surmasaamist magama. Mõned lahkusid mängust lihtsalt põhjusel, et rollimäng, kus kedagi lüüa ei saanud, ei olnud nende jaoks huvitav. Sellest tingituna olime sunnitud üldisele moraalilangusele järele andma ja ka resevid ennetähtaegselt lahingusse saatma, sest leidsime, et parem käigu nad siis ühe korra lahingust läbi, kui nad nagunii magama lähevad. Nii oli selleks hetkeks, kui meie leer loogiliselt võttes oleks pidanud ründama, jäänud meid kahekümne raskejalaväelase ümber, kusjuures eestlasi oli nende seas kolm. Sellise vähemuse juures ei tulnud rünnak enam kõne allagi ja kuna vastane mingil põhjusel ei soovinud välja rünnata, ehkki nad olid ilmselges ülekaalus, jäigi lõpulahing pidamata.

Ausast mängust ja mänguohutusest:

Odade käesttõmbamine oli tavaline, mina leidsin kõik oma odad järgmisel päeval seestpoolt linnust.

Korduvalt nägin kindlusest välja pistetud horisontaalasendis tõrvikuid, millest lambiõli larinal mööda linnuse puitosi alla voolas.

Kohati täheldasin räiget füüsilist kontakti ja võitlus muutus kakluseks, aga kuna ise päris lähedalt ei näinud, mis täpselt toimus ja vene keelest ka aru ei saanud, ei hakka seda rohkem kommenteerima. Väljastpoolt rünnatava nägemispiirkonda kilbiga sissejooksmine on igatahes keelatud isegi täiskontaktse võitluse mängudes.

Paljud mängijad heitsid korraldajatele ette leeride ebavõrdset jaotamist. Samuti sellise olukorra tekitamist, kus kaitserinnatisele püstiatud tõkendplagid moodustasid reaalse takistuse, mida ei olnudki mingil kombel võimalik ületada. Neid ei tohtinud reaalsete vahenditega purustada, nagu oleks seda tehtud pärislahingus, ega olnud võimaldatud ka nende lõhkumist rollimänguliselt simuleerida.

Varustuse kasutamisest:

Pooled jupid teistele kasutada antud varustusest leidsin järgmisel hommikul külaväljakule ja lõkkeplatsile laiali loobituna, nagu oleks inimesed õhtul tulles ja varustust seljast võttes iga asja eri ilmakaarde minema visanud. Kui oleks tulnud vihma ja lörtsi nagu esimesel ööl, oleks need asjad tõsiselt rikutud olnud. Õnneks oli kuiv ja turvised said ainult natuke tolmuseks. Igal juhul arvan, et see on viimane kord, kui ma oma varustust avalikult välja jagan.

Lõppkokkuvõttes kaotasin ühe fiibersisuga boffermõõga ja ühe boffervasara. Kui keegi teab neist midagi, palun tagastada. Mõõk on ainulaadse disainiga, mida kasutab ainult klubi Turm. Loo juures on inetu see, et mõõk varastati enamvähem omaniku ninaalt ja seda mitte mängult vaid päriselt, sest järgmisel päeval ei leidnud ma seda relva enam mitte kusagilt.

Lõpetuseks:

Üldkokkuvõttes jäin mina vaatamata kaotusele üritusega väga rahule, sest omandasin hulga väärtuslikke kogemusi ja ilm oli ka enamvähem ilus. See, et palju asju lörri läks, ei koti mind isiklikult üldse, mida aga ei saa kahjuks öelda kõigi osavõtjate kohta. Oluline on asja juures see, et inimesed oma vigadest õpiksid, sest vastasel korral kipuvad nad neid kordama.

Need on mõlemad ainulaadse disainiga ja keegi ei saa neid kogemata enda omadega segi ajada. Mõõk on keskelt soonega ja ilma ristrauata, mustast nahast käepideme küljes on roheline isoleerpaele riba.

[Lõvi]

Kusjuures minu mõõk on vist samuti ära varastatud, igatahes seda polnud kusagil, ka seal, kuhu Kristjan selle pani. Mulle need vargused teps mitte ei meeldi. Huvitav on see, et kadunud on 2.gen mõõgad (mul ja Turmakollil), mõlemad omapärase kuju/disainiga ja on omanike jaoks suure väärtusega.

[Dara]

[Wolflord]

[Bernard]