sattusin alles pregu selle huvitava teema peale ja kirjutan nüüd oma arvamuse ka lisaks.
kõigepealt jaapanlastest. seda, et samurai talupoja pärast midagi kaasas kannaks, mina ei usu (pean siin silmas 70 cm pikkust ketti). samurai relvastuse moodustasid kaks mõõka, pikk ja lühike. lugupidamatult käituv talupoeg raiuti pooleks sellesama pika mõõgaga, millega samuraigi. sealjuures oli oskuslikult sooritatud löök mõõgale ka auks. olen lugenud mõõgast nimega "õlimüüja", nimi tulenes hobuse seljast antud hoobist, mis teele jäänud õlimüüja kõhu kohalt kaheks tükiks lõikas.
ja siis kilbist. kõik tuleb järgemööda ja inimene pole midagi leiutanud, mida tal vaja pole, nii pole ta ka midagi kõrvale jätnud, mida tal vaja on.
kilp võeti kasutusele kohe, kui mõõgaterad piisavalt ohtlikuks muutusid ja kilpe on kasutatud vanade kreeklaste ajast (egiplaste koha pealt pole ma kindel), trooja sõja ajal toimunud olümpiamängudel oli kilbijooks aga juba sees. neid on valmistatud puidust, vasest, pronksist, puidust rauast, pajuvitstest ja millest kõigest veel. turvised arenesid palju aeglasemalt, kui mõõgad ja kilp oli kõige käpärasem ja odavam vahend. raha mängis sõjas aga väga olulist rolli. korralik turvis ratsasõjasulasele maksis palju, kilbi sai põhimõtteliselt tasuta. muide, kas teate, et inglise vibumehe palk oli 3 - 5 korda kõrgem, kui mõõga ja kilbiga jalamehel. ratsarüütli varustuse muretsemiseks pidi aga kindlasti olema maalapp kolme küla ja 500 talupojaga. 13. saj. lõpul ostis Raoul de Nestle endale punasest nahast soomuskindad tänapäeva vääringus 380 naela eest (7600 kr).
võitlusrelvade valik on aga väga lai, mõõga ja kilbi vastu aitav suurepäraselt ka pooleteisk- või kahekäemõõk, samuti oda ja vibu, kõik sõltub sõjamehe meisterlikkusest.
ja nii see siis käis, üks tegi mõõga pikemaks ja raskemaks teine jälle kilbi suuremaks ja paksemaks. kuni 15. sajandi plaaturvis muutus oma ehituselt ideaalilähedaseks, kattes rikka mehe keha täiuslikult ja turvise raskus jagunes kogu keha peale võrdselt ära (praegune rahuvalvaja kannab oma 50 kg varustust peaasjalikult seljas).
täisturvises rüütel oli täiesti suuteline sadulakaarest haarama ja hobuse selga hüppama.
turniiriturvis oli muidugi iseasi ...
siitmaalt ilmusid mõõga ja oda asemele ka sellised riistapuud nagu vasar ja oganui. nende vastu ei aidanud ükski rüü, see lihtsalt peksti mõlki ja kõveraks kuni mees sinna lihtsalt kokkupressitult suri.
siit siis algaski kergete torkerelvade võidukäik, osav mees torkas oma pika rapiiri suhteliselt lihtsasti kiivri silmapilusse, seega oli mõistlikum visata kiiver nurka, varustada end samasuguse rapiiriga ja asuda vehklema. pähe sai panna aga hoopis kauni sulega bareti ... teise kätte sobis aga tulelukuga püstol
seega arvan ma et larbile sobib kilp väga hästi, kui tegemist on Tolkieni maailmaga või reaalse maailmaga 11. ja 15. saj vahel euroopas. samuraimõõk sobib aga suurepäraselt jaapaniteemalisele larbile. nagu ka see imelik pika ülemise otsaga vibu
kas ei oleks äkki mõistlik luua oma tegelane vastavalt mängu ajastule?
või äkki paneks Arthedaini pulmadesse musketärivormi selga ja siis imestaks ...
muide, vaadake troojat, sealt on näha mida kõike kilbiga teda saab, samuti on sealt näha ka seda, mida ilma kilbita teha saab.