Larbiolustiku olulisusest

[Irve]

[Pallando]

[uzbad]

[Bernard]

Larbis on ürituse õnnestumisel, minu meelest 50-80% osa atmosfääril.

Pole absoluutselt nõus nendega kes väidavad, et sellel tähtsust pole.

Miks on lavale rekvisiiti vaja? Publiku pärast? Absoluutselt mitte, laval on vaja rekvisiiti/kostüümi/dekoratsiooni selleks, et näitlejal oleks millest käega kinni hakata ja seega kordades lihtsam mängida.

Tõsi - hea näitleja saab ka ilma hakkama - aga neid on vähe.


Larbil täpselt sama. Atmosfäär ei garanteeri head mängu (kui ülejanud 50% mängust on pask) aga see on väga väga oluline komponent.


Mida parema (loe. teemasse sobivama) mängukoha te valite ja mida rohkem te panustate atmosfääri loomisesse, seda parem tuleb elamus.

[Irve]

Sõnastaksin siis küsimuse nii, et millal tekib moment, kus suurema papi magama panek enam mängu samavõrra paremaks ei muuda?

[uzbad]

Siis kui mängukorraldajatel saavad ideed otsa.

[Pallando]

[sippo]

[Bernard]

[tank]

ma selgitaks oma seisukohta, miks mulle viimasel ajal kostüümid, butafooria ja muu materiaalne enam tähtsust ei oma.

minu eesmärk larpile minnes ei ole eskapism imelisse muinasjutumaailma, kus on haldjad ja paugub maagia. kui paugub, tore, kui ei paugu, on ikka sama tore. põhiline eesmärk on ikka oma kujutlusvõimele rahuldustunde andmine. ja reaalsust meenutavates, kuid süvaolemuslikult teistsugustes situatsioonides viibimine ja mängimine pakub ausalt öelda kujutlusvõimele palju rohkem, kui need mängud kus kõik on "avalikult", "alasti" ja "ilmselgelt" haldjad ja võluolendid ja salaassassinaatorid. seal nagu ei olekski enam midagi ette kujutada sest see on nagu hollywoodi film, puust ja punane.

võtkem eeskuju lastest, kellele puutoigas väga heaks mõõgaks ja käbi võib olla kosmoselaev. me ei ole ju kehvemad

[Pallando]

See oli vast kuskil juuli 2007 alul, kui jalutasin Kassinurme sisse. Eespool mind kulgesid kõrvu isa ja tema nii miski 5 aastane poeg. Tahes tahtmata juhtusin nende jutuajamist pealt kuulma.

Poeg isale: Isa kas siin elavad nõiad?
Isa pojale: ei ela siin mingeid nõidu.
Poeg isale: elavad küll!

Kust laps sellise veendumuse võttis? Ümbritsevast olustikust?

Tank - usu mind, et laps eelistaks käbi asemel vähemasti kosmoselaeva korralikku mudelit. Ja ka puutoikast hakkab tema mõõka voolima niipea kui talle nuga usaldada.

[sippo]

Olen ma ka ennast sarnaselt mõttelt leidnud, nagu tank. Vahel toimivad vähesed vahendid kooskõlas või konfliktis tänase olustikuga paremini (elamuse tekitamise mõttes), kui pingutusega kokkuveetud utoopiline saar täiuslike detailidega.
Ma kyll ei julge mängukorraldajana hinnangut anda, pealegi on palju aega möödas, aga võrrelgem Helme mängu sajajalgset ussi ja dragonbane lohet (mida kyll vaid pildidlt näinud olen, esimese õmblesin ise nii 4-5 tunniga). Kas viimane oli teie arvates usutavam ja elamuslikum? Kas piisavalt, et nähtud vaev ennast ära tasus?

[tank]

sippo - mina nägin helme ussi ja pidin naeru kätte ära surema. ma ei tea, kas see oligi mängutegijate taotlus dragonbane'i oma aga (pildil nähtuna) ei ajanud naerma. nutma ka mitte. pani õlgu kehitama.

pallando - loomulikult eelistavad lapsed käbidele ja toigastele ägedaid barbisid ja transformereid. ja kui jutt käiks larpi turustamisest, siis ma oleks nõus, et on vaja pauke ja ägedaid rekvisiite. n.ö. entry-level larpil ja massilarpil ju ongi. minu jaoks praegusel ajal aga mitte. ma ei tunne nende järele vajadust. mis aga ei tähenda et nad mind segaks. kui on tahtmist, palun, ehitage, õmmelge.

[sippo]

Tank, taotlus kindlasti ei olnud mõjuda aukartustäratavalt

Leidsin enda jaoks praegu arvamuse, et vast kõige olulisem on pyyelda mingi kunstilise terviku poole, kui teatriterminoloogiat laenata. Mõelda ennekõike sellele, et kuidas see asi mõjub, mitte sellele, mis asi see on. Ja panustada kunstnikule-disainerile, mitte butafooria kuludele.

[Irve]

Ilus sõnastus.

Tanki jutt meenutab seda, kuidas Mike Pohjola kirjutas kuidas ta mingi tüübiga tegi larpi, kus mängijad veetsid kogu mängu põlvist saadik jahus, aluspüksid jalas. Jahu kasutati väga loovalt nagu jahusõdadeks, söömiseks, lamamiseks. Lisaks oli seal mingi taustahelide värk ja roheline valgustus. Üsna sürr, ma kujutan ette. (Süžee oli midagi sellist, et vähihaigete grupiteraapia vms).

Mul omal on muide ammune unistus teha mäng Dogville'i lakoonikat kasutades.