Larp Wolfsong II Lätis, eestlased käisid kohal.
Postitatud: 11:54 22. Okt 2007Telcontari meemuarid siis
Mäng oli plaanitud algama reede õhtul. Mitmesugustel logistilistel põhjustel jõudsid eesti orkid kohale alles laupäeval pärast lõunat. Saabudes meid registreeriti ja väljastati mängupassid. Need on väuksed kaardikesed, kuhu on kantud mängija ja tema tegelase nimed, erioskused ja exp. Seda viimast antakse jooksvalt mängu kestel iga sooritatud questi eest või ka lihtsalt osava ja nutika liigutuse eest. Meie (mina, Vinc, Dragon) olime kolmekesi orkide leer.
Olin kaasa laenanud Vanakaru käest kilbi, mõõga ja turvise. Kilp oli isegi kasutatav, kuid mõõk oli kohalik reeglite jaoks liiga kerge. Saime teada, et tavaliselt löövad Läti larparid puu ja tekstoliidiga, kuid sedapuhku olid nad bofreid valmistanud. Läti boffer: kuumaõhufööniga pehmeks lastud ja natuke lapikuks vajutatud PVC-toru, millele siis "terade" poole kitsad matiribad külge liimitud-teibitud.Mõega lapiti külgedel polnud vähimatki pehmendust. Samuti oli see vähene matt teradel juba väga ära taotud. Igatahes laenasin ühe kohaliku tapariista. Turvisega oli lugu nii, et oma turvisega mängu tulles kohe AP-sid ei saanud. Enne tuli mängusiseselt see turvis välja osta. Meie ostsime minu scale maili kohe alguses stardiraha eest välja. Seega oli mul kokku 3 HP-d. Neil liideti HP ja AP kokku, turvis kaitses üle kogu keha.
Mäng toimus päris suurel maa-alal. (Lisan hiljem ka kaardi.) Nende termin selle kohta oli polügoon. Ala eri paikades olid erinevate rahvaste laagrid, lisaks ka neutraalne ala, kuhu oli küll vaid üks ülepääs laiast kraavist. Kui olime oma ettevalmistused lõpetanud, asusime oma GM-i sabas teele orkide laagripaika. Päris pika jalutamise järel jõudsime kohale, et avastada oma laagrist kolm päkapikku, kes kimbutasid ühte trolli. Päästsime trolli ja tõrjusime päkapikud oma laagrist minema. Seejärel sooritas meie šamaan deemoni väljakutsumise rituaali, ning deemon (GM) ilmutas meile esimese questi: leida üles kõik laagripaigad ja kaunistada need nilbe graffitiga. Saime selleks tarbeks ka paar tuubi värvi.
Lihtsustasime oma ülesannet, ostes päästetud trollilt ala kaardi ja lasime tal ka näidata niipalju laagrite asupaiku kui ta arvas teadvat.Asusime siis teele. Esmalt joonistasime muidugi oma laagripaika ja siis ka suurele kuivanud puule lagendiku keskel, mille ümber olime enne näinud hulka rahvast kogunemas ja mida me oluliseks pidasime. Esimesena leidsime ebasurnute laagri. Joonistasime puutüvedele suguosi, kirjutasime roppusi, riputasime puutoki otsa surnud linnu ja sigatsesime veel viiel erineval moel. Laagris olid ka mõned tegelased, kes olid IG surnud ja kellele pakkus meie tegevus palju nalja. Muuhulgas kinnitasid nad meile, et võime üsna kindlad olla, et sellise asja eest meid maha lüüakse.
Järgmine laager, kuhu troll meid juhtis (ta käis kaasas koos meiega), oli haldjate oma. Too oli tühi. Lisaks joonistamisele keerasime kummuli kuppeltelgid ja peitsime natuke ära vesipiibu vooliku
Keset kõige tõhusamat tegevust nägime kedagi tulemas. Jooksime metsast välja. Lagedal selgus, et tegu oli vaid ühe haldjaga. Troll kõneles temaga pikalt läti keeles. Pärast seletas, et haldjas oli küsinud graffiti kohta, tema oli öelnud, et meie ei tea midagi.Sealt läks ta ka meiega lahku.
Meie, tahtmata igasugustega kohtuda, hiilisime edasi mööda metsa välimist äärt. Lätlased eriti metsas ei liikunud, nemad eelistasid orienteeruda lagedal ja oma metsas asuvatesse laagritesse läksid ka mööda radu. Meil oli plaan käia läbi neutraalsest alast, enne kui läheme edasi otsima inimeste laagrit. Puhtjuhuslikult nägime ühes metsanurgas mingeid jälgi mõningast tegevusest. Pisikesel lagedamal platsil vedeles mingi nui, kändude peal punase riide puntrad, mis osutusid lippudeks.Oletasime (õigesti), et siin on ka laagriga tegu. Joonistasime ühe kena noku puu peale, mis hiljem küll osutus mustaks väravaks. Võtsime kaasa nuia, lootuses see neutraalses alas kaubitsejale maha müüa ning igaks juhuks ka lipud. Viimaste järgi oletasime, et tegu on verehaldjatega.
Sealkohas tulime ka metsast välja, ning läksime üle kitsa lagendiku neutraalala poole. Selle sissepääsu lähedal oli toigaste otsa pingutatud suur riidest silt "Ofiss". Kuna enne, orkide laagrisse minnes oli GM seal vaid käega sinnapoole viibanud ja öelnud, et neutraalala on seal ning tol hetkel istus seal sildi all ka üks teine GM, siis tundsime end sealkohas juba turvaliselt. Nii me lihtsalt seisimegi ja vaatasime naeratades käed rippu kui neli verehaldjat ühtäkki meile peale jooksid ja meid maha lõid. Neil oli lihtsalt vaja paari laipa, et mingi riitus sooritada. Nad tassisid meid oma laagrisse, kust me alles äsja olime lahkunud ning avaldasid valju imestust selle üle, et nende laagripaike oli tekkinud "hui". Nemad suhtlesid omavahel vene keeles. Siis läksime meie ome GM-iga neutraalalasse, saime selle täpsema asukoha ka teada. Samal ajal jäid meie laibad ikkagi virtuaalselt verehaldjatele tarvitada.
Neutraalis saime GM-ilt loa edasi elus olla ja oma quest lõpetada. Olevat jäänud veel vaid üks laager. Müüsime maha ka oma leitud nuia ning ühele teisele GM-ile näitasime verehaldjate lippe. Too oli väga üllatunud neid meie käes nähes. Keeldudes pikemalt seletamast, võttis ta meilt lipud ära, käskis anda oma mängupassid ja kirjutas meile natuke expi. Siis hakkas hämarduma kui me oma viimast laagripaigakaunistamist tegema läksime. Inimesed metsas tegelikult ei laagerdanud. Nad olid seal vaid reede õhtul peatunud ja lõket teinud. Seega tatsasime me tükk aega metsas ringi, sealkandis, kuhu troll oli varem meile inimeste asupaika osutanud. Ei leidnud midagi. GM ilmutas meile deemonit ning juhatas meid teise metsaserva. Sellegipoolest oli juba liig pime, et midagi näha kui just suisa otsa ei koperda. Mingi hetk läksime laiali ja Vinc koos GM-iga võõpas üle suvalise puu umbkaudses asukohas. Seega oli meil quest tehtud. Asusime tagasiteele neutraalalasse. Teel kohtasime teisi eestlasi -- Elesgali foorumi rahvast, kes mängisid inimesi. Nähes, et nad on orkidega kokku sattunud, pagesid nad suure kisaga.
Jõudsime neutraali tagasi, saime sooritatud questi eest expi. Siis läksid Vinc ja Dragon mängu n-ö staapi, eemalasuvasse tallu, et tuua toitu ja süüa. Neid oodates tõlkisin ma ühe salakirjas teksti šifri abil läti keelde. Õigemini ma küll alustasin seda, kuid mingi hetk ma palkasin kaubitsejaeidekese seda tegema. Põhimõtteliselt tähendas tekst seda, et oma soo jätkamiseks peavad orkid leidma enda meelest kauni koha ja seda veel omalt poolt ehtima, et siis seal sigida. No see ei tundunud eriti huvitav, hakata pimedas metsas mingi kodukaunistamisega tegelema. Selle asemel võtsime kerge pruukosti, jagasime mängujuhtidega oma brändit ja energiajooki. Pärast seda läksime lihtsalt välja hulkuma. Lagendikul olevas väikses võsatukas nägime tuld. Läksime asja vaatama, selgus, et seal siiski kedagi pole. Vaid suur õueküünal põles, Hiljem saime teada, et tegu oli mingi tulealtariga. Inertsist joonistasime sinnagi, enne kui edasi läksime.
Nägime põllu peal tuld. Kaugelt oli juba näha, et keegi liigub üksi. Suht mõttetu on pimedas lageda peal lampi kasutada. Ise paistab inimene kaugele, aga näeb tema ainult oma valgussõõri piires. Jooksime talle kolmekesi peale. Ei me ei tapnud teda. Me võtsime ära ta mõõga ja raha. Mõõk sai mõistagi hiljem rahaks tehtud. Tagasiteel neutraalalasse nägime pealt tapmist, kuid tapjad väitsid, et kadunuke ise tahtis surra. Tegime ükskõiksed näod ja sujuvalt korjasime lihtsalt kaasa kadunukese mõõga, et ka see krabisevate paberite vastu vahetada.
Vahepeal oli välja kuulutatud luulevõistlus rahalisele auhinnale. Mingil põhjusel ei pööranud me enne sellele tähelepanu kui teatati, et nüüd on etlemise aeg. Siis alles viskasin kiirelt minutiga kaheksa rida orkiluulet paberile. Ootamatult selgus, et see salm osutuski võitjaks. Rahvale pakkus see muidugi nalja, mängusiseselt kindlasti tekitas raevu. Igatahes naerdes lubati, et meid tapetakse kindlasti ära. Panen selle luuletuse ka kirja, niivõrd kui ma seda mäletan. Kirjalikul kujul jäi see läti GM-i kätte.
Thousands of throats to be cut
hundreds of hearts to be thorn
Elves´re our servants-these git
dwarf-skind as suits here are worn
Elf maidens we rape
drinking beer from their skulls
......really is great
heaven for orcs and for trolls.
Selle luuletuse eest sain siis 10 kohalikku raha ja ka näpuotsaga expi.
Neutraalalas leiutasid GM-id meile ka uue questi.Orkid pidid ehitama rajatise vähemalt kolm meetrit kõrge ja mõninga riituse läbi viima, et saada endale 1 HP juurde olukordades, kus võideldakse lagedal. Okei, ajasime latvupidi kokku kolm mahasaetud peenikest puud - moodustus püramiid, ümber mille me siis kargasime ja möriseval häälel "Eva Blacki" laulsime. Riitus sai tehtud, läksime tagasi neutraali. Teel sinna palkas meid endale ihukaitsjaks mingi nõiatar (kokkuvõttes selgus: päkapikust libasurnu, kes tahab saada haldjaks ja tuleb põrgust). Temal oli vaja minna musta portaali juurde verehaldjate laagris. Saatsime teda, ta tegi ära oma riituse ja tulime temaga koos tagasi.
Neutraalalas kuulsime pealt eesti inimeste juttu, kes ka tahtsid leida musta altarit. Me pakkusime ennast mõõduka tasu eest neile teed näitama. Jõudsime kohale, hakkasid nemad omakorda mingit riitust laulma. Samal ajal pidasime meie, orkid, omavahel välknõu ja otsustasime inimesed maha tappa. Nii ka sündis. Siis sekkus GM, kes teatas, et musta altari juures ja riituse ajal tapmine ei ole väga hea idee. Nii kukkusid meil järgnevaks 45 minutiks HP-d ühe peale ja me otsustasime sella aja pigem neutraalalas veeta.
Vinc jäi sinna kohapeale, meie Dragoniga läksime kokkuleppel GM-iga OG tallu, et oma brändi- ja toiduvarusid täiendada. Võtsin kaasa ka kohvikannu ja Néscafe pakid. Meie tagasi jõudes pakkus GM, et ma võime minna järgmist questi tegema. Teatasime, et me võime seda teha mõne aja pärast. Vinc arvas, et temal on juba piisavalt külm ja väsinud olemine - tema läheb magama. Mina panin kohvivee tulele ja kui olin kovi valmis saanud, sinna sisse heldelt brändit valanud ja topsid ringi saatsin, leidsid kõik rahvad üksmeelselt, et "orcs are cute." Peale kohvijoomist teatasime GM-ile, et oleme questiks valmis. Asusime siis kuhugi teele kui ma igaks juhuks küsisin üle, et kas me oleme ainukesed, kes veel mängivad. Saanud jaatava vastuse, arvasime, et see ei puhu pilli kui GM ainult meie kahe pärast peab tõmblema. Kogu ülejäänud rahvas oli tegelikult ju ühe öö juba mängides mööda saatnud ja seega märksa väsinumad kui meie. Tulime lõkke äärde tagasi, kuulasime mõnda aega lätikeelset laulmist ja lõpuks kobisime ka tallu magama.
Siiski, vahepeal oli seesama ebasurnud päkapikk, kes......jnejne pakkunud meile tööd. Nimelt tahtis ta, et me leiaks talle ühe maagilise kiivri. Vastutasuks lubas ta teha nii, et ebasurnud enam nii tigedalt meie elukeste kallale ei kipuks. Lubasime sellega hommikul tegeleda.
Järgmisel hommikul arvas Vinc, et ta pigem siiski metsa ei tule. Läksime Dragoniga kahekesi. Õnnekombel olin ma rikas nagu üks troll, sest leidsin eelmisel ööl oma maas vedelenud suitsupakist 100 kohalikku tugrikut. Mängus oli see muinasjutuline summa. Läksime oma GM-i juurde, kes mängusiseselt oli neutraalalas äri ajav vanamees ja küsisime talt otse, et tahame osta turviseosi. Kiiver kaasaarvatud. Noh, rahapaberid vahetasid omanikku ja maagiline kiiver oligi meie. Julgemata sellega ennast liialt afišeerida, peitsime kiivri neutraalala metsa ära ja hakkasime ise välja minema, et leida tegelane, kes seda kiivrit tahtis.
Niipea kui olime neutraalalast välja saanud astusid ebasurnud meile kannale. Kuna neid oli palju, nad olid relvastatud ja kurjad, plagasime metsa. Suure ringiga hiilisime läbi metsade ebasurnute laagrisse, sel ajal kui nemad mänguala keskel asuval lagendikul passisid ja meie lagedaleilmumist ootasid. Ootuspäraselt oli nende laager tühi. Keerasime jälle telgid katuse peale ja teatasime hiljem GM-ile, et põletasime selle laagri maha. Asi oli siis mõeldud kättemaksuna eelnenud ülekaaluka rünnaku eest.
Järgmiseks seadsime sammud haldjalaagrisse. Seal oli paraku viis haldjat kohapeal. Ajasime nendega libekeelselt ärijuttu, kuid kui selgus, et neil midagi kauplemisväärilist pole, jätsime viisakalt hüvasti ning lahkusime. Ja siis need tõprad ründasid meid selja tagant! Dragon komistas taganedes ja kukkus selili. See oli kohe ka tema ots ja järgmisel hetkel olin neli haldjat mul kallal. Tõmbusin kilbi varju ja taganesin võssa. Õnnega mulle külgedelt ligi saada polnud väga lihtne, seega pidasin mõnda aega isegi vastu. Siiski sai üks vaenlane läbi võsa mulle selja taha. Polnud muud, kui ründasin suure kisaga ise eesolijaid. Mõistagi sain surma, kuid neljast kaks endaga kaasa võtta polnud ka paha
Kõmpisime siis käsi pea peal neutraalalasse, kus GM käskis meil 10 minutit surnud olla, et siis taas mänguga liituda. Tegime seda, kuid kui aeg mööda sai ja me oma kiivri olime välja otsinud ja seda eri jõududele pakkuma läksime, oli just mäng läbi saanud.
Sõnaga, tõsiselt lahe oli, et mäng toimus nii suurel alal, et oli võimalik liikuda ka varjatult, teisi mängijaid igal sammul kohtamata. Asja tegid huvitavaks ka suured vett täis kraavid, millest üle eriti ei saanud.
Meeldis ka see, et mäng käis questide kaupa ja mängu ajal expi jagati, mida siis kohe ka oma tegelase täiustamiseks kasutada sai. Ka see oli väga hea, et pea igal grupil, kes parajasti midagi olulist tegi, oli GM kogu aeg kaasas. Nad küll ei kippunud eriti midagi deklareerima, kuid kogu aeg oli neil selge pilt, mis toimub. Igatahes järgmine kord olen ma kindel mineja ning meie orkivägi on avatud kõigile, kes meiega liituda tahavad.
Mäng oli plaanitud algama reede õhtul. Mitmesugustel logistilistel põhjustel jõudsid eesti orkid kohale alles laupäeval pärast lõunat. Saabudes meid registreeriti ja väljastati mängupassid. Need on väuksed kaardikesed, kuhu on kantud mängija ja tema tegelase nimed, erioskused ja exp. Seda viimast antakse jooksvalt mängu kestel iga sooritatud questi eest või ka lihtsalt osava ja nutika liigutuse eest. Meie (mina, Vinc, Dragon) olime kolmekesi orkide leer.
Olin kaasa laenanud Vanakaru käest kilbi, mõõga ja turvise. Kilp oli isegi kasutatav, kuid mõõk oli kohalik reeglite jaoks liiga kerge. Saime teada, et tavaliselt löövad Läti larparid puu ja tekstoliidiga, kuid sedapuhku olid nad bofreid valmistanud. Läti boffer: kuumaõhufööniga pehmeks lastud ja natuke lapikuks vajutatud PVC-toru, millele siis "terade" poole kitsad matiribad külge liimitud-teibitud.Mõega lapiti külgedel polnud vähimatki pehmendust. Samuti oli see vähene matt teradel juba väga ära taotud. Igatahes laenasin ühe kohaliku tapariista. Turvisega oli lugu nii, et oma turvisega mängu tulles kohe AP-sid ei saanud. Enne tuli mängusiseselt see turvis välja osta. Meie ostsime minu scale maili kohe alguses stardiraha eest välja. Seega oli mul kokku 3 HP-d. Neil liideti HP ja AP kokku, turvis kaitses üle kogu keha.
Mäng toimus päris suurel maa-alal. (Lisan hiljem ka kaardi.) Nende termin selle kohta oli polügoon. Ala eri paikades olid erinevate rahvaste laagrid, lisaks ka neutraalne ala, kuhu oli küll vaid üks ülepääs laiast kraavist. Kui olime oma ettevalmistused lõpetanud, asusime oma GM-i sabas teele orkide laagripaika. Päris pika jalutamise järel jõudsime kohale, et avastada oma laagrist kolm päkapikku, kes kimbutasid ühte trolli. Päästsime trolli ja tõrjusime päkapikud oma laagrist minema. Seejärel sooritas meie šamaan deemoni väljakutsumise rituaali, ning deemon (GM) ilmutas meile esimese questi: leida üles kõik laagripaigad ja kaunistada need nilbe graffitiga. Saime selleks tarbeks ka paar tuubi värvi.
Lihtsustasime oma ülesannet, ostes päästetud trollilt ala kaardi ja lasime tal ka näidata niipalju laagrite asupaiku kui ta arvas teadvat.Asusime siis teele. Esmalt joonistasime muidugi oma laagripaika ja siis ka suurele kuivanud puule lagendiku keskel, mille ümber olime enne näinud hulka rahvast kogunemas ja mida me oluliseks pidasime. Esimesena leidsime ebasurnute laagri. Joonistasime puutüvedele suguosi, kirjutasime roppusi, riputasime puutoki otsa surnud linnu ja sigatsesime veel viiel erineval moel. Laagris olid ka mõned tegelased, kes olid IG surnud ja kellele pakkus meie tegevus palju nalja. Muuhulgas kinnitasid nad meile, et võime üsna kindlad olla, et sellise asja eest meid maha lüüakse.
Järgmine laager, kuhu troll meid juhtis (ta käis kaasas koos meiega), oli haldjate oma. Too oli tühi. Lisaks joonistamisele keerasime kummuli kuppeltelgid ja peitsime natuke ära vesipiibu vooliku
Keset kõige tõhusamat tegevust nägime kedagi tulemas. Jooksime metsast välja. Lagedal selgus, et tegu oli vaid ühe haldjaga. Troll kõneles temaga pikalt läti keeles. Pärast seletas, et haldjas oli küsinud graffiti kohta, tema oli öelnud, et meie ei tea midagi.Sealt läks ta ka meiega lahku.
Meie, tahtmata igasugustega kohtuda, hiilisime edasi mööda metsa välimist äärt. Lätlased eriti metsas ei liikunud, nemad eelistasid orienteeruda lagedal ja oma metsas asuvatesse laagritesse läksid ka mööda radu. Meil oli plaan käia läbi neutraalsest alast, enne kui läheme edasi otsima inimeste laagrit. Puhtjuhuslikult nägime ühes metsanurgas mingeid jälgi mõningast tegevusest. Pisikesel lagedamal platsil vedeles mingi nui, kändude peal punase riide puntrad, mis osutusid lippudeks.Oletasime (õigesti), et siin on ka laagriga tegu. Joonistasime ühe kena noku puu peale, mis hiljem küll osutus mustaks väravaks. Võtsime kaasa nuia, lootuses see neutraalses alas kaubitsejale maha müüa ning igaks juhuks ka lipud. Viimaste järgi oletasime, et tegu on verehaldjatega.
Sealkohas tulime ka metsast välja, ning läksime üle kitsa lagendiku neutraalala poole. Selle sissepääsu lähedal oli toigaste otsa pingutatud suur riidest silt "Ofiss". Kuna enne, orkide laagrisse minnes oli GM seal vaid käega sinnapoole viibanud ja öelnud, et neutraalala on seal ning tol hetkel istus seal sildi all ka üks teine GM, siis tundsime end sealkohas juba turvaliselt. Nii me lihtsalt seisimegi ja vaatasime naeratades käed rippu kui neli verehaldjat ühtäkki meile peale jooksid ja meid maha lõid. Neil oli lihtsalt vaja paari laipa, et mingi riitus sooritada. Nad tassisid meid oma laagrisse, kust me alles äsja olime lahkunud ning avaldasid valju imestust selle üle, et nende laagripaike oli tekkinud "hui". Nemad suhtlesid omavahel vene keeles. Siis läksime meie ome GM-iga neutraalalasse, saime selle täpsema asukoha ka teada. Samal ajal jäid meie laibad ikkagi virtuaalselt verehaldjatele tarvitada.
Neutraalis saime GM-ilt loa edasi elus olla ja oma quest lõpetada. Olevat jäänud veel vaid üks laager. Müüsime maha ka oma leitud nuia ning ühele teisele GM-ile näitasime verehaldjate lippe. Too oli väga üllatunud neid meie käes nähes. Keeldudes pikemalt seletamast, võttis ta meilt lipud ära, käskis anda oma mängupassid ja kirjutas meile natuke expi. Siis hakkas hämarduma kui me oma viimast laagripaigakaunistamist tegema läksime. Inimesed metsas tegelikult ei laagerdanud. Nad olid seal vaid reede õhtul peatunud ja lõket teinud. Seega tatsasime me tükk aega metsas ringi, sealkandis, kuhu troll oli varem meile inimeste asupaika osutanud. Ei leidnud midagi. GM ilmutas meile deemonit ning juhatas meid teise metsaserva. Sellegipoolest oli juba liig pime, et midagi näha kui just suisa otsa ei koperda. Mingi hetk läksime laiali ja Vinc koos GM-iga võõpas üle suvalise puu umbkaudses asukohas. Seega oli meil quest tehtud. Asusime tagasiteele neutraalalasse. Teel kohtasime teisi eestlasi -- Elesgali foorumi rahvast, kes mängisid inimesi. Nähes, et nad on orkidega kokku sattunud, pagesid nad suure kisaga.
Jõudsime neutraali tagasi, saime sooritatud questi eest expi. Siis läksid Vinc ja Dragon mängu n-ö staapi, eemalasuvasse tallu, et tuua toitu ja süüa. Neid oodates tõlkisin ma ühe salakirjas teksti šifri abil läti keelde. Õigemini ma küll alustasin seda, kuid mingi hetk ma palkasin kaubitsejaeidekese seda tegema. Põhimõtteliselt tähendas tekst seda, et oma soo jätkamiseks peavad orkid leidma enda meelest kauni koha ja seda veel omalt poolt ehtima, et siis seal sigida. No see ei tundunud eriti huvitav, hakata pimedas metsas mingi kodukaunistamisega tegelema. Selle asemel võtsime kerge pruukosti, jagasime mängujuhtidega oma brändit ja energiajooki. Pärast seda läksime lihtsalt välja hulkuma. Lagendikul olevas väikses võsatukas nägime tuld. Läksime asja vaatama, selgus, et seal siiski kedagi pole. Vaid suur õueküünal põles, Hiljem saime teada, et tegu oli mingi tulealtariga. Inertsist joonistasime sinnagi, enne kui edasi läksime.
Nägime põllu peal tuld. Kaugelt oli juba näha, et keegi liigub üksi. Suht mõttetu on pimedas lageda peal lampi kasutada. Ise paistab inimene kaugele, aga näeb tema ainult oma valgussõõri piires. Jooksime talle kolmekesi peale. Ei me ei tapnud teda. Me võtsime ära ta mõõga ja raha. Mõõk sai mõistagi hiljem rahaks tehtud. Tagasiteel neutraalalasse nägime pealt tapmist, kuid tapjad väitsid, et kadunuke ise tahtis surra. Tegime ükskõiksed näod ja sujuvalt korjasime lihtsalt kaasa kadunukese mõõga, et ka see krabisevate paberite vastu vahetada.
Vahepeal oli välja kuulutatud luulevõistlus rahalisele auhinnale. Mingil põhjusel ei pööranud me enne sellele tähelepanu kui teatati, et nüüd on etlemise aeg. Siis alles viskasin kiirelt minutiga kaheksa rida orkiluulet paberile. Ootamatult selgus, et see salm osutuski võitjaks. Rahvale pakkus see muidugi nalja, mängusiseselt kindlasti tekitas raevu. Igatahes naerdes lubati, et meid tapetakse kindlasti ära. Panen selle luuletuse ka kirja, niivõrd kui ma seda mäletan. Kirjalikul kujul jäi see läti GM-i kätte.
Thousands of throats to be cut
hundreds of hearts to be thorn
Elves´re our servants-these git
dwarf-skind as suits here are worn
Elf maidens we rape
drinking beer from their skulls
......really is great
heaven for orcs and for trolls.
Selle luuletuse eest sain siis 10 kohalikku raha ja ka näpuotsaga expi.
Neutraalalas leiutasid GM-id meile ka uue questi.Orkid pidid ehitama rajatise vähemalt kolm meetrit kõrge ja mõninga riituse läbi viima, et saada endale 1 HP juurde olukordades, kus võideldakse lagedal. Okei, ajasime latvupidi kokku kolm mahasaetud peenikest puud - moodustus püramiid, ümber mille me siis kargasime ja möriseval häälel "Eva Blacki" laulsime. Riitus sai tehtud, läksime tagasi neutraali. Teel sinna palkas meid endale ihukaitsjaks mingi nõiatar (kokkuvõttes selgus: päkapikust libasurnu, kes tahab saada haldjaks ja tuleb põrgust). Temal oli vaja minna musta portaali juurde verehaldjate laagris. Saatsime teda, ta tegi ära oma riituse ja tulime temaga koos tagasi.
Neutraalalas kuulsime pealt eesti inimeste juttu, kes ka tahtsid leida musta altarit. Me pakkusime ennast mõõduka tasu eest neile teed näitama. Jõudsime kohale, hakkasid nemad omakorda mingit riitust laulma. Samal ajal pidasime meie, orkid, omavahel välknõu ja otsustasime inimesed maha tappa. Nii ka sündis. Siis sekkus GM, kes teatas, et musta altari juures ja riituse ajal tapmine ei ole väga hea idee. Nii kukkusid meil järgnevaks 45 minutiks HP-d ühe peale ja me otsustasime sella aja pigem neutraalalas veeta.
Vinc jäi sinna kohapeale, meie Dragoniga läksime kokkuleppel GM-iga OG tallu, et oma brändi- ja toiduvarusid täiendada. Võtsin kaasa ka kohvikannu ja Néscafe pakid. Meie tagasi jõudes pakkus GM, et ma võime minna järgmist questi tegema. Teatasime, et me võime seda teha mõne aja pärast. Vinc arvas, et temal on juba piisavalt külm ja väsinud olemine - tema läheb magama. Mina panin kohvivee tulele ja kui olin kovi valmis saanud, sinna sisse heldelt brändit valanud ja topsid ringi saatsin, leidsid kõik rahvad üksmeelselt, et "orcs are cute." Peale kohvijoomist teatasime GM-ile, et oleme questiks valmis. Asusime siis kuhugi teele kui ma igaks juhuks küsisin üle, et kas me oleme ainukesed, kes veel mängivad. Saanud jaatava vastuse, arvasime, et see ei puhu pilli kui GM ainult meie kahe pärast peab tõmblema. Kogu ülejäänud rahvas oli tegelikult ju ühe öö juba mängides mööda saatnud ja seega märksa väsinumad kui meie. Tulime lõkke äärde tagasi, kuulasime mõnda aega lätikeelset laulmist ja lõpuks kobisime ka tallu magama.
Siiski, vahepeal oli seesama ebasurnud päkapikk, kes......jnejne pakkunud meile tööd. Nimelt tahtis ta, et me leiaks talle ühe maagilise kiivri. Vastutasuks lubas ta teha nii, et ebasurnud enam nii tigedalt meie elukeste kallale ei kipuks. Lubasime sellega hommikul tegeleda.
Järgmisel hommikul arvas Vinc, et ta pigem siiski metsa ei tule. Läksime Dragoniga kahekesi. Õnnekombel olin ma rikas nagu üks troll, sest leidsin eelmisel ööl oma maas vedelenud suitsupakist 100 kohalikku tugrikut. Mängus oli see muinasjutuline summa. Läksime oma GM-i juurde, kes mängusiseselt oli neutraalalas äri ajav vanamees ja küsisime talt otse, et tahame osta turviseosi. Kiiver kaasaarvatud. Noh, rahapaberid vahetasid omanikku ja maagiline kiiver oligi meie. Julgemata sellega ennast liialt afišeerida, peitsime kiivri neutraalala metsa ära ja hakkasime ise välja minema, et leida tegelane, kes seda kiivrit tahtis.
Niipea kui olime neutraalalast välja saanud astusid ebasurnud meile kannale. Kuna neid oli palju, nad olid relvastatud ja kurjad, plagasime metsa. Suure ringiga hiilisime läbi metsade ebasurnute laagrisse, sel ajal kui nemad mänguala keskel asuval lagendikul passisid ja meie lagedaleilmumist ootasid. Ootuspäraselt oli nende laager tühi. Keerasime jälle telgid katuse peale ja teatasime hiljem GM-ile, et põletasime selle laagri maha. Asi oli siis mõeldud kättemaksuna eelnenud ülekaaluka rünnaku eest.
Järgmiseks seadsime sammud haldjalaagrisse. Seal oli paraku viis haldjat kohapeal. Ajasime nendega libekeelselt ärijuttu, kuid kui selgus, et neil midagi kauplemisväärilist pole, jätsime viisakalt hüvasti ning lahkusime. Ja siis need tõprad ründasid meid selja tagant! Dragon komistas taganedes ja kukkus selili. See oli kohe ka tema ots ja järgmisel hetkel olin neli haldjat mul kallal. Tõmbusin kilbi varju ja taganesin võssa. Õnnega mulle külgedelt ligi saada polnud väga lihtne, seega pidasin mõnda aega isegi vastu. Siiski sai üks vaenlane läbi võsa mulle selja taha. Polnud muud, kui ründasin suure kisaga ise eesolijaid. Mõistagi sain surma, kuid neljast kaks endaga kaasa võtta polnud ka paha
Kõmpisime siis käsi pea peal neutraalalasse, kus GM käskis meil 10 minutit surnud olla, et siis taas mänguga liituda. Tegime seda, kuid kui aeg mööda sai ja me oma kiivri olime välja otsinud ja seda eri jõududele pakkuma läksime, oli just mäng läbi saanud.
Sõnaga, tõsiselt lahe oli, et mäng toimus nii suurel alal, et oli võimalik liikuda ka varjatult, teisi mängijaid igal sammul kohtamata. Asja tegid huvitavaks ka suured vett täis kraavid, millest üle eriti ei saanud.
Meeldis ka see, et mäng käis questide kaupa ja mängu ajal expi jagati, mida siis kohe ka oma tegelase täiustamiseks kasutada sai. Ka see oli väga hea, et pea igal grupil, kes parajasti midagi olulist tegi, oli GM kogu aeg kaasas. Nad küll ei kippunud eriti midagi deklareerima, kuid kogu aeg oli neil selge pilt, mis toimub. Igatahes järgmine kord olen ma kindel mineja ning meie orkivägi on avatud kõigile, kes meiega liituda tahavad.