Korraldus oli ju väga tore ja GMd olid tõesti vaeva näinud. Pisuke jama oli see, et teoorias oli kõik vägagi korras, aga praktikas poldud asja läbi tehtud nii, et mõni kohtm mängus ei töötanud just kõige edukamalt, aga siiski - seiklusrikas ta ju oli!
Aitäh GMidele. ^ .^ Ma ülimalt nautisin metsas karjumist, sai kohe pingeid maandada ja röökida vahet pidamata: "Emake, miks sa mu tapsid?" (loodan, et see sõnum jõudis ikka täies mahus mu emani)
Hetk, kui ma tõesti PCde peale vihaseks sain, oli siis, kui luuraja Pintselsaba nende poole jooksis, paar libardit ta maha murdsid, ning luuraja agoonias sinna surema jäi. Ainus probleem, et mul oli vaja edastada väga tähtis teade sellest, et linna piiratakse.
Selle asemel, et mängijad mind aitama tuleksid (kusjuures, ma karjusin kogu aeg appi), jooksid nemad metsa ja peitsid ennast ära. "Oh, pühad deemonid küll..." mõtlesin mina selle peale. Ja, kui lõpuks Öösilm isiklikult neid minu juurde pidi kutsuma, olin ma surmakrampides viselnud juba oma kümme minutit.
Ja, kui ma siis ähkides üritasin midagi öelda, tahtis üks PC lihtsalt minema minna.
Ülimalt šeff oli kolm korda põlvini vette karata ja Kadikaga peadpidi kokku joosta. Mõnus! see tegigi mängu nii.. omapäraseks ja eriliseks.
Ja suured Deemonid olid meid nii omamoodi täiesti normaalse ilmaga õnnistanud.Kuigi vahepeal sadas kerget uduvihma, ei olnud vähemalt tohutut sadu ning väga külma õhku. Sest need kaks teevad kokku kaose.
Varsti siis jälle (loodetavasti?) Iidmaale!