Dragon.ee foorum

Korraldus oli ju väga tore ja GMd olid tõesti vaeva näinud. Pisuke jama oli see, et teoorias oli kõik vägagi korras, aga praktikas poldud asja läbi tehtud nii, et mõni kohtm mängus ei töötanud just kõige edukamalt, aga siiski - seiklusrikas ta ju oli!

Aitäh GMidele. ^ .^ Ma ülimalt nautisin metsas karjumist, sai kohe pingeid maandada ja röökida vahet pidamata: "Emake, miks sa mu tapsid?" (loodan, et see sõnum jõudis ikka täies mahus mu emani)

Hetk, kui ma tõesti PCde peale vihaseks sain, oli siis, kui luuraja Pintselsaba nende poole jooksis, paar libardit ta maha murdsid, ning luuraja agoonias sinna surema jäi. Ainus probleem, et mul oli vaja edastada väga tähtis teade sellest, et linna piiratakse.
Selle asemel, et mängijad mind aitama tuleksid (kusjuures, ma karjusin kogu aeg appi), jooksid nemad metsa ja peitsid ennast ära. "Oh, pühad deemonid küll..." mõtlesin mina selle peale. Ja, kui lõpuks Öösilm isiklikult neid minu juurde pidi kutsuma, olin ma surmakrampides viselnud juba oma kümme minutit.
Ja, kui ma siis ähkides üritasin midagi öelda, tahtis üks PC lihtsalt minema minna.

Ülimalt šeff oli kolm korda põlvini vette karata ja Kadikaga peadpidi kokku joosta. Mõnus! see tegigi mängu nii.. omapäraseks ja eriliseks.

Ja suured Deemonid olid meid nii omamoodi täiesti normaalse ilmaga õnnistanud.Kuigi vahepeal sadas kerget uduvihma, ei olnud vähemalt tohutut sadu ning väga külma õhku. Sest need kaks teevad kokku kaose.

Varsti siis jälle (loodetavasti?) Iidmaale!

Sessuhtes, PC'de käitumist ei oska kunagi ettearvata, eriti nendega , kes metsa ei tunne ja iga metsasoleva raksu peale vastassuunas jooksevad nii ,et isegi GM kaotab nad tükimaks ajaks silmist.

Muidu Deemon Öösilm on uue aadlikega väga rahul.

Hauakaevaja on ka lõpuks sobivas konditsioonis, et arvutit kasutada ja foorumisse klõbistada.

"Te peate minema Siimustisse. Teate küll kus see on."
Veidi hiljem
"See ongi Siimusti või?"
"Kuidagi väike."
"Kes ütles, et te Siimustis olete?!"
"Oh pagan."

"Appi! Aidake!"
"Ma ei saa, mul pole käsi."

Mina olen üldiselt rahul. Ainus miinus: lugu tundus olevat kuidagi poolik. Aga samas, mida mina ikka tean.
GM'id said oma tööga (loe: vaeste mängijate piinamisega) ideaalselt hakkama.
Sai piisavalt kõiksugu ebardite eest ära joostud ja põõsasse hüpatud. Sai mitmeid ja mitmeid kordi ojakesse kukkuda. Ohjaa. Ning Hauakaevaja sai kellegi isegi maha matta .

PS: PC jookseb ka jänese eest minema, kui see liiga äkitselt kuskilt välja kargab.

See räsitud ja väsinud libardite pooldeemon on rahul kõige muuga peale üliargade pc'de..
Tegelikult oli tore. Tahaks ruttu pilte ka!

Njaa, osalesin ka üle pika aja ühel LARPil ja ütleks, et see oli üks põnevamaid üldse, kus ma käinud olen. Kohe alguses sain mingi pahareti maha tappa linnavalvurina ja no linna valvata on üsna tore kui mind pimedaks tehakse eksole
Zombi oli ka üsna tore olla, PCde ilmed olid üsna toredalt hirmunud. Libahundina valdas mind õnn ja sain varitsuse ajal 1 mängija ära söödud. Ja hiljem veel zombina ajasin taga 1 meest, kellel kondid kirstus olid, ta tundus olevat üsna paanikas, et ma teda ikka pikalt taga ajasin. Hüppas võssa kuhugi, kuhu ma talle veel mõõgahoope järgi saatsin. Aga võsa taga vist oli mingi oja ka...
Põhiline, mis kordistas põnevust ja adrenaliini oli muidugi see, et ümberringi oli kottpime ning selles metsas ma ka varem käinud polnud, täitsa jube oli joosta nii metsa vahel ringi mõeldes, et kas nüüd jääb mõni puu ette või ei.
Ütleks, et minu vaatevinklist oli mäng küll väga hästi korraldatud, kiidusõnad GMidele!

piltide juurde saate siit.
neid tilgub veel jõudumööda juurde lähitulevikus.

aitäh, mulle meeldis. loodan, et ma teid liialt ei pimestanud.

Tore m2ng oli.....

l2bi NPC silmade.

K6igepealt ohverdamine.M6elge, kui me oleksime k6ik koos koolnud linna sisse lasknud, siis oleksime k6ik elus ja me oleksime k6ik pururikkad.

J2rgmisena tuli koolnuna ringi tuigerdada. Peale tukki aega ja vale runnakuid tulid meie v6imsad ja julged kangelased. Ehk kolm neljast said raskelt haavata.

Edasi tuli libadena m66da metsa joosta ning varitseda j2lle meie 6ilsaid kangelasi, kes otsustasid meie runnates minema joosta, selle asemel, et v6idelda.

Siis olin j2lle (trummip6rin...).... koolja. Seekord oli kooljaid rohkem, aga kangelastest said v2hesed surma.

Ja m2ngu l6puks olin valvur, kes kuningat valvas.

Uhes6naga oli palju ringijooksmist, varitsemist, soos tatsamist ja ootamist.

Ja mu kinda p6idla ots p6les 2ra.

(PS, kirjavigade p2rast vabandan.)

Ka mina kiidan väga korraldajaid ja Iidmaa oli täpselt nii ebameeldiv koht, nagu mulle ette lubati Soo lirtsus jalgade all ja hordid tigedaid pahalasi proovisid meid igal sammul pimedas metsas nottida.
Imestan siiani, et elus olen.
Rollimängu kohapealt käitusid PCd nagu mõistusega inimesed ikke -- päästsid oma nahka, selle asemel, et lahingusse igal võimalusel tormata. Aga lõpp oli eepiline Päev sai päästetud kaupmehe (!) poolt.