Postitas Terry 22:58 21. Jaan 2008
Klannid 25 aastat tagasi:
Harumazu – suurim klann, valitseja: isand Harumazu Kachi
Wakirai – teine suurim klann, valitseja: isand Wakirai Honsho
Lunoshi – Väike, tollel hetkel tähtsusetu, valitseja: isand Lunoshi Rimeja
Sagate – keskmise suurusega klann, kuid ei midagi erilist, valitseja: isand Sagate Hano
Rumoshi – naisteklann, kes jäi sõjast üldse puutumata, valitseja: emand Rumoshi Kawaii
+ teised väiksemad ja tähtsusetumad klannid
Klannid nüüd:
Harumazu – suurim klann, valitseja: isand Harumazu Kenichi
Wakirai – hävitatud, maad laiali jagatud, sealsed aadlikud on kas oma isandat vahetanud, pagendatud või tegid 25 aastat tagasi enesetapu
Lunoshi – maal suuruselt ja tähtuselt kolmas klann, vailtseja: isand Lunoshi Massugutori
Sagate – Suur, võimas, tähtsuselt teine klann, valitseja: isand Sagate Obake
Rumoshi – stabiilne naisteklann, väike, jõukas, üldiselt mõjuvõimas, valitseja: emand Rumoshi Tomoe
+ teised väiksemad ja tähtsusetumad klannid
~*~
Meie maad on alati kimbutanud verised kodusõjad, kus surma saanud palju süüdimatuid ja süütuid.
Harumazud ning Wakiraid - nende kahe vahel käis viimane kodusõda, kus osales veel palju väikeklanne, vabasid samuraisid, talupoegi ja kõiki teisi.
Sellel hetkel olid nad ka kaks suurimat ja võimsamat klanni. Sõda sai alguse sellest, et Harumazu klann leidis, et idas olev Wakirai klann on muutunud liiga võimsaks ja võib õigepea hakata survet avaldama neile, kes läänes paiknesid. Sellel hetkel valitses Harumazusid tõsine ja võimuahne isand Harumazu Kachi. Teiselpool oli aga isand Wakirai Honsho – kaval, tasakaalukas, äärmiselt hea poliitik.
Harumazude sõjavägi oli vähemuses, nende ainuke eelis oli, et nende poolel olid nii Sagate klanni sõjavägi ning muidugi Lunoshi klann ühes oma geniaalse ja taibuka klannipeaga.
Lunoshid oli ilma väikese sõjaväega (klann oli väike), kuid väga hea poliitikaga klannipea suutis kokku koguda üle tuhande mehe. Sagate klann oli kuulus oma täpsete vibuküttide poolest, kes võisid isegi pimedas märki tabada. Wakirai poolel oli hunnik väikeklanne, kuid isand Honsho sõjavägi oli juba üksinda Harumazudest mitu vaksa üle. Kuigi kõik mehed olid vaprad, oleks olnud kaotus Wakiraidele vältimatu.
Peeti maha kolm lahingut. Harumazud kandsid suuri kaotusi, kuid ega Wakiraide olukord parem olnud. Siiski oleks neljas lahing olnud hävitav ning võidu korral saanuks Wakiraid kõik Harumazude ja tema liitlaste alad endale. Seda ei saanud aga Isand Kachi lubada!
Neljas lahing oli tulemas, kuid siis juhtus midagi salapärast: Wakirai klanni pea, tema abikaasa ning kaks ainukest poega said salapärasel viisil surma. Nende laipadel polnud ühtegi haava ja kehast ei leitud ka mürgitamisjälgi. Ainuke, kes perekonnas ellu jäi, oli väike peretütar.
Wakirai liitlased ja sõjavägi andsid loobumisvõidu, kartes taeva viha, sest nende arusaama järgi oli just Sõjajumal see, kelle ebasoosing hävitas Wakiraide perekonna. Mitmed väepealikud, kes enne Wakiraide poolel olid, otsustasid poolt vahetada ja võitjale truudust vanduda. Isand Harumazust sai meie maa ainus valitseja. Pärast võidu väljakuulutamist toimus kuulus “Seitsme öö tapmine” , kus tapeti hulgaliselt Wakiraide suurfeodaale, nende sõdureid, perekondi ja kõiki teisi lähedasi. Wakirai klanni alad jagati Harumazu, Sagate, Lunoshi ja veel mõne väiksema klanni vahel ära. Sagate ja Lunoshi klannid muutusid suuruselt ja võimsuselt peaaegu võrdseteks.
18 aastat valitses isand Harumazu Kachi õnnelikult kogu maad. Tal sündis poeg ja kaks tütart. Üheksa aastat tagasi suri isand Kachi ustav naine, kahe aasta pärast lahkus ka suur võitja ise. Troonile tõusis tema poeg Harumazu Kenichi.
Hetke olukord on rahulik. Kõik alluvad vastuvaidlemata Harumazudele. See on nii muidugi ainult seetõttu, et Seitsme öö tapmisel hävitati kolm neljandikku Wakirai klanni kodanikest. Kes ihaleb kättemaksu? Kelle soontes voolab reeturi veri? Nendele kõigile küsimustele tuleb vastused veel leida.
~*~
Mütoloogia ja uskumused
Meie rahvas kipub olema väga ebausklik - alates suursugusest valitsejast ja lõpetades paadialuse heidikuga. On täiesti loomulik, et kodus kummitab sinu oma vanaema hobuse kujul. Kivid, puud ja lained jutustavad päevast päeva oma elulugu inimestele, kes nende keelt mõistavad. Loomad suudavad moondada ennast inimesesarnaseks ning üritavad kauneid neide ja noormehi ära võluda. Halvad ja head Hinged elavad kõrvuti inimestega ning, kui teil õnnestub neid vihastada, võivad nad peale panna needuse või öösel te lapsed nahka pista – see on maailm, kus te elate. Ebakindel, korrapäratu ja tume.
Siiski on asju, mis tunduvad uskumatud, kuid on puhas tõde. Need imed said oma alguse aegu tagasi, nüüdeks on nad muutunud legendideks ja müütideks, mida kas tasub või ei tasu uskuda - valik on teie.
~*~
Verepuude legend
Verepuud on olnud sellest ajast peale, kui inimesed hakkasid üheskoos elama ja endile perekondi looma, sest just sellest said alguse suurimad patud ja veretööd. Jumalad nägid, et inimesed ei oska väärtustada elu, mis neile on antud ja panid nende kõigi seljale kasvama verepuud, mis kasvasid pikemaks iga kord, kui nende kandjad mõne vereteo sooritasid või pigimusta inetuse korda saatsid. Alguses olid verepuud väikesed, noored võrsed, kuid inimeste kurjus kasvas iga päevaga aina suuremaks, ja peagi ulatusid verepuude oksad kuni taevani välja, nii et jumalad pidid need maha lõikama. Ja kui nad puud maha lõikasid, suri ka inimene ära.
~*~
Varjud – surnud ja samas elus
Kui oma eluajal nii palju halba teha, lausa nii palju, et musta enam valgeks rääkida ei anna, ei saa ka uuesti sündida, sest karma on liiga tume. Inimene läheb oma vana, väsinud kehaga teiste endasarnaste sekka, seal saab temast midagi uut: vari – igavesti oma tumedasse kehasse vangistatud. Vari ei vanane, ta jääb aegadeks ühesuguseks.
Varjud on umbes nagu kummitused, ainult et palju vägevamad kui üks tavaline koll või kodukäija. Nad on elutargad, tunnevad alkeemiat, loitse ning suudavad võtta ühe teatud looma või linnu kuju. Iga Vari saab endale oma loomhinge, kelleks ta ajapikku täielikult moonduma õpib. Siis oskab ta ka selle looma keelt ja võib elada looduses temana. Uued varjud on kogenematud, ei suuda inimestega ise suhelda, peavad neist eemale hoidma ning isegi kõva tuuleiil võib nad kaasa haarata ja taevasse paisata, samuti ei kannata nad ka päikest ning suudavad vähesel määral oma loomhinge moodi olla. Kuid ajapikku saavad neist vanad ja tugevad Varjud, kes võivad täielikult moonduda oma loomhingeks, hiilivad ka päevavalguses, suudavad loitse manada ning kangeid mürke segada.
Nad on vägevaimad teispoolsuse ebasurnud, keda meie maailmas leidub. Räägitakse, et Varjudel olevat olnud kunagi ammu sidemeid Kuusõdalastega - kuid need on meie riigi kõige mustemad saladused, millest päris avalikult rääkida ei tasu.
~*~
Kuusõdalased
Kuusõdalased on eksisteerinud juba palju-palju sajandeid. Nende olemasolu oli veel alles mõnisada aastat tagasi küsimärgi all, sest tolleaegne valitseja kiusas neid hoolikalt taga ja paljud neist läksid kas vabasurma või hukkusid piinamiste läbi.
Peamiselt tapeti neid nende ebamaiste oskuste pärast - kas siis kadedusest või hirmust.
Räägitakse, et kuusõdalased on hakanud tagasi tulema... Kuid kes seda tegelikult teab? See on kõik vaid üks lugulaul, mis väidab, et kunagi ammu nende kohta tehtud ennustus läheb täide. Mis on tegelikult tõsi? Kas Varjudel ja Kuusõdalastel on sidemeid? Küsimused vajavad vastuseid ja nii mõnegi käes on infot, mis võib kasulikuks osutuda.
Kuusõdalased on ammuloodud gild inimestele, kes tundsid ennast teistsugustena - neil oli rohkem võimeid, nad olid vastupidavamad ja tugevamad ja nad olid palju andekamad kui tavainimesed.
Koos õppisid kuuõdalased oma andeid arendama ja neid täiustama, kuni neist kujunes välja riigile ohtlik üksus. Suurisand Kuritsu eestvedamisel hakati neile verejahti pidama ja loodi spetsiaalseid asutusi, kus potentsiaalseid kuusõdalasi peeti kinni ning üritati nende võimeid kahjustada. Tihti tehti neid ka viljatuks, et vältida nn. 'kuugeeni' edasikandumist.
Kuugeeniks nimetati teatud geenikoodiga edasikanduvaid andeid ja oskuseid, mis kandusid üldjuhul edasi meesliini pidi. Naisliini pidi edasikandumist täheldati palju harvem.
Levinuimad oskused olid näiteks ülihea kuulmine, terav nägemine, mis püsis veel vanas easki, hea painduvus, tohutu jõud, loomulik anne mõõgavõitluses, jne. Umbes 200-300 aastat pärast gildi loomist hakkas välja lööma ka nn. 'keemikugeen' ja sellest sai alguse kuusõdalaste alkeemia. Nendest said riigi parimad arstid ja apteekrid, inimesed pöördusid oma hädades ja haigustes nende poole ja neid austati. Praeguseks on nende alkeemia kuulutatud riigile ohtlikuks ja peidetud karmi järelvalve all Ainhana raamatuarhiivi, mis asub Sageko klanni valduses.
Asutusi, mis tegelevad kuusõdalaste jahiga, on hakatud taaskord kasutama, sest viimane kuusõdalane võeti kinni alles paari kuu eest. Teda sunniti välja andma oma kaaslasi, kuid too väitis, et ta on viimane omasugune. Eks näis, kas see ka tõeks osutus, sest pärast pikka piinamist mees suri.
~*~
Varjud vs. Kuusõdalased
Varjud lõid tegelikult kuuõdalased kui oma asemikud inimeste seas. Neile siirati tükke varjude hingest, et nad oleksid tugevamad, vastupidavamad, intelligentsemad ja võimekamad kui tavainimesed. Peagi ühinesid kuusõdalased eraldi grupeeringusse ja sealt tuli ka nende nimi. Nn. varjuhinge hakati nimetama kuugeeniks.
Varjud hoidsid kogu selle aja vältel kuusõdalastega hoolikalt kontakti, üks nende peamisi soove oli saada kuuõdalased valitsusse tähtsatele kohtadele, ja kui võimalik, siis vahetada valitseja mõne sellise sõdalase vastu. See oleks olnud varjude täielik triumf inimeste üle. Kuid kardeti ka kuusõdalaste lahkulöömist varjudest ja seetõttu jälgiti hoolega info liikumist ning tegutseti aeglaselt.
Kuugeeniga lapsele ilmutas tema vari end tavaliselt 2-5 aastaselt, andes talle edasi esimesed tarkused ja talismani, mille abil oma Varju enesele appi kutsuda, edasi õpetades ja saates teda looma kujul kuni täiskasvanuks saamiseni.
Aastaid hiljem lõid kuusõdalased ja varjud aga lahku ning hakkasid üksteist maailmast järk-järgult välja sööma. Vaen kasvas ja kasvas, kui lõpuks hakkasid Varjud inimesi mõjutama ja jõudsid selleni, et algatati jaht kuusõdalastele. See jaht on kestnud juba aastasadu ja kuigi alles hiljuti oli märgata inimeste võidukat triumfi, on taas levimas kuuldused, et kuuvardjad on veidral kombel väheste ellujäänutega jälle oma gildi asutanud ja plaanivad midagi kurja.
Kohvitassid on kaunid.