Larp: "Kaheksas Oktaav" 3. mail
Postitatud: 21:23 21. Mär 2008Intro
„Kui nüüd järele mõelda, siis mis selle kõige mõte on? Ma mõtlen tegelikult? Ses mõttes et vaata: kilpkonn, elevandid ja suur lahmakas maad kõige peal. Ja selle ümber tühjus. No mis mõte sellel on. Tühjus on ju mittemidagi, aga ometigi räägin ma sellest nagu oleks see olemas. See on nagu seesamune mistandoligi. Kuule, ole hea üks toobitäis õlut veel siiapoole… niisiis tühjus, jah. See on nagu see õllekann siin. Tühjus tähendab, et selle asemele on võimalik m i s k i tulla. Õllekann, kuhu m i s k i t on võimalik valada. *Hõk* Kui õllekannu poleks, siis ma peaksin ju vaadist jooma. Ahaa! Näedsa tühjusel on ka mõte olemas.“
—
Kilpkonn ujus läbi tühjuse. Suurel T’Phonil, ühel neljast tema kilbil seisvast elevandist sügeles selg ning ta püüdis oma nahka veidi vastu maad hõõruda. Kettamaailmas, mis kreemikoogina* elevantide selgade peal laiutab, asub piirkond, mida nimetatakse Howolandiks. Seda maad tabasid tol aastal võimsad maavärinad. Kohalikud süüdistasid selles kõiges Suurt Kosmilist Sääske. Kõigi arvates oli selline seletus üsnagi normaalne ja usutav. Juhtumisi sündis tol aastal ka Coin, kettamaailma viimane ürgsorts, aga see pole meie loo vaatepunktist oluline. Oluline juhtus hoopiski Ankh-Morporkis, ühes kettamaailma suurimas linnas.
Tihe ja niiske vihm sabises katustel. Nähtamatu Ülikooli, võlurite õppeasutuse peahoone aknad särasid tuledes. Käimas oli Lustipäev- püha, kus lõpetanutele jagatakse kätte värsked kraadid ning süüakse suur pidusöök (traditsiooniliselt on asjasse segatud veel padi, sinepipurk ja hanesulg). Toitumist armastavad võlurid eriti, seega ei puudu ürituselt keegi.
Kuid millegipärast põles tuli ka ühes teises aknas, mis peahoonest natuke kaugemale jäi. Ning tolle hoone poole astus klõbinal pikk tumedas rüüs kogu…
—
„Maailm on üks kummaline kohake. Vaata kasvõi jumalaid. Uba on selles, et neil ei ole kannu, mis võiks tühjaks saada. Nemad *Hõk* tohivad juua otse vaadist. Nende ees ei ole tühjust, aga neist ei jää järele ka midagi. Nad on tühjuse välised, *Hõk* sindrinahad sellised. Kas ma kuulsin müristamist… Ma tahtsin öelda, et jumalatel pole viga midagi. Aga vaat, kui saaks selle kannu siin uuesti täis nüüd…“
—
Tumedas rüüs kogu jäi seisma hoone ukse ette. Ärklikorrusel põles tuluke.
Kui anoreksia oleks kellegi lapsepõlveunistus, siis antud kogu oleks tema iidol. Kontidest käsi liikus aeglaselt hõlma alla ning tõi nähtavale liivakella. Ülemises osas oli ainult väheke liiva järel. Kogu köhatas ning püüdis sõrmekontidega uksele koputada. Need läksid puust läbi justkui oleks tegu uduga.
Surm mühatas. Metafooridega polnud ta kunagi hästi läbi saanud.
Üleval aknas valmistus üks vesiste silmadega tudeng loitsima. Raamat, millest ta ruune lugema valmistus oli õela väljanägemisega ning arvatavasti ka iseloomult selline. Kui raamatukoguhoidja oleks teadnud, et konkreetne teos ahelatest vabaks on lastud, tõuseksid tal kõik karvad turri ning muutuksid palju hallimaks.
Tudeng raputas vasepuru laternasse ning hetkeks sähvatas toas roheline valgus. Ruunid muutsid kuju… loits näitas oma tõelist olemust. Tudeng hakkas lausuma.
Silp hiljem ärkasid paljud ankhmorporklased plahvatuse peale, mis linna niisket õhku lõhestas…
—
„Vaad kui mina saagsin vaadisd juua, siis ma joogsin ilmsld ennasd nii däis, et koju ei jõuakski, aga vaata nüüd. See pisige kannke siin hoiab selle asja nii kenasdi ära, ed kõrdsmik vaadab mulle silma ja ütleb „Vot nii! Mine koju! Rohgem ma sulle ei anna.“ Ja kui veab saan ma selle kannu salaja kaasa võdda… Mul olegs küll nüüd siia kannu jälle õlud vaja…“
„Sulle täna aitab Didactylos! Mine koju!“ hüüatas klaase poleeriv kõrtsmik kaugelt leti teisest otsast.
Didactylos jõllitas tühja kannu ja pöördus siis oma vestluskaaslase poole: „Balju ma võlgnen *Hõk*??“
„Taks on 2 talenti tunnis kuulamise eest, lisatasuga 1 talent tunnis kui olete purjus. Seega 15 talenti, palun“, vastas avala pilguga pisikest kasvu mees tema kõrval. Hoolimata naeratusest tundus ta olevalt tõsiselt kurnatud. Ta kuulamisvalmis suured kõrvalestadki tundusid olevat lönti vajunud.
Didactylos maksis, tõusis ebalevalt ning toogat kohendades peitis tühja õllekannu riidevoltide vahele. Seejärel läks ta mööblilt tuge otsides välja.
„Suur kann õlut!“ hüüatas kuulanud mees kõrtsmikule, kui filosoof oli lahkunud.
„Kanget?“
„Ekstra kanget!“
—
Tudeng tõi pilgu taas raamatule. Ta süda taastas pisitasa normaalset rütmi. Arvatavasti lendas alkeemikute gild jälle õhku. Ta jätkas loitsimist.
Näpp jooksis mööda kirjaridu ning suu vormis silpe. Raamat nurrus.
Kõlas viimane sõna. Latern kustus. Raamat plaksatas käe ümber kokku. Tudeng karjatas. Metafooride maailmas kukkus õllekann põrandale kildudeks. Surm vaatas, kuidas viimased liivaterad mineviku-poolele trügivad.
Sel hetkel kadus maja. Surm vaatas muruplatsi, mis endise hoone asemel nüüd vohas.
„HUVITAV.“
Nüüd, 40 aastat hiljem, oskab ainult mõni üksik vanem võlur rääkida sellest, mis seal murulapil kunagi asus. Aga tegelikult ei peetagi seda tähtsaks, sest hooned on Nähtamatus Ülikoolis sama muutlikud nagu inimesedki (40 aastaga saab igast kõhnast tudengist täispurjes galeooni meenutav härra).
—
*Narridel on selle kujundi kohta oma arvamus, millest võib olla tingitud ka nende pidev pessimism ja depressioon.
Outro
Outro
Kes oleks nii loll, et ehitaks Mõtlevast Pinipuust söögitoamööbli?* Kes oleks nii loll, et kuhjaks selle kõik ühte pisikesse ruumi?** Panna see ruum koos seda ümbritseva majaga NÜ lähedasse võluvälja ning voila: me saame tulemuseks ühe paganama suure Pagasi.
Pagasitega on aga see häda, et neile tekivad aegamööda ka peremehed. Ning kui peremehel peaks juhtumisi tõsine häda olema (näiteks ajaliiv hakkab lõppema), laseb Pagas muidugi reaalsusest jalga. Ühel ühikal on muidugi vajadused ning ilmselt hakkab ta end juhuotstega elatama. Natuke ehk isegi parasiitlikult mõnel pool turismipiirkonnas võõrastemajaks olemist teeseldes või teeäärse trahterine välja näha püüdes. Aga inimesed saavad öömaja ning mõnel juhul ka kõvasti reisida.
* Retooriline küsimus, aga vastus on võlur.
** Retooriline küsimus, aga vastus on võlur.
Võõrastemaja potsatas tagasi reaalsusse... Ankur oli talle justkui päitsed pähe pannud ning hetkeks maha rahustanud. Kauguses paistis NÜ Kunstitorn. Õmblejannad olid Ankru ilmselt Õigesse Nagisse pannud, kuna muidu võinuks olukord olla palju põnevam (Klatšial ja Epeebel oli parajasti käimas näiteks üks neist suurtest lahingutest).
Ööbijad tunglesid majast välja ning võtsid hetke, et tuttavat panoraami nautida. Päike oli juba tõusnud, kusagil kõrgel siristas lõoke. Õmblejannad olid esimesed, kes otsustavalt liikuma hakkasid. Loomulikult linna poole, kodu poole, tagasi vaatamata. Viimaseks oli veesüliti, kel ikka võtab natuke aega, et mingi mõte kohale jõuaks.
NÜ üliõpilane Bice Andustan oli ainus, hetkeks ümber pööras.
"Oodake hetk, lustlikud semud, mul ununes ju sau ukse kõrvale maha..."
Aga siis jäi tudeng kohkunult vait, sest ümberpöördununa ei näinud ta põllul enam ühtegi võõrastemaja.
Igor lisas sammu. Äiksesetormi raksatused paitasid ta kõrvu. See andis ta jalgadele lausa tiivad. Igori õlul rappus elutu kogu... selle organitest ja jäsemeist jätkuks tervele külale aastakümneteks (kuigi maksadest võib puudu tulla.) Igor teadis et lossis taamal, luges üks noor alkeemik üht väga ohtlikku raamatut. Kahtlemata väga lootustandev noor hull geenius. Igoril polnud aimugi, kust ta seda kõike teadis... Aga selle üle polnud ka mõtet pead vaevata.
"Heureka!!!" hüüdis too noorsand raamatut plaksuga kinni lüües, kui uksekell helises. Ta tormas kiiruga alumisele korrusele korraks oma märgadel jalgadel libastudes ning pahkluud välja väänates. Kuid erutusest tingituna ei pannud ta seda tähele ning liipas edasi ning avas välisukse.
"There Päevasht, Ishand. Ma khuulshin et otshite ülemteenrit", sõnas Igor.
"Ee..." jõudis noor hull geenius öelda, kuid Igor jõudis temast ette.
"Oo, ma näen et härra vajab natuke khiropraktilisht abi." sõnas Igor noormehe jalga vaadates ning natuke ülespoole pilku tõstes: "... ja khäterätti."
Tuul sasis stepirohtu ning järsku seisid seal ema ja poeg.
Sealsamas sõid hobused, natuke kaugemale oli püsitatud mõned telgid. Seal oli ka üks seltskond hõimlasi, kes ümber hobuse askeldasid. Hobusel oli jalg liigesest väljas ning arvatavasti valmistuti looma piinasid lõpetamata.
"Kas pole mitte ilus päev saatmaks korda Imesid?" küsis Päike Ka Ei Paista.
"Jah, Päika." ütles Leena.
Ning siis nad läksid ja Lillejumala jalge all tärkasid nartsissid.
Veidike tagapool hõljus rohu kohal uksesilm. Pagasid jätavad harva oma peremehi maha. Kaheksas Oktaav hoidis distantsi. Jaa. Varsti. Tõeliselt varsti läheb teda uuesti vaja. Sest ühele jumalale kulub ju igatahes ära kaasaskantav tempel. Või järelkõndiv tempel. Valmis alati eksinud lambaid oma rüppe võtma või uskmatute otsas trampima.
Trampima? Jalad? See on huvitav mõte. Hm. Hmm.
