Võtan julguse enda peale ja teen muljetamise lahti.
Polnud ju vist 1,5 aastat mänginud ühtegi mängu. Omalegi üllatuseks kujunes roll ajapikku liigagi tähtsaks.( Sama juhtus munk Albetiga )Linnuse rahvas oli lahe, huvitavaid tegelasi oli päris palju.
Olaf von Dorff meenutab oma hõljuvas astraal kehas eredamaid juhtumisi.
Kõik on shööön!mis on kõige tähtsam.
Kogu kaitse oli vale. Meie seal Wlatzlawa alla tegime nii, et kui matzid ründasivad meie linnnust siis meie panime linnuse ette nende matside rehad. Ja need matzid astusid kaks korda oma reha peale. Oleks pidanud selle linnuse ette kah panema nende matzide rehad ja labidad. Reha peale astub ja labidaga kaevab augu.
Ühel matzil lõin jala otsast ja kiivri katki aga temal kasvas nagu imeväel uus jalg ja uus pea. Neil on kurat sisse läinud.
Oleks nad lasknud endid ristida siis oleks neid olnud ka lihtsam surmata.
Tänud siis kolmele kabeli kaitsjale kes olid ülesande tasemel kuigi vahel võtsid endale ülesandeid mida poleks tohtinud teha.
Ja piiskopile tuleb alati öelda, et olukord on kontrolli all ja meie väed kaitsevad teda.
Muidugi olin alguses kohe arvamusel, et linnus vallutatakse aga, et see nii ruttu juhtus seda poleks küll oodanud.
Kummardus Allani poole. Tõenäoliselt tema mõtles kogu taktika välja.
Shööön! Olaf von Dorff hõljub edasi.