Dragon.ee foorum

Kuna ma olen endiselt veel mängu lainel, siis ma teen kohe otsa lahti ja kukun muljetest mulisema.

Mäng oli tapvalt tore ja teie, kes te ei tulnud - kahetsege!
Õmblejannat oli tõeliselt lustlik mängida (kuigi teatud inimestele ütlesin, et olen rekreatsioonikorraldaja, mis pole ka ometi vale), teiste kommentaarid selle kohta olid intrigeerivad.
Siilid olid toredad, poleks osanud soovida paremaid õhtusöögilauakaaslasi. Meie mõlemate õnneks on lord Nopski saanud sellise tasu, mida ta vääris.
Vahtkond oli... muljetavaldav. Kuigi näiliselt reluktantsed infot jagama, oli neil lõpuks ikkagi suhtekliselt lihtne kätte saada see info, mida vaja oli.
Eeee aadlidaam, kellele me malet õpetasime, oli tore.
Mialee, sinuga oli väga hea koos mängida, väga lõbus oli vahepeal kuulata, kuidas sa oma tütrele epistlit loed.
Koogi alt saadud võti, mis avas ukse purpurse lukuga tuppa, oli huvitav pööre. Esimesel korral polnud toas küll midagi. Sellest hoolimata oli ka esimesel korral sealt keeruline välja saada, kuna järsku voolas koridor inimesi täis ja idee poolest poleks vist keegi tohtinud seal toas olla.
Teist korda tuppa saades oli wannabe-Jumanjit päris lõbus mängida, minuga õnneks eriti midagi ei juhtunudki ja õmblejannade supertrio (mina, Sillu ja Mialee) sai kätte reaalsuse ankru.
Võlurite kohta tuleb mainida, et nende ignorantsus oli suisa füüsilist valu tekitav. Kui teile öeldakse, et on leitud reaalsuse ankur, siis võiks ju vähemasti uurida, kas tõesti on tegu millegi olulisega, mitte karjuda, et neil on suuri ja vägevaid asju vaja teha, mille tulemusena nad saavad teada, et... neil on vaja reaalsuse ankrut. Mida nad siis enam ei saanud.
Ometi oli väga huvitav vaadata, kuidas võlurid pead laiali mööda maja rigi jooksevad ja seda ankrut otsivad, mis turvaliselt meie käes on. Kui me siis ütlesime, et me viskasime selle välja, olid ka gemmide ilmed ägedad. Aga ega me pole idioodid.
Ja lõpp oli tore ja pretsedenditu. Ei ole tarvis olla võlur või kangelane, et midagi suurt korda saata.

Seekord päästsid päeva õmblejannad.

Mainiks ka seda, et oli väga tore öösel Marteni, Sillu ja Lohega Aliast mängida. Magamata peast hoolimata tuli see hästi välja.

Ootame järgmist mängu!

Ma tahan veel kord tänada kõiki korraldajaid ja mängijaid ühe parima elamuse, eest, mis ma kunagi larpil saanud olen.

Eraldi tooks välja:

Lee: Paindumatu isiksuse eest. Mul tekkis meie omavahelise kraaklemiste ajal tunne, nagu põrkaksid suure kiirusega kokku kaks mandrilava, mis on mõlemad otsustanud teisest läbi minna.
Ülo ja Gwydon: tublid koleegid, kellega sai üle nelja tunni koos söödud laua taga, mis lõpuks nägi välja, nagu oleks sealt kakskümend räpast last üle käinud.
Õmblejannade Gild (Mialee, Erlessa ja Sillu): mulle lõpus tõsiselt närvidele käimise eest ja selle eest et minu asemel maailma päästsite.
Goblin: Koostöö ja noaloo eest
Vahtkond (eriti Lohe): minu saua hoolika otsimise eest
Teenindav personal: Võluritele toidu serveerimise eest üha uuesti. Ja Uuest. Ja Uuesti.
Marten: Surma eest, kes ei lasknud ennast häirida sellest, et teda välja kutsnud võlurid 10 minutit keedetud munade üle vaidlesid
Taliesin: maniakaalsuse eest
Cashmir: Toidu, kohvi ja Rolli eest. Kõik olid esmaklassilised
Sibyll: Väikeste roosade sokolaadimüntide eest, mis mul praegugi veel laua peal vedelevad

Kindlasti võib ajalehest "Tõde" varsti lugeda Christopher Robini (Doctorum Thelogiae Experimentalum et Existentalum) artikleid: "Võõrastemajad Quirmis: surmalõks ja raharaisk", "Vahtkond raiskab (mitte)maksumaksjate raha", "Veesülitid püsigu katustel" ja "Teenidajad peaksid distsipliini säilitamiseks saama klientidelt piitsa"


(Loodetavasti) peatse taaskohtumiseni Kettamaailmas (Vihje mängujuhtidele!)
Teie,
Christopher "Minatean" Robin,
Paktilise Teoloogia õppetool: Doctorum Thelogiae Experimentalum et Existentalum, cum laude

Korralik õhtusöök söödud, rebane ristitud, maailm päästetud. Kevadise integratsiooniseminari võib õnnestunuks lugeda.

Mäng oli mõnus ja huvitav, kiitus kõigile. Võlurit oli jälle tore mängida. Me sõime ohtralt, olime jõle ignorantsed ja teadus huvilised- just nagu õige võlur peaks olema. Nalja ja kettamaailmalike momente jagus piisavalt.

Teie,
Luigii van der Gabzaz, Teoreplikatsiooni õppetooli juhataja

PS: Who let the wizards out, zap, zap, zap, zap.

Head mõtted tulevad enamasti liiga hilja:
Jäi tegemata mõjus operatsiooniarm võlurite õpipoisile – tal oleks hiljem ju nii hea noorte daamide...... nt köögitüdrukute ees sellega kekutada :-P
Jäi ütlemata oma noorperemehele, eriti aga kõrtsiemandale, kes kummardas hobujumalat, et ükski Igor ei saa ohverdada elusat inimest, kuna ta on andnud vande HOBUVÄE nimel inimesi aidata – see, et aidatud inimesed aitavad Igoreid ja nende kaudu teisi inimesi hiljem oma elundite-jäsemetega, ei tuleks ehk arvesse.(Hippokrates/Hippokratos – otseses tõlkes hobuvägi)
Arvestades mängijate arvu oli ülihää, et mängust sai MÄNG. Mu noorperemees mängis oma apoteoositaotlust nii veenvalt, et ma jäin vaatamata oma pikaajalisele kogemuslikule pessimismile teda uskuma.
Ja muidugi olen ma uhke, et ma jäin HOBUVÄE vandele truuks ja noorisanda apoteoosiprotsessis ei kippunud kellegi elu kallale, vaid teostasin ainult siirdamisi.
Oli hää jälgida võlureid, kui nad said teada, et Igor on vaid üliandekas kirurg, et ta ei saa osaleda maagilistes riitustes, et ta suudab siirdada vaid organeid, mitte aga meeli.
Sama hää oli jälgida peremehe-perenaise kimbatusi/kõhklemisi apoteoosiriituse eel ja ajal, kui neile oli selge, et Igor võtab elundeid vaid surnutelt ja siirdab neid elavatele.
Oleks muidugi omaette uhke, kui värske lillejumal Päiko oleks ellu äratand/tervistanud ka oma elundidoonori, kuid see oleks olnud ehk liig melodramaatiline

Panin kiirelt oma fotoka pildisaagi üles:



Hirmus ägedad olite

--> magama nüüd

Mul oli ilgelt kahju, et mu ikonograafis päriselt filmi ei olnud, seal oli nii palju ägedaid kaadreid
Surmasaamisest oli kah kahju, aga mis parata, ma loodan väga, et meie toimetaja sai mu ikonograafi kätte ja järgmises Tões ilmub pikk ja põhjalik fotoreportaaž kõigest, mis toimus (ja seda oli palju).
Ma ei oska midagi öelda. Äge oli.
Veesüliti oli lahe, vahtkond oli vahtkondlik, võluri saual oli otsas üks nupp ja kuigi nad olid üldiselt liiga kõhnad, et võluriks sobida, tegi nende isu asja küllaga tasa. Kohvitassiga Surm oli lahe, aga Albert, kes üritas veenda võlureid, et nende keedetud munad tuleks ära praadida, oli veelgi lahedam.
Toit oli kohutav, banaanisupi maitse ei lähe mul niipea meelest ja ma maitsesin seda ainult veerand kahvliotsatäit! Vähemalt karrit võis süüa
Suur-suur aitäh kõigile mängijatele toreda mängu eest ja õmblejannadele maailma päästmise eest

Vahva oli

Aitäh kogu ülejäänud Vahtkonnale, GMidele ja kõigile teistele ka (Colette'ile itsituste ja toetuse eest naispäkapikkudele, Päika Lillejumalale komplimendi ja lille eest, ettekandjatele šokolaadikoogi eest, Miskiasile närvidele käimise eest, Marmotile ühemõttelisuse ja valvamise eest, sellele vastikule võlurile solvangute ja sauaotsimisülesande eest, Jane'ile detektiivitöö eest, Jane'ile ja Cassyle moealaste nõuannete eest, seerule selle eest, et ta mu käsuliinis kahtlema pani, Perenaisele tema murepilvest hoolimata uurimusele kaasaaitamise eest, aadlidaamide seltskonnale seltskonna ja info jagamise eest ja kõigile teistele, keda on ikka veel liiga palju ).

Vahtkonnal õnnestus häsit palju ringi sagida, asjalikku nägu teha ja palju tulemusteta vaeva näha, vahepeal siseauditit teha ning Otsida ja Valvata ebaolulisi asju.

Ja ma nõuan konditsioneeriga habet!

Teie kapral Kullake Muhe,
NAISpäkapikk.

L Õ B U S !!!!!!

Naljakaid hetki oli siilide jaoks palju. Eriliseks lemmikuks osutus Jumalate teemaline arutelu... "Pooled jumalad tapavad... pooled ravivad... kõik tantsivad!"

Wõllurid olid parajad põrssad. Neid jätkus praktiliselt kõikjale... Kaos. Võlurid ahju!

Lõbus oli olla siil.

Teinekordki!

Ma peaksin alustama ühest lubadusest:

Mitte kunagi enam ei ütle ma enne mängu sellist saatuslikku repliiki nagu:

"Mul on nii hea olustikuroll, ma ei pea ega hakka seekord MITTE KEDAGI tapma!"

Nagu nimme oli poja jumalakssaamise (millesse ma eriti ei uskunud, arvasin et tegu on mingi Igorite jumala, vampiiri või muu pimeduseelukaga, Ozkar, täna selles nartsissi, mida Sa nuusutasid (Nartsiss kui antiikaja unustuseväljade lill Hadese väravatel mille lõhn mälestusi kustutab...) ilmselt mõtlesin asja keerulisemaks kui ta oli) jaoks vaja mingeid inimohvreid...

Kui ma siis aru sain et minu 40 aastat teadvusetult haigena lamanud lapse tervistamiseks on vaja KÕIGEST elundidoonoreid... ja Igor miskipärast pipardab, ning see neetud sebimine minu PUHTUSE ja KORRA SEEBITÜKI võitnud asutuses ja klientide, rääkimata Võluritest, kuid üllatavalt isegi Vahtkonna tegemistega minu majarahu täiesti hävitatud sai, siis... mis vahet mõnest öömajalisest ühe jumala ja minu hingeseisundi kõrval (mida kogu see melu ääretult häiris) seal on. Peamine on leida mõõk!
Kui konkreetne mõõk oleks olnud Veroni käes edasi, poleks ma seda iialgi näppima läinud... ma olen näinud Goblinit mõõgaga vehkimas. Seljatagune tapariista sehkendamine aga andis võimaluse. Kivi-paber-käärid oli hea. Ma panin silmad kinni, et keskenduda... ja vastaspool arvas et ma ei kuula teda...
Paraku, sellest kivi-paber-käärid loosis mul enamasti veab nagu Erast Fandorinil ...

Kurb oli see, et võitlustulemuse kivi-paber-käärid ajal põgenes enamus mängijad ära, sel ajal kui oleks pidanud GAMESTOP olema kuni on selgunud, kumb võidab.

Igatahes, ma sain selle õnnetu "doonori". Ja mu poeg sai terveks, ja temast saigi tõepoolest lillejumal ning me saime koos minna maailma kõiki hädalisi aitama. Tõsiselt! Selle kõige valguses üks õnnetu ning segastel asjaoludel osaliselt jumalaks saanud öömajaline (osad temast said ju jumalaks Päika läbi, kas pole nii???) oli tühine kadu võrreldes suurema heaga. Me läksime hõimu juurde tagasi, et sealt Hobuste Varjupaika suunduda ja sealt hobuseid saada, et nad neid kasvatades enam kunagi nälga ei peaks surema.

Erilised tänud:

Curunir! - ehe mõttetu ennasttäis võlur , kes on unustanud, milline poisinolk ta oli ja minetanud kogu kunagise respekti, seda eriti minu hobujumal Arra poole palvetamise segamise ajal "Naine!" "Naine!" karjumine. Mul oli jube tahtmine röögatada, et kui sa kurat tõesti mu Ankh Morporkisse kadund mees oleksid, siis sa seda Püha Riitust ei katkestaks. Aga ma ei saanud ju ise ka riitust katkestada

Veesüliti - MILLINE KOSTÜÜM!!! Ja sülitile omane käitumine - toolidel kükitamine jne. Minu Lugupidamine!!! Kas tahaksid HP'le mängima tulla? Võtaksin kahel käel vastu!

Teise ja kolmanda koha kostüümipreemiat jagavad minu jaoks sõbralikult habemega naispäkapikk ja nais-misasi-ajakirjanik ning boffersiilid.
Siilidele teadmiseks üks nali: tulid minu teenijannad Mammu ja Ubin (põllede järgi) murega, et krahvinna tahab patja, mida pole. Mina käskisin neil siis ühe siilidest võtta ja krahvinnale viia... need näoilmed tüdrukutel olid seda nalja väärt!!!

Tüdrukud Mammu ja Ubin, aitäh! Ilma teieta ei oleks kõrts olnud kõrts!!! Ja mul oli teist väga palju abi!

Igor - Sinuga on alati nii hea koos mängida! Ja milline ustav teener! Kahju, et ma ei jõudnud Sind saata valmismõeldud naljana siiliokkaid täis tualetti puhastama - no ei saa siis kuidagi ettevaatlikumalt, siilile ju ei saa..., alati oli midagi olulisemat Sulle öelda või tegema saata. Hobuväe-Hippokrates oleks võinud kasutusse võtta, sellest oleks tõesti suurepärast dialoogi saanud!!!

Armas Vahtkond, palun vabandust et ma teile nii jultunult valetasin. See kõik oli üksnes inimkonna (teie sealhulgas) suuremaks hüvanguks!

ja last, but not least: AITAH GM'idele, eriti Martenile maailma, Cashmirile toidu ja Taliesinile filosoofia eest!!!

austusega,
kõrtsiemand Leena aka Leemur Nakitseb Käbi Kallal hobusejumala Arra kummardajate hõimust

Kuigi olin seekord õnnistatud kahtlaselt elulähedase nipsaka pubeka rolliga ning minu pingutused end sekelduste keskele tirida ilmselt luhtusid (peab veel õppima), jään siiski kõike meenutama väikese muigega suunurgas ning lootusega kord jälle tolle veidrikekarja keskel reaalsusest jalga lasta.

Suurim tänusõna läheb kallile sõbrantsile ning võluvaimale neiule päkapike seas. Aitäh, et mind (hoolimata minu ilmselgest kasutusest ning tühisusest) ikka kaasa kutsusid, kui kuskil midagi toimus, mis ilmselgelt minusse ei puutunud ning mille avaldamine raudselt turvariski tähendas.
Kahju, et maailm enne bändi saabumist päästetud sai.
Aitäh veel kõigile, kes minust üldse välja tegid. Ja ka kõigile teistele, eesotsas mängujuhtidega. Te kõik olete ilusad ja head.

Ning sügav respekt (kindlasti mitte tänusõnad! ) Mialeele ülimalt oskusliku pragamise eest. Olukord hakkas mulle juba peagu OG ebamugav tunduma.

Tänaksin ka Põltsamaad, et ta nii kena on.

Ja, et minu maine tööl on niikuinii väikse infolekke tõttu lõplikult kahjustatud (meeskonnalehel olen ma märgitud ära sõnaga "nerd" ning kirjelduse lõppu on lisatud lause "If you’re lucky she might even take you role playing"), võin nohikliku uhkusega tunnistada, et tuleksin veel mängima ja kasvõi kümme korda (ja vaata kui veangi mõne briti poissmehe kaasa. Säh sulle seksturismi!).

Äkki saan varsti oma ikonograafist pildid ka kätte. See oleks vinge.

Kõik kulges paremini kui ma oodata julgesin; Ma tänan.

Ägedaid momente:
kui võur Kristoffer ukse abil Võõrastemajaga rääkida püüdis (üks sulgumine "jah", kaks sulgumist "ei")
kui võlurid avastasid et "ohutu" riituse jaoks on vaja nende üliõpilaselt elu võtta. ja talle juhuslikult ka mõõgatera tol hetkel oli suunatud.
kui Põltsamaa kirikuõpetaja korraks üritusele oma põnnidega keset kõige hullemat mäsu sisse sadas ja ma talle seletama tõttasin: "Nii. Tere, minaolenMarten, esiteks tõstke käsi pea peale..."
kui fotograaf Jenny aknaalust katust kasutas et mõrvapaigast fotosid teha. Geniaalsus! +eriti veel pildid nende angerjatega, mis minevikust&tulevikust pilte näitasid.
kui Päika detektiivi elustas ning enamiku endasse uskuma pani (loodetavasti oli üllatuseks Idrilile); samas kui koridoris käis täpselt vastupidine kampaania "Ärge Uskuge Temasse!"
kui võlurid Ashk-Ente riitust läbi viisid ja Surma rolli ootamatult mängida tuli. Albert mu kõrval õnneks kergendas koormat tublisti
kui lõpulahendus kõigele vaatamata aset leidis.

Nii et nüüd on tulnud aeg jagada Kogemuspunkte (KP'd). Kuna me neid ei jaga, on tegu kujuteldavate kogemuspunktidega (KKP). Üleüldise suurepärase rollimängu eest ja meile mugavalt loo lahenduseni jõudmise eest saavad k õ i k mängijad 998 KKP! Lisaks +1 KKP saavad:
Vahtkond pühendumise eest (Kõik kostüümidest alates kuni mängueelsete koosolekuteni välja)
Võlurid pimedas kõrtsisaalis Ashk-Ente Riituse eest ja muidu võlurlik olemise eest.
KO kamp (ei mitte Knock Out ega Keskmaa Ordu) võõrastemaja olemise korraldamise eest.
Siilid, kes üleüldiselt värvi andsid, kostüümi eest.
Päika, isegi mina hakkasin Lillejumalasse uskuma!
Jenny, Kostüümi eest (iknograaf!), ja mõrvapaigast piltide tegemise eest.

lwl 2 @ 1000 KKP

Outro

Kes oleks nii loll, et ehitaks Mõtlevast Pinipuust söögitoamööbli?* Kes oleks nii loll, et kuhjaks selle kõik ühte pisikesse ruumi?** Panna see ruum koos seda ümbritseva majaga NÜ lähedasse võluvälja ning voila: me saame tulemuseks ühe paganama suure Pagasi.
Pagasitega on aga see häda, et neile tekivad aegamööda ka peremehed. Ning kui peremehel peaks juhtumisi tõsine häda olema (näiteks ajaliiv hakkab lõppema), laseb Pagas muidugi reaalsusest jalga. Ühel ühikal on muidugi vajadused ning ilmselt hakkab ta end juhuotstega elatama. Natuke ehk isegi parasiitlikult mõnel pool turismipiirkonnas võõrastemajaks olemist teeseldes või teeäärse trahterine välja näha püüdes. Aga inimesed saavad öömaja ning mõnel juhul ka kõvasti reisida.

* Retooriline küsimus, aga vastus on võlur.
** Retooriline küsimus, aga vastus on võlur.

Võõrastemaja potsatas tagasi reaalsusse... Ankur oli talle justkui päitsed pähe pannud ning hetkeks maha rahustanud. Kauguses paistis NÜ Kunstitorn. Õmblejannad olid Ankru ilmselt Õigesse Nagisse pannud, kuna muidu võinuks olukord olla palju põnevam (Klatšial ja Epeebel oli parajasti käimas näiteks üks neist suurtest lahingutest).
Ööbijad tunglesid majast välja ning võtsid hetke, et tuttavat panoraami nautida. Päike oli juba tõusnud, kusagil kõrgel siristas lõoke. Õmblejannad olid esimesed, kes otsustavalt liikuma hakkasid. Loomulikult linna poole, kodu poole, tagasi vaatamata. Viimaseks oli veesüliti, kel ikka võtab natuke aega, et mingi mõte kohale jõuaks.
NÜ üliõpilane Bice Andustan oli ainus, hetkeks ümber pööras.
"Oodake hetk, lustlikud semud, mul ununes ju sau ukse kõrvale maha..."
Aga siis jäi tudeng kohkunult vait, sest ümberpöördununa ei näinud ta põllul enam ühtegi võõrastemaja.

Igor lisas sammu. Äiksesetormi raksatused paitasid ta kõrvu. See andis ta jalgadele lausa tiivad. Igori õlul rappus elutu kogu... selle organitest ja jäsemeist jätkuks tervele külale aastakümneteks (kuigi maksadest võib puudu tulla.) Igor teadis et lossis taamal, luges üks noor alkeemik üht väga ohtlikku raamatut. Kahtlemata väga lootustandev noor hull geenius. Igoril polnud aimugi, kust ta seda kõike teadis... Aga selle üle polnud ka mõtet pead vaevata.
"Heureka!!!" hüüdis too noorsand raamatut plaksuga kinni lüües, kui uksekell helises. Ta tormas kiiruga alumisele korrusele korraks oma märgadel jalgadel libastudes ning pahkluud välja väänates. Kuid erutusest tingituna ei pannud ta seda tähele ning liipas edasi ning avas välisukse.
"There Päevasht, Ishand. Ma khuulshin et otshite ülemteenrit", sõnas Igor.
"Ee..." jõudis noor hull geenius öelda, kuid Igor jõudis temast ette.
"Oo, ma näen et härra vajab natuke khiropraktilisht abi." sõnas Igor noormehe jalga vaadates ning natuke ülespoole pilku tõstes: "... ja khäterätti."

Tuul sasis stepirohtu ning järsku seisid seal ema ja poeg.
Sealsamas sõid hobused, natuke kaugemale oli püsitatud mõned telgid. Seal oli ka üks seltskond hõimlasi, kes ümber hobuse askeldasid. Hobusel oli jalg liigesest väljas ning arvatavasti valmistuti looma piinasid lõpetamata.
"Kas pole mitte ilus päev saatmaks korda Imesid?" küsis Päike Ka Ei Paista.
"Jah, Päika." ütles Leena.
Ning siis nad läksid ja Lillejumala jalge all tärkasid nartsissid.
Veidike tagapool hõljus rohu kohal uksesilm. Pagasid jätavad harva oma peremehi maha. Kaheksas Oktaav hoidis distantsi. Jaa. Varsti. Tõeliselt varsti läheb teda uuesti vaja. Sest ühele jumalale kulub ju igatahes ära kaasaskantav tempel. Või järelkõndiv tempel. Valmis alati eksinud lambaid oma rüppe võtma või uskmatute otsas trampima.
Trampima? Jalad? See on huvitav mõte. Hm. Hmm.

Kohtumiseni

Mul on teile öelda ainult üht:

Kartke minu sissetunnet!!
Kartke minu naiselikku vaistu!!

See on alati olnud terav, aga nüüd hakkab kuidagi üleloomulikke mõõtmeid võtma.
Niisiis.

Esiteks selgituseks: Viimastel kuudel on Ankh-Morporki raputanud saladuslike litsentseerimata mõrvade laine. Ainuke asi, mis ohvreid seob (ja miks me üldse eeldame (loe: loodame), et tegu on sama isikuga), on see, et iga ohvri juurde on jäetud mängukaart kasvavas järjekorras. Siit ka nimetus mängukaardimõrvar.

Aeg oli parasjagu sealmaal, et tuli minna uurima, millega tegelevad Cassy ja Veron. Läksin keldrisse, kus selgus, et kohe-kohe hakkab pihta mingi rituaal ja et rituaali toimimiseks on vaja inimohvreid. Selle peale järeldas keegi vahtkonnast väga osavalt, et ahhaa, selleks neil Cassyt ja Veronit vaja oligi. Aga kuna paistis, kes kohe nad tapmisega pihta ei hakka (kõik polnud veel valmis), siis astusin pisut kõrvale. Ja siis see tabas mind. Teadmine. Kes on kaardimõrvar. Ma olin täiesti veendunud, et see on mu oma mees. Asi oli ju väga lihtne. Tagasihoidlik tallaalune mees = nõrk psüühika = laibad. Ma teadsin, et see on nii. Aga sellest paraku kohtus ei piisa. Ja kuna asitõendeid oli mul tol hetkel oma mehe vastu vähe (loe: mitte ühtegi, isegi mitte kaudset), tuli see mõte maha matta. Natuke hiljem sain ma surma.

Hiljem, pärast mängu lõppu, sain teada, et mu mees oligi mõrvar. Kuuldes tema seletust, miks ta seda tegi, on üsna kindel, et teda ei oota mitte vangla, vaid hullumaja. Kui veab, saab ehk isegi seersant Veroniga kongi jagada (ma isiklikult veenan Vimesi, et Veronil on vaja väga pikka puhkust ja rahu ja vaikust vastava kvalifikatsiooniga ametimeeste vahetus läheduses)!

Kahju, sest tegelikult ma tõesti armastasin oma abikaasat. Ta võis ju natuke äpu olla, aga ta oli minu äpu.

Siiralt,
Jane

Aitäh kõigile mängijatele ja GMidele!!! Järgmine kord ma keeldun mängimast ainukest kaine mõistusega inimest terves majas (isegi GMil tuli tunnistada, et seda ma olin)! Okei... ilmselt ei keeldu... ma lihtsalt ei suuda vastu panna, kui asi puudutav heatahtlike, aga idiootselt käituvate rahvamasside ohjamist...

Te olete toredad ja meeldite mulle!
Hanna