Dragon.ee foorum

Ehk ma olen ainus, kuid mulle tunduvad need viimasel ajal tekkinud avalikud kuulutused mängukorraldajate leidmiseks pisut veidrad. Üks asi - mänguks abimängujuhi otsimine - ok.
Teine asi - kaaskorraldajate otsimine. Ehk et "tulge näidake initsiatiivi ja paneme Sind Rämedalt Tööle".
Võibolla on see mu vana-kooli arusaam, et korraldajad ise võiksid olla omavahel läbi käiv grupp või eestvedajal võiks olla vähemalt visoon, millise seltskonnaga ta koos mängu teha tahab (s.o. valmis nende peale mõtlema, inimesi ise otsima). Aga mulle on jäänud mulje, et just nii head larbid ja kestvad seeriad sünnivadki.



Tegelikult tahaks hoopis üles kutsuda neid inimesi, kellel on pisike mõte oma larbist juba hingesoppi tekkinud. Kui arvate, et saaksite sellega hakkama siis proovige. Kasvõi väikselt. Muidu ei saagi teada.

Toetan kahel käel, Attila viimast lõiku ja kordan seda üleskutset. (Eelnevaga olen samuti üldises plaanis nõus)

See küll ei ole sellesse teemasse otseselt, aga kuulutusi (ja mänge) puudutab küll. Et on olemas "intriigimängud, kus relvi on vähe, aga mõtlemist rohkem" ja teised mängud. Minupoolne ülekutse oleks, et teeks ikka m-ä-n-g-e, mitte mõtlemismänge, põletamismänge, kaevamismänge või mäest-üles-ronimis-mänge. Et noh, kindlasti on sel miski hea funktsioon ja puha, aga kuidagi tobe raamisurumine - ja mis siin salata, tundub nende intrigantide poolt kerge üleolekumentaliteet kah "löömalarparite" suhtes.

Ärge nüüd kurjasti võtke keegi.

Kirveraidur, kuidas sa siis ei tea, löömalarparit oskab ju igaüks mängida samas intriigilarp nõuab midagi enamat - kogemust, peenet tunnet ja erakordselt täpset rollimänguvaistu.

Me natuke vaidlesime elitismiteemadel seda asja juba läbi ükskord ja minu mäletamist pidi sai kõige vähem vastuvaidlemist seisukoht et "igaühele oma".

Mis puutub grupiotsingutesse, siis mina sellele kuidagi viltu ei vaataks. Kui klapp on olemas pole ju vahet et kuidas kokku saadi

Seda mängustiili teemat sai jah tegelikult korra juba vaieldud ja lõpptulemus oli hägune status quo, stiilis - "põhimõtteliselt on larp ikkagi larp, sõltumata sellest mis larpi seal tehakse". Mis parem-õigem-põnevam ja kas peaks intensiivselt midagi muutma hakkama on ussikarp, mida siin ja uuesti, lahti teha ei tahaks.

***

Mina olen ju kogu aeg öelnud, et Eestis pole niivõrd suur puudus headest mängijatest (OK, OK, kohati tundub, et on või ongi neist ka) kui headest mängujuhtidest (või üldse mängujuhtidest).

Seega põhjusmõtteliselt iga initsiatiiv, uute mängude korraldamiseks on teretulnud. Samas inimene kes omab piisavalt organiseerimisvõimet, omab ka piisavalt ideid (ja tahet), et ise mängu korraldada. Selliseid "projektijuhte" kuidagi enda olemasolevasse kampa saada, on suht raske, kui mitte võimatu. Nende tavaline vastus on "lahe idee - aga vata, mul hoopis selline mõte - äkki tahad korraldamisel kampa lüüa?"

Mängujuhina tahan teha väikese üleskutse: ärge võtke mänge ja nende korraldajaid iseenesestmõistetavana. Üldise mängijaskonna suhtumine tundub olevat hetkel selline, et vaadatakse, "ahah, mäng tuleb", makstakse (kasvõi omaette) nurisedes osavõtutasu, tehakse mingi kostüüm ja pärast virisetakse südamerahuga, kuna see tundub loomulik. Muidugi on erandeid (ja suuri erandeid) nii mängijate kui mängude osas, kuid mängujuhtidel oleks palju meeldivam oma üritusi korraldada, kui nemad midagi vastu ka saaks - nagu Kadri kinkis ühe Erieni mängu lõpus korraldajatele kommikarbi. Väike žest, aga tehtuna siirast tahtest teise (või kolmanda) mängupäeva hommikul, kui kõik olid magamatusest ja pingest sõlmes - tõi lihtsalt naeratuse näole ja tuletas meelde, mis kuradi pärast me seda üldse teeme.

Vaevalt, et ükski mängujuht korraldab üritusi mingit tasu silmas pidades, olgu selleks siis isegi tänu. Mistahes motiivid üksikjuhtudel ka poleks, tehakse mänge ikkagi eelkõige mängijate jaoks ja nende rõõmuks. Ilus oleks selle eest midagi vastu ka saada. LARP, vähemalt Eesti mastaabis senimaani, ei tohiks võtta valmistoote või teenusena, mille eest sa maksad ja pärast vingud silmad peast, kui ei meeldinud. Isegi, kui ei meeldinud, võib ju olla tänulik, et üldse tehti - ja siis öelda, mis (sinu arust) viga oli. Sest korraldajad ei ole mingi AS Seiklusmängud (Kes Teeb Seda Raha Pärast), vaid seesama Johanna või Piret, kellele sa vahel heast südamest helistad, kui meelde tuleb.

Et natuke tolerantsi ja heatahtlikkust mängujuhtide suhtes ka, paluks. Ehk tuleb siis ka rohkem (ja kvaliteetsemaid) mänge.