Dragon.ee foorum

Tekkis selline küsimus, et miks, oh miks, on olemas sellised inimesed, kes leiavad, et nende elus on midagi puudu... Ja kes leiavad, et selle miski saab täita hulga magamata ööde, tobedate ideede, heade ideede, hullude ideede, kümnete ja kümnete lehekülgede kaupa rollide kirjutamise, reeglite kirjutamise, kõige muu imeliku kirjutamise, mängukoha otsimise, toidu-transpordi-kostüümide organiseerimisega, mängijate otsimisega, mängijate leidmisega, mängu ajal hulluks minemisega ja tänamatutelt mängijatelt kroonikate väljapeksmisega.

Et siis ühesõnaga - miks sa korraldad Päris Elus Rollimängu?
(Ja muidugi suur-suur tänu kõigile korraldajatele juba ette taha ja vasakule ja paremale, sest ma ei tea, mida me ilma teieta teeksime...^^)

Kui nüüd algusesse tagasi vaadata siis lausa mu esimene mäng, kus ma viibisin, oli mu enese korraldatud ning meil oli tore suvenädalake (mäng kestis 5 päeva, mis kujunes rohkem rollimängu laagriks kui larpiks).

Oeh, mis mind paneb pingutama ja oma aega väänama mängude vorpimiseks?
Seni olen võimalikult palju oma raha eest kõik oma mängud teinud ning maksimaalselt olen küsinud oma mängu eest 5 krooni.

Seega raha eest ma seda ei tee.

Küllap ikka korraldan, sest tahan jagada oma maailmu mida vaimusilmas näen ja LARP on asi, mis mul aina paremini välja kukub. Lisaks mulle meeldib kui inimesed vaimustuvad mu tegudest ja loomulikult mängust, kuid kõigist põhjustest on minule kõige kõige kõige tähtsam, kui rollimängur tuleb kiidab mängu heaks.
Siis tekib tahtmine veel teha...

korraldan seetõttu seni väsimatult!

Kohati on korraldajate elu üle dramatiseeritud.

Lihtsa mängu korraldamine ei võta tegelikult kellelgi tükki küljest - julget pealehakkamist on ainult vaja. Ja ka keerulisemate/suuremate ürituste puhul on veidikese planeerimise abil, võimalik täiesti normaalselt toime tulla.

Paanikaks lähevad läbi mõtlemata ja/või viimasele hetkele jäetud asjad.

***

Ma arvan, et sama palju kui on põhjuseid mängimiseks on ka põhjuseid korraldamiseks. Üks ühendav lüli on ilmselt see, et korraldajad on kõik ise mängijad ning korraldavad mänge millel nad ise osaleda tahaksid.

Korraldusprotssess pole paraku aga ühepoolne. Mäng sünnib mängujuhi ja mängija koostöös ja üks pole ülemuslikum teisele, mõlemat on võrdselt vaja. Seda lihtsat tõsiasja, kipuvad paljud unustama.


Seega, kui tahate teada miks mina korraldan - käige minu mängudel, loome üheskoos ja vaatame mis saab.

LARPe korraldatakse enamasti samul põhjusil miks stiilipidusid, piknikke, sünnipäevi, õllesummerit, viljandi folki, vanalinna päevi ja nii edasi ja tagasi. Et siis seepärast, et korraldaja enam ei saa muidu, kui ta lihtsalt peab korraldama ise sarnase asja, mida ta kuskil varem on näinud, millest lugenud või kuulnud. Mida korraldaja saab sellest? Eks tubli annuse tegemisrõõmu, projekti juhtimise kogemust ja närvisüsteemi karastumise. Ja kui on ikka vääga häste juhitud projekt, siis saab raha kaa.

Erandjuhud on aga sellised, kus ei korraldata lihtsalt LARPi LARPi pärast, vaid see kannab mingi suurema idee või aate saavutamise eesmärki. Näiteks eesmärk midagi muuta ühiskonnas. Tõmmata millegile tähelepanu, luua uusi võimalusi mingite probleemide lahendamiseks, olgu selleks siis integratsioon või eesti rahva pea olematu eneseteadlikkus ja suhtumine oma füüsilisse tervisesse. LARP on minu käsitlust mööda üks ülimalt innovatiivne lähenemine pärandkultuurile ja sellepõhisele uuele loomingule. Eriti Eestis. Ja see pakubki rohkelt võimalusi.

Kummaline, aga minu jaoks on see kuidagi isiklik küsimus.
Umbes, nagu pärida kirjanikult, et miks ta kirjanik on, või tuletõrjujalt, et miks ta sellist tööd teeb. Ja noh, mida see siis annab?
Mõningaid küsimusi lihtsalt pole vaja küsida, IMHO.

Einoh -- miskipärast see sulle ju parem tundub kui priitahtliku pritsumehena kuskil möllata

Ma ei tea. Sest ma tahan? Mõnikord mõtlen, et oh, see on lahe mõte, sellest võiks larbi teha. Ja siis mõnikord teengi. Või oi, need on toredad inimesed ja nad just küsisid, et kas ma tahan aidata neil mängu korraldada. Ja siis leian, et tahan küll, nii aidata kui korraldada. aga miks, seda ma ei tea vist kunagi.

Tegelikult natuke tean - mulle meeldib, kui on kiire, kui on palju kohustusi ja pidev pinge, et peab seda tegema, peab neid rolle kirjutama, peab sinna ja sinna jooksma. Ilmselt sellepärast.

Nii jube vahva on vaadata seda kuidas mängijad tulevad, hakkavad mängima rolli ja avastama kõiki neid pisikesi asju mida GMid valmis mõelnud on, kuidas nende omavahelised suhted arenevad, kuidas nad arendavad etteantud mängumaailma edasi...

Ja loomulikult ka see, et saab luua uue maailma, uusi asju, uusi ideid. Või siis lihtsalt ka see, et tuli mõte ja oleks äge teha.

Mingi hetk mõtlesin et ega minust GMi ei saa, aga siis otsustasin pigem teisest otsast pihta hakata. Pisikeselt teha. See ei tähenda et vähem korralikumalt, vaid et mastaabid on oluliselt väiksemad. Elevus on ikkagi sama.

Võib ka öelda et see teeb mu enda elu paremaks ja toredamaks.

Kes seda ikka teab.

Kunagi ammu küsisin ma mingi ürituse käigus (mida ma olin organiseerinud) Mimicult
"Tuleta mulle palun meelde mikspärast me mängujuhtdena selliseid üritusi organiseerime?"
Mimic ütles toetudes ilmselt oma kogemusele järgmised targad sõnad: "ilmselt mängujuhid on masohhistlikud värdjad - muidu tegeleksid nad millegi muuga."

... Et näha, kuhu "asjad" välja jõuavad ...