Dragon.ee foorum

Teretere, toredad inimesed kes te koos meiega Astangul vettimas käisite.

Muljetsege, mul endal on hetkel veel juhe koos.



(aga väga lahedad olite kõik eksjuonju.)

Vägagi tore oli seal. Natukene sai märjaks aga sellest ei olnud midagi. Väga huvitav oli vaadata kuidas kõik minu ümber hullud on. Ja kurat esimese päeva lõpuks olid niukesed parakad et paha hakkas kohe. Isegi kui OG sai ringi liigutud olin veendunud et mingi mutakas hüppab nurga tagant välja ja hakkab mind ära tapma.

No mis mäng see siis oli, mis nõnda salaja ära käis?

Laupäeva hommikul olid Astangu lähistel oleva Säästumarketi ees küll mingid bofritega vehkijad -- ilmselt seotud rahvas.

Säärelihased valutavad. (Aga ma olengi ju nõrguke.)
Nohu on põskkoobastes (vau, ühe ööga) ja ajud tunduvad tatti täis olevat. (Aga ma olengi ju nõrguke.)
Tuba on täis mingeid märgi nartse, mis vaikselt kuivavad ja põrandal on mingid vidinad, mille täpsemat otstarvet ja kohta hakkan ma otsima homme.

Ma olen õnnelik.
Vähemalt mängu kohta pealt.
Ma julgeksin öelda, et see mäng kuulus minu elu parimate mängude hulka (mida on küll terve peotäis, ent siiski).

See oli eneseületus.
Sest mina olen arglik ja pole hoopiski harjunud sellega, et mina kindlustan enda taga tulijatele ohutu tee ja pean leidma selle varitsuse, mis seal metsas kindlasti on. Või et mina pean esimesena sisenema varemetes majja. Või nii edasi.
Aga Anko ju ei kartnud. Tal ei pilgu silmi selle peale.
Ja nii ma siis läksin.
Ja tegin, mida ma pidin.
Ma usun, et järgmisel korral olen ma juba julgem.
Jah, see, et mina olin põhiline ründe- ja kaitsejõud, oli täiesti uus ja suhteliselt joovastav kogemus.

Ma tahaksin vabandust paluda, et ma alguses Oshit (seda musta preestrit) usaldasin (pärast seda, kui olin ta ära tapnud). Aga õnneks sain ma ta ka teist korda maha lasta, siis juba jäädavalt.
Samas, ma usun, et minu elueepiline käik mängu lõpul* lunastab selle patu. I mean, ma päästsin ilmselt meie kõigi elud (kuigi jah, teised oleks ka varsti teadvusele tulnud jnejnejne.). Aga jah, see oli üks eepilisemaid ja lahedamaid asju, millega ma mängudel hakkama olen saanud.

Vahva oli see, kuidas me Gobliniga mängu alguses tunnikeseks ära kadusime GMide kaardilt. XD. Tegelikult oli meil ülipõnev ja me müttasime sügavalt IG varemetes ja uurisime kompleksi.

Eepiline oli öösel metsas joosta ja otsida kadunud kaaslasi. Mis sest, et me neid eriti ei leidnud. XD.

Tore oli Markusele põlve kopsu suruda, mutante maha kõmmutada, inimeste peale karjuda (see, mis Aurum seal lõpupoole korraldas, oli suht koomiline juba), näha tonte seal, kus midagi polnud (tõsiselt, öösel tundus, et igal pool on varitsus ja kui piisavalt mingit põõsast vahtida, jäi mulje, et seal ikka läigatas midagi ja et seal keegi on), Mirju preestrile seletada oma vandenõuteooriaid (millest põhiline osa seisnes selles, et ta on osa kambast mõrtsukatest), uurida mutantide siseelundeid (miniatuurne põrn ajus? No tõesti!) ja olla kogu aeg nii märg, nii märg (hommikul olin ma põhimõtteliselt nagu vette kastetud, mantel-pluus-seelik olid sõna tõsises mõttes läbimärjad).

Parim hetk mängus oli siiski see, kuidas, selle asemel, et mingit totrat riitust teha ja oma elu ohtu seada, otsustasime lõpuks Mirju preestrinna maha lasta ja sealt jalga lasta. See oli midagi nii teistsugust (enamasti kõik ju ikka üritavad... "head olla"? Ei. Pigem... maitea...) ja samas nii selgelt see, mida meie tegelased peaksidki tegema. Ses suhtes, me kõik olime individualistid (vähemalt kergelt) ja harjunud ikka oma nahka päästma. Haldjad võtku neid kahte karjuvat vaimu, kes teineteist tappa üritavad, meie kaome siit. XD.

Aitäh GMidele - teid oli piisavalt (ei tundnud kordagi puudust) ja noh, mäng oli... nagu... hea! XD
Vabandused Mirjule - aga noh, sa said ju aru, et sinu surm oli vältimatu.
Aitäh Goblinile - väga lahe oli sinuga paaris mängida. Andeksi, et ma su sisse vedasin (maagia koha pealt), aga selline Anko lihtsalt on.
Ja aitäh ka kõigile teistele - (täiesti suvalises järjekorras) Erlessale, Sillule, Danile, Mirjule, Markusele, Jakole, Martenile ja muidugi ka enparitele!! Seltskond oli meil ülihea! Väga mõnus oli teiega koos mängida!!

Järgmine mäng tuleb! (*surub Monale kaks revolvritoru kuklasse*)
Anko Terlan

P.S. Soovitus GMidele - ärge laske enparitel tühja passida ja vettida, te oleks võinud palju rohkem mutantide rünnakuid korraldada. Kuigi samas, mina küll kartsin, et neid tuleb rohkem, nii et olin pidevalt, pidevalt valvel ja lasin pilgul maastikust üle käia.

*Noh, ma tean, et ilmselt loevad neid poste ka need, kes mängul ei käinud, niisiis: Asi oli juba lõppemas, kui äkki näeme, et tulevad kaks venda, ilmselt mutandid. Ronisime kiirelt mäe otsa, sest seda oli lihtsam kaitsta ja olime valvel. Siis tekkis segadus, me enam ei saanud aru, kas nad ikka on mutandid. Ootasin, et nad laskekaugusse jõuaksid, kui äkki karjus üks neist, "Massivalu!". See. Oli. Ootamatu. Piinlesime maas ja nad suutsid meid kõiki ära uimastada, enne kui midagi teha saime. Lamasin betoonil maas ja lugesin. Kuulsin, kuidas nad teistelt relvi ära korjavad ja palvetasin, et mina jõuaksin enne sajani lugeda kui nemad minu revolvriteni. Ja nii läkski. Kui sada kukkus, hüppasin istuli ja lasin nad sõelapõhjaks. Mu tegelane oli väga tige.

Et siis vastuseks Irve küsimusele ja ka ehk teistele:

Mina ja Poogen istusime vist kuskil nii juuni alguses. Hakkasime rääkima ja koorus välja idee teha larp...steampunkilik larp. Terve suve passisime, ajasime natuke rahvast kokku ja mõtlesime. Mingi hetk saime kolmanda gõmmi ka. Ja siis me tegime mängu, mille teema oli see et punt rändureid satub erinevatel põhjustel kompleksi, kust on nähtavasti mingi paha asi üle käinud, mis tegi veed radioaktiivsed ja tekitas terve hulga mutante.

Idee oli teha seikluslikku larpi, mis sisaldab endas ka natuke võitlust ja hulganisti rollimängu. Tundub, et kukkus kenaste välja.

Järgmise osa kohta saan öelda seda, et varajasim toimumisaeg sellele oleks 2009 veebruar, mängijate arv on max 15 ja enamus neist kohtadest on juba kinni kah. Aga mind torkida ikka võib.

Huvitava faktina: saime läbi ainult pool A4 võrra reeglitega.

Ning jah, Irve, need kes seal vehkisid, olid meie kambast.

Eepika, ma ütlen.
Vihm oli eepiline.
Mutandid olid eepilised (Värdjad, kelle tõttu ma ilgemat pikka aega märjas põõsas verd jooksin ja arvasin, et ära suren. Aga IG oli see ikkagi tore. Ja siis kui ma enam peaaegu ei uskunud, päästeti mu elu. Yay!).
Loodus oli eepiline (v.a. see rästik, kes mind ei näinud.)
Riitused, tsepeliin, pime mets, Singer Vingeri kontsert, SÕDA. Metsa taga toimuv sõda oli ikka tõsiselt eepiline. Pimedas metsas ringi jooksmine ja maailma mitte päästmine.
Ma ei tea, ma kirjutan varsti kroonika.
Kahju, et öösel nii palju vihma sadama hakkas, oleks tahtnud kogu öö IG olla
Ma pole kunagi varem hommikuk nii varmalt niiskeid pükse, märgi sokke ja saapaid jalga pannud. (Nende ära võtmine oli muidugi veel mitu-mitu korda parem tunne...)

Suur aitäh kõigile mängijatele ja gemmidele!
Mul on väga hea meel, et ma mängul käisin, tahan järge, kohe! (Ja mõned pildid tehti ka, eksole? Neid tahaks ka natuke näha.)

P.S. Pärast mängu Tartusse hääletades märkasin ma mingi hetk, et ma vaatan teeääri selle pilguga, et kus oleks hea koht varitsuse jaoks. Ja trepist üles jooksen võimalikult hääletult.

Kirjutage ja joonistage meile, mängijad.

Ohhoo.

Kuidas oli O- ja IG-tehniliselt lahendatud tulirelvade olemus/kasutamine? Väga põnev, väga põnev...


Hilisem muudatus: autor vastas eraviisiliselt. Keda veel huvitab, küsigu otse.

Oli küll jah ilgelt äge. Kuigi mu tegelane IG pole mingi metsas rühkija, vaid hoopis füüsik, sain sellega ilusti hakkama. Mis siis, et seelik segas.

Mulle meeldis seal kompleksides ringi hängida, veeproove võtta ja muud. See, kui ma ronimises feilisin ja mööda seina alla libisesin, oli feil. Põlv on siiani valus. Aga see oli seda väärt!

No ja siis kui ma pool tundi konstruktorijuppidest kruvisin kokku oma energiamõõturit. See oli lahe!

Puu külge seotuna nelikümmend minutit maas märjas istuda oli huvitav, kuigi mitte väga tore. Aga köisi oli äge lahti teha. Mis siis, et ma ei saanud ära joosta, kuna põlvekõõlused läbi olid lõigatud.

Ja lõpp oli nii meeldivalt kaootiline. Jeah, mida iganes, laseme selle nõmeda preestrinna maha ja laseme siit jalga, keda huvitavad mingid vinguvad energiad!

Ma hakkan varsti uurima geene, miks osa inimesi energiat tajub. Ning muud sellist. Ma tõestan kõik teaduslikult ära!

Jaa, ootame järge. Saapad on juba peaaegu kuivad jms., nii et varsti saab juba minema hakata.

Tänud kõigile osalistele! Ma armastan teid!

Meeldis, yeah!
Tänud mängujuhtidele, Markusele, Mirjule, Jakole ja teistele.
Eriline üllatus oli motivatsioon, millega osalejad mängu võtsid. Kuskil kesköö paiku, kui 9 tundi oli juba ringi joostud, sadas padukat ning kõik olid märjad, kergitasin üllatunult kulme kui kõik jätkata tahtsid... ja mina vihmavari oli ainult minul.
Mis mind häiris, oli too kõrvasosistamistega mängu juhtimine ("Sul on veider tunne", "Sealpool on midagi", "Tunned end ebamugavalt", "Jooksed paanitsedes ümber puu"...). Võibolla puudub mul see D&D kogemus, et olla harjunud sellise mängujuhtimisega. Aga arvan, et larp pakub piisavalt võimalusi, et tekitada igasuguseid tundeid mängijates peaaegu tõeliselt, mitte et neid peaks tühjast kohast teesklema. Näiteks: Surnud esivanemate hingede kohalolu koopas on vaja mängijatele selgeks teha. Selle asemel, et teha OG märkus, võib koopas mängujuht (või NPC) püüda hingekesi reaalselt etendada... valjult sosistades näiteks halada vms...
Aga see kõrvasosistamiseta mängujuhtimine ja mängujuhtide üleüldine nähtamatus on pigem mu arusaamine "mängu ilust", mitte et seda tingimata järgima peaks. Kannatan ära.

Eeltöö mängumaailma loomisel oli väga hea ja kõik need erinevad rahvused ja liikumised lõid tegevust kõvasti juurde. Selles suunas võiks edasi minna.

Oh. Ja mängu järge tahaks kindlalsti näha. Mu endagi mõte tegutseb oma tegelase kallal, et mis temast edasi saab... Ja järgmine kord tahaks mängumaksu eest natukse süüa ja nunnutamist ka

Pilte!!!

Melian oli kena ja tegi pilte (ning tema kaamera ei surnud ära nagu minu oma seda tegi).

http://public.fotki.com/Mellupesa/steampunk/