Postitas Taliesin 16:37 29. Mär 2009
Nüüd, kus adrenaliin verest lahkuma hakkab, teevad murdunud käsi ja jalg põrguvalu. Meil pole seljariiete enam mingit maist vara, kui need kolm kööginuga ja kulp välja arvata, mõistagi ja meie maja põleb meie silme ees maha.
Aga tegelikult võiks isegi ütelda, et hea on olla. Ma arvan, et me saame hakkama. Tegelikult on mu tütar, õpipoiss ja teenija ju kuradi vahvad, pean tunnistama. Ja julged ka. Kippuda minu juures püsima ja koos Sheroni vastu väidelda - eijah, nendega koos võib ilmselt vabalt läbi tule, vee ja vasktorude minna.
Nagu kunagi, omal ajal. Kuigi siis oli vägi. Ja noh, Sheron. Sheronist on kahju. Ikka veel. Kuigi temast ei olnud enam midagi peale kättemaksuiha järel, oli see, mis ta kunagi olnud oli, mul ikka meeles. Ja noh, eks tal olnud oma õigus sellele kättemaksule ka. Kui Meiliat ei oleks, siis ma ei tea, kuidas see kõik lõppenud oleks. Võib-olla ma olekski lasknud Sheronil end maha tappa. Nii kunagise sõpruse märgina või nii.
Tegelikult on ju tema teine lõpp täiesti naeruväärne. Saada tapetud kolme kööginoa ja kulbiga, kah mul võimas maag. Ma olin veendunud, et vähemasti mina suren sel öösel kindlasti. Aga ta ei olnud nii võimas ühtigi - kuigi kogu ülejäänud kamp õnnestus neil minema peletada küll. Hah. Valelikud kahepalgelised silmakirjalikud argpüksid. Ega ma neid ei süüdista, nende teguviis oli täiesti arusaadav, lihtsalt konstateerin fakti. Rotid lahkuvad ikka uppuvalt laevalt. Mis seal siis ikka.
Aga nüüd tuleb vist mõtelda, kuhu minna, et elus püsida. Lõppeks kestab ju veel jaanuar ja meil on vaja varjualust ja lähemal ajal ka süüa. Minu jala ja käega tekib ka ilmselt probleeme. Aga lootust meil on ja see on põhiline.
Nüüd, koju jõudnuna, pean veel kord ütlema, et kuradi lahe mäng oli. Siiras aitäh GMidele. Kaasmängijatele ka, mõistagi.
With special regards to:
*Meilia - sa olid täiesti suurepärane tütar, lõpuks isegi peaaegu sama suitsidiaalne kui ma isegi - kuigi too viimane mu plaanid pisut sassi keeras - aga noh, nüüd oleme me vähemasti elus. Ja mängu ajal tekkis nii mitmeid tõelisi lähedushetki. Oli tore. Aitäh selle eest.
*Dermo - kuigi sa tekitasid minus vahetevahel hämmingut teemal "mis jama ma sellele poisile õpetanud olen?" ja käitusid vahel võib-olla mitte kõige parema strateegia järgi (nagu mina oleks ses mingi eeskuju või midagi), oli tore (kuigi mitte võib-olla tark), et sa mulle lõpuni truuks jäid. Aitäh.
*Renna- sa olid päris tasemel teenija, peab tunnistama. Kulbi käsitsemisel ikka päris osav. Kui mul reaalselt mingit raha oleks, võiks sa palgatõusu saada küll. Ja loodetavasti on su ema tervis hea.
*Sheron - olid igatahes väga vääriline isiklik nemesis. Mul oli au. Alguses ka hirmus, pärast enam mitte. Lõpp oli omal kombel ka väga dramaatiline, kuigi pisut uskumatu. Kolm kööginuga ja kulp? Mul on siiani seda raske uskuda.
*Anko - igatahes õnnestus sul päris hästi jätta mulle mulje, et sind/teid reaalselt liigutaks see, kui mind ja mu kodakondseid maha löödaks. Päeva kahepalgelisuseauhind, ilmselt - "EI! Kedagi ei tohi tappa! (teisest küljest, sellest, kas sind ja su kodalasi maha lüüakse, on üsnagi savi, nii et laseme jalga)"
*Tekka - päeva valelikkuseauhind - teejoomine, my ass.
*Tale - au ja kiitus mulle tappaandmise eest. Sest kui nüüd järgi mõtelda, oleks mäng ilmselt natuke lõhutud saanud, kui ma üsnagi mängu alguses omale übervõimed saanud oleks.
*Alton - ei, ma ei mäleta su tegelase nime, sest seda pole mu rollis kirjas ja ma ei saa seda järele vaadata. Ausalt ütelda ei teadnudki ma alguses, mis suga pihta hakata, tuli valetada ja puha, et sa mu tütre käest mingit liigset infot ei saaks. Lõpuks tuli mõistagi kõik välja. Ega ma su tegelasega väga kokku ei puutunudki, aga igatahes annan au heroilise autojuhtimismaratoni eest.
*GMid - au ja kiitus. Väga vahva oli.
Siiralt teie,
Araden dar Whalidan
suurte autodega veetakse surma /päev on tuhm/ kivi on hall /elekter ei anna armastust/ -fs-