Postitas tõivet 22:57 12. Aug 2009
Glanthuri päevaraamat
Viimne peatükk: Glanthuri lõpp
Tõprakari! Nõnda ilus kõrts oli! Oma kätega püstitatud, hoole ja armastusega hoitud! Pool aastat on möödunud aga ikka on raske sellest üle saada. Kodutu päkapikk ei ole mingi päkapikk vaid tühipaljas hulkur. Juba kuid hulgume Gilringiga mööda metsi ja mägesid, otsime neid neetud orke. Ma tean, et enamus mu kullakallist varandusest on ilmselt siiani kõrtsi varemete all peidus aga tahan tagasi ka seda, mis kuskil räpaste orkidega kaasa liigub. Ja mu kullakallis pistoda. Ma vajan seda!
Juba mitmendat ringi jõuame kõrtsi varemeteni. Väga tahaks rahus veidi otsida ja kaevata aga seda ei saa, sest Gilringi ahne pilk ei lase mind hetkekski silmist. Alati, kui kuskilt õnnestub veidike raha leida ootab ta juba käsi pikas kõrval.
Seekord on metsas palju liikumist. Esmalt jääb mäenõlvakult silma orus midagi askeldav ork. Orgu jõudes on alles vaid tema paha hais.
Veel satub teele üks kahtlane päkapikk, kes kannab mõõka ja kilpi! Päkapiku relv on ikka kirves! Lisaks on tal kaasas orkilaadne peletis, kes aga väidab, et ta ei ole ork ning kõigile oma pudelist kahtlast ollust joomiseks pakub. Päkapikk piinab teda uimaseks löömisega. Hiljem ta siiski veidra olendi tapab. Veel tiirleb nende ümber üks inimene, kes ennast vägisi päkapikule palgasõduriks pakub. Teeme selle veidra seltskonna juurest minekut.
Äkki satub meie teele üks tuttava näoga ork, kes tagastab mulle minu kullakalli pistoda. Ta olevat selle vabastanud kõrtsiründajate käest. Vastutasuks ei soovi ta muud, kui vaid seda, et tema eest haldjate või inimeste ees raskel hetkel hea sõna kostaksin. Pistoda eest olen valmis midaiganes lubama. Siis läheb ork oma teed.
Ette satub ka kummaline pime, kes ei tea, kes ta pimedaks tegi. Küsib meilt raha või piisakest verd. Asi tundub kahtlane ja me teeme minekut.
Veel kohtame teel üht kohtlasevõitu lõbusat vanameest Cadocit, kes tahab kangesti Doraki hauakambrit leida. Kaupleb ja kaupleb, et me ta sinna juhataks ent viimasel hetkel meenub talle midagi ning tal hakkab väga kiire. Lahkudes viskab ta meile mõlemale veel kuldna mittemillegi eest! Terve kuldna! Loll! Sedasama vanakest kohtame veel mitmelgi korral, eriti ühe ülirõõmsa ja upsaka päkapiku seltsis, kes end kuningaks nimetab ja kõigilt mõdu kaupleb. Sellesama päkapiku ja ühe külamehe seltsis põgeneme hiljem meid jälitava suurearvulise inimseltskonna eest. Peidame end Doraki hauakambrisse, külamees jääb väljapääsu juurde valvesse. Harring avastab, et Dorak on hauast kadunud, alles on vaid mõned hõbenad ja kiiver. Harring proovib kiivrit ja arvab hetkeks, et tema on just see kõikse õigem päkapikk, kes peaks Falkase asemele asuma. Hiljem asetab ka kiivri kalmule siiski tagasi. Hauakambrist lahkuma asudes astuvad Harring ja Gilring lõksu ja kaotavad veidikeseks meelemärkuse. Inimesed aga kolistavad ümber hauakambri ja mina pean neid veidi aega võikaid hääli tehes eemale peletama ning uimaseid kaaslasi valvama. Lõpuks nad virguvad ning saame maa-alt välja ronida. Lahkudes vigastab Gilring veel ühes lõksus jalga, seon selle ja ta peab nüüd lonkama.
Järgneb veel tükk aega ekslemisi mööda mägesid ja metsi otsides kadunud Doraki laipa. See jääbki meil leidmata. Mingil hetkel viib tõus kõrgesse mäkke meid haldjate linna Danhari, kus haldjakuningale jääb silma minu kullakallis pistoda. Ta nõuab seda enda kätte, sest arvab sellel võluvõimu olevat. Vastumeelselt ent siiski hirmu tundes loovutan ma raske südamega iluasja talle. Õnneks haldjad sellest mingit võlujõudu ei leia ning saan oma kullakese peagi tagasi. Hingan kergendatult. Ootame veel veidike ja otsustame siis Gilringiga linnast lahkuda.
Teel ära tekib meil Gilringiga mingist tühisest asjast vaidlus, mis kähmluseks kerkib. Rüseluse käigus õnnestub mul talle paar mehist kirvehoopi virutada ent tema kirves tabab mind surmavalt. Kukun. Minust veidi eemale pudeneb mu kullakallis pistoda. Haaran selle järele kuid äkki kaob mu jäsemetest jõud, rasked silmalaud vajuvad kinni ning ma uinun igavesse unne...
Billi päevaraamat
Kõnnime vend Killiga juba nädalaid leidmaks oma kadunud vend Himur. Hetkeks tekib lootus teda tabada, kui üks muhe vanake ja ka mingit riitust pidav haldjakuningas leiavad sarnaseid jooni Himuri ja sealsamas viibiva maagilaadse Himgor vahel. Tõde me veel aga teada ei saa, sest äkki tekib kärme ajujaht ühele põgenevale orkile ning me otsustame selle jahiga liituda. Ork tabatakse ning tapetakse keset haljate linna Danhari. Meie aga kaotame Himgori silmist. Asume teda ja ehk tema isikus ka oma kadunud venda otsima. Ehk homme...