Postitas Sorontur 23:07 26. Juun 2009
Kui keegi ei kirjuta, tuleb ise kirjutada.
Minu jaoks oli see esimene osaletud mäng üle kahe aasta, nii et seni kõik mõistetav ja loomulik oli korraga nii segadusseajav kui harjumatult veider. See on esimene, millega vabandan kujuteldavat "FAIL"-häälekest, mida mu/me ettevõtmised suht terve mängu jooksul saatsid.
Minu Rhadagari päritolu, kuid Heleda Tera teenistuja Kelet dar Raizen ning Taliesini samast organisatsioonist Naran Delar tulid Jõemaale kahe lihtsa ülesandega: lokeerida reetur ning Teralt varastatu ta käest tagasi saada, võimalusel ka mees uuesti Tera kätte toimetada; teiseks uurida välja salapärase informandi isik ning talle oma abi pakkuda.
Algselt botaanikuteks maskeerumise ideest jõudsin välja Ilarioni ohvitseri mängimiseni, sest no tõepoolest, kes jääks uskuma, et me ka reaalselt botaanikud oleme? Mis sest, et Taliesini tegelane tõepoolest suur lilledega mängimise huviline oli ning suuresti sellepärast Jõemaale kaasa saadeti. Kuid kuna ohtu me kellelegi ei tundunud kujutavat, saime täiesti segamatult suvaliste inimesete vestlusti kõrvalt kuulata ning vajadusel sõna sekka öelda.
Õnnejumalanna oli aga sel päeval ilarionlane. Olles vaikselt lootust kaotamas, otsustasin salamisi teada anda, et oleme Heledast Terast ning otsime teatud tegelast - kui see sama tegelane suure avaliku tähelepanu keskmes napid minutid hiljem mängule ilmus. No kurat. Oleks natukene kauem suu kinni hoidnud, poleks olnud kellelegi vaja oma päritolust piuksatada.
Teine fail-hetk oli see, kui me kinniseotud vangiga liialt kauaks jutustama jäime - teemal, kas lasta ta kohe maha või ikkagi vedada kaasa. Otsuse tegi meie eest ülejäänud mänguseltskond, kes leidis just selle hetke olevat sobiva välja ilmuda ja pärida, mida kuradit me ometi teeme. Teinekord lihtsalt kuul kuklasse ja mitte mingit arutelu teemal, kas seda tegelast ikka oleks edaspidi vaja või mitte.
Kelet ja Naran tüdinesid lõpuks lihtsalt ära ning otsustasid, et kuna keegi neid enam niikuinii ei usu - mis siis, et nad oleksid viimse veretilgani kooljate vastu võidelnud - ning läksid lihtsalt minema. Teel selgus, et halbade ideede norm ei ole veel täis saanud ning kindlasti peaks järele proovima, kuidas on olla koolja. Tuli välja, et isegi mitte kõige hullem.
Tähelepanekuid ja kriitikat tuleb üks koma mitu:
- sellist asja ei saa olemas olla, et lähen GMi käest küsima, kas ma võin kellegi maha lüüa või tal on seda tegelast vaja. Elu on elu ning kui keegi su maha lööb - sitt elu. See oli minu viga, sest mu tegelane oleks reeturile seal samas kuuli kuklasse andnud ning selle pärast mitte minutitki unetult veetnud.
- füüsilise kontakti reeglid vajavad piiramist. Teatud situatsioon lõppes Taliesini jaoks katkimurtud revolvri ning verise näpuga, kusjuures mitte mingit eelnevat kokkulepet füüsilise kontakti kohta polnud. Mina olin kaks nädalat enne mängu murdnud sabaluu ning see pole vastuvõetav, kui mind lihtsalt selili maha tõmmatakse ja peale ronitakse. Mis siis, et ei teadnud. Midagi ei juhtunud ja tegelikult pahane ei ole, sest antud olukord oli minu 40 osaletud mängu kogemuses vaieldamatult kõige realistlikum.
- VÄGA, VÄGA, VÄGA halb rollimäng on see, kui OG mängutehnilist küsimust arutades kasutatakse võimalust ära ning rünnatakse. Ka meie viga, et sellisel olukorral üldse tekkida lasime. Teine asi on see, et kui su tegelane ikkagi on pealaest jalatallani kuulidega üle puistatud, pluss mõned korrad nuga saanud, siis ta kohe kindlasti ei lippa sama rõõmsalt edasi kui esimest suvepäeva nautiv küülikupoiss. Haiget saamine on ka rollimäng, ning selliste haavadekoguse juures oleks viisakas surnut mängida (jah, ka minu tegelasel oli resistentsus vigastustele, kuid mis liig, see liig).
Sellest hoolimata jäin mänguga mõnusalt rahule ning ebaõnnestumised kirjutan rahuga oma aeglase mõtlemise arvele. Seltskond oli hea, tegevus oli hea, õhustik oli hea. Kiitused Ülo ja Jaanuse uhketele kostüümidele, Mialee tigedale haldjale, vahvale kooljakarjale, paanitsevale Monale ning ka Talile, kes mind päev otsa välja kannatas ja kellega ütlemata mõnus koos mängida oli!