Dragon.ee foorum

Essa!
Ja esimene sats , mille vähese aja jooksul teha jõudsin.
Hiljem mängule jõudmine andis üpriski tunda. Mõned suhted olid juba sassi läinud. Aga muidu veetsin hästi aega ja oli tore, põlveväänamine välja arvata. Süžee kujunes vist liiga raskeks, sellist kümnepealisele indiviidide gruppi arvestades, palju luik-vähk-haugi. Zombide klobimine oli seevastu mõnusalt ühendav.
Ja kuhu te Altonile templi rajasitegi? Nüüd peaks Arno oma sinna kõrvale tulema.

Kes eilset õhtut meenutada tahab siis: http://armorgames.com/play/269/the-last-stand
Teine osa on ka sellel.

Ma jäin ellu!!!
Ma tänan kõiki pudulojuseid, kellega sai mängul kohtutud/tapetud kahju ainult et korralik vampiiri lahkamine mul ära jäi.

Meeldiv oli olla ainukese surelikuna lõkkeääres koos Haldja,Metsavaimu,tuultemisiganes, Vampiiriga ja kuulda kuidas arutatakse mis meist saab!

Õlgavalutavtäpsusgranaativarst Donan ehk Anko Vend

Ma ärkasin üpris äsja. Säärane surnud olemine on, see, et magama sai kell seitse hommikul annab tunda, aga see, et see toimus oma voodis, mitte tilkuva katusega tuulevarjus on ikkagi hea. Ma kirjutan hiljem täpsemalt =)

Hilise saabumise tõttu oli alguses paras segadus, mitmete isikute päritolu jäi kahtlaseks ja igausgune idee olukorra lahendamiseks puudus. Asi läks käima siis kui zombid meile kallale tulid, see oli karm ja vahva. Haav kõhus ja käes, aiai. Ja kuulid ei mõju, mismõttes? Mingil hetkel täielik ideekriis kuidas ellu jääda, jah võtame teravad ritvad ja surgime neid! Aga oot, nad on ikka päris inimesed ju, meie sõbrad pealegi...OG väga halb mõte. Ja siis hommik ja külm ja vihm. Aga koju saime.

Et siis vahva oli, kuigi vaim oli rohkem valmis kui keha, mis jooksmisel kippus alla andma.
Suur aitäh teistele mängijatele ja gm-idele toreda olemise eest ilusas kohas (liblikad!). Ja Arnole kojuviimise eest:)

Mul on kahe jala peale kokku circa 30 sääsepunni. Mingi ime läbi nad ei sügelegi. Kesk-Eestis on head sääsed. Nüüd ma lähen ja lõpetan gümnaasiumi. Muljed tulevad pärast seda.

Täname kõiki tulijaid tulemise ja mängimise eest. Oli väga tore teid näha. Olete kõik oodatud ka järgmisele mängule, kas siis vanade või uute rollidega.

Järgmine mäng toimub kas 5-6 september või 19-20 september. Palun andke teada, kumb kuupäev teile kas sobib või ei sobi, et teaksime arvestada.

Samuti ootame kroonikaid, või ka lihtsalt tagasisidet. Kui kroonikat ei viitsi teha, siis kirjutage palun vähemalt oma edasistest IG plaanidest ja kasvõi ka sellest, et mis teie arvates teie tegelastega juhtuda võiks. Kroonikaid ja tagasisidet ootame augusti alguseni.

Järgmise mängu täpsema kuupäeva ja toimumiskoha anname teada paari nädala pärast.

Mäng oli tore. Sai nalja, oli põnevust ja tegevust.

Teinekord jälle.

Ja http://www.addictinggames.com/heretocollect.html siis Attila eeskujul, kes tahab meenutada. See vast isegi pisut sobivama olustikuga.

Leidsin oma kotist valge ilma käisteta särgi. Näeb väga verine välja. Pimedas pakkisin, ju siis oli kogemata mu asjade hulka pugenud. Keegi tunnistab omaks?

Ahjaa, vahepalaks üks anektoot, mis lõkke ääres genereerus: kaks larparit lähevad metsa ja k u m b k i ei ürita teist tappa.

GMide nännikotist leidsime:

* hõbedase kaanega karp - Taliesini oma
* raadiosaatjad - Dani omad (tagastame varsti)
* kellegi raamat

Kui keegi tunneb puudust oma asjadest, andke teada, võib-olla leiame veel midagi.

Raamat on minu oma ^^

Kui keegi ei kirjuta, tuleb ise kirjutada.

Minu jaoks oli see esimene osaletud mäng üle kahe aasta, nii et seni kõik mõistetav ja loomulik oli korraga nii segadusseajav kui harjumatult veider. See on esimene, millega vabandan kujuteldavat "FAIL"-häälekest, mida mu/me ettevõtmised suht terve mängu jooksul saatsid.

Minu Rhadagari päritolu, kuid Heleda Tera teenistuja Kelet dar Raizen ning Taliesini samast organisatsioonist Naran Delar tulid Jõemaale kahe lihtsa ülesandega: lokeerida reetur ning Teralt varastatu ta käest tagasi saada, võimalusel ka mees uuesti Tera kätte toimetada; teiseks uurida välja salapärase informandi isik ning talle oma abi pakkuda.

Algselt botaanikuteks maskeerumise ideest jõudsin välja Ilarioni ohvitseri mängimiseni, sest no tõepoolest, kes jääks uskuma, et me ka reaalselt botaanikud oleme? Mis sest, et Taliesini tegelane tõepoolest suur lilledega mängimise huviline oli ning suuresti sellepärast Jõemaale kaasa saadeti. Kuid kuna ohtu me kellelegi ei tundunud kujutavat, saime täiesti segamatult suvaliste inimesete vestlusti kõrvalt kuulata ning vajadusel sõna sekka öelda.

Õnnejumalanna oli aga sel päeval ilarionlane. Olles vaikselt lootust kaotamas, otsustasin salamisi teada anda, et oleme Heledast Terast ning otsime teatud tegelast - kui see sama tegelane suure avaliku tähelepanu keskmes napid minutid hiljem mängule ilmus. No kurat. Oleks natukene kauem suu kinni hoidnud, poleks olnud kellelegi vaja oma päritolust piuksatada.

Teine fail-hetk oli see, kui me kinniseotud vangiga liialt kauaks jutustama jäime - teemal, kas lasta ta kohe maha või ikkagi vedada kaasa. Otsuse tegi meie eest ülejäänud mänguseltskond, kes leidis just selle hetke olevat sobiva välja ilmuda ja pärida, mida kuradit me ometi teeme. Teinekord lihtsalt kuul kuklasse ja mitte mingit arutelu teemal, kas seda tegelast ikka oleks edaspidi vaja või mitte.

Kelet ja Naran tüdinesid lõpuks lihtsalt ära ning otsustasid, et kuna keegi neid enam niikuinii ei usu - mis siis, et nad oleksid viimse veretilgani kooljate vastu võidelnud - ning läksid lihtsalt minema. Teel selgus, et halbade ideede norm ei ole veel täis saanud ning kindlasti peaks järele proovima, kuidas on olla koolja. Tuli välja, et isegi mitte kõige hullem.

Tähelepanekuid ja kriitikat tuleb üks koma mitu:
- sellist asja ei saa olemas olla, et lähen GMi käest küsima, kas ma võin kellegi maha lüüa või tal on seda tegelast vaja. Elu on elu ning kui keegi su maha lööb - sitt elu. See oli minu viga, sest mu tegelane oleks reeturile seal samas kuuli kuklasse andnud ning selle pärast mitte minutitki unetult veetnud.
- füüsilise kontakti reeglid vajavad piiramist. Teatud situatsioon lõppes Taliesini jaoks katkimurtud revolvri ning verise näpuga, kusjuures mitte mingit eelnevat kokkulepet füüsilise kontakti kohta polnud. Mina olin kaks nädalat enne mängu murdnud sabaluu ning see pole vastuvõetav, kui mind lihtsalt selili maha tõmmatakse ja peale ronitakse. Mis siis, et ei teadnud. Midagi ei juhtunud ja tegelikult pahane ei ole, sest antud olukord oli minu 40 osaletud mängu kogemuses vaieldamatult kõige realistlikum.
- VÄGA, VÄGA, VÄGA halb rollimäng on see, kui OG mängutehnilist küsimust arutades kasutatakse võimalust ära ning rünnatakse. Ka meie viga, et sellisel olukorral üldse tekkida lasime. Teine asi on see, et kui su tegelane ikkagi on pealaest jalatallani kuulidega üle puistatud, pluss mõned korrad nuga saanud, siis ta kohe kindlasti ei lippa sama rõõmsalt edasi kui esimest suvepäeva nautiv küülikupoiss. Haiget saamine on ka rollimäng, ning selliste haavadekoguse juures oleks viisakas surnut mängida (jah, ka minu tegelasel oli resistentsus vigastustele, kuid mis liig, see liig).

Sellest hoolimata jäin mänguga mõnusalt rahule ning ebaõnnestumised kirjutan rahuga oma aeglase mõtlemise arvele. Seltskond oli hea, tegevus oli hea, õhustik oli hea. Kiitused Ülo ja Jaanuse uhketele kostüümidele, Mialee tigedale haldjale, vahvale kooljakarjale, paanitsevale Monale ning ka Talile, kes mind päev otsa välja kannatas ja kellega ütlemata mõnus koos mängida oli!

Veel pilte: http://public.fotki.com/Mirith-Melian/thanaria-iii/