Dragon.ee foorum

Ärge öelge, et pole midagi kommentaarida. Mu autos kirjutet kommentaarid tulevad kohe kui läpaka kuskilt larbikola alt kätte saan.

Mulle igatahes meeldis, võimas mäng oli. Kostüümid olid head, nii siin- kui sealpool rindejoont.

Suuuuured tänud korraldajatele! Terve mõistus rokkis kogu larbi ajal. Samuti olid koht ja söömine imehästi korraldatud -- mänguraha eest söök on lausa geniaalne, rahale tekkis kohe väärtus. Isegi vihm ei suutnud mängu ära rikkuda. Samuti olid kõik mängijad väga ilusad ja üldse -- õhus oli keskmaad!
Ball oli samuti väga-vääga hea. Saal oli täpselt õiges suuruses, snäkk oli oma õigel kohal ja ja ja.. eee.. ehk oli veidi liialt kiireid tantse. . Muusika muidugi oli ka nii nagu peab.

Kast õlut korraldajatele!

Ma siis vist jälle esimeste toibujate seas sõna võtmas. (Toibuda oli siis vaja sellest tohutust kogusest värskest õhust, kaunist ümbrusest ja enda lässi söömisest. )

Oeh… Ma ei teagi kohe millest alustada. Alustaks siis algusest. (Hoiatus – see venib PIKALE.)

Juba bussisõit Sangastesse oli ülitore kuna olen LARPist veidi aega eemal olnud ja kõigi tuttavate nägude nägemine oli lihtsalt super. Loss ise mõjus kohe esimesest hetkest väga hästi ja oma orvade ja rõdu ja pargiga pakkus see pea ideaalseid mänguvõimalusi.

Minu tegelaseks oli siis seekord isand Angrodi kaaskonnast pärit haldjas Randiel kes oli koos ülejäänud inimestele vastu saadetud seltskonnaga kaotsi läinud. (kujutage ette mu üllatust kui sain rollikirjelduse mis tõepoolest käskis kohale ilmuda närudes ja võimalikult räsitud välimusega ) seega algas mäng minu jaoks ihuüksinda, paljajalu ja eksinuna niiskes metsas. Oma ebameeldivaks üllatuseks kuulsin peagi läheduses hääli ja peitsin end puu taha. Näis et mu ettevaatus oli end õigustanud kuna minust möödus orkisalk. Endiselt hirmust värisedes pöörasin ma peale nende nägemisulatusest kadumist täpselt vastassuunda ja liipasin nii kähku kui suutsin mööda üha hargnevaid metsradu. Jällegi hääled. Jällegi mina põõsas. Seekord teele ebameeldivalt lähedal ja jalgupidi sipelgapesas nagu hiljem selgus. Keegi (?) läks mööda. Vaadata ma ei julenud kartes et liigutamine annab mu asukoha ära ning noh, ma polnud väga kindel ega seal metsas veel orke hulgu. Viimaks ronisin tagasi teele ja jälgides suuremaid radu jõudsin lagedama kohani kust nägin paleed ja esimesi haldjaid üle kahe kuu.

Mind eskorditi palee juurde kuid viimaks said kurnatus ja nälg must võitu ja ma kukkusin kokku. Valvurite abiga (Toredad VG noored lohistasid mind laatsareti. ) sain viimaks rahulikult istuma ja kohtasin oma kadunud grupi juhti Celebarni (Cele) kes oli nähtavasti veidi enne mind sisse toodud. Vaene isand oli peaga vastu puud jooksnud ja vaevles valudes. Kõik pärisin minu käest muudkui mis meiega juhtus aga minu mälu oli auklik ja peale selle et järsku läks pimedaks ei osanud ma rünnakust midagi öelda. Isegi kõrge haldjakuningas ja lossisand Fingolfin (Vahur, vist? ) tuli meid vaatama ja küsis uudiseid. Cele küll põhiliselt ainult sonis Amrodist ja tema ohtlikkusest. Ta ei tegevat enam sõpradel ja vaenlastel vahet. Kuna jah, mis siin salata, ka minu südames ei olnud eriti sooje tundeid Feanori järglaste vastu. [Et mitte öelda ma vihkasin südamest neid kõiki nende kannatuste eest mida nad Helcaraxe ületamisel meile põhjustasid ning vennatapule õhutamise eest. Või tõdeda et ainuke põhjus miks ma inimestele vastu suunduva saatkonnaga liitusin oli lootus Amrodile (Balor) õiglaselt kätte maksta…] Asusin ma kohe kuningat ja tema poega Amrodi vastu ülese ässitama. Kuna kuningas oli liiga uimane ja järelemõtlik proovisin ma leida kõikvõimalike muid teid (sealhulgas meie auväärt kuningatütart Aredhel) oma eesmärgi saavutamiseks.

Susisn ja pusisin mis ma susin ja pusisin aga Amrod hõlmitses palees edasi. (Käitudes nagu oleks ta juba koha omanik!) Ja mina olin tusane ja kuigi oma käte uuesti hõimlase verega määrimine oli viimane mida ma soovisin hakkas mulle tunduma et võib-olla ei jää mul muud üle kui proovida teda varitseda. Täna tema üliusinale ja takjalikule ihukaitseväele (suur tänu Kaire mu questil risti põiki ees olemise eest ) ei saanud ma talle kuidagi ligi. Liitlaste leidmisega oli raske. Kõik näisid mingil seletamatul põhjusel uskuvat et see Feanori sigidik on nüüd tõeline pühak ja et laevade põletamises ja Amanist põgenemises oli tema kõigest süütu pealtvaataja. No mida veel. Rahutu öö veetsin väherdes ja leiutades uusi plaane kuidas viimaks, kui üks neist mõrtsukatest kelle pärast mu ema ja vanaisa olid Helcaraxel hukkunud on mu käeulatuses ta oma tegude pärast maksma panna. Vähemalt õnnestus mul pääseda Aredheli soosingusse ja saada Ivreni (Irve) käest pidevat uut infot. Olin lootnud Ivreni kui kuninga nõuniku oma sidemeid ära kasutada et veenda kuningat seda Amrodi ussi oma rinnale soojenema võtmast kuid lugupeetud nõunik ei kuulanud sugugi oma vennalt tulevat mõistusehäält. Lisaks hakkasid õukonnas levima kuuldused sellest et Ivren on reetur. Olles viimaks kurbusega mõistnud et suurem osa õukonda ja kardetavasti kõik inimesed on Amrodi tallalakkujad kes võivad mindki väga lihtsalt ülesse anda kui ma oma mõtetest liialt valikult kõnelen leppisin ma kurva saatusega ja seadsin ennast peoks valmis. Minu masenduseks sõlmiski meie kuningas Amrodiga liidu ja kõik minu lootused õiglasele karistusele jooksid luhta.

Seega ülisuur tänu kõigile mängijatele (eriti neile kellega lähem kokkupuude oli) ja korraldjatele-aitajatele. Minu jaoks oli see väga tore mäng ja suurepäraselt veedetud nädalavahetus.

(…Ainult veidi kahju et Amrod ellu jäi aga kõike head ka korraga ei saa…)

Ja mänguseeria lõpetuseks tahan öelda et käsin kõigil mängudel ja ma olen väga tänulik et meie julged GMid võtsid Eesti oludes midagi taolist ette ja suutsid seda taset hoida kõigil kolmel mängul. Siiski loodan et meie seiklused Tolkieni loomingus ei ole päris igaveseks lõppenud ja ehk ühel heal päeval kui te olete end veidi kogunud… Noh aga eks seda siis näeb. Minu südamesse ja mälestustesse jääb igatahes alatiseks see maailm mille te lõite, need tegelased ja hetked mil me olimegi Beleriandis.


Teie emand Randiel

PS! Tänud kõigile kes mu lõugamise peale süüa kaasa pakkisid ja oma maise vara taas oma ihu lähedale kogusid. Ja suurimad kallid Lohele öömaja eest.

[SIISKI: KAOTATUD JA LEITUD
Minu kätte jäid endiselt veel:
Üks keskmine palaks õhukest halli riiet
Väike must kott tampoonidega
Mustad linased püksid (veidi räpased)
Musta värvi käekaitsmed (suht muljutud olemisega aga võisid ka bussis virna alla jääda sest olid jäänud ülese koridori vedelema ja mul polnud aega neid väga viisakalt pakkida :/)
Ülejäänud nodi saatuse kohta pärida GMidelt]

Niisiis, muljed, jah?

All things considered, tore nädalavahetus. Väga kahju, et pidin enam-vähem kõige otsustavamal hetkel ära minema, kuid see ei sõltunud eriti minust. Polnud valikut eriti, üsna mitmel põhjusel.
Aga igatahes, mängust.
Koht oli hästi valitud, tegu oli tõepoolest haldjalossiga, millele võrdset on eestis raske leida. Kostüümid ja grimm olid nagu varemgi tasemel, ning toitu jagus küllaga.
Nüüd aga mängu enda koha pealt: Olen parematel käinud, näiteks eelmisel Beleriandil. Asi pole selles, et mul ja mõnel teiselgi inimesel igav oli, seda ikka juhtub. Mulle jäi mulje, et mängujuhid olid pigem enda, kui mälgjiate eest väljas.

See, et inimestest eriti välja ei tehtud ja neisse üleolevalt suhtuti, võis ju olla haldjate rollidesse kirjutatud, aga mängujuhtide ja mängijate peamine ülesanne peaks olema, et mäng sujuks ja kõigil mängijatel huvitav oleks. Ehk siis, haldjad oleks võinud leida põhjusi, miks inimestega rohkem suhelda, mitte põhjusi, miks nendega suhtlemisest hoiduda (välja arvatud, kui neil ravitsejat vaja on).

Tõsi, ilmselt oleksin isegi pidanud pealetükkivam olema, aga tol tol hetkel ootasin veel "kutset nõopidamistele" (mis tuli lõpuks, viimasel hetkel ja täpselt siis, kui pidin liikuma hakkama).

Kõige rohkem jäi kriipima aga hommikune GMide overrule, mis sisuliselt tegi olematuks kogu öö ja suurema osa õhtust. Hommikul öeldi, et haldjad on sõbralikud ja üliviisakad, liit sünnib, ja kõik on sõbrad. Minu tegelane oleks seda uskumagi jäänud, kui haldjad poleks hommikul täpselt samamoodi edasi käitunud. Sellest kõigest jäi mulje, et mängujuhtidel oli huvi iga hinna eest liidu loomine läbi suruda, ohverdades selleks mängu ja mängijate aega.

Kellegi pihta ma näpuga näidata ei taha tegelikult, lihtsalt ma tean, et me kõik oleks paremaks suutelised olnud, kui inimesed ja mängujuhid oleks oma rollisedde jäigalt suhtumise asemel loovalt ja loogiliselt suhtunud.

End Rant

Tänan lugemast.
Imlach, Marachi koja endine pealik.

PS! Pilte ka natuke, mõned on välja ka tulnud.
http://public.fotki.com/olev/toimumised ... di-lood-3/

Esiteks, ja seda alati esiteks - kotike krõpsikuid mängujuhtidele, et nad selle suure töö ära tegid ja keset kogu kaost päris pead ei kaotanud (või siis suutsid selle igastahes jälle üles leida). Kõige keskmaalikum Keskmaa, mida ma olen kohanud.

Ma ütlen küll enne üldist kiitmist ära, et isiklikuks lemmikuks jäid esimene ja eriti teine mäng. (Ilmselt oli tegu sellega, et sedakorda olid inimesed lahku löödud, või siis ei olnud lihtsalt enam nii palju toimetada, ja naha peale tuleks anda tegelastele, kelle pärast mängujuhid peavad sündmusi hakkama kuhugi 50 km taha paigutama...) Ja üldse võtab Olevi eelnev kommentaar kokku ka minu nurinad.

Eelmine kord ma kinnitasin, et marachialased rokivad. Sedakorda ma väidan, et seda teevad ka Beori ja Halethi koda. (Ja kohalikud inimesed - eriline tänu lahedale kõrtsmikule, kes kolleegi ikka toidetuna pidas, ja mul on tõesti kahju su naisest.)

Personaalsed tänud mõnedele mängijatele, kellega sai eriti ninapidi koos oldud:

Olev, kellega saigi suht pidevalt külg külje kõrval mängitud, ja kes Anwamanet lohutas (ja vastupidi) ja alati olemas ja armas oli. (Miks sa põrguline ikkagi midagi ütlemata lõpuks ära läksid... urr)
Attila - Malach oli vahepeal nii eepiline, et pisara võttis silmanurka. Aitäh. Ma ei ole kindel, kas Anwamane ikka läheb Amrodiga kaasa - äkki sul õnnestub ta ümber rääkida. (Tegelt sa oleks võinud minuga siiski vihma kätte jalutama tulla, oleks suure hunniku eepikat kaela saanud).
Nimrodel - me oleme vana hea tarkade naiste tiim. Sa oled lihtsalt super tegelane, kellega koos mängida, vot. Pikk pai.
Ülo/Boromir - mul on KURADI KAHJU, et sa surma said, sest sa olid väga väga vahva, ja nii armsalt /ja õigustatult) raevus. Aga vähemasti sa tulid teise toreda tegelasega tagasi ja olid sama vahva edasi.
Magori poeg - sowwy, ei mäleta su ig nime, aga sa olid samuti maru vahva, ja jube asjalik. Näha, et asi on geenides! Sa oled endiselt eeskujuks kõigile Fingolfini haldjatele.
Sauron - sinu ja sinu tegelase jäärapäisuse ja suitsidaalsusega oli tegelikult vahva maadelda, kuigi IG oli tegelane su peale küll parajalt vihane ja mures. Ma kahjuks ei teagi, mis sinust pärast sai.
Endionu - Sa olid nii armas, lihtsalt. Ja mina sain vist sinuga kõige pikemalt juttu ajada, nii et isegi terminid said selgeks. Puude karjased on nagu hõimupealikud, noh. Kahju, et keegi rohkem vedu ei võtnud, et sinu abiga orke hävitada.

Respekt ja pikad paid veel kõigile inimestega ühes liikunud haldjatele - isegi Amrodile (Balor, sa suutsid mängida nii, et minu tegelane jõudis sinu põlgamisest selleni, et ta eelmisel mängul su elu üritas päästa ja see mäng sinuga ühes tahtis tulla) - nagu inimesed õppisid, siis haldja ja haldja vahel on tõesti vahe, ja see on SUUR vahe.

Peale selle on inimesed (või vähemasti marachialased) veendunud, et vaeseid haldjaid hoitakse lossis näljas (söömas käivad nad inimeste kõrtsis) ja ravitsejatega on neil kah kriis, sest lappida sai isegi Anwamane (kes pole sugugi avalik ravitseja) haldjaid ülepea (einoh, oleks võinud lasta ju neil seni veritseda, kuni nad ükskord lossi jõuavad, aga andke andeks, pole nii kõvat südant).

Kahjuks ühtegi orki lüüa ei saanudki, kuigi valmisolek selleks oli eriti öösel pidev (tegelase relvastuse upgrade: pisike nuga ... kaks tõrvikut... ilus suur mõõk)

Afterparty oli võimas, aitäh, polegi tükk aega nii lõbus olnud (okei, kuu aega, viimase Põhjatuule aftekast saati)
Ja suur aitäh esinejatele meite seast, ja Paddy'sele - polnudki ammu Toi'd ja poisse näinud

PS. Selle lapaduu tegime me siiski ära - Vanemuise esisel muruplatsil, nii et ka soomlastest sõbrad said imelikku eesti tantsu proovida.

Ei mingit larbipohmakat, p1haduser1vetus..

Alustuseks tuleb 8elda et see on kindlasti olnud k6ige s1gavama 6hkkonnaga Keskmaa m2ng. Rahvas, grimm, kost11mid. K6ik see tegi sisseelamise lihtsaks. Vaesed gemmid kes selle nimel kindasti juba hullunud olid, aga loodetavasti seda r66msamad kui asjad l6puks paika l2inud.

Seekordne eriline t2nu m2ngijate poolele peaks minema 1le lahe. Soome haldjad l6id nii 6hkkonda kui andsid Amrodile liigagi palju p6hjust m6tlemiseks. Kui Keskmaad peaks veel toimuma, tulge j2lle.


Kiiremalt kokku v6ttes ei saanud Amrod aru nii inimestest kes orkidele peaaegu s1lle joostes end s22sta 1ritasid, oli solvatud kuningakoja kommete madalale laskumise poolest, hoolimatusest oma tulevaste liitlaste suhtes ja p6hjalikult h2mmingus sellest, milleks see koda muutunud oli. Ole veel m6ned sajad aastad 2ra ja k6ik h22bub. Oleks Feanor selle ukse ette astunud ja niisuguse vastuv6tu osaliseks saanud, oleks ta kannapeal 1mber p88ranud ja minema jalutanud. Siiski on eesm2rke mille nimel peab valmis olema tulist verd alla suruma.
Inimh6imud tegid umbes selliseid valikuid nagu ta arvas neid tegevat, olles teel neid paremini tundma 6ppinud, ja p11dis neid aidata nii kuis v6imalik.
P2kapikud olid j22nud kindlameelseteks, abivalmiteks, 6llehabemesteks nagu nad ikka olnud olid. Saates oma ihukaitsja teejuhiks ja Haledinid ning nemad lossiv2ele abiks, oli s1da piisavalt rahul et p1henduda l2bir22kimistele.
Jutuajamised Aredheliga t6id paljugi m2lestusi tagasi ja panid m6tlema tee peale mis jalge alla v6etud. Aga seda kindlamaks seesama siht ka muutus.

Liidud said loodud, p2kapikkudega leping j2tkuvaks tunnistatud hoolimata nende juhi vahetusest, n11d j22b vaid 1le oma maad puhtaks rookida ja uuesti 1les ehitada.

Ettevalmistused pealetungiks Angbandi on alanud.

P.S. Eelmistest kommentaaridest. Osadel inimestel oli palju teha, aga palju oli ka niisama jalutajaid. Samas on teada kui raske on iga1he rolli eepilise seiklusi kirjutada, kui kohal on saja ringis m2ngijaid. Siinkohal saavad h6imude juhid anda oma rahvale tegevust, haaramata k6ike endale. Niikuinii on neile k6ige rohkem tegevusev6imalusi sisse kirjutatud, jagub teistelegi kui osa 1lesandeid 1le anda.

Sa ei pruukinud seda sisulist muutust nii teravalt tunda kui mina, Irve.
Sisuliseks muutuseks oli see, et pärast ühe päkapiku traagilist surma võttis haldjaisand kõik inimesed lahkelt oma katuse alla, ning mingit tüli ei olnud ei minuga ega päkapikega.
Esiteks oli see meelemuututus päris järsk, arvestades päevast ja õhtust üsna üleolevat käitumist.
Teiseks jätkus hommikul samasugune lugupidamatus, inimeste vastu, ning öisest külalislahkusest ja rahvastavahelisest sõprusest polnud jälgegi.
Tüli ei kisu ja muljetamist vaidlusega rikkuda ei taha, lihtsalt minu arvamus.

Meie poolt vaadatuna on kah asi raske, kuna me arvasime, et jõudsime trolliga peaaegu et lossini, aga siis selgus hommikul, et tegelikult olime me hoopis natuke kaugemal.

Esiteks suur tänu korraldajatele. Kuigi paljud asjad jäid väga viimasele minutile, oli lõpptulemus hea. Samuti ei tekkinud suurt probleemi sellest, et üks mängujuhtidest oli vast enne mängu immobiilseks muutunud (seda parmini sai mitte ringi jooksvat mängujuhti kuningakojas nõuandjana kasutada).

Haldjaprints Fingon oli paljude jaoks arvatavasti üle ootuste rahulik (arvestades kuuldusi tema kuumast verest) Selle põhjuseks oli mitmete süngete mälestuste esile kerkimine ning mure Keskmaa tuleviku pärast. Samuti proovis prints ennast võimalikult vähe kohalikkesse intriigidesse segada, proovides rohkem mõelda oma maa ja garnisoni peale. (OG olin ma lihtsalt haige ja ei suutnud nii emotsionaalselt mängida kui oleks ehk soovinud. Kui printsi kohaolekust saab teada tänu sügavatele köhatustele siis ilmselgelt on ju midagi valesti )

Muljed, mis Fingonile oma isakojast jäid olid mitmesugused. Olgugi, et ma olin lossis siiski külalisena, rakendati mind nii orke jahtima kui ka probleeme lahendama. Samuti hüppas eitea kust äkitsi välja mu kadunud õeraas, kes muretses iga asja pärast rohkem kui vaja oleks olnud (oli täiesti drama queen - siinkohas suured kiitused tollele Soome mängijale ), ta oli kadunud aja jooksul endale ka mehe leidnud ja järglase soetanud.

Kajuks pidin ma pettuma kohalikus garnisonis ja lossivalves. Kuigi garnisoniülem Claur oli väga meeldiv ning suutis oma väge juhtida, oli nii lossivalve kui ka garnison kohati kuidagi kaootiline. Kui mind saadeti koos garnisoni ja päkapikega orke jahtima ning ma otsustasin tänu vestlusele päkapikuisandaga sõjasalga pooleks lüüa, kostis minu meeste poolt nurinat. Päkapikuisanda usaldamine tasus ennast kiiresti, ning ootama jäänud teine pool väest sai vähemalt kõrtsi juures kõhu täis. Ka tagantjärgi vaadatuna oli mu otsus tulus. Jättes osa garnisonist tollest võitlusest eemale, oli neil hiljem piisavalt jaksu, et ka öö läbi orkidega võidelda. Samuti said päkapikud end meie jaoks tõestada.
Kõrtsis sai kuulatud kuulujutte ning tehtud tutvust kõrtsmiku (kes mulle lausa maja kulul kohalikku veini pakkus) ning kõrtsi külastajatega - seegi positiivne.
Lossivalve oli tõhus, suutes viisakalt kõigi külaliste relvad oma valdusesse võtta. Nende relvade tagastamine paistis olevat natuke keerulisem ning paar korda pöördusid külastajad otse minu poole et oma relvi tagasi saada. Samas lasi valve sisse kohati ikka igasugust rahvast. Esimese päeva õhtul kohtasin ma lossi rõdul üht inimsoost kerjust kes pajatas, et teda olla nii kõrtsist kui ka kodust välja aetud. Olgem ausad, aga sellise inimese koht pole meie lossis. Selle asemel, et teda välja visata otsustasin olla suursugune. Andsin tollele vaesele paar münti, et ta end kõrtsis kosutaks ja ta lahkus kui võluväel ise ja vabatahtlikult.

Muidugi kui lõpuks õhtul liiga palju võõrast rahvast lossi tekkis kutsuti kokku garnison, kes pisikese jõudemostratsioonidga platsi kiirelt puhtaks sai.

Poliitilise poole pealt oli väga raske kedagi usaldada. Inimestega ma otse oluliselt ei suhelnud, küll aga päkapike ja Amrodiga, kelle venna ma kunagi päästsin ning seetõttu teda ka usaldada ja uskuda tahtsin. Probleemiks oli aga see, et ta pidevalt oma juttu muutis, ning paljusid asju meie eest varjas. Samuti kui me võtsime ühendust Maedhrosega (jah meil oli lõpuks kuninga ruumis ka kaks tolleaegset mobiiltelefoni ja mingi hetk sai tehtud nendega ka konverents kõne ), ei olnd too oma vennast ega tema juhtumistest midagi kuulnud. Sellised asjad usaldust ei tekita.
Isand päkapikud olid muidu asjalikud ja üle ootuste mõistlikud (ja esimesel õhtul peale koosolekut inimeste ja päkapikuga, oli pärast päkapiku tool väga ehedalt määrdunud nii mulla, rohu kui õllega) Probleem oli aga tolles varanduses mille nad orkide käest said ning meie kuningale kinkisid. Nimelt olid tolle varanduse keskel mõned väga tugeva halva maagiaga esemed.(mis võisid olla ka põhjusteks, miks oli öösi nii palju sõdimist pahalastega - too maagia paistis neid kutsuvat) Kingitud hobuse suhu küll ei vaadata, aga mis siis kui hobune on neetud?

Minu ihukaitse kommentaar, et Kuninga ruumis on vaid sõjavarustus ja neetud varandus, oli igati õige ja asjakohane.

Väga ere hetk oli kui terve kuninga ruum oli hetkega laiba haisu täis. Väga võigas ja liigagi realistlik. (kõrval olev mängujuht paistis meie reaktsiooni küll nautivat) Nii kui rätik lendava pahalase roiskuva korjuse pealt ära tõmmati, lendas väga efektselt rätiku vahelt välja ka kärbes. Pahalase küljest leitud kiri jäi ühe Soome haldja desifreerida. Tollelegi mängijale suur kiitus (+ nägi ta välja nagu ehe Legolas, ning vihtus hiljem ballil ka väga vinget tantsu). Mitu tundi mässas ta üksi selle kirjaga, kuni lõpuks jõudes õigele teele sai natuke abijõudu. Üks sõna kogu kirjast jäi siiski mõistmatuks.

Ere hetk oli ka too, kui üks kurjast vaimust vaevatud haldjaneid mu trepist alla lükkas. Sellele järgnes ainus hetk mängu jooksul kui ma oma relva kasutada sain - nimelt ei olnud seda neidu võimalik uimastada, ning seetõttu ma ta jalgu natuke nüsisin, et ta minema ei lippaks. Õnneks või kahjuks ei mäletanud ta hiljem sellest juhtumisest midagi ja ehk ka mitte seda et ma ta jalgu lõikusin.

Ühe ereda sündmusena tuleb ära mainida ka karujaht. Mõtte jahile minna tekkis spontaanselt, ning alles siis kui me peaaegu täies varustuses ja valmis olime, meenus ühele ametnikest, et päkapikkude isand pidi kuninga audiensile tulema. Kutsusime siis ka tema jahile. Jaht oli edukas ja muhe ning ka päkapikuisandale paistis too üritus meeldivat (koobastes karude küttimine on hoopis teistsugune). Ühe karu seest leidsime lausa pätsi leiba . (Irooniliselt oli metsas karusid peale karujahti rohkem kui enne)

Peale jahti toimunud inimeste, haldjate ja päkapike koosviibimine oli juba asjalikum. Oluliselt mõistlikum, läbi mõeldum ja arukam jutt. Nii saadigi kokkuleppele ja toimus ka tähistamine. (peale mõnda tantsu pidin ma koos kuningaga küll ballilt lahkuma, aga kuulduste järgi oli see täitsa tore).

Erilised tänud minu poolt:
Korraldajatele - tubli töö (jah kõik ei olnud perfektne, aga pole hullu)
Soome mängijatele - kaugelt kohale tulnud ja tublisti mänginud
Päkapikkudele - vääga ehe rollimäng.
ja haldjapiigadele, kes printsi möödudes ilusasti naeratasid

ega kõike toimunut siia ikka kirja ei saanud ja ehk pole vajagi. Igatahes seedin ma seda mängu veel tükk aega.

Selgituseks pean lausuma paar sõna selle overrule ja osade haldjate suhtumise kohta.

Ma mängisin tegelast, kes oli inimeste vastase vastupanu juht. Esindas arvestatavat osa õukonnast ja samal ajal ka omas mõjuvõimu garnisonist. Vähemalt seda kõike lubati enne mängu. Samal ajal olles haldjalikult ustav oma kuningale (välistades igasuguse võimaluse tema otsese käsu vastu töötamise või kaashaldjate, eriti kuninga enese vigastamise.) pidin ma läbi viima nö võrdse vastaspoole tegevuse.

Kohale jõudes ei olnud meeldiv avastada, et
1. Mitte keegi ei tunne ega tea mind va garnison - minu rollikirjeldust lihtsalt ei edastatud.
2. Mitte keegi ei kavatsenudki seda (mänguvälist/mängusisest) apsakat likvideerida.

Ühesõnaga suur haldjate vastuseis inimestele jäi avalikul kujul olemata. Liikus vaid üksikuid nurinaid ja minu lootusrikka järelepärimise peale keelduti lähemalt selgitamast.

Edasisena, kasutades ära garnisoni ja oma kogemusi jõudsin ma viia olukorra sellise tasemeni õhtuks, kus inimesed olid maruvihased, mässasid avalikult korra vastu ja isegi üks nende pealikest oli õnnetul/õnnelikul kombel hukka saanud. Viimane küll ilma igasuguse haldjatepoolse sekkumiseta. Peale seda olime me valmis avalikuks inimeste ja päkapike vastupanuks ja ma isiklikult lootsingi viimase pihtahakkamist.

Aga siis tuli esimene suur vastulöök. Öörahu, kus enamus läks magama ja andis võimaluse mängijatel maha rahuneda ja hommikuks meelt muuta. Aga mäng läks edasi ja pärast öist vihast lahingut vastaspoolega, läksin ma rahuliku südamega magama teades, et veel on kõik imelikul kombel saavutatav.

Järgmine päev oli kahjuks hoopis teisest puust.
Oli toimunud mitte 1 vaid lausa 2 GM overrule-i. Esimene, mis paigutas kõik järgnevad lahingud peale esimest orkirünnakut piiri äärde ja teine, mis otseselt kogu mu töö ja võimaluse seda korrata likvideeris. Ehk siis kõik tegelased lasti peale esimest rünnakut lossi sisse ja igasugune viha ja vastupanu lahtus.

Mängu jooksul proovisin ka osasid teisi mõjukaid tegelasi sondeerida. Aga taipasin õige pea, et kuningal ei ole minu olemasolust ei sooja ega külma ja kõik mu pingutused silma paista lihtsalt ignoreeriti. (sh käis ka lossi turvamine ja 2 mõrvakatse edukas eos likvideerimine ja paari spiooni töö kahjutuks tegemine). Sarnane oli ka ülejäänud seltskonna suhtumine "mhm, ahah, noh katsume selle liidu ikka kuidagi läbi suruda.". Siiski järkasin inimeste provotseerimist ja lootsin, et keegi hakkab nõupidamisel mind või garnisoni avalikult süüdistama. Suureks rõõmuks seda isegi ähvardati, aga läbiviimiseni ei jõudnud keegi.

Ja viimasel ametlikul nõupidamise sündmused olid ka huvitavad. Seal nimetati kuningat avalikult vargaks, ebaausaks haldjaks ja võeti avalikult tagasi truudusevanded usalduse puudusmise tõttu(osalesid kõik inimeste pealikud ja Feanori poeg). Lisaks nõudsid inimesed maad ja kaitset, ning keeldusid sõjalises tegevuses kuningat abistamast varem, kui nende oma elud on korda seatud (palju õnne!). "Ahah, selge, sellega sõlmin ma siis liidu inimeste, haljdate ja päkapike vahel."

Edasi tahan ma vabandada kõigi haldjate ees, kes jäid ukse taha valedel põhjustel.
1. Kõrvade puudumine ja sellega kaasnev segadus, et kas on haldjas või inimene.
2. Fraasi "Ühtegi inimest ei tohi sisse lasta" mänguväline ja mängusisene valesti mõistmine.

Minu hinnangu järgi saaks mäng (ball välja arvatud) hindeks "C". Kui võtta arvesse ainult kostüüme ja atmosfääri siis on see hinne kõvasti parem, aga alla toovad ta korralduslikud puudujäägid, mida ei oleks tohtinud esineda.

Logerin, mina olin ilmselt see, kellest sul inimeste vastases võitluses kõvasti abi oleks olnud, sest oma nägemustes olin näinud osasid inimhõimudest haldjaid julmalt reetmas. AGA... pärast inimestega kohtumist karmis sisevõitluses jäi siiski peale see, et ma otsustasin mitte sekkuda. Esiteks polnud ma kindel, kas ma nägin tõesti tulevikku ja kas see saab olevaks. Teiseks tundusid inimesed auväärsed ja ma mõistsin, et nende abi on vaja. Kolmandaks ma lihtsalt kartsin sekkuda, kartsin, et minu sõnad võiksid tuua rohkem kahju kui kasu, arvasin, et ma pole piisavalt objektiivne.

Taustarolli mängida oli üldiselt meeliülendav. Terve mängu sai lihtsalt oldud ja see oli hea. Enamuse ajast veetsime nii mina kui mu kaaslane Miryel lihtsalt soome haldjatega vesteldes või siis eemalt nende imelist rollimängu jälgides. Ainsa plotiliinina vabastasime (minu osa selles oli küll väike ja piirdus hea nõu andmisega) soome haldjaneiu teda seestanud ülivõimsast kurjast iidsest pahavaimust (kes tegelikult ohustas kogu lossirahvast, aga me leidsime, et avaliku paanika külvamine oleks lihtsalt loll tegu).

Nuriseda võiks selle üle, et lossis ainult dieettoitu pakuti (aga kõrtsis sai õnneks süüa) ja selle üle, et garnison (ma väga vabandan) paistis koosnevat aeglastest argadest ülbedest noortest haldjanolkidest, kellele isegi mina täiesti sõjast eemal olnud haldjana oleks saanud nii mõnegi õpetussõna jagada (neil olid loomulikult ka mõned helgemad pead, aga tundus, et need vaesekesed olid ka jännis selle üldväe ohjamisega (või pigem nende kiire ja operatiivse suunamisega sinna, kuhu vaja)). Õnneks päästsid isandad päkapikud korduvalt meid halvimaks (see parandas kõvasti minu arvamust päkapikkudest).

Pidu oli suurepärane, tantsida ei saanud kahjuks nii palju kui oleks soovinud, sest tuli mõelda esinemise peale. Hoolimata mõningatest apsakatest võisime üldjoontes oma esinemisega rahule jääda. Loodan, et meie laul jõudis teie südametesse.

Aitäh kuningale, kes meile üliarmulikult alati noogutas, kui me talle kummardasime (see nukker, ent armastusväärne naeratus jääb mulle eluks ajaks meelde, sest oli korraga kohutavalt naljakas ja ülistiilne).
Aitäh kõigile, kes pühapäeva hommikul viitsisid tantse harjutada, oli tore.
Aitäh gõmmidele, kes vähemalt meie jaoks olid olemas ja andsid operatiivset infot alati, kui me neid vajasime.
And last but not least, many thanks to our dear finnish players!! You were very inspiring and most of my game was really spent just enjoying your awesome roleplay! Thank you for making the effort to come and play with us!

Hetkel tundub vist kõik olevat.
Tervitustega Falase laulik ja jutuvestja Aelún

sõbralik küsimus m2ngukorraldjatele: miks toitlustus oli nii korraldatud, nagu ta oli?

suursuur tänu kõigile osalejatele korraldajate poolt!

ma pikalt ei jõua ikka veel kommenteerida, aga.

öine võitlus og - kuna täiesti absurdselt ilma igasuguse ig põhjenduseta ja puhtalt igavusest/adrenaliinivajadusest tahtsid lahinglarparid löömat. mängusisene põhjendamatus oli siin põhipõhjus. 3 orki + troll _Fingolfini_ lossi ründamas oli isegi ebaloogiline, kuid veel talutav, aga maagiliselt orkideks muutunud päkapikud ja gm enam üldse mitte. arutasime selle üle üsna pikalt ja leidsime enda arust optimaalse lahenduse, mis absoluutselt ei välistanud liidu mittesõlmimist jätkuvalt.

toitlustus: inimestel olid kaasas moonakotid, mis sisaldasid ilmselt üleliia toitu, kuna väga palju tuli hiljem ära visata. kõrtsist sai ig-raha eest sooja wok-rooga ja muud nipet-näpet, õhtune otsasaamine oli korralduslik arusaamatus, kuna tegelikult oli veel toitu lossis og ja oleks saanud juurde tuua. lossielanike toitlustus oli kõige kurvem, kuna ka seda oli, kuid millest hoolimata vaesed haldjad vist suurema osa ajast nälgisid. vabandused selle pärast, selle põhjuseks oli vastutava inimese puudumine, kes pidevalt lauda oleks varustanud. miks ta nii korraldatud oli? sest tahtsime, et ka sööma oleks loogiline ja mängurahal mingi reaalne väärtus.