Dragon.ee foorum

Muljeid ka siis.

Minu jaoks siis esimene Jaapani mäng ja vaatamata viimasel hetkel tulemise kasuks otsustamisele ja muule problemaatilisele oli väga lõbus ja huvitav mäng. Seda ennekõike tänu armsatele GMidele ja kaasmängijatele.
Kõrgklassi kurtisaan (vaatmata kaasmängijate lollikindlatele viidetele mulle kui "litsile" ) Kirsiõie rolli oli huvitav mängida ning vaatmata selle et mul jäi teatav isiklik kättemaks saamata oli tore ringi susida ja proovida oma eesmärke saavutada. Mängu põnevamad momendid olid minu jaoks kindlasti minu perekonna taasühinemisega seotud ning vaamata virisemisele andis pea lakamatult kallnud vihmkogu õhustikule isegi müstikat juurde.

Mul oli varem veel mõtteid aga praegu ei mäletagi enam. mida täpselt kirjutada tahtsin..

Ühesõnaga -- järgmise mänguni ja veelkord aitäh kõigile kaes aitasid mängu muuta selliseks nagu ta oli.

PS! Meie neegrid olid ikka üle mõistuse naljakd oma Borati aktseni ja kommetega.
PS2! Teadmata suunas põgenesid mu käest sinine lehvik ja plätud.

Teie,
Kirsiõis

Ja pilte paluks ka. (lisaks Kaarli omadele)

Kiidan samuti mängu. Väga tegevusrohke mäng oli, eri liine paistis lugematult palju olevat.

Tõenäoliselt vist esimene kord üldse kui minu tegelasel oli teha nii palju asju, et ei jõudnudki kõike ära teha ja keskendusin pigem just isiklike asjade lahendamisele.

Sookurg nimelt otsis peamiselt taga oma teise õe mõrvarit, ja mõrvar õnnestus ka leida pärast seda, kui esimene õde ütles et ta suri just pererahva tütart ilmale tuues. Sealt polnud enam väga suur vaev pereema kõrvale vedada ja talt välja nõuda, et mis toimunud oli. Mängija minus muidugi mõistis, et kui raske on kui keegi tahab võtta sult sinu last, aga Sookurge see enam ei huvitanud ja nõnda lõppeski emand Meretuule elu enesetapuga. Siis muidugi juhtus see, et tütar sai teada, et ta kohe üldse mitte Sookure tütar ei olnud, ja alguses lojaalsuse tunnistamiseks võetud tõejook andis vastused ka sellele küsimusele.

Samuti sai kogetud siirast surmahirmu selle peale, kui Sookurg pidi kümme minutit lihtsalt halvatuna seisma, ümber ainult need, kes temalt Samehadat võtta tahtsid. Aga mõõk jäi talle, ja ehk kauges tulevikus täitub ka legendide jutustatud lubadus - et viimasest kandjast saab Jaapani valitseja. Ning kuusõdalane troonil oleks suur saavutus.

Korraldus oli seekord palju paremini tehtud, ja sellest sain mina ka aimu Melianiga suheldes, sest et tema nimelt aitas mul mu kostüümi teha. Toit oli samuti väga mõnus, ja mulle meeldis hetk, mil sai isand Tuuleiiliga tõdetud, et kui sa ei võta enesele aega kõhtu täis süüa selmet et ringi joosta ja probleeme lahendada, ei jõuagi sa kunagi elus söödud. Kostüümide üleüldine tase oli seekord samuti tõusnud ja loodan, et arengut jätkub. Mulle meeldisid väga ka vaimud, kes olid üsnagi õõvastava grimmiga (oli endal ka plaan tolle surnud neiukese luud üles otsida, aga tõesti, aega lihtsalt ei olnud ja nõnda lahendasid selle teised tegelased). Eepiline oli samuti öösel oodata orika tulekut. Sain ka pärast selle eest vaimu käest paberi, mis lahendas nii mõndagi müsteeriumist.

Lõppude lõpuks aga kujunesid asjad nii, et Sookurg pidi laskma ohverdada Hõbelume, millest kindlasti ka perekonnas suur-suur viha tõuseb, eriti just mängul mitte olnud poja poolt. Minu kui mängija jaoks oli poja puudumine tegelikult vägagi mugav, sest et polnud otseselt kedagi, kes kaelas rippus ja mu tegevust takistas.

Mängijatest tänan väga Aurumit, kes oli maailma kõige nunnum tütar, ja Ghosti, tänu kellele jäin vähemalt ükskord ellu kuigi mind oleks surmata tahetud. Ja karta on, et austatud Nugisenina teenrid leiavad ühel hommikul oma isanda surnuna. Nii selle pärast, et minult Samehadat võtta tahtsid, kui selle eest, et mu tütre pere tapsid. Kättemaks on ju kena. Randiel oli maailma parim õde, kuigi me alguses sõnakestki ei rääkinud ja esimene kohtumine toimus pigem just selle pärast, et mu tütar hakkas uurima, et miks ma talle oma teisest tädist kunagi rääkinud pole. Väga lahe oli ka Kadri mängitud Ööbikusüda, ja lahedad olid ka teised mängijad, kuigi nendega ehk palju suheldud ei saadud.

Ning loomulikult, kuidas ma sain vastu panna, kui mulle öeldi, et ma tuleks ja mängiks eepilise mõõgaga tugevat naist.

Pildid!

Ja kui eelnev jutt juba piisavalt selgelt mõista ei andnud, et mäng väga meeldis, siis ütlen selle uuesti välja: mäng meeldis väga, ja kuigi mul oli enne mängu kahtlusi, et kas naudin üldse mängu, said mängu jooksul need kahtlused ka kõrvaldatud.

Tore oli.

Seoses kõikvõimalike probleemidega piltide üleslaadimise juures on seal osasid neist ilmselt topelt, aga see ei tohiks vaatamist segada. Ma loodan, et kõik leiavad sealt midagi, mis neile mängu eredamaid hetki või lihtsalt ilusaid kostüüme meenutaks.

Mäng oli tõesti äge. Põhiliselt just meeletu hulga erinevate liinide ja ülesannete tõttu, mis üks hetk lihtsalt juhtme kokku ajasid ja ajus mingisuguse häguse rägastiku moodustasid. Vähemtähtsad liinid said seega kiirkorras lahendatud ja kasutütar (keda ma tänan väga ägeda mängu eest muidugi) sai vihavaenlaste perekonnale paari minutiga mehele kupatatud. Samas, minu tegelasel oli tõepoolest täiesti põhjendatult meeletult ükskõik igasugusest suguvõsade vahelisest hõõrumisest.

Ka enda nö. saavutustega jäin ma väga rahule. Vaimul lasin ma endale põõsast otsida herbaariumi, mille leidmiseks olid teised otsind ja matnud luud ja istutanud seemned. Mustanahalistel lasin ma kurtisaanilt välja kolkida verepuu, et nad selle mulle sõpruse märgiks annaksid. Muldvana poolvarju viimased eluminutid möödusid mulle iidseid ja maagilisi ürikuid ette lugedes, õigemini sealt kõige olulisemat välja filtreerides. Ise sain ma samal ajal anda oma panuse needuse murdmisesse. Eriti tore oli see, et mul õnnestus osaleda needuse mahavõtmise riitusel ise "iidse artifaktina." Kõlab, nagu tüüpiline Toki Hideki, puudu jäid ainult kõik need massimõrvad ja valimatu sõim ja alandus kõikide võimu omavate isikute suures. Ehk on ta lihtsalt lõpuks sellest perioodist välja kasvanud?

Edasi... edasi on ehk ees rahulikumad ajad ja mul on võimalus veeta aega auväärt Nugisenina ja Ritsika õukonnnas ja näga seal ka oma kasutütre ja tema väljavalitu Hirmumõõga pulmi. Nunnu, eriti 170-aastase nüüdseks vist pensionile jäänud palgamõrvari ja tõenäoliselt keisririigi parima apteekri kohta.

Tore on olla nii vana, pole kedagi, kes nooruse tormakate tegude eest kätte maksta tahaks. Teistel paistis seda probleemi pidevalt esinevat, sellepärast tasubki suguvõsasid tappa tervikuna.

Tänan kõiki, alustades mängujuhtidest ja lõpetades iga viimasegi mängujuhiga.

Kuidas seda kõike kokku võtta... Mulle meeldis. Meeldis see, et tegevust oli nii, nii palju. Tõesti. Ma ei ole kindel, kas on olnud teist sellist mängu, kus tegevust on neljas ilmakaares ja kõik on nii oluline. Pidevalt millelgi keskel ning kui korraks teisele korrusele midagi lahendama läksid ja tagasi alla tulid, oli justkui maailm muutunud, sest vahepeal oli nii palju juhtunud. See oli tõsiselt vahva - see tempo, see kuidas midagi olulist koguaeg juhtus, hetkekski polnud aega maha istuda.

Samuti suurepärane kiitus neile, kes selle peolaua ette valmistasid. Tõsiselt head road. Need kana vardad olid taevalikud. Ehk siis kindlasti hea töö GM-idelt nii korralduse, juhtimise ning rollide eest. Mulle tundus, et kõik olid rohkem või vähem segatud süzeesse ning huvitavaid lülisid ja vastuseid võis leida kõige vähem oodatavatest kohtadest.

Mängijaid, kes selle mängu ülimalt toredaks, muutsid oli palju. Ma tõsiselt mõtlesin, kui ütlesin, et kõik olid omavahel kuidagi seotud. Asja lõplikuks lahendamiseks läks meid kõiki vaja ja mängijate arv oli just selline optimaalne, et kõik osaleda said.

Aga kui hakata kedagi välja tooma, ei saa jätta mainimata Ristikut, kelle parem käsi ma ikkagi olin.. (Ja mul on hea meel, et meie geniaalne versioon autosõidust tõest ei osutunud ehk kuna Ristikul mängijat ei olnud, siis tulid mu vahvad kaassõitjad versioonile, et ma mõtlesin ta ise välja ja juhin varjust tegelikult kõike). Aitäh selle eest, et kaasasid mind kõigesse ja lihtsalt väga vahva oli sinuga koos mängida.. Eriti peale üllatust, et just sina Ritsikas oled

Samuti olid meeletult vahvad perekond Puud (ehk siis Elupuu ja Pajupuu)... ning Taevatäht.. mulle nii meeldis noor neiu, kes nii paaniliselt mind kartis pärast seda kui ma teda uimastanud olin ja see muinasjutu rääkimise "kaitsesüsteem" oli päris huvitav kuni ma aru sain, mis toimub.

Ja kindlasti ka Sookurg ning Hõbelumi (ülimalt lahe rollisooritus).. Mõlemad tõestasid ennast väga kasulikena

Aga samuti oli huvitav tegelane ka Terastund, kelle puhul oli vist väga palju valesti mõistmist, kuid jah.. selle info põhjal, mis mul oli, tegin ma seda, mis õigeks pidasin. Ma olin küll kindel, et minu valest nähakse läbi, aga... kui ma pärast mängu teada sain, mis tegelikult toimunud oli, siis mjah... oleks seda enne teadnud, oleks teisti käitunud.

Ning ei saa mainimata jätta Tuuleiili, seda ainsat tegelast, kes kõik 3 mängu on olemas olnud. Ma pean ausalt ütlema, et olin natuke segaduses, kui taipasin, et sa ei ole see, kelleks ma sind pidasin, kuid päris palju huvitavat sai niimoodi teada kaasa mängides. Vahva tegelane.

Ja pilte ka: http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v ... aapan/III/ (ja vabandan, kuna esimest korda oma uue kaameraga üritasin mängu jäädvustada, siis ei tulnud see just kõige paremini välja. Mõned pildid on natuke udused)

Suur tänu fotograafidele -- pildid on väga ilusad!
Aga as neid fotki pilte nata suuremas suuruses ka saaks? Mõni pilt on kena aga see formaat on nõnna tilluke.

Suured tänud kõigile mängujuhtidele ja kaasmängijatele, oli lahe ja tore mäng kus tegevus kasvas nii tihedaks et mõnel hetkel läksid viis minutit varem omandatud tõdemused juba hetkeks meelest (ehk hetk kus ma jätkuvalt tuueiili süüdistasin, kuni tuli meelde et ah õigus... tema pole asjas süüdi). Kõike tõesti ei jõudnud ja sai keksendutud sellele mis hetkel kõige rohkem nina all oli. Suht tavaliseks muutus et vajame Ritsikat siin, seal ja iga nurga peal. Ning kui jälle mingi jama. Tolle death notega salakuulajaga sai ka umbes nii, et oli kogu aeg plaanis ta maha lüüa, lihtsalt mingi hetk kas ta läks meelest või hoidsin teda elus seetõttu kuna kartsin et verevalamine võib hetkel asju hullemaks pöörata (õel plaan oli kustutada su mälu ja loota su tööpakkuja rahulolematusele). Jäid ellu... hetkel

Eredamaid kogemus oli tõenäoliselt mõistmine, et "reetur" olen ma ise, kuna needus oldi lausutud minu ühenduse kaudu musta saare shamaanitariga... ohjah Gunju, sa sured selle kõige eest, nii aeglaslet ja nii piinarikkalt kui vähegi võimalik ja ega surmgi sulle ei saa olema pääsemine. Üldse mängu alguses lugesin ma Ritsikat isiklikult kergelt "kurjaks" tegelaseks(gemmid ta langeb küllatki hästi LE alla), kuid mitmed kogemused ja napp surmast pääsemine panid elu üle järgi mõtlema. Kuusõdalaste tastamine oli minu elueesmärgiks, kudi paratamatult pidin tegelema ka isiklike asjadega ja see mõüjutas mitmeid minu otsuseid mängujooksul...

Muud eredaimad hetked olid tõenäoliselt puu kaitsmine, kuidagi ei saa mängudel mööda kuusepuude ja maagiliste õunte seotusest. Samuti kogu orikaga kaklemine, lisaks need paar hetke kus olid mõned isiklikumad vestlused minu ja orika vahel. Samuti veel mõned pisiasjad mida hetkel kohe ei mainiks. Ja otseloomulikult see kui surres maas ma oma gildikaaslasi vannutasin...

Suured tänud Ööbikusüdamele ja Sookurele, suurepärased kaasmängurid ja kaaslased/liitlased/sõbrad olemise eest, oli hetki kus olite ilmslet ainsad keda enamvähemgi usaldasin ja ehk ka ainsad kes enamikel hetkedel minu pool olite. Tänud ka Nugiseninale, kuigi oli hetki kus ma tõsiselt kahtlesin su ustavuses ega saanud sulle kindel olla, tunnistan ma sind jätkuvalt ehk üheks parimaks enda teenistuses olevaks kuusõdalaseks ning mulle siiski meeldib su isemeelsus... Üleüldse tänud kogule gildile, olite suurepärased, kuigi ma polnud ehk parim juht olite teie ilmselt parimad gildikaaslased mulle. Hirmumõõk, noor ja asjalik, muud ei oskagi ma ehk öelda ning eghk pisut rohkem mind kuulav kui su isa ja Elupuu, vestlesin sinuga küll vähe kuid loodan et sinu amastus saab olema õnnelikum kui minu oma. Tuueiil, Taevatäht, Hõbelumi ja Karukäpp, minu tegelemine teiega jäi väheks kuid ühel või teisel moel jäite teiegi silma. Ja mu kallid pojad... ei oska teile kohe midagi öeldagi

Ritsika ootamatust ilmumisest... kui ma lõpuks regasin tekkis mul see kuri plaan mängijaid üllatada. Algselt oli plaan end isegi varjunime alla panna (kuigi jah Terry tegi seda toidunõude laenutamisega seoses, veel kord Karya, tänud et selle jaoks oma nime lubasid ärandada). Igastahes üllatamien õnnestus nagu näha edukalt

Sellega peaks nüüd olema kõik öeldud.

Ritsikas

PS! Kui tagantjärgi mõleda, oleks võinud mõne kristlase/varjatu üles otsida ja ta orikale sööta

Fotkisse lisatud piltide (link mõned postitused tagasi) originaale saab kätte, kui sinna sisse logida (pildi alla tuleb vastav link).

Selle asemel, et õppida hoolega homseks koolipäevaks, kirjutan ma nüüd siia väikese kokkuvõtte sellest, kuidas mäng minu kui läbi GM-i silme läbi välja kukkus.

Esiti, pärast mängu, olin väga pessimistlik. Ebakindlus jälitas mind veel päevi, kuni siis hetkeni, mil sattusin tagasisidet lugema. Ning mulle väga meeldib, et üldjoontes läks üritus mängijate poole pealt korda! =)

Alustan siis tänamisega:

Tänan väga oma armast ema, kes reede öösel kella ühest kuni kolmeni aitas mul kõik 90 lihavarrast vardasse ajada, ära praadida jne.

Tänan Pillet, kellest väike hetk enne mängu, meie ametlik fotograaf sai. Tema tehtud pildid on informatiivsed ning annavad üldiselt ülimalt hästi mängu kummitanud meeleolu edasi.

Mängijate töö oli üdini hea ning mind siiralt hämmastas, et kokkuvõttes oligi tegevust vist liiga-liiga palju. Vähe lahendati isiklikke mooduleid ja intriige.

Aasta parima NPC-osatäitmise eest annan kindlalt auhinnad Karyale ja Agurile, kellest paremaid ei osanud tahtagi. Karya, kes muidu pisut introvertsem (tunnen teda ju ometi 10 aastat) ja rahulikum on, tuli lõpuks kastist välja, röökis, väänles ja vääksus, nagu ühele õigele kummitusele omane.

Kui kuulsin, et Aguril on plaanis mängule tulla ja veel NPC-na, siis kujutasin juba esimesest hetkest oma peas ette seda, kuidas ta vana mehena ringi käib, õpetab ja õunu müüb. Jah, ta üllatas mind hämmastava kavaluse ja muidu tegususega. Ning kindlasti tegi Efka õnnelikuks.

Tänan ka kõiki mängijaid, kes viimasel hetkel tänu meie palvete, kohale ilmusid, mängumaksu maksid ja sealjuures väga hea rollisoorituse tegid. Nende hulgas siis Argkunn, Azrael, Gõust, Aurum ja teised.

Siinkohal peab tänama ka kõiki kaasmängukorraldajaid k.a mind ennast, et kõikidele inimestele oli võimalik hankida vajadusel mingid nõud ja ka mingisuguse kostüümi. Nii, et üldpilt polnudki nii hommikumantli-mood.

Tegelastest endist armastasin mina ilmselgelt kõige rohkem neegreid (kes olid minu haige vaimusünnitis) ja Drud. Viimast just seetõttu, et ta ületas kõik raskused ja jõudis mängule ning rääkis äraütlemata kauni aktsendiga: "No, hakame nüd see njeeus mjurdma!"

Minule meeldib totakas huumor ja need kaks tegelast kuulusid täpselt minu maitse alla. Kuid see ei tähenda, et mulle poleks teised meeldinud - oo ei, jumaldasin kõiki. Alustades Efkast ja lõpetades Aurumiga, kelle lõputu draama läks väga hinge.

Ühesõnaga. Loodan, et tegevust jätkus ning kõike muud ka. Järgmine mäng tuleb siis (eeldatavasti) hiljemalt aasta pärast... kui mitte varem... äkki-äkki.

Terry

Aaah!!

See kõik oli nii lahe:D Esimesest hetkest viimseni ja edasigi veel:D Alguses, mina istun arvuti taga, teen mida iganes ma teen ja järsku avastan kirja kelleltgi, kes nimetab ennast Melian'iks.. Huvi suur, avan kiirelt kirja ja üsna ootamatult avastan, et mind kutsutakse säärasele mängule. Põhjuseid võis olla mitu, miks ma pidin üldse ennast vaevama ja edasi uurima, kuid kui juba nii armsad inimesed kutsuvad, siis ei saa ometi külma nägu näidata. Peale mõningat vestlust tema ja Terry'ga mõistsin, et ega sellest pääsu ei ole, tuleb midagi nii toredat ette võtta, mis lõpuks osutus paremaks, kui ma oskasin arvatagi:D. Olles hakanud Tallinnast liikuma vaatasime nukralt tee ääres seisvaid hääletajaid, kelledest me mööda sõitsime, kuni lõpuks tekkis täiesti ootamatult üks WTF hetk^^. Nimelt sõitsime kellestgi väga tuttavast mööda - "DRU!!", karjusid kõik:D Otsekohe kinni pidanud arvas üks noormees, et temale küüti pakutakse, mis oli muidugi üsna kurb, et pidime säärase pettumuse valmistama peale hetke, mis pidi olema üsna suur võidu tunne. Sellegipoolest jooksis enamus meeskonnast Dru'le vastu ja peagi olime viiekesi teel Tartu suunas.

Mängule jõudnult oli suur heameel näha nii paljusi tuttavaid inimesi ja hiljem nende suurepäraseid tegelaskujusi, kes praegu ei tule isegi kogu koosseisus meelde. Roll oli suurepärane, ma sain kolm naist:D:D, kelledega ma reaalselt küll sain natukene vähem rääkida, kui oleks soovinud IG, kuid siiski ma loodan, et piisavalt. Ma sain olla pidevalt selline unelev, "pea pilvedes" isiksusega inimene, kellest eriti keegi välja ei teinud, kuna kakleja hinge ju võitluskunstid hüljanud maalijal eriti ei ole . Samas ei olnud ma kasutu, sest oma suurepärase (IG suurepärase, OG suht kesise:D) kunstioskusega aitasin kaasa (niipalju, kui mina tean) Orika välja ajamisele:D Ma maalisin talle tera selga!! Hiljem ka küpsise kõhtu, kuid see võis pigem ta nälga kustutada, kui mürki küpsises levitada:) Samuti usun, et sain abiks olla meelitamisel maalilt koostisosade nimekirja rituaaliks, kuna kellegi teisega ta eriti kõneleda ei soovinud:D (Mina Sinuga ei räägi, Sul on kole lõust!:D). Samas oli ka suurepärane võimalus oma armastuslugu arendada mu kõige kaunimaga, mu päikesekiir, mu arm - Pajupuu:). Me saime gildi liidrilt, Ritsikalt, loa abielluda!!:D Kahjuks sai enne mäng läbi, kui me selleni jõudsime, aga see-eest saime me mängu lõpuni olla armukesed.

Kindlasti tänan ma kõiki, kes mängul üldse olid, alustades lähedamatest inimestest, nagu Pajupuu ehk Mirju. Väga hea armukesena olid:D Hoidis mind õrnalt, kui tuuleiil, kuid tugevalt, kui tamm. Elupuu armastab sind elu lõpuni vaatamata Su minevikule:). Kirsiõis - Randiel, päris tore oli rääkida ja esimest korda koos mängida. Üsna hästi jõudis kohale see ülelöömise üritus, kuid meestegelastele heidaks ette nende viisakust. Kurtisaan pole mitte ainult vaatamiseks:D Väga hea nägid välja. Kolmandaks Melyan, kelle IG nime ei mäleta, aga vähemalt saime me siiski natukene rääkida. Tänan soovituse eest, olla ettevaatlik oma näitsiku pärast, aga siiski saime me loa kooseluks^^. Kahjuks ma nii palju ei tegelenud võitleva osapoolega mängus, et mäletada kõiki klanniliikmeid, kuid kindlasti tänan Ritsikat - Kõust/Ghost, väga hea mäng ja tänan õnnistuse eest tekitada perekont Puit! (Pajupuu ja Elupuu):D Samuti meeldis mulle kogu sõdalaste kamp, kes pmst hoidis kunstiinimesel turvatunde alles, kui õues mässasid vaenlased:) Väga toredad olid kummitused, kes olid tõesti väga eepilised, kuna Vanaisaga oli säärane kogemus: "Vaatasin ukse poole, nägin kummitust, olles imestunud säärase viirastuse tõttu vaatasin küsivalt otsa oma pruudile, kes samuti nõutult seisis. Vaatasin uuesti kummitust mõne hetke, ning jälle, kõige kiiremaks silmapilgugks heitsin pilgu oma kallimale. Olles kiirelt pea tagasi pööranud avastasin, et kummitus on kadunud". See oli sedasi ka OG:D Ta lihtsalt kadus ära:D:D Noore neiu vaimuga oli aga jube kogemus, kui ta järsult üsna selja taga valjult kriiskama hakkas ja seda mitu korda, mis iga korraga ehmatas. Imetlesin raamatukoguhoidjat, kel oli suur hulk keerukaid teoseid kaasas, mis nagu ma tean, olid kõik käsitsi tehtud ja mõni isegi sulega maalitud, mis on üsna raske tegevus, kui tarvis on pikka kirja kenasti paberile saada. Samuti imetlesin Mona't, tema hiigelsuure mõõgaga:D EPIC! Väga meeldis Dru, ehk siis korealanna, kelle levinuim vastus mingi kombe rikkumisele oli, et ta võib seda teha, kuna on võõralt maalt, ega tunne siinseid harjumusi ja tema aksent oli samuti meeldiv:D Tänan Mari't, kes mulle säärased toredad ürbid kokku mätsis, kuigi üks varukas oli teisest erinevas mõõdus, siis see oli varjatud teise kuuega, mille ma laenasin Andreselt, keda ma kah tänan, kuigi ta mängule ei tulnud. Samuti austan kõiki teisi tegelasi, nagu Mort, kelle seljakoti ma ekslikult Tallinnasse vedasin, või Magnus, kes on niisama lahe alati:D Viimaks tänan ma kõiki Gemme ja abi GM'i:D Suurepärane töö organiseerimisel nii üldise mängu suhtes, tegelaste välja mõtlemisel kui hüvede varustamisel. Abigemmi nime ma kahjuks ei mäleta, kuid ma kuulsin, et paljud tegelased on Sinu välja mõeldud - Tänan:) Terry - Kanavardad olid tõesti üsna maitsvad, rollide laiendused vahvad ja muu värk oli kah kena. Ning viimaks Melian, suurepärane teostus. Hoidsin nii mõnelgi hetkel tuju üleval ja alati aitasid, kui rollis paistis auk tekkivat tegevusepuuduse tõttu, mida reaalselt ei juhtunudki. Kõige vahvam organiseerimine ja teatud maal poleks olnud see, mis ta oli, ilma Sinuta ja ilmselt poleks ka mina seal olnud muidu. Kõikidele GM'idele suur tänu veelkord mängu eest, kogu toidu, mida oli tõesti lademetes, suurepärane asukoht ja isegi tekid võimaldati. Kogu seltskond sai magatatud ühel korrusel, peale kena kummituse, kes otsustas all ööbida.

, mis on Orkutis, kuna ma ei viitsinud mujale kontot teha.

Tuhat tänu veelkord, teie Azraél

Ma veel kahtlesin jah, kas ma üldse mängule jõuan. Ja lõppeks olin ma esimene mängija, kes mänguplatsile jalutas. Suured tänud Azraelile, kes mu oma autosse ära mahutas!
See oli PARIM larpile hääletamine, ever

"Korealanna" oli tõesti tore olla. "Ei, minja ei tja. Minja sjalt Korjeast, jah. Mjeil on kjõik tjeist moodi, jah!" Kusjuures, kust kohast see "jah" mul pea iga lause lõppu tuli, ma ei tea kosta. Lõppeks ma igatahes otsustasin, et last ta jääda.
Huvitav, kas keegi täheldas ka seda, et aega-ajalt aktsent ära kadus?
Kusjuures, ma rääkisin veel nädal aega pärast mängu aega-ajalt "korea" aktsendiga.

Paljud isiklikud moodulid jäid natukene tahaplaanile, ent üleüldiselt ma oletan, et sain hakkama. Kartsin meeleheitlikult, et mingi hetk pean tõeseerumit jooma. Üritasin seda vältida, lõppeks tuli välja, et üleüldist pistelist kontrolli siiski ei tehtud, olgu Konfuutsius tänatud!:P

Ma jumaldasin Mari rollimängu, kui me Argkunniga talle tema emast rääkisime. Suured kiitused talle.

Mis mind häiris oli see, et kuigi ma olin gildi liige, mind gildi tegevustesse üldse ei kaasatud. Ma üritasin, aga mind saadeti kogu aeg eemale. Tõenäoliselt on selle pärast Punajänes üsnagi pahane, nii et hoitke alt.


Mind aga huvitab ka see, et mis siis oleks saanud, kui ma ei oleks mäletanud neljanda klassi ajast "Oh, Susanna" algust plökkflöödil?
Kas GM-idel oli mingi varuplaan või oleks piisand ka suvalisest.. puhumisest?

Kirjutan nüüd viimaks (oktoobris!) oma muljetest.

Minu jaoks oli see neljas mäng, mida ma korraldanud olen, Terryga koos juba kolmas. Esimene mäng oli katsetus, teine läks täiesti aia taha ning kolmandaga jäime väga rahule, mis peegeldus ka mängujärgsest tagasisidest. Hea oli näha, kuidas nädalatepikkune töö ennast ära tasus. Terryle ja tema emale suur kiitus toidu eest - pean tunnistama, et ma ei suutnud end tagasi hoida ja sõin ka ühe varda.
Aitäh ka Myrdile, kes meid rollide kirjutamise ning mängu korraldamisega aitas. Ilma sinuta ei oleks me kindlasti kõigega valmis jõudnud.

Suured tänud ka mängijatele. Minulegi said kaks neegrit väga südamelähedaseks, alustades vahvast Borati-aksendist ja lõpetades sellega, kuidas nad pidevalt õunu sõid ja mul ei jäänud muuks väga aega, istusin diivanil, kaks mustanahalist meest ümber ja jagasin õuna-infot
Meeldisid kõik need eepilised rollid, mille mineviku kirjutamine vahepeal isegi pisarad silma tõi. Tihti mõtlesin, et võiks mängust raamatu kirjutada, kõik tegelased on olemas ja liinid ka.

Meeldiv oli näha, et kõigil oli tegevust. Võib-olla natuke liiga palju ühe õhtu kohta, kuid lahendamata liinid saab ehk edasi kanda ka järgmisesse mängu, mis kõigi eelduste kohaselt juhtub umbes aasta pärast.

Minu jaoks oli mängu kõige ilusam stseen see, kui Argkunn lõpus riituse ajal Aurumi ära tappis - lihtsalt nii armas ja südamlik.
Jään põnevusega ootama järgmist mängu, te olite kõik väga ilusad ja mängisite suurepäraselt oma rollid välja.

Tere!

Selline palve igasugustele idamaade enda või vastava larpindusega tegelevatele inimestele: ehk kellelgi on laenata mulle saabuvaks nädalavahetuseks Harjumaa piirkonnast kaunist materjalist lühikest kimonod-pikemat hiina stiilis pluusi- pikemat jaapani stiilis pluusi või midagi muud samalaadset. (Korea, tai, vms rõivas läheb ka loosi.)
Tänuga võtan vastu ka pika kimono, nt varurõivaks.
Suurus kas M või L. S-i ma endale mingi valemiga ümber ei pigista ja võõrast rõivast ära ka ei tahaks lõhkuda.


Vastu pakun... nojah, tänulikkust, ja isetehtud küpsetise soovitud lisandite ja maitsega (s.t. soolane/magus variandid).