Dragon.ee foorum

Mõtlesin siin veidi ärajäänud larbi ja paari kommentaari ja drägonikokkutuleku peale ja mõtlesin teha väikse anonüümküsitluse et miks ometi. Viskan selle hästi üldiseks teateks foorumisse, et tähelepanu saada ja teid tüüdata veidi aega.

Kui kellelegi ei meeldi oma loomingufoorumis seda näha, on ka teile väljaelamiseks väike kastike. Kui päris ära tüütab ja olen unustanud reedeks selle maha võtta, siis andke teemasse märku ja koristan ta tava-sõnumiks.

Puudu on kastike: "Olen üritustest osa võtnud" .

Muidu ma ise rahapuudust passiivsusega väga ei seostaks. Odavaid mänge on ju ka olnud... (Loodetavasti jõuan oma mõtted ka üles panna enne kokkutulekut)

Mõtlesin ka ise, aga küsitlus ongi neile, kes ei ole tulnud

Tegelt arvan ikkagi ka seda, et on teatud grupid ja seltskonnad välja kujunenud, kes teevad endile mänge ja kes siis ka neist osa võtavad.
Vms....

Põhiliselt aja tõttu. Kuna mänge peetakse enamasti laupäeval, siis on minul nendele minek lihtsalt võimatu.

Minu jaoks on olukord sellest et varem olid seeriad, kus käidi kambakesi kokku saamas ja tehti nalja ja mängiti lugu edasi. Nendel ma käisin ja olin rõõmus.
Aga siis tulid igaühe juhusuhtemängud, mis kestsid paar tundi ja jätsid peale lõppu sellise tühja ja kurva tunde. Ja ausalt ma ei viitsi enam ühe õhtu kuningaid/printse/salamõrvareid/libahunte/maage/vampiire/midaiganes mängida. Pealegi kunagi ei tea, kellega sa täpselt kokku satud.
Seerias said sa teha oma tegelase asju ja siis vaielda mängujuhtidega, et ei ma ikka tahan seda teha. Investeerisid oma tegelasse aega ja raha ja siis aastaid nautisid pärast igakordset pisikest lisainvesteeringut hea mängu vilju.
Üheõhtu mängul saame etteantud rollid/mängujuhi poolt etteplaneeritud rollid/täiesti railroad rollid/üksikud ägedad rollid mis tegelikult on ikkagi piiravad rollid/vms ja siis vestleme nö ettemääratud näidendi korras ("lõpus ründavad orkid") ülejäänud toatäie empaatiliselt surnud ülimalt fatalistlikult meelestatud tegelastega "mu isa vägistas mu/ma ei tea oma vanemaid/ ma lähen kätte maksma/oh need kollid ei suuda ju joosta/" kes seeriate puhul ei jõuaks eriti kaugele, looduslik valik lihtsalt kõrvaldaks nad mängu keskmest väga kiiresti.

Oleks seeria, vahet pole, kas toimub kord aastas või kord kahe aasta jooksul siis käiks. Viitsiks vaeva näha ja muretseks tegelase pärast. Aga hetkel ühekordne kaheldava väärtusega mõnu üüratu summa eest pole lihtsalt minu elustiil. (samas mõnu iga mõne aja tagant üüratu summa eest on enamustele vastuvõetavam)

Vahetevahel on tõesti olnud raha. Vahetevahel on olnud ka see, et pole piisavalt huvitav teema, et minna selle jaoks külmetama/ringi jooksma/muid asju tegema. Vahetevahel pole absoluutselt motiveeritud minema PCd mängima, sest mulle isiklikult ei meeldi, kui ma pean kogu aeg üle õla vaatama, et äkki tuleb mingi jobu, kes mu niisama/põhjusega maha kolgib.

Ja viimase ärajäetud mängu puhul olin suhteliselt kindel, et pole mõtet fantaseerima hakata, niikuinii palju inimesi tahab ja mind ei võeta ja siis ma olen tohutult kurb. Ja kuna ma ei viitsi tohutult kurb olla sellise asja üle, otsustasin pigem ennast NPCks registreerida.

Aeg ei ole kodust ära kolinule eluta ja vaba töögraafikuga inimesele nagu minule teema. Vahetevahel tundub, et larp ongi see, millal kuhugi välja saan üle pika aja.

Vaidleksin ka vastu, et ainult seeriamängudel on mõtet. Olen ise päris mitmel üksikmängul käinud, kus oli tore, ja isegi siis, kui seal mängitud tegelast ei saa enam mängida, oli tore. Aga eks ma olen noorem ja teatud viisil vähem nõudlik ka.

Kõike eelnenut lugedes koguneb üks mõte nagu aevastus, aga ta ei ole veel päris valmis, see mõte.

Kuidas Ma Valin Üritust:

Ajaliselt (minu aega piirab see, et väga sageli ei taha lapsehoidjaid kurnata ja vahel, kui moraalselt nagu isegi saaks kurnata, ei ole neil lihtsalt sobival hetkel aega) on mulle jõukohane käia kuskil 3-6 (absoluutne maksimum) Üüüritusel aastas.
Normaaljuhul ei saa nende sagedus olla suurem kui kord kuus (kui ma ise midagi korraldan, siis võin teha erandeid).

See seab omad piirangud.

Tihti juhtub, et asjad, kuhu tahaks minna, kuhjuvad ühte-kahte kuusse ja siis tuleb neist 1-2 välja valida.
Valimisprintsiipe on laias laastus 3:

a) sisu tundub huvitav
b) korraldaja tundub usaldusväärne (usaldusväärne mitte ses mõttes, et ei pane mu rahaga putket mängu ära jättes vaid ses osas, et temalt/piisab ühest usaldusväärsest nimest toimkonnas/ võiks eeldada minu jaoks huvitava mängu tegemist)
c) Kui tegu pole just mängusarjaga (millele ühtlus ei ole /väga suureks/ miinuseks) eelistan settingute ja mängutüüpide vaheldumist. Suuri, väikesi ja keskmisi mänge, erinevaid seltskondi, sürreaalsuse ja realismi vaheldumist, ajaloolise ja tulevikulise vaheldumist jne.

Kaasa mängivad ka lisafaktorid nagu olemugavused ning mängu pikkus (ma pole veel aru saanud sellest, et "üle 6 tunni jutti ei jaksa mängida" - mul läheb korralikuks sisseelamiseks juba umbes 2 tundi, ja kui on teada, et pärast ööd on veel järgmisel päeval mängimiseks aega, võtab see vähemalt minult sihukest kihutamnisärevust kõvasti vähemaks, et "appi, ei jõua, appi, kiirustagem, rapsigem, tehkem!" ) - mitmepäevane on pluss, sest kaheks päevaks lapsehoidjat leida ei ole üldse raskem kui üheks. Ühe päeva puhul tekib emotsioon "nii palju jama mingi ühe õhtu pärast? Kas tasub?" Aga mitme päeva puhul on jälle soe ja pehme küljealune koos pesemisvõimalusega suureks plussiks.

Rahaküsimuse kaasamängimine on ses mõttes umbes 0, et sellepärast ei jää minemata kuhugi, kuhu ma väga tahan või olen lubanud minna. Lihtsalt vahel, kui finantsid kisuvad väga kitsaks, kannatab ettevalmistuste, padajänni, kostüümi jms kvaliteet.

Mina ka jubedasti tahaksin seikluslarpi seeriat. Kohe sellist, kus saabki tegeleda peale tegelase persooni ka
veel mängutehnilise külje loomisega. Äärmiselt intrigeeriv on leida enda hetkemaitsele ideaalne rolliline ja
mängutehniline kombinatsioon. Sellepärast ei tõmba mind sellistele üritustele:

1. Liiga vabad käed tegelase loomisel - pole mängusüsteemi. Oskuste ostmine peale mängu expi eest on
peale DnD ka Larpis minu jaoks suur motivatsioon. Mitu mängu elus püsinutele suured boonused!

2. Pole seeriamäng - üheks ürituseks ei taha roppu vaeva näha. Parimad mälestused ikka Uue Maailma mängud
ja Erien. Kui konkreetne mäng ei meeldi mingil imepõhjusel, siis järgmisele tulen ikka, sest enamus on head.

3. Ei arvestata mänguväliste sõpruskondadega. Tuleb regada 3-4seid punte, kes on harjunud koos mängudel
käima - siis tullakse suuresti juba sellepärast, et koos on garanteeritult lõbus. Suvalistega paari tunniga nii
sõbraks saada, nagu vanade kollide kräu - see pole võimalik.

4. Millegipärast on korralik seikluslarp out. Jama - klassika töötab. Viimase aja mängud kipuvad sisult nii
deepid olema, et millegipärast ei tõmba. Kunagi ei tohi alahinnata mõõgaga kollijahti, artefakte ja
pärast suurt pidu. Hea küll - riitused tõesti imevad. Põgenen metsa.

5. Sina ei pea mitte alahindama larpijärgset pidu - olgem ausad, kui teie kõigiga poleks nii ülitore pidutseda,
oleks ma peale esimesi üritusi sukad ja nugisevibu nurka visanud!

Ehk siis - tahan seikluslarpi seeriat koos sõprade ja mängusisese (ka välise) väikese peoga. Jää ja Tule laul töötas.

Kriblan kah, vajutasin tärni ruutu "huvipuudusel", tegelikult on põhjuseid mitmeid, otseselt ei saagi huvi puudumist esmaseks seada, lihtsalt praegu on selline elustiil kujunenud, et tööajal tööd ja kodus puhkeajal teen kah tööd ja sellest tulenevalt ongi kogu vaba aeg meeldivalt sisustatud kasulikuga . Ja et ühekülgseks ei lähe, on paar DnD mängu milledes ühildun erinevate seltskondadega... pean tunnistma et väga bro.
Miks ma juba paar aastat ühelegi larbile jalga pole tõstnud on kogum eelpool mainitud põhjustest, isand Sentius kirjeldas minu mõtteid vast kõige paremini. Seeria töötab! See meelitab tutvusringkondasid kokku lõbusat pseudoelu elama. Uus ilm ja Erien paneb nostalgiliselt õhkama ja samas tekib küsimus, et miks rohkem sehandest head kraami ei tehta. DnD ju mängitakse kah seeriana, ei ole ju õhtu ja mäng läbi. Mina kui mängijana tahan just arendada oma kehastatavat tegelast, elada tema toimetamistele ja argengule kaasa. Muidugi ma ei saa salata, et olen osalenud päris mitmel nn ühe-õhtu-mängul, mis on jätnud väga head mälestused. Aga vt just, need on nagu ilutulestik kärin ja mürin on vinge, aga väga ruttu saab läbi ja peale seda on kuidagi tühi tunne sees, et oligi kõik ve? Meelsamini jälgin ikkagi nn jaanituld, mis muutub ja on huvitav pika aja vältel .

Raha ei ole. Mis ajast on normaalne 200.- ja üle ühe mängu eest? MASU on ju, arvestage sellega, mängujuhid!