Dragon.ee foorum

Mängujuhi mängu sekkumine võiks mõjuda loomulikuna ja võimalikult märkamatuna. Et mängujuhtide tegudest ei tuleks selgelt välja, kuidas üritatakse mängu tihti loogika ja mängijate soovide vastaselt ettenähtud suunda kiskuda. Korraldajana saab vähem või rohkem sekkuda, ja kuni ei purune mängijate illusioon, et GMi poolt (enamasti siiski päris suures osas) ette söödetud mängureaalsus on nende endi oma töö tulemus, on kõik ju korras. Lihtsalt, tihti saab ka vähema rahmeldamisega sama asja ära teha ja mida vähem jamada, seda kergem on seda jama varjata.

Kokkuvõttes oleks tähtsam ikkagi see, kuidas sekkuda. Ja väga äge on ju ka tegelikult mäng, kus mängijad ainult usuvad, et nende tegudest midagigi lõppkokkuvõttes sõltub. Vist.

Ise pooldan GMi sekkumist nii palju, et ta on olemas ja annab infot, kui sul seda vaja on. See, et ta mingeid oma asju sinu peal välja elab, on vastik, ja ma olen ise seda ka piisavalt kogenud. Enam ei taha. Mängijate arvelt ei tohi mängu juhtida, ütleks siis nii.

Kui mäng peab töötama algse situatsiooni põhjal (ja ainult) siis ei ole mängujuhti tõesti vahepeal vaja.
Ma olen olnud ühel või kahel mängul /teise osas pole kindel, minul endal ei läinud mängujuhi abi tarvis, aga teistel vist läks/, kus see niimoodi toimis, et oli lõpuni huvitav.

Ega ma väga paljudel mängudel käinud ei olegi, nii et see on umbes 10-15% mängitutest.

Ma olen käinud 3-l mängul, kus gemmivõimu kasutamist oli minimaalselt ja ma pidin igavusse ära surema. /Pärast neid ma mõtlesin paar aastat, et larp on kõige lollim ajaviide üldse, sest see ei lahuta minimaalseltki mu meelt, mis siis, et omast arust elu eest kaasa mängin ja püüan aktiivne olla. Elik need olid mu esimesed 3 larpi. Jubedad./

Mulle tegelikult meeldib see, et kui on näha, et asjad ei liigu ja mängijad mitte midagi enam teha ei oska/viitsi, toob mängujuht sisse mingi uue elemendi või detaili.
Ja mulle meeldib hästi ka see, et mäng ei peagi töötama ainult algolukorra peal vaid on juba plaan, et juhtub veel mingeid asju peale selle, et tulevad kokku isikud X, Y ja Z oma kaaskonnaga ja hakkavad omavahelisi probleeme klattima (vägivallaga või ilma).

Loomulikult ei meeldi kellelegi, kui tema juurde tuleb mängujuht ja ütleb: "Sa otsustasid nüüd sinna tuppa minna" või veel hullem "Sa käisid praegu seal toas ja nägid, et..." Aga ma ei tunne end häirituna, kui tuleb mängujuht ja ütleb "Maa väriseb teie jalge all! Põrand kaldub ja vappub! Esemed hakkavad riiulitelt kukkuma!" (ja loobib sealjuures riiulitelt esemeid maha.)

Jah: täiesti õigus. Sündmuste tekitamine ja uue info tegemine on täiesti lubatav ja mõistlik sekkumisviis. Seda eeldusel, et antud info ei ole destruktiivne juba kehtestatud reaalsuse suhtes. Kui mingi lisaNPCde kamp/info on olemas, võib mängujuht ju täiesti ausal teel ajastada asjad sedasi, et sel infol/kambal oleks maksimaalne efekt.

See eristub täiesti n.ö. destruktiivsest sekkumisest, kus juba tehtud asju ümber mängitakse (overrule) või kus kus otsused tehakse arvestamata üleüldist loo kulgu. Mängujuht peaks suutma iga oma sekkumist põhjendada faktiga, et pärast seda sekkumist läks mäng kuidagi palju paremaks.

Ümbermängimine peaks jääma rangelt nendeks puhkudeks, kus mõni mängija on mängijale ette määratud reeglitest väljunud ja korraldanud mingi sigaduse, mida ta mängureaalsuses ei oleks suutnud teha (reeglite eiramine vms).

Tegelikult tekkis mul praegu huvitav sisearutelu teemal, et mis tuleks teha siis, kui mängija "rikub ploti ära" üsna mängu alguses. Legaalsel viisil, rikkudes kõigi teiste mängu niiöelda ära. Ühelt poolt on see mängija vastutamatus (st ta võis seda ju ka mitte teha), teiselt poolt mängujuhi äpardus (loo elemendid on dubleerimata, ei näinud võimalust ette, keegi sai liiga palju võimu), teiselt poolt on pärast kõigil igav ja mäng untsus. Lõpetada mäng selle mängija võiduga ja siis lasta uuesti käima ilma, et narratiiv katki läheks, kuna "aega on ja nagunii pole midagi muud teil teha enam". Siin vist väga ühest vastust ei ole.

Eespool öeldu on küll õige, aga ma lisan omalt poolt veel ühe teise tahu sellele küsimusele.

GMi sekkumine mängu ei ole põhimõtteliselt halb. Ükski mängujuhi vahend pole oma olemuses halb, kõik vahendid on lihtsalt erinevad. Igale vahendile leidub olukord, kus see on parim. Vahendite sobivust tuleb igas olukorras uuesti hinnata.

Praegu olen täheldanud paljude seas suhtumist, et kõik GMide poolne sekkumine on halb, lihtsalt põhimõtteliselt halb. Sellest tekib rusikareegel- GM, ära sekku. Võiks ju arvata, et see on hea, ei meeldi kellegile, kui GM ütleb: "ei, seda sa küll ei tee!" Paraku toob see suhtumine kaasa ühe probleemi.

Nimelt GMid jätavad sekkumata siis, kui seda vaja oleks. Pidades seda vahendit halvaks, jääb ta kasutamata ka olukorras, kus see on parim vahend. Sagedasti ei ole valik mitte halva ja hea, hea ja parema, vaid hoopis halva ja halvema vahel. Näiteks on üks olukord, mille püsimajäämisel on ülejäänud mäng hukkas, aga selle overrule ei meeldiks mõnedele. Selles olukorras on GMi sekkumine parim lahendus, kuid see ei ole hea lahendus.

Kokkuvõtvalt: Mida rohkem võimalusi, seda parem. Mida rohkem vahendeid, seda rohkem võimalusi. Järelikult ei tasu ühtegi vahendit põhimõtteliselt hukka mõista.
Kogu see mõtte vajaks pikemat seletust, aga praegu on mul aega vähe, seega sapienti sat.

/kirjutab alla

Selle teema käigus on välja toodud mitu mängu aspekti, mis iseenesest omavahel väga ei haaku.

Kogu teema võiks tegelikult kokku võtta sõnadega "GMi osa/süü ebaõnnestunud mängudel".

Esiteks, mäng on ühislooming, mitte ainult GMi teha. Ebaõnnestunud mängudel võib süü olla ka mängijate või mõne üksiku mängija oma. Mina olen tähele pannud, et inimesed, kes päriselus omavahel sobivad teevad koos ka hea mängu.

Teine asi, mängitavatel persoonidel peavad olema konkreetsed enne mängu defineeritud õigused ja vabadused. GMi omavoli nende vabaduste suhtes pole hea toon. Vahel harva õnnestub seda omavoli varjata aga enamasti tuleb see välja ja see jätab paha maitse suhu.

Kolmandaks, on omajagu tihti juhtunud, et GM süü on halb planeering. GM planeerib mängule mingi arengu, aga avastab ootamatult, et tal pole võimalik seda saavutada ilma mängitavate persoonide õigusi ja vabadusi rikkumata. Siis on GM äkki dilemma ees, kas lasta mängul areneda suunas, mille jaoks pole eriti midagi huvitavat (või üldse midagi) planeeritud ja mängijatel võib igav hakata või rikkuda õigusi ja vabadusi. Selline rikkumine saab ilmselt egolarpi tiitli (kui see välja tuleb), aga eksimus pole sel juhul siiski egos vaid halvas planeerimises. Ka ise olen olnud selles süüdi (kuigi ilma väga kolossaalsete läbikukkumisteta) ja meenutan mõnda situatsiooni sügava häbitundega

Sellest ka moraal GMidele, kui te planeerite mängule arenguid (mis on iseenesest väga hea asi) mida soovite saavutada, siis mõelge välja meetod kuidas seda teha ilma mängitava persooni õigusi ja vabadusi rikkumata.

Üks võimalik GMi eksitus on ka näiteks see, et midagi pole planeeritud. Mängijad käivad lihtsat nõutult ringi ja ei leiagi ühtegi mõistlikku tegevust. Eksitusi, mida GM võib teha on üsna mitmeid. GM võib muidugu mängitava persooni õigusi üldse ilma põhjuseta rikkuda, aga mina isiklikult ei mäleta ühtegi sellist juhtumit. Võimalik, et mul on lihtsalt vedanud ja ma olen viibinud väga heas seltskonnas

Mängitava persooni õigused ja vabadused on omaette teema. Mitte alati, aga väga paljudel juhtudel on mängitava persooni põhiõigus olla ohustatud (enamasti tähendab see õigust saada surma). See võib tunduda naljakas, aga ilma ohuta kaob põnevus ja ilma põnevuseta on mäng igav.

Mõtlesin, et esitan siin oma seisukoha, mis küll juba Iidsetest Aegadest pärit ja pole tänapäeval ehk popp ja trendikas. Edaspidine on seega minu isiklik vaatepunkt.
Selliseid olukordi, kus GM peaks GMina mängu tegevusliini sekkuma, ei tohiks tekkidagi ja nagu Mart ütles, näitab see GMi nõrka kodutööd ja planeerimisvõimet. GM ei tohiks mängu planeerida mitte väite "selleks, et mäng õnnestuks, peavad mängijad tegema nii ja kui ei tee, siis pean ma selleks neid sundima" alusel vaid tuleks lähtuda hoopis loogikast "kui mängijad teevad x, y või koguni z, siis kuidas tuleb mäng üles ehitada, et asi ikka veel toimiks". Minu kitsarinnalise ja isikliku arvamuse järgi on suht nõme, kui GM mängijaid ühele ainuvõimalikule raudteele surub ja kui see ei toimi, siis õuverrruulib. GMil on tegevusliinide vaikseks mõjutamiseks piisavalt võimalusi vihjete, proppide, NPCde, isegi GMcharide ja mis kõige tähtsam, eelkõige eelneva kodutöö (plottide läbitöötamine eri nurkade alt) näol, seega GMi sekkumist GMi kapasiteedis, kui see ei puuduta reegleid või mänguväliseid probleeme, pean mina tõsiselt üleliigseks ja vägivaldseks.

Parimat,
Mimic

Palju ja pikalt räägitud juba, ei hakka kordama. Pigem soovitan mida oma vigadest õppinud olen.

Kui GM'il tekib mängu kulgemisega probleem (põhjuseid ei hakka lahkama, eeldan, et "tulemus on käes" ja probleem eksisteerib) siis on kõige parem lahendus vajalik(ud) mängija(d) korraks kõrval võtta ja mure OG ära rääkida.

Mängijad ei ole lollid ja näevad ekspromptu manipulatsioonid tihti läbi - see ongi põhiline solvumise põhjus. Samas enamik mängijaid on heal meelel nõus GM'i kui inimese/kaasmängija abipalvele vastu tulema - tehakse ju mängu üheskoos.

Ma arvan, et keerulisemate mängude puhul on võimatu kõiki mängijate käike ette aimata ja vastavaid stsenaariume planeerida - võimalusi on lihtsalt liiga palju. Kui mängijad sul "naha üle kõrvade tõmbavad" siis tunnista seda neile ja jätkake üheskoos, ette tallatud rajal.

Kui mängijad ei ole nõus kopereeruma siis las teevad nii nagu tahavad - sina oled neid "hoiatanud" et sellest punktist edasi on loo areng nende endi teha.