Dragon.ee foorum

Hakkasin Erieni seeriale mõtlema ja -- Erienil ei olnud peaaegu kunagi üle mõistuse tapmist ja kohutavat verelahmimist. Ometi olid reeglid suhtkoht sarnased:

Kuidas Erien oma surnute hulka kontrolli all hoidis? Kas see oli juhuslik tulemus või pigem mõni teadlik telgitagune taktika?

Nüüd vahele kommenteerides, siis paistis see tapahullus olevat rohkem antud mängu omapäraks kui juuniori seeria omaks, sest eelmisel mängul näitekstapeti PCde poolt vist ainult üks-kaks PCd.

Mängijate kontingent on suhteliselt erinev, siiski. Erienil on näiteks palju rohkem vanemaid mängijaid, ning minu jaoks isiklikult on ta tõsisem mäng ka (mistõttu kaaluksin pikemalt, et kas kedagi maha lüüa või mitte). Samuti oli vähemalt viimasel Erienil takistavaks teguriks ka valvemeeskond, mis enam-vähem töötas. Kui on mingisugune tugev korravalveüksus olemas, on ka tapmist vähem, sest on teada, et kes sulle peale lendab, kui vahele jääd.

Seekord otsustasime GMidena sellisele asjadele mitte üldse vahele segada. Minu arvates töötas ja oli täitsa hea, paari inimese emotsioonidel mängis küll ehk liiast. Aga alati ei saa pehme olla. Ehk oli asi ka selles, et kuna viimasel ajal on mängud muutunud tegelase elule vähem ähvardavaks reaalsuses, alati tuleb miski vahele ja päästab, siis ei osata end ka eriti hästi kaitsta ja elus hoida. Situatsioonis, kus sa oled karja seiklejate ja kõrilõikajate (vahe ei pruugi just märgatav olla) seltskonnas ebasurnute poolt ahistatavas ümbruses, ei peagi olema lihtne elus püsida. See vajab omajagu mõttetööd, paranoiat, võitlemisoskust ja kiireid jalgu. Nii peabki olema, kui tegelase surm ei ole reaalne asi juhtuma, ei õpita selle elu ka hoidma. Näiteks usun, et tänu viimase mängu kogemusele ei ole järgmisel kaugeltki nii palju laipu, kuigi pinget täis kavatsusi ja mõrvasoove võiks vabalt olla samal hulgal. Meie neid igatahes mängijatele keelama ei hakka. Viiekümne mängijaga seikluslarbil on see raskesti teostatav, ebapraktiline, mängu kulgu ja paljude jaoks lusti rikkuv. See on vähemalt minu nägemus.

Mitte, et ma väidaks, nagu kõik surmad oleks tingitud mängijate poolsest oskamatusest elus püsida, on selles siiski kõvasti arenguruumi.

Juunior larp on nagu kaubamärk mida korraldajalt-korraldajale edasi antakse. Praegustel mängudel pole suurt pistmist esimestega, kõige praktilisemas mõttes on tegu uue mänguga (vist juba kolmandaga) mida lihtsalt vana kaubamärgi alt turundatakse.

Erien on (vähemalt siiamaani) olnu kindlamalt formuleeritud asi. Selles osas on neid keeruline võrrelda.

Reeglid ei tekita või takista tapmist. Küll aga teevad seda GM'id sellega, kuidas nad maailma üles ehitavad. Selles osas on Juunior larpidel olnud üks ühine joon - enamik (kui mitte kõik) mängud on lõppenud suurema lahingu, mäsu või tapmisega. Mängu ülesehituse küsimus.

Loomult konfrontatsiooniline ja surnuid ning igavlejaid monstreeritakse (kasutatakse võitluslike NPC'dena).

---

Morthgoth ma ei ole sinuga nõus. Mingi piirini tuleb mängijaid siiski hoida - eriti just nõrgemaid. Mängija seisukohalt peab kellegi tapmine olema täpselt sama raske kui elus püsimine. Muidu ei paku pinget.

Samuti on lõppematu üüber-NPC'de poolt peedistada saamine väga nõme. Sellele on kolm lahendust:
* Mängijad lähevad OG
* Mängijad leiavad midagi muud teha (nii, et GM'id ja NPC'd neid ei näegi)
* Mängijad peedistavad vastu (n. clusterfuck jne.)

Siin tuleb hoida peent joont terrori ja peedistamise vahel. Ühtlasi tuleb arvestada, et mängijad suudavad enda elu pärast karta vaid niivõrd-kuivõrd kaua. Kui sa tahad, et terror oleks püsiv tuleb pakkuda rahulikke pause, äkiliste ehmatustega.

Seega, mida kõvem koll või tugevam rühm seda intelligentsem peab olema mängija kes teda kehastab või neid juhib.

Minu andmetel tapsid ebasurnud (tükeldasid) kokku 1-3 mängijat. Ülejäänud laibad olid seiklejate endi tekitatud.

aga kui mitu surmaga lõppenud PVP olukorda siis tegelikult ka oli?
ma küll tapsin enda jaoks jõhkralt palju, aga 90% neist olid zomparid või muud evil npc'd. Mängijatest oli Navni preestrite jne kamp (4 suri ja 1 pääses), kellele päris paljud korraga nuga andsid seepärast, et nad varem Sarust paar tegelast olid läbi augustanud.

Lisaks nägin pealt veel ghostwizardi surma, mis oli õnnelik juhus

Mittesurmaga pvp kohtumisi oli ka palju, aga see oli lihtsalt enamuses "oih, ma pidasin sind kolliks" suhtumise tõttu.

Lisaks tundus teile Erien väga turvaline ainult seetõttu, et korravalvurite ja peremeeste kamp harvendas tülitegijate ridu pidevalt ja põhjalikult ja väga väga vaikselt (total ca 14 inimest). Erien ei olnud turvaline mäng, Erien oli väga tõhusa turvakontrolliga mäng.

Paruni kamp tappis ise minu teada ligi 7 mängijat, paljud teised tegid seda veel nurga taga ja salaja. NPCd tükeldasid vist ühe mängija, rohkemate kohta info puudub. NPCd hoidsid muidugi mängijaid nii elus, kui võimalik. Neid sai ka väga palju nõrgestatud mängu jooksul, surnumanaja langes eriti lihtsalt. Üldiselt hakati tükeldama vaid neid, kel sõpru piisavalt läheduses pealt vaatas, kuidas nende kambajõmmi hinge vaakuvat keha rüvetatakse ja näritakse, et neist mingitki reaktsiooni välja võluda. PVPd me tagasi ei hoidnud, see polnud ka eesmärk. Ebasurnute tekitatud kaost ja veritsevate vigastatute rohkust kasutati ära varjatult teistest mängijatest vabanemisel. Lihtsalt, viimasel ajal on larbimaastikul sihukesed võimalused väga nigelad olnud, eks oligi eesmärgiks mängijatele võimalikult palju lubada. Isiklikult mind hirmsalt tüütaks säärane GMi sekkumine. Enamvähem kõigile sai nagu pakutud võimalikult võrdseid tingimusi ja eks tulemused sõltusid sellest, kes mida tahtis ja kui hästi suudeti oma eesmärgi nimel töötada.

Seiklus! ongi ohtlik. Arvestada sellega ja edasi teenida.

Asjatu on Erieni ja Juuniori omavahel võrrelda, kaks täiesti erinevat mängu ja maailma. Üks pole parem teisest. Ja minu teada oli enamikel viimase juuniori mängijatel väga tore, väga meeldis ja keegi ei kurtnud liigse hakkimise üle, järelikult meeldis.

Minu meelest on Juuniori ja Erieni väga kerge võrrelda, lihtsalt ei ole mõtet võrrelda kaht viimast mängu kummastki ja nende järgi teha järeldusi mõlema seeria kui tervikute kohta. Tunnistan, et enamus Erienidel mind polnud, aga nendel kus olin olid ikka ööst tulevad kollid, keda sai rappida ja kirvest ihuvad puuraidurid, kes su üksi kõrvale saades poolitasid. Vanad ja väärikad seiklusmängude seeriad mõlemad ja erinevused on detailides ja tegelastes. Võib-olla natuke GMimis stiilis (Juunioril on väga raske defineerida üht GMimis stiili, kuna GMe on läbi aja olnud umbes 17).

Võimalik et Erienis ei notitud niiväga (nähtavalt) seepärast, et kõik nottijad olid oma töös väga osavad. Issi tegelane, kes meil oli läbiv kuripaha, nüsis kõiki vajalikke väga elegantselt. Kindlasti ei olnud meil ühtegi mängu (vist?), kus keegi vaene mängija oma pead või muud eluks vajalikku kehaosa ei kaotanud.

Lisaks oli meil mitu mängu koos liikunud kamp, kes omade eest mingil määral ikka hoolitses. Kui oled ikka tulest, veest ja karupeest koos läbi käinud, siis vaatab ka üksteise järgi pisut. Võibolla ka mitte, eks te öelge meile

Elluäratamine oli meil ka muidugi keeruline: hunnik rahvast vaja kokku ajada, siis tuleb veel GM, veeretab mingeid täringuid, küsib lolle küsimus ja siis _äkki_ saad tagasi tulla. Võibolla oli ka see üks põhjus, miks keegi väga üksteise kõri kallale ei kippunud.