Dragon.ee foorum

Isiklikult mina tahaksin nüüd mõnda aega suurte mängude tegemisest eemale hoida, v.a. v-o mõni ball (mida ma kõigest hoolimata päriselt larpiks ei oska pidada).

Kuid ma tõsiselt tahaksin kuulda erinevate suurte mängude (ütleme - osalejate arv kuskil alates 60-st) korraldajate kogemusi ja ettekujutusi selle kohta, kuidas vältida sellist fenomeni nagu Kõrvalised Tegelased. (Niisama teoretiseerijad kõlbavad ka mõistagi.)

Me püüdsime Beleriandil alates 2. mängust küll teha nii, et igaüks (erandiks on III mängu ihukaitsjad ja garnison, palun vabandust) oleks omaenda loo peategelane, mitte mingite kolmandate tüüpide aksessuaar.
Aga ilmselgelt kipub ikkagi minema nii, et talurahvarollid, kuitahes palju nende alla ka hoolt panna, ei paku mängijatele nii palju võimalusi kui igasugused printsid jms asjad.
Vähemalt paistab sedasi mängijate tagasiside põhjal.
Ükski prints ega printsess pole kunagi tulnud kaebama, et mähh, igav oli.

Aga ei saa ju teha mängu 110 printsi ja printsessiga! Või noh, õigupoolest saab (peas plahvatab idee!), aga mitte sellist sotsiaalse külje pealt veidigi realistlikku.
Ja kuigi keegi mingis Sisaliku nutikas artiklis vist mainis, et mängutegijad, mõelge iga tegelase puhul järele, kas ta on ikka vajalik, siis juhul kui suurus on üks olulisi faktoreid, mida mängu tehes saavutada tahad (miks? see on juba teine küsimus ja teema), siis päris nii ei saa suhtuda.

Üks võimalus on tõesti see isekirjutatud rollide tee. Pole isiklikult proovinud, aga oletan, et seal tekib sama probleem - siduda mängumaailma ühe konkreetse punkti (e. mängukohaga) ja sinna mängu jooksul mahtuvate tegevustega tihedalt ja pingsalt kõik 87 rolli on tõenäoliselt sama raske kui kirjutada 87 viimase peal põnevat ja pingsat rolli.

Paralleelsed seiklused on head võimalused ja suurepärane vabandus (aga meil oli ju see soovikaev! kui sul igav oli võinuksid sellega midagi teha!), aga neid ei leita vahel isegi üles (vt Juuniori muljed) või ei lähe need tööle või (kõige piinlikum) ei ole nende jaoks lihtsalt vaba GM-i. Või saavad need otsa kohutavalt-arusaamatult-mõistetamatult ruttu, või haarab kõrvalseiklus, mida sa oma vaimusilmas kujutled paarikümmet mängijat hõlmavat, ainult ühe (kes selle vaikselt kuskil nurgas ära lahendab ja asjast kellelegi isegi ei räägi, sest see mängija lihtsalt ongi selline introvertne tüüp).
Aga mida siis teha? Kuidas panna suur mäng niimoodi elama, et kõik mängijad tunneksid, et nad on olulised? Et neil on võimalus midagi mõjutada (kasvõi omaenda eraelu) ning ühtlasi ka soov seda teha?

Olen proovinud:
* erinevate tugevate isiklik-sotsiaalsete motivastioonide ja nendega seonduvate poliitiliste probleemide leeri sissekirjutamist. Mõistatuslikul kombel paistab väga harva töötavat - vähemalt ei paista leerisisest otsest konfrontatsiooni naljalt tekkivat. See, mida pooldab pealik, läheb ka läbi, teised lähevad tema kannul.

* erinevate füüsiliste puuete või vaimse tasakaalutuse sissekirjutamist, lootes sellega tekitada tugevaid emotsioone ja seega tugevdada ka motivatsioone tegelase elus midagi muuta. Läheb läbi ainult mängijate puhul, kellega nagunii probleeme ei oleks ja kes suudavad ka kännu elusaks mängida.

* erinevate salajaste erivõimete lisamist, et mängija tunneks end võimsana ja mitte mingi tallaalusena. Enamasti ei juhtu midagi. Võimalik, et mängijal on oma tegelase sees parem olla, kui erivõimeta variandil, aga tavaliselt hoitakse salavõimet kohutavalt salajas (nagu tegelikult loogiline ongi, eks ole, kuidas see muidu salajane oleks püsinud seni) sellega, et ei kasutata seda üldse. Või juhtub teine ja palju hullem variant, kasutatakse erivõimet kogu aeg ja kergel käel ja muudetakse kogu asi farsiks.

* siduda tegelasi perekonniti või muidu gruppideks, et nad siis vähemalt üksteisega omi pereprobleeme lahendaksid, kui suurde poliitikasse-võitlusse nina pista ei taha. Kui nad juba enne omavahel tuttav grupp ei olnud, ei hakka perekond tööle ja nad vahivad üksteisele otsa stiilis "tere! sa oled mu ema. Ahah. Ma nüüd lähen ja otsin kuskilt midagi teha." "Tere-tere. Mul kahjuks ei ole eraelulisi tuttavaid siin, kellega rääkida, aga eks ma tossin siis niisama ja vaatan, mis toimub."
Niipalju siis ka soovitusest siduda algajaid mängijaid mingite gruppidega - kuigi ilmselt see töötab hulga paremini, kui seda gruppi varem spetsiaalselt teavitada, et teil on algaja, toetage teda, võtke ka mängu, laske tal end tähtsana tunda. Ja muidugi peab grupp selleks enne ise töötama.

* kirjutada sisse dramaatilisi sündmusi minevikus, millele mingit emotsionaalset või reaalset lahendust otsida. Läheb läbi eeskätt mängijate puhul, kellega nagunii probleeme ei oleks ja kes suudavad ka kännu elusaks mängida.

Phmt oleks pärast seda kõke hästi lihtne otsustada, et mängujuht ei saa mängijat mängima sundida ja kurat sellega. Aga samas, probleem ju jääb. Et kuidas ka algaja või muidu sulle tundmatu mängija, keda sa vahest tõesti ei julge panna kuskile sõlmpunkti, kus tema mängust sõltub 38 teise inimese mängunautimine, ikkagi mängust naudingut tunneks. Ja edaspidi veel tahaks proovida.
Jääb probleem, et kuidas lihtinimese roll elama panna (ka päris tähelepanuväärselt head mängijad on sellises rollis maininud, et neil on igav, tahaks kasvõi uut rolli - mis on muidugi väga kiiduväärt käitumine, kaeba probleemi tekkides kohe ja anna gemmile võimalus asju parandada - mitte ära lihtsalt hiljem foorumis nägu täis sõima).
Kuidagi ju peab saama! Äkki ma olen lihtsalt täiesti valest otsast lähenenud ja tegelikult on mingi ülilihtne lahendus kuskil olemas?
Või on ikkagi isekirjutatud rollid võluvits, millega inimesed rohkem mängu nautima peksta?

Mina arvan, et selleks on vaja luua paremad mängijad

Nimekiri on hea: kõik need trikid soodustavad tõesti suhtlemist. Kui keegi on ette-teada müürilill-mängija, siis võib talle kirjutada passivrolli, kus tal on mingi asja üle otsustusvabadus ja hulk huvilisi kes teda sellega segavad.

Võtab suht erilist inimest, kes rahulduks talumatsi rolliga, samas kui keegi teine sametis ringi käib ja tähtis mees on. Samas, kui luua korralik grupp ja mingi tegevus, võib ka niisama tüüpi mängida. Erienil oli mul küll väga tore, kuigi ma aadlikega ei puutunud hetkekski kokku, nii et minu roll oli tegelikult üsnagi marginaalne.

Sama võiks öelda näiteks Suguvõsa Kokkutuleku larbi kohta, kus minu tegelane oli lihtsalt väike neiu, kelle suurim probleem oli oma näo taas ilusaks saamine, kuigi taustal käisid palju suuremad asjad ja tema ei puutunud nendega üldse kokku (aktiivse mõjurina mitte, igastahes). Küsimus on lihtsalt selles, et kas sa elad piisavalt rolli sisse või mitte.

Kui anda rollile tegevust, siis võib mängida igasuguseid rolle, ka talurahvast. See käib küll hetkel mängija kohta, kes on nõus arenema, ja vahepeal ka uusi asju proovima.

Aksessuaare on siiski ka vaja. Seda annab lahendada odavama mängutasu ja muude boonustega, üldiselt.

Ma ei ole ise aktiivselt nüüd suurt mängu teinud (Beleriandil field GM olemine ei lähe eriti selle alla), aga ma arvan nii.

Irvel on ka õigus.

Ma ei seletanud piisavalt lahti. Talumees = ebaeriline, aadlik = Eriline. Vähemalt selline tunne võib enamusel olla, kui nad larbil on. Minul oli ka, kui ma väiksem ja kogenematum olin. Muidugi on sul lihtsam liikuda, kui sa pole tähelepanu keskpunktis, mis tähendabki, et vabam roll sobib sellisele mängijale, kes oskab endale ise tegevust genereerida. Väga paljud seda aga ei oska või siis ei viitsi, ja ootavad, et tegevus ise pähe kukuks, mis on aadlirollis altim juhtuma. Seda mõtlesin pigem.

Ja noh, suhteliselt tuttav on ikkagi see, et nende suuremate liinidega tegeldakse rohkem. Eriti suurel mängul. Aadlirollile on lihtsam tegevust pakkuda, samas kui talumehele raskem. Ja Irve-suguseid häid mängijaid tahetakse suurtel larpidel pigem kandvatesse rollidesse, mistõttu on tihti ka nii, et enamus neist talumeestest ongi just sellised, kes hakkama ei saa ja pärast kurvad on.

Mind, väikest poissi oma teisel suurel mängul, pandi üle 6 aasta tagasi punti ühel teatud mängul ühe teatud primitiivide kambaga. Mul oli alati ülimalt vinge seda rolli mängida ja kohati isegi kurb mänguseerija tegemist üle võtta, et nüüd ta ju kaob. Pea millegagi mu tegelast keegi siduda ei viitsind, paar mängu vist välja arvata. Sel põhjusel läks see kamp ka laiali, mina jäin aga seda rolli mängima kuniks sain koos klanni preestriga.

Ma mitte ainult ei läinud mängudel iga kord hetkega rolli sisse, mul juhtus seda mõnikord mängude vahel ka Tegelane puudus kirjalikult täiesti, kolmandal mängul sai otsustatud, et tal pole nime, sest klanni meesliikmed saavad Päris Nime alles esimese karu tapmise puhul. Seega, Nimetu. Nii olematu ja ebatähtis roll, kui sai. Miski seda siiani ületanud pole. Muidugi, oli seltskond, olid muud faktorid, oli kiindumus oma päris esimese rolli vastu, oli üle 4 aasta kestnud areng ja meeletu hulk päris mälestusi taustalooks.

Ma muidugi päris aru ei saa, mis ma sellega öelda tahan.

See seisusliku ühiskonna mängimine on üks keeruline ettevõtmine meie ajal. Ülikud ei oska hoomata seda koormat, mida nad tegelikult kannavad (Kuninglikud pulmad Arthedainis, Matused ka), vabarahvas suhtub "noh, sa oled mingi kunn vä?" (Tolkienisõprade Suurlaager, esimesed Mütofesti mängud). Vaid orjad on enamasti oma rolle täiel rinnal nautinud ja neisse sisse elanud, nii palju kui ma näinud oled.

Tegelikult peaks vähemalt 7/10 rolle olema "lihtsad inimesed", siis tugev 2/10 lihtsurelikud, ent võib-olla veidi ägedad - see-eest neilt nõudku mäng ka rohkem (sõdurid, sepad, kaupmehed, nõiad jts). Ja alles kõige rohkem iga kümnes mängija olgu keegi aukandja - ning olgu siis ka vastav atribuutika, lähikond ning muidugi ennekõike - suutlikkus rolli kanda.

Uhke ülik peab olema erand. Hall kuub ei tohi tekitada teistest nigelam olemise tunnet, vaid sinine tekitagu ülevust. Intriigid olgu igal tasandil omad - nagu elus eneseski.

Meil on kohati suurushullustus nende aadlikkude ja muidu üliuhkete tegelastega. Ise mäletan üht Raplamaal toimunud Keskmaa-teemalist mängukest, kus kõige lihtsama Gondori leegionärina (à la Titus Pullo seriaalist Rooma) oli au maha lüüa nii mitu legendaarset rajaleidjat kui aastatuhandeid kurjuse jõududega sõdinud haldjaisand Glorfindel. Viimase identiteet selgus kusjuures alles itkevate haldjaneidude suu läbi. Nii vast päris ei saa.


Sõnaga: proportsioonid paika, pilk ajalukku ja mõistkem, kuidas need olud töötasid, mida elustame (ja vahet ei ole, kas varakeskaegne Põhjala või eldade Beleriand - seisuslikkus on seisuslikkus). Siis ka mäng, noh, töötab.

Nagu kunagi keegi ütles: ei saa mängida kuningannat, kui teised sind kuningannaks ei mängi.

Ehk siis: enamus mängijaid ei reageeri aukandjatele sobivalt. Osaliselt on selles süüdi nende oma piiratus, osaliselt ka see, et too aukandja ei pruugi olla mänguväliselt kõige sarmikam inimene. Isiklikust kogemusest tunnistan, et mängusisesel juhil peaks olema juhikalduvusi ka mänguväliselt. Kui just ebakindel ja segaduses juhiroll pole taotluslik, mis on ka omamoodi huvitav.

Ja noh, haldjate ning muude mitteinimeste väljamängimise kohta võib lausa oma teema teha. Siiski mainin ära, et isiklikult õnnestus minul luua kultuur, kus tegu on tavainimesest kümme korda kauem elavate olevustega, ja seda mängiti ka välja (samas, väiksemal mängul on lihtsam ka).

Mida tähendab "mäng nõudku neilt rohkem"?
Seppi, nõidu jms tegelasi on mu meelest kaugelt lihtsam mängida kui niisama põllumeest, sest neil on selgelt nähtav tegevusrada silme ees, amet, mida nad mängu sees harrastada saavad. Nad on teistele vajalikud ja mäng jookseb enamasti ise neile sülle.
Kui just pole tegu larpiga "heinategu" või ehk ka turupäevaga, ei saa talusulane ilmselt mängu oma igapäevatööga täita vaid ta peab leidma midagi muud teha. Ning keegi ka ei tule ja ütle neile, et sind mul just vaja oligi - saad sa mulle paari tunniga mõned redised kasvatada? Ja nii ei ole ju mitte kergem vaid raskem mängida, või mis?

Siin vist käär jooksebki: Irve /äärmiselt vilunud mängija/ ütleb, et tema lemmikmängud on need, kus ta saab ise valida, millega tegelema hakkab. Min nt olen nii algaja mängija, et mulle meeldib mingi etteantud eesmärk, mida ma siis võin saavutada selliste vahenditega, nagu mulle endale pähe tuleb. See eesmärgi olemasolu ei välista võimalust, et leian veel mõne alternatiivse eesmärgi, aga kõige raskem mängus ei ole mitte rolli sisse elada vaid rolli sisse elada ja selles rollis siis endale sellist tegevust leida, mis oleks ühtaegu loomusele sobilik ja põnev ka. Ja selles viimases tahaksin mina nt mängujuhilt abi rolli lisatud motiveerivate detailide näol.

Lihtinimene sellises seikluslarpis, kus palju verd lastakse, on kõige hullem olla. Kõige ebameeldivamad rollid (mis mul ongi eranditult seikluslarpides ette tulnud) on olnud puhtalt reaktiivsed - mul ei olegi midagi muud teha, kui sündmustele reageerida. Ühtegi omaenda eesmärki peale "näha uhket rahvast ja ehk teenida ka mõni kopkas" ei olnud. Sündmused seisnesid tavaliselt selles, et keegid (mina kui lihtinimene ei saanud enamasti üldse pihtagi, miks ja kes) ümberringi üksteist ja ümberkaudseid veristama asuvad.
Kuna ma mõõganaine just ei ole, on minu reageerimisviisid olnud suht piiratud küsimusega "kas jooksed karjudes või jooksed karjumata?" ja kuna minu kui lihtinimese kinnipüüdmine kah kedagi eriti ei huvitanud, siis kükitasin kuskil põõsas või müürinuka taga, kuni väga igav hakkas. Kahel juhul läksin viimaks lihtsalt magama.
Kolmandal luusisin pimedas metsas ringi, põrkasin kokku teise metsasluusijaga, kes mu kindluse mõttes uimaseks lõi, ja lõpetasin lõkke ääres, kus aeti eraelulist mänguvälist juttu, kuni mingid veristajad lõkkest mööda läksid ja kindluse mõttes kõik istujad mõõgaga läbi torkisid.

Need kogemused on mind veennud, et lihtinimest mingis sõjaolukorras mängida ongi ränkraske. Küsimus pole mitte villases kuues vms vaid selles, et sul ei ole mängus midagi teha - reaalne lihinimene, kel õnnestub veristajate eest ära joosta, asuks ette tulnud olukorras ilmselt kuskile mängust väljaspoole teele, kus tal on kallid, keda kaitsta või miski koht, mida ta peab turvaliseks. Sellise sõjaolukorraks pööranud mängu sees pole lihtinimesel (eriti väetil naisel) lihtsalt mitte midagi teha.

Nendest hirmsatest kogemustest lähtudes olen ma püüdnud oma lihtinimeserollid teha paindlikumad ja sinna tublisti isiklikke motivatsioone toppinud. (Rääkimata sellest, et pole teinud sellist mängu, kus miski mastaapne sõjategevus planeeritult lahti läheks ja kogu mängu üle võtaks.) Aga lihtinimese elu justkui ikka sageli ei toimi!
Võiks ju toimida!
Tõesõna, miks ma kohe nii ei küsinud =P: üleskutse teisele poolele - need, kellele lihtinimese roll on olnud huvitav ja meeldiv: mis on olnud selles huvitavat ja meeldivat? Kuidas huvitavus ja meeldivus sündinud on?

Katkestan uinaku, et kirja panna vastus eelnevale: muidu läheb meelest ära.

Tavainimese teeb mängitavaks (lisaks eeltoodud eesmärgile) ka "kiiks". See on see idee, mis paneb säravalt mängima.
Eire laulikud: kõvasti ja valesti.
PÕKK: seiklus!
Viimase Juuniori goblinid: väga ettevõtlikud, aga üliarad.

Ühesõnaga kui mängida mingit tavalist tegelast, siis ta ei tohi olla kunagi tavaline, vaid peaks olema kiiksuga tavaline. Ma ei suuda praegu unesegaselt ilusat kiiksunäidet tuua, aga igale tegelasele saab teha mingi sellise asja, mis paneb säravalt tegutsema. See kiiks ei pea olema alati avalikult väljamängitav.

Ilus kiiks on vast selline, mis paneb aju tühikäigult täiskäigule mõtlema, et kuidas selline tegelane võiks töötada.

Sellele leiab kindlasti ka ilusama sõnastuse ja paremad näited.

Ma olen irvega täitsa samal nõul.

tavaline ei ole ju kunagi tegelikult tavaline...
midagi on ikka alati erilist.
ja seda on lihtne enda kasuks tööle mängida.

Tahaks lisada veel selle mõtte, et need kiiksud on nagu toidu maitsestamine, et teevad tegelikutl kõik rollid mängitavaks: nad ei peagi olema ju kuidagi grupiviisilised.

Siin on väike konks muidugi kah sees: mängujuht ei näe mängijate sisse ja reeglina ei tunne neid ka nii hästi, mistõttu on rolli mängitavaks tegemine suuresti mängija teha.

Kiiksu näitest vast. Minu siiani üks parimatest rollides on olnud Kiilakate Küülikute hullu poisi nimega Mitja mängimine. See, et ma olin hull oli kõigile tada aga kuidagi oli seda vaja väljenada. Niisiis oli mul põrsastega padi. See oligi minu kiiks.

Kui mulle Aeg ütles mängu alguses, et "mine ja sega kõiki ja tee nii, et sul oleks lõbus" siis patjast piisas, et seda saavutada. Sellega sai loopida teisi, sellega sai lüüa teisi, seda sai nurgast lutsutada, selle taha sai peituda jne.

Lihtsalt väike kiiksu näide.

Jälle pean kommenteerima oma posti otsast...

Uue Maailma mängudel mängisin pikka aega ühte 'erilist' printsi. Alguses, kui mulle too 'ülesanne' anti - vedada ühte leeri - olla prints, siis olin kahtlevalt nõus ja läksin mängule. Lootsin, et minu eest on tehtud kõik vajalik, et ma saaksin olla prints ja valitseja. Tutkit brat! Ma polnud ennast kehvema kerjajana kunagi tundnud. Õige on see, et valitseja saad olla vaid siis, kui teised sind selleks peavad. Niisiis tundus mulle pärast esimest mängu, et kõigil talupoegadel ja kerjajatel oli hoopis lõbusam kui minul. Tegin omad järeldused ja UueMaailma lõpuni oli mul väga põnev. Proovisin ise endale asju ette sööta.
Ehk - prints vs talumats ei võrdu põnev vs ebapõnev. Kõik sõltub ikkagi mängijast endast - mängujuht saab sind vaid aidata!!!