Dragon.ee foorum

Kuidas siis oli tänavu?

Kiire, Tyrion Lannisterile

Täna jõudsime lõpuks järgi Boltoni sohikule, kõik läheb nii nagu planeeritud. Sohik, varem tuntud kui Ramsay Snow aga nüüdsest siis ametlikult Ramsay Bolton, ser Roose Boltoni seaduslik poeg ja pärija, allkirjastas truudusevande raudse trooni ja seitsme kuningriigi kuningale Joffrey Baratheonile ning tema seaduslikele järeltulijatele. Reeturitest Starkide tagalas on nüüd Lannisteridele lojaalne mees, kes kõigi märkide järgi koondab mägiklanne ja üle müüri tulnud metslasi oma lipu alla.

Lisaks tasub äramärkimist, et kuulujutud müüriäärsete alade hõredast asustatusest ei vasta ilmselt tõele. Kohtasime mitmeid suuremaid ja väiksemaid seltskondi, kes enamasti oma identiteeti ja isandaid just meelsasti avaldada ei tahtnud. Ohtu nad meile ei kujutanud aga midagi siin põhjas käärib. Samuti kohtusime Vahtkonna sõjasalgaga, kes püüab leida ja hävita üle müüri tulnud metslaste rüüstesalku. Uurisime nende käest ka kuningalinna jõudnud kooljaid ja ebalasi puudutavate kuulduste kohta, kuid mingeid tõestusi nad meile peale oma sõna anda ei suutnud. Meie ei ole tänini ühtki ebaloomulikku olendit kohanud. Vahtkonna sõjasalga pealik kinnitas ka, et kui arvatavad metslased end Boltoni, kui kuninga lojaalse alama, meestena identifitseerivad, siis neid ei rünnata. Täna ööseks jääme Boltoni laagrisse, et homme jätkata oma teed Varjutorni poole, mis on siit kolme päeva tee kaugusel. Sealt saadame oma järgmise sõnumi.

Veel teavitasid Boltoni mehed meid Lannisteri värvides noolega allalastud kaarnast, kes kandis Ramsay Boltoni legitimiseerimispaberit. Saame ainult Seitset tänada, et see dokument Starkide kätte ei langenud.

ser Vahur Lannister, ser Xandor Crakehall, ser Anthos Raudpats ja Timo Lannister

Turvalist teed ja head lennuilma kaarnale, kes seda kirja kannab.

Mulle meeldis.

* Suurim üllatus: minu mängus (e. minule ette sattunud mängus) parimat ja kõige sisutruumat rollimängu pakkus VG. Kõik Musta Vennaskonna esindajad, kellega ma suhtlesin või kasvõi kuulsin neid teistega suhtlemas, teadsid, kes nad on, mis nad on, mis on Musta Vennaskonna mõte ja olulisemad tunnusjooned. Kõige Jääm ja Tulem osa minu mängust oli raudselt nendega seotud.
V-o olid nad pisinatuke aatelisemad, kui raamatu Must Vennaskond, aga individuaalsel suhtlemisel leidsin ka küllaga pisikesi pahesid. Noh, mitte päris IGA vennaskondlane polnud viimase peal, aga ühtede eksimused said sujuvalt teiste poolt ära silutud ja kokku olen ma rabatud.
Nende rollimäng oli niivõrd tugev, et kui lahingu (mille sisse mina sattusin täiesti eksikombel) alguses läks lahti mingi lugemine "üks/üks, kaks/kaks, kolm/kolm" siis see konkreetselt ehmatas mind, sest ma olin niivõrd olukorda sisse läinud, et mingid sellised ilmselgelt lahingolukorda sobimatud hääled tundusid korraks totaalselt mõttetud. Noh, et umbes pool sekundit ma ei saanud aru, mis toimub, miks Vennaskondlased nüüd korraga numbreid hakkasid lugema?! Nii hea rollimäng oli!
Kahele neiule, kellest 1 oli Glover, ka tänulik noogutus. Mul ei olnud teiega eriti midagi peale hakata (Õun oli ikkagi ainult kamuflaazh ja Joan oli liiga hea südamega, et hakata hädasolevate noorte tüdrukutega hangeldama, samas liiga kalestunud, et nende tragöödiale ka väga kaasa elada), aga te olite kahtlemata usutavad.

* Suurim pettumus: Timo, Timo, kulla mees, MIS SA TEGID?! Jumal küll, kui ma hiljem inwe käest kuulsin, et sa konkreetselt viskasid väsinult minema minu ainsa reaalse võimaluse oma PÄRIS rolli mängida, ma ulusin taeva poole nagu hunt (neljajalgne)! Muidugi ma olin ise ka süüdi, viiksuda "Mäh? Mis? GM abi palun!" ei ole parim algus emotsionaalse, võimalik, et vägivallaga pikitud dramatragikomöödia lahtirullumisele, aga IKKAGI!!!

* Suurim kordaminek: Jõuda Amberiga koos oma liiga edukalt metslaste eest varjumiselt tagasi majja ja tagasi mängu ja suuta isegi oma saapad ja sokid üsna ära kuivatada. Ja mitte nutta ja halada!

Kokkuvõtteks ma ütleksin, et segaseltskonda arvestades, suurust arvestades (ligi 70 mängijat vist?) ning olusid (ideaalne talveilm, absoluutselt, aga ikkagi talveilm) arvestades väga hea tulemus oli. Ja tundus päris hea ettevalmistus ning loojutustamine ka olevat (kuigi ma sellest palju ei näinud, kahjuks).

Negatiivne: bussiga ei läinud hästi. Üks asi on see, et bussi ei tule ja bussijuht ei võta ühendust, aga natuke teine asi on see, et korraldajad veerevad minema, sellal kui pisikesed alaealised pudinad helistavad oma emmedele-issidele, et ise endale kuidagi transport orgunnida. Eriti kui "bussid käivad tihti" tähendab pühapäeval, et busside vahel on 50 min.
Ja enamik meist oli arvestanud varasemat Tartusselaekumist.
Isiklikult minuga polnud hullu, ma olen suur ja vana ja saan ise ka endaga hakkama. Pealegi ma kujutan ette seda tunnet, mis pärast mängu on, ja seda, et kui midagi väga probleemi vastu ette võtta ka ei saa, ei tundu olevat mõtet passima ja tossima jääda. Aga päris paljud inimesed oli üsna solvunud, et korraga oli nende transpordiprobleem üksnes nende endi oma, kuigi transport oli ju ometi lubatud. Et miks ei hoitud nende kätt hellalt ja ei näidatud, et korraldajatel ei ole kama!

Et mitte lõpetada negatiivse noodiga, siis: lumes koos Amberiga ringi sumbates sain selle lume suhtes kartmatuks, tugevaks ja vapraks. Mõtlesin koju tulles, kui mingid naljakad pisipisikesed lihased põlvede juures valutasid, et ma peaks midagi sellist ikka iga nädal tegema. Kindlasti oleks keha harmooniliseks arenguks hea.
Te andsite mulle tagasi talvearmastuse, mis viimase nädala jooksul kurvalt kuhtuma oli asunud!

Mängijaid tuli kokku vist umbes 80 ringis, sest kirja sai pandud 63 ja siis sinna juurde läksid veel Kaitseliidu omad.

Ilmaga vedas tegelikult rämedalt, ei olnud nii külm, et oleks pidanud ennast kubujussiks tegema (kuigi hanges istumine pole tegelikult nii geniaalne idee) ja tuiskama hakkas alles pühapäeval, iroonilisel kombel just siis, kui buss oleks pidanud kohale jõudma. Rollimängu õnnestus ka natuke näha, ja paljud algajad olid väga tublid, et hoolimata külmast ja kõigest siiski mängima hakkasid.

Toit oli ka hea, ainuke niru asi on see, et jalal on miskit viga, kuigi ma selle vigastamist ise ei mäleta.

Kurb oli jah see, et päris mitu spetsiifiliselt kellelegi mõeldud värki asjaolude narri kokkulangemise tõttu lahendamata/mängimata jäid, aga üldiselt jäi mulje, et oli tore.

Isiklikult huvitab, et kas rollidega mängijatest üldse üle nelja-viie tegelase ellu jäi, sest mängusiseselt notiti vist kõik maha, kuigi mul seda nottimist kordagi näha ei õnnestunud. Ehhee.

Mulle mäng meeldis. Olin küll vares ja meile oli see talvelaager, kuid sai korralikult ringi mütatud, verd valatud, rolligi mängitud ja paar korda jaoülemana totaalselt segaduses oldud. Õnneks siiski midagi väga kaootilist seekord korda saata ei suutnud.
Toit oli hea, tänan mängujuhte bussi eest, mille te meile transaks hankisite ja tänan teid ka kõige muu eest.
Vahtkonna teise jao ülem.

Täitsa elus olin isegi mängu lõpus, kuigi pean tunnistama, et enamuse mängust jooksis mu peas pidev Benny Hilli tunnus muusika. Seda kõike tänu Õunaga koos veedetud ülimalt edukale ajale, kus me suutsime metslaste eest kõrvale hoiduda, ning alles pimeduse saabudes esimeste inimestega kokku saada. GM'idele mingi hetk paanikat oli ka muidugi vahva tekitada.
Lumise kuuse moodi välja näha ja edasi sumbata selles tohutus lumes.
Nägin ka ära kahte erinevat tõugu metslased, kellest kohalikega oli omamoodi põnev hiies istuda ja neid juhendada kuidas nad ikka peaksid lõkket tegema, et see ämbri mõõtu jääkamakas üles sulatada.

Ah, loomulikult on alati võimalik leida loogiline põhjendus ja katki ei olnudki ju midagi - Joanil läks väga HÄSTI õigupoolest.
Lihtsalt, kui ma olin kaapinud pool mängu ringi üldse mitte kedagi peale puude vahel vilkuvate metslaste nähes, ja teise poole, otsides mänguväliselt kedagi, keda mängusiseselt iial enam kohata ei tahaks (aga nii ilusa stseeni saaks ju!, mõtles Tindome, ja käsutas Joani mööda jälgi edasi liduma "mõne turvalisema ja sõbralikuma laagripaiga" poole), ning kuuldes viimaks, et too otsitu läks juba tükk aega tagasi ära - siis rebib nagu kägistusnööriga teade, et tegelikult isegi oli mängul olnud veel üks isik, kes mind teadis, me lausa kohtusimegi - a kahjuks sa ei võtnud minuga mängimist tõsisemalt ette.
See ei ole kuidagi süüdistus. Lihtsalt... hädahüüd taeva poole?
"Oh mind vaest maatanaist!" jms.

Minu larbielu ajaloo kõige lebom mäng - ei lävinud ma GMidega, IG ei roninud ma üldse laagrist välja, OG käisin vaid maja juures söömas ja peale surmasaamist Vareste teises rünnakus ei hakanud ma GMe tüütama, kuna tegelikult olin ma tulnud sinna rohkem chillima.
Chillida sain aga mönusalt, seega midagi halba öelda pole. Kuna laagri sisseseadmisel enamus tegelasi näitas üles pohhuismi telgi suhtes (nad kuulutasid, et võivad ka lageda taeva all magada), siis võtsin telgi ülespaneku enda peale ja püsti ma selle kobaka ehitise ma ka sain. Ainus kord, mil abi küsisin, oli see, kui tuli korsten ja ahi sinna paika panna. Kütmise võtsin samuti enda kanda - mul oligi see plaanis, sest ilma soojuseta ma chillida ei suuda.
Kogemus käes, hakkas meeldima - ei välista, et ronin veel mõnelegi larbile vaid selleks, et lebotada, lüüa ja telki kütta

Aga mängu tipphetk oli ikkagi see. Võsast hüüab poolsosinal mingi kahtlane tüüp: "Kas teie olete Lancesterid". Lähedalt järgneb sellele repliik "Me teame küll oma isanda nime, aga me ei oska seda hääldada".

Täisvarustusega ühest platsi servast teise ja tagasi ja uuesti ja tagasi jne jne tampida oli ka kogemus omaette. Ja see oli lahe. Aga kurnav. Ja üldine IG sotsiaalne õhustik oli ka pingest tiine.

Igatahes lõpuks olime me veendunud, et mida varem me sealtkandist kaome seda tervislikum ja otsustasime minna kohe öösel põhjapoole edasi. Aga "ajutine meeltesegadus" Chloe näol suutis meid veenda, et me ikka peame mängust lahkumiseks kõigepealt end kuskile laagrisse öömajale sättima. Siinkohal ühtlasi vabandan kõigi ees, kelle mäng Lannisteride varajase OG lahkumise tõttu kannatada sai.

Meile meeldis, au korraldajatele.

Metslasi löödi minu mäletamist mööda sõltumata sellest kelle meheks nad end väitsid. (Ka minu kadunud vanaisa, rahu tema põrmule, ütles ikka: "Poss! Ära usu hülge loba - anna aeruga!") Boltoneid löödi ka, metslastega ühte heitmise eest. Ilmselt ei pidanud pealik vajalikuks seda päris nii väljendada, Boltonitega suheldes. Oma sõjasalgaga suheldes väljendas ta end täpsemalt.

Mis minul, lihtsal reamehel siin arutada aga ma arvan, et tal oli tuline õigus. Kes ikka metslaste ja äraandjate poole hoiab ei saa üks õige kuninga mees olla.

Muidugi oli külm talveõhk ilmselt nii mõnegi aadlivõsukese uhke pea sassi ajanud või lausa palviku pähe löönud. Kujutage pilti, nii mõni neist paistis arvavat, et mina, vanemreamees ja väikese sõjasalga korrapidaja, olen rühmaülem või veel miski tähtis pealik. Saime sõduritega hea kõhutäie naerda, ohvitserid irvitasid kah. Kui aga ikka tõbisest peast või rumalusest metslastega läbi hakatakse käima siis on naljal lõpp.

Müür on kuningatest kaugel ja vahest ainult Starkidel on oidu, et näha mis on mis siin põhjas. Siia pole mõtet oma tiitleid ja papreid lehvitama tulla. Paber ei kesta kaua kui öö saabub.

Eh, palun vabandust, kui vajutasin hellale närvile liiga kõvasti. Mina isiklikult ju nägin, et reaalselt midagi teha ei saanud, ja saan täiesti aru, et sel hetkel tundub minemasõitmine loogiline ja (olgem ausad) meeldiv võimalus olevat.
Nii et mina kui vana inime, ise ka midagi korraldanud (iu) ja noh, peaaegu nagu larpar lausa, ei heida oma seisukohalt korraldajatel ses osas mitte midagi ette.

Aga probleem ei olnudki niivõrd minul või isegi teistel enam-vähem ainult enda eest vastutaval täiskasvanutel.
Alaealised neiud aga said järjest erinevaid häda- ja turtsakusatakke, ning see noor naine, kes oli vist Nõo noortekeskusest(?), oli ikka tõsiselt pahane. Tema pidi üle elama selle, et tema kasvandikud kutsusid endale vanemad autodega järele, kui transport oli ometi lubatud (= edaspidi on tal nende laste vanematega igasuguseid ürituselkäike kordades raskem kokku leppida, sest vanemad on ette umbusklikud, samuti oli tal tunne, nagu oleks ta neid noori kuidagi tahtmatult petnud), ja minu arusaamist mööda tundis ta end kõige selle vabandamise ja selgitamise ja kõigi inimeste kuidagi sõiduvahenditele organiseerimise juures täiesti teenimatult üksi vastutama jäetuna. Pisut abituna, sest kõigi pahaste isikutega korraga rääkida oli lihtsalt füüsiliselt võimatu lausa.
Ma võin muidugi eksida. V-o ta rahunes hiljem ja on leebe kui kodujänes nüüd.

Üks noormees, kel oli kuhugi kiire, urises hammaste vahelt, kui viimaks auto peale sai, et "kena, et nad ka helistavad ja uurivad, kuidas meil läheb ja kas me saame üldse minema".

Paar märgade jalgadega kodanikku märkis (küll naeratades), et neile võiks ju planeerimatu jalgsimatka ja bussiputkas külmetamise juurde nt kuuma teed ja pirukat tuua.

Elik mu meelest oligi lihtsalt käehoidmine see, mida nad kõik vajanuks. Umbes sellise loogikaga, et kui meil on sitt, siis miks ometi korraldajad koos meiega ei kannata?! (Ja meile teed ei too.)

Ma tegelikult üldse ei tahtnud kaevata, pigem... kitsaskohale tähelepanu juhtida? Sest te ju ei teadnud, mis lahti läks, kui auto lahkunud oli.
PR küsimusena oleks mõnevõrra lastekasvatajalik hoiak väga alaealiste isikute suhtes rollimängijatele järelkasvu kasvatamise eesmärki arvestades vast edukam strateegia kui lootus, et kõik saavad endaga ise ka hakkama?

No nii, mul oli omamoodi lõbus, negatiivselt ei viitsind midagi õelda kuid...
Alustasin Boltonina kes truult passis ja vedas puid, vahepeal jooksin teepeale kui tegevust tahtsin. VAhepeal oli ka kohtuda metslastega kes olid üllatavalt sõbralikud kuid sõjakad. Asi edemnes selleni kuni vahtkond ajas taga jooksikuid mille pikka lahingu vältel surma sain, elu Boltonina sai läbi.

järgmine hetk elu metslasen sai liitu Boltonitega, mil külarahvas läks Boltonite külla elama, et olla kaitstud vahtkonna suhtes, Boltoni iive sai sellega tõstetud. Tekkis järgmine lahing, mil ma järjekordselt surma sain, De Jafuu vms.

Ärkasin sammuti metslasen ja olin pühaviha täis ja tahtsin lahinguid pidada ainult vahtkonnaga...

selle ürituse käigus sain teada, et naised eelistavad tütreid poegadele