Mida teha igaval larbil?

[Irve]

Kirjutasin sisalikus paar mõtet teemal

Usun, et see teema on täiesti laiem ja võtmesõnaks on see, et igavus mängul tähendab enamasti seda, et magava kassi suhu hiir ei jookse. Ma ei usu, et ma suutsin kõigele võimalikule mõelda ja seepärast jääb küsimus kehtima. Mis te teinud olete, mis on töötanud, mis mitte?

[inwe]

mulle hullult meeldib see täringumängu ja üldse hasartmängu idee - see annaks ühtlasi ka rahale mingisuguse lisaväärtuse.

nüüd peaks mõnel mängul looma töötava kõrtsi, kus toitu-jooki saab mänguraha eest, on kindlad hinnad, ja samas käivad ka raha peale mängud ja võitja muudkui tellib oma kulul õlut...

[Telc]

[Irve]

Minule jälle kõrtsid väga ei meeldi. Puhtalt seepärast, et kui ma larbi raames mängin Hoplaad, ei tegele ma millegi sellisega, millega igapäevaselt tegelda ei võiks.

Muidu jah: õhkkonnale annab väike kaardiloopimine või vürhvliveeretus veidi juurde -- samas ma ei tahaks olla mängul, kus see põhieesmärk on.

[Telc]

Tegelikult on kõrts mängul väga hea kui "avalik koht, kus tõenäoliselt kohe keegi su hingekese kallale ei kipu ning pole karta ka kohe algavat tundidepikkust rituaali manamaks esile ahjust välja voollavat püha õlle allikat."
Kui on vaja alatut käsilast värvata, siis tõenäolisemalt leiab selle kõrtsist kui kuninga ihukaardiväe kasarmust.
Ja olles kõrtsis, kas oma tegelase tähtsaid asju ajamas või lihtsalt korraks pingelise olukorra lahendamise järel hinge tõmbamas enne kui uutesse sekeldustesse sukeldud, siis nimelt tões ja vaimus õlut rüüpav ja misiganes teemal sumisev rahvas loob usutava kõrtsimelu. Mille varjus siis jälle üht-teist korda saata annab.
Muidugi on kõrts vaid üks võimalus, turuplats vms avalik ja rahvarohke paik töötab samuti.

Teemasse tagasi - lisaeesmärkide püstitamine on alati huvitav tegevus.
Kergekujuline kleptomaania näiteks. Või pakud end kellegi teenistusse. Saabki talupojast juba sõdur. Samm edasi põnevuse poole tehtud.
Näiteks püüd hangeldamise või info müümisega rikkaks saada. GM märkab seda ning järgmisel mängul on sul ehk mõni eriti palju raha vääriv tarkus, mida müüa. Raha sünnitab kadedust ja vaenu. Järelikult vajad sa ihukaitsjaid. Palkad mõned. Ühtäkki on sul ropult raha ja sõjalist jõudu. Järelikult on õige aeg poliitikasse sekkuda. See kroon, mis kuningal peas, sobib ju sinu peakujuga palju paremini....

Haagib ka selle teemaga, et lihtrahva esindajat olevat igav mängida.

[arpeau]

Kui on selline mäng, kuhu kõrts sobib, siis peaks ta olema 'must-be' koht. Sest tõepoolest on seal hea kohtuda, kokku leppida, jälgida, niisama aega veeta, uusi tutvusi luua. AGA kõrts ei tohiks olla koht, kus mõned lihtsalt ennast täis joovad ja muud ei teegi (va muidugi kui see just ongi karakter - kõrtsijoodik).
Ja alati on hea just kõrtsis teha seda esimest ("Võta korraks aeg maha"), aga rollist välja tulemata

[hoarmurath]

Kõrtsist edasi rääkides - väga mõnus on tegelikult vahetevahel niisama tiksuda, eriti pikemal mängul. On hea, kui mängu tempo on vahelduvalt kiire ja aeglane, nii ei väsi sa ülekoormusest ära ja samas ei sure ka igavusest maha. Aeglust on eesti larpidel muidugi rohkem kui kiirust, aga olen ka olnud larpidel, kus asjad toimusid nii kiiresti ja segaselt, et tekkis kerge uppumise tunne.

Hoplaa idee on päris geniaalne - panen endale tagataskusse, sest hasartmängu mängimise juhtu pole minul mängijana veel isegi olnud.

[KEK]

Selleks et mängul igav ei hakkas on mõistlik mõelda juba enne mängu.
Hea on omada isiklikke liine, millega gm'id ja mängu korralduslik pool otseselt seotud ei pea olema.
Mingi pikema perspektiiviga eesmärk, kutsumus, amet, ülesanne, huvi, ambitsioon või mis iganes antud maailmas tundub paeluv.

Nii on sul koguaeg võimalik midagi teha,
sa ei ole üleni sõltuv mängujuhtide poolt ettesöödetavast,
ja kui sinul on midagi teha,
siis tavaliselt huvituvad sellest ka teised.

“Kui larbil on igav, on see mängija enda süü.”
olen väga päri, seda võiks karmimalt öelda,
"ainult igavatel inimestel on igav"...
Igavlejad ei kutsu nagu magnet teisi endaga suhtlema.

sama käib ka selle kohta kui sul päris-elus igav on, võta midagi ette...

[sentius]

Tähtis on omada alati ühte varukaarti.

Sealjuures täpselt ühest piisab. Näide: nugisekütt.
Nii põnev on temaga seigelda igasugustes erinevates
maailmates.

Samas on see vist vihje GM-ile, et tavaliin ei toimi.
Mitte, et ma seda ei naudiks täiel määral