Dragon.ee foorum

Attila kirjutas Sisalikus .

Hakkasin ise ka veidi mõtlema, et millised maailmad mulle meeldinud on. Põhiliselt on asi "kiiksus" või just selles, et kas minu fantaasiamootor käivitub või mitte.

Mõeldes rollimängumaailmatele tundub mulle, et maailmad on tihti kogum valitseijaid, jumalaid ja kohanimesid. Mis maailm võiks olla: pigem kogu lahedaid veidrusi, mis õigustavad või põhjendavad seda, miks me oma olemasoleva maailma täiesti töötavat ja huvitavat ajalugu ei kasuta.

Sügisene postapomäng oli täiesti selline, et kuulutuses vaimustas mind, et keegi teeb postapot ja teatab sellest hästi varakult, aga hiljem tegijatega veidi suheldes tekkis mus selle kõige pealt, mida mulle ei räägitud aimdus, et neil on täiesti arvestatavalt huvitav taustamaailm.

Et kui rollimäng on "ekspeditsioon huvitavasse keskkonda", on mängujuhil selle keskkonna suhtes vist ka mõned olemuslikud kohustused.

ohhoo, täpselt see teema, mis mul viimasel ajal mõttetes
arutelu siis blogi kommentaarides?

Mis sul täpsemalt mõttes on?

(minupoolest võib arutada igal pool)

kuna ma jätkuvalt ei saa google'i kontoga sisalikku kommenteerida, siis kirjutan siia.
siuke larbi olme rubriiki kuuluv jutt, kuna minu jaoks algabki kõik visuaalist.

minule meeldib fäntäsi ja seetõttu ka kenad fäntäsimaailma/pseudokeskaegsed larbid, seepärast räägin ma neist lähtuvalt. tänapäeval selliste larpide jaoks ideaalset kohta leida on suhteliselt keeruline - ühtlasi on ju elementaarne, et me eeldame elektrit, mobiilsidevõimalust ja juurdepääsuteed autodele/bussile, magamisvõimalust siseruumides või telke (prr, jõledus mängualal). mis kõik tõmbab alla seda 'ehedust', mida võiks oodata ühelt pseudokeskaegselt maailmalt. ja mulle kahjuks tundub, et korraldajad lähevad sageli kergema vastupanu teed, lepivad olukordadega ega üritagi mõnda asja muuta. sest noh, alati on ju olnud nii ja peab siis hakkama saama.

aga!

tuleb seada kõrged sihid, siis ka õnnestub rohkem. minu meelest tasub unistada suurelt, isegi kui unistused 100% ei täitu. on ju suhteliselt lihtne ette kujutada oma ideaalset mängu täiesti ideaalsete tingimustega, miks siis mitte seda ideaali ellu viia üritada. ei ole ju erilist mõtet teha asju, mis on samal tasemel kui eelmised tehtud asjad, sest ikka peab püüdma paremini, kõrgemale, kiiremini...

tasub vaeva näha ideaalse mängukoha otsinguga, ideaalsete kostüümidega (taodelge nt raha ja aidake olulisi mängijaid kostüümide valmistamisel), olustikku sobiva toidu ja lauanõudega... ka ideaalsete mängijate otsimisega olulistesse rollidesse.

lisaks ei ole pisiasjad kunagi üleliigsed. võib ju mõelda, et no mis siis, kui peidetud aare on plastmasskirstus, kui see on kuldne, aga on siis! selle ju tunneb kohe ära, et pole päris. ja siis tekib siuke väike pettumus mängijal, et näh, mingi suvaline sodi siin rekvisiitideks. ja kui on vaja surnud koletist, siis peab see ka haisema.

eks osa on ka mängija teha. kui sul on kummikud jalas, siis ei muuda ükski asi neid nahksandaalideks. aga seda, kui palju aitavad kaasa terviklikud kostüümid või kui kõvasti tõmbavad üldist meeleolu alla väga kehvad kostüümid, teavad vist kõik omastki kogemusest.

muidugi on suur takistus raha. kui saaks panna terve lossi mängu jaoks kinni, oleks see palju parem, kui seal koos turistidega pesitseda. aga ma arvan, et kavalalt projekti kirjutades ei ole see üldse võimatu. tuleb lihtsalt seada eesmärgiks endale turistivaba loss saada.

ühesõnaga mis ma tahtsin öelda on see, et tasub seada eesmärke ja minna siis tippe vallutama.

Taustamaailm peab mängijate jaoks olema eelkõige mängulooja loodud ja loomulikuna TUNDUV keskkond. Ei ole üldse mõnus mängida, kui mängimiseks peab pähe ajama meeletu hulga kellegi poolt suure hoole ja vaimustusega välja hautud teoloogiat ja jumalatesüsteemi, ning seda endale ka mängu ajal pidevalt meelde tuletama.

Mängulooja, kui ta loob mingi päris oma uue maailmasüsteemi, peab selle süsteemi ka mängus ellu rakendama, nõnda et mängija mitte ei anna mängu ajal pidevalt eksamit võrdlevas religiooni- ja valitsuskorrasüsteemis, vaid tunnetab maailma, liigub ja hingab ühes sellega.

Mängu ülim mõte minu jaoks on mängijate ühine ehe mängurõõm. Olen ise olnud mõnel mängul, kus olen pidevalt pidanud maailma selles püsimiseks rollilehtedelt "spikerdama". Antagu mulle andeks, aga see spikerdamine rikub rollitäitmist päris kõvasti. Ma ei ole loomult laisk ega lähe rolli nö mütsiga lööma, aga kui taustainfot on terve võõra maailma jagu, mis samas mängus mitte millegagi tegelikult ei haaku, aga mida iga mängija peaks teadma, kummardama, järgima ja täitma... sel juhul
jääb ka kõige kaunimate kavatsustega loodud ja ilukirjandusena tõsiselt võetav jumalate ja riigikorralduse (võimude lahususe) süsteem mängijate jaoks kaugeks ja ei ärka ellu.

Seega minu meelest toimivad süsteemid, mis põhinevad mängija jaoks selgetel mustritel ja analoogiatel. Kui luua terve jumalatesüsteem ja riigikord, tuleks maailma ettekujutamiseks kindlasti tõmmata selged seosed meie tavamaailmaga, sest tavaelu on see, kust meie teadmised ja käitumine lähtuvad.

Toimivasse maailma tuleks mängu ilu ja põnevuse nimel aga päris kindlasti mõned kiiksud sisse kirjutada, sest 100% tavapärast erakondade poliitkohtumist nt. ei viitsiks ju keegi mängida . Oluline on mängu korraldamisel mäng tavapärase ja ootamatuga - mängujuht peab suutma mängijates tekitada ootamatust, põnevust, tahtmist olukordi lahendada, mitte sundima neid pool mängu pead murdes mõtlema sellels kuidas a la B'hetivearasefti ja Netihstade lõid maailma, tegid jumalate sugu, kuidas jumalad omavahel arveid klaarisid ja kuidas preestrid/kuningas neid teenivad, kui see mängu enda seisukohast tegelikult mingit kandvat rolli ei oma. Kui mäng on kloostris, on viited religioonile asjakohased, kui aga tegu on sõdurite/talupoegade/lõbunaistega, siis vaevalt neile see maailma loomine nii väga korda läheb... Paljud muide meist reaalelus nt. Kalevipoja lugusid tervikuna teavad ja pajatada oskavad .

_______
Triivin sellega seoses mõnevõrra taustamaailma teemast välja, aga mänguloomise poole pealt...Minu kui mängulooja "kiiks" on Ajaränd ( kahjuks on uue HP tegemine kroonilisse ajapuudusse takerdunud).

Ehk siis, von Glehnis HP 2-l kukkus osa asju kahes eri ajas õnnetuseks väga kohmakalt välja, mistõttu kolmandat mängu tahaks teha eelnevatest palju paremini...

Mänguloojana tahaksin näha ja läbi mängida erinevate ajastute ja kultuuride konflikti(d) nende ootamatul kohtumisel, selle, mida tegelikkuses meie ilmselt kunagi läbi elada ei saa. HP3 idee oleks Ajaränd Oopi hõimlaste juurde... Kui keegi viitsiks korraldamisel anda abikäe, andke endast märku, see peaks igal juhul olema üks muhe suvine mäng .

Märgake Härjapõlvlaste Kaitseala 3nda mängu abipalvet eelmises postis.

See öeldud tahaks rääkida sellest, et üks kord ma Eire jaoks õppisin kõik jumalad, taustalood ja muu sellise ära. Kuna mängu enda lugu oli veidi ajalooline ja haakus kuidagi veidralt kõige selle eelnenuga, sain suhteliselt hästi järjele ja jagasin päris mitu asja lahti, mida muidu teinud ei oleks. Antud puhul, kus mänguloojad olid tõesti oma taustaloo ka mängu sisse põiminud ja kus see oluline oli -- andis see mängule arvestatavalt sisseelamisväärtust juurde.

Paraku ma ei usu et üle nelja mängija sel seerial seda nii põhjalikult teha viitsis (ja tõtt öelda, et suuda ma isegi seda üldjuhul sellise põhjalikkusega ära teha).

hmmm..... Oopi ajastus toimuv mäng... mul on juba ammu sellise asjaga natukene haakuvaid plaane....

hea küll, olen abivalmis, arutagem seda asja. nii saab küll väga mitu rauda korraga tules olema, aga kuna ühelgi teisel projektil veel pole tähtaega, siis pole häda midagi

Mul on juba paar aastat üks täiesti tähtajatu projekt täiesti pooleli Rollid on valmis, koht on järgi vaadatud (aga ei ole "olemas"), rekvisiite pole. Nii seisab.

Minu jaoks on immersion sisseelamine.

Eks vist igal korraldajal on maailmaloome osas omad kiiksud.
Täna vaatasin näkku enda omadele ja sain aru, et mind nt köidavad mängumaailmades detailid. Pisikesed asjad - sageli ainult väga piiratud mängijatehulgale (need kaks, kes just seda kardinat tõstavad) teatavaksaavad pudemed. Kõrtsmikul, kes räägib, kuidas tema isal nina peast lõigati, on nurgas kuju ilma ninata naisest. Kiviraidurite koloonia jätab endast maha teate kivist (noh, kannatab ära ka põletatud savist) tahvlil ja mitte paberil. Tegelasespetsiifikale vastavalt valitud ja personaalselt välja jagatud toit. Minu igavene ületamata jäänud lävepakk - mingilgi määral ehtsana mõjuv veri relvaga tapetud laiba ümber. See, et mürgitatud tegelane enne surma oksendades ka tõesti mingit veidrat ollust suust välja ajaks (eelistavalt mitte paljast sülge, see on ju vastik! Ikka hernesuppi või näritud leivaga segi olevat vett vms Õiget). Et ämbikumunad purukslöömise järel lirtsataksid ja munarebu välja ajaksid.
Iga selline asi lisab mängule ja maailmale kordades usutavust.
Samas ei ole mul enamasti piisavalt viitsimist välja ajamaks Seda Ideaalset Lossi või otsimaks Eesti parimat mereranda. [Selleks on meil õnneks inwe olemas =)]
Nii et siit moraal: leidke endale kaaskorraldjateks inimesed, kel on mõnevõrra teistsugused anded ja prioriteedid kui teil endil!

Nõustun eelkõneleja(te)ga. Detailid annavad meeletult juurde. Viimasel juunioril olin ma täiesti pöördes sellest, kui palju vaeva olid GM-id näinud butafooria läbitöötamisega. Näiteks kui minotaurusel süda välja lõigati, tekkiski GM-i abiga mängijale kätte päris ehtne, toores, lihast ja liha järgi haisev siseorgan. Okei, see polnud küll süda vaid maks vms, kuid see polegi antud hetkel oluline. Oikuihästi andis see kogu mängu fiilingule juurde.

Parandan, tegu oli tõepoolest päris ehtsa südamega