'ämmastav, ütlen mina. Ilm oli ilus ja terve mäng tore. Alguses jäi küll asi väheke segaseks (ja lõpus ka), aga põhiplotile jõudis aju järgi. Gnollid olid toredad (kuigi nende aju on siiski liiga kallis), kaupmees ja ronk olid toredad, seega kogu see NPC-de kupatus. Minu kooliõde ja kaastagaotsitav Anna oli heade tugevate närvidega, mida läheb vaja minu välja kannatamiseks.
Vabandan Saladuse ja Siniste (nimed ajusopis kaduma läinud) ees, keda ma vaheldumisi surnuks pidasin. See vaatepilt, kuidas te kolm kokku saite, on väärt tubli viiskümmend kulda. Sallule võlgnen ka ühe mängu parimatest stseenidest: seletus, kuidas kööginoaga gnolli tappa.
Lahedus kuubis oli ka Uimo oma kitarriga. "Mää-geer, mää-geer, kuul-suus, mää-geer, raa-haa, mää-geer, mää-geer." Teate, ta kinkis gnollile (surnud isendile) ülasepärja.
Kõike ei jaksagi meenutada, väsimus on ikka veel peal. A ma ütli, et pole olemas paremat unerohtu kui üks korralik larp.
Suured tänud gemmidele ja kaasmängijatele (+NPCd) kes tegid selle mängu ülimaks kogemuseks.
Eha (Ma-Ei-Jäta-Vorsti-Maha),
plahvatusohtlik alkeemik punases.
"As everyone knows, there are three ways of doing things. The right way, the wrong way and the Top Gear way. Although, on reflection, that's usually just the wrong way, but faster and with more shouting."