Minu tugevamad mälestused on avalikuks jagamiseks liiga intiimsed =)
Kuni ma mäe pealt ära läksin, meeldis mulle mäng hästi. Kui ma aga ihukaitsja-lapsehoidja rollis mujal ringi kõndisin, käis vedru üsna väga maha, sest noh - see ikkagi ei sobinud tegelikult. Oli moraalselt vale! Minu väärikusega sobimatu pealegi - vist.
Ja edasi oli keeruline uuesti ree peale saada, kuigi Adanati hoolikas ja põhjalik veenmine oli kah mul päris rollis veel.
Sügaval õhtul ikka teadvustus väga see npc-roll ehk "me oleme siin selleks, et
neil tore oleks" juba.
Ja plotist ning lojaalsustest, mis meil olid, sain korralikult aru alles pühapäeva hommikul kõiki sündmusi teades ja siis uuesti rollikirjeldust lugedes
P.S vabandust telgi pärast ja aitäh öömaja eest!
P.P.S ma pidasin Ülost juba varem lugu, aga nüüd pean ikka
väga lugu kohe. Ilma sinuta oleks kogu see mäepealne täiesti traagilisel määral koomiline olnud. Improvisatsioonivõime ja emotsiooniesitamine nii et ohh!
P.P.P.S kogu vangidegrupp oli samuti hurmav.
Ja aitäh mängu tegemast, lugupeetud korraldusmeeskond!
Plixi kreem on muuseas üllatavalt tõhus sääsetõrje, aga parmude vastu võinuks ka midagi head olla