Eelkuulutus: Erien 11.-12. septembril 2010

[Irve]

[hoarmurath]

Jaaa!

*hüppab ringi*

Kuigi mind huvitaks, et kuidas/kas toimub ka mingi korralduslik/maailmalik ühildamine Pööripäevaga.

Et siis - jaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!

(on oodanud. aasta või paar. vabandage.)

[chloe]

Jah, Mona, varsti ta tuleb
Korralduslikult ühildub nii palju, et regada saab Pööripäeva kodukal, juba praegu, seal olemas vastav ankeet. Ka toitlustus on meil koos.
Palun kirjutage ankeedis meile oma tegelase juhtumistest ja teadmistest, sest meie ka ei mäleta enam, mida ja kus te tegite, mida teate. Nii olete suuuureks abiks mängu korraldamisel.

[Lord Sauron]

Vat see on nüüd tõeline ebaõnnestumine kuupäevade (ja kuude) osas.

Siiski soovin palju edu ja jõudu korraldajatele, teie seeria on siiamaani olnud suurepärane.

[Bernard]

[chloe]

[Sharker]

REgasin... Allani viidatud lingi all... kogu pask oli seal ingliskeelne (me siiski elame veel eesti riigis) aga ma arvan et sai õige ürituse alla end regatud jah... tänan tähelepanu eest. Eire laulikud on peagi teie südant ja meeli rõõmustamas oma kaunite viisidega .

[chloe]

Oo kui kaunis, oo kui meeldiv. Tulen ka siis kohale

[Bernard]

[Sharker]

Aa näe ongi... pagan silmanägemine on töntsiks jäänd ära :S, vabandan.

[paadikapten]

Võibolla jabur küsimus, kuid - kui suur on ja kus asub Erieni mänguala ning kas seal tohivad mängu ajal kooserdada ka muud pööripäevalised? Seda juhuks, kui mõnele mänguvälisele tüübile trollipall huvi ei paku ja ta sooviks niisama ringi jalutada - oleks hea teada, kui eksisteerib kohti, kuhu Erieni ajal pole mõtet sattuda.

[Irve]

Eks ma siis ootan maailmakirjelduse ära, sest ka mul on selle pööripäevaühildumise koha pealt skeps sees

[chloe]

Logerin ilmselt aimab, vaeseke, kus seiklus edasi läheb...

Aga aastal 2005 kirjutas Sharker oma muljed mängujuhtidele:
Kole on möödas sest ilus on ees.
Lonkisin koos sõber He-ga mööda teed, juhtumisi liikus samas suunas veel suur hulk rännulisi, ning kõik see ees tatsas kena preestrinna. Eelmise õhtu pohmelusest või oli see hoop kuklasse.... huvitav, ei mäleta kuigi selgelt enam, jäigi mul arusaamatuks, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Peavalu jäi tasapisi järgi ning rõõmus meel valgus mu kehasse iga sammuga tagasi, mis ma astusin sel kenal maapinnal.
Jõudnud suure järve äärde kohtasin väga sümpaatset sisalikku, istusin suure tamme alla maha, mille päiksepoolsel koorel to armas olevus end soojendas. Ning vestlesin temaga pisut. Ta rääkis mulle mingist maailmahukust ning põlengutest ja siis vestlesime veel tühjast tähjast. Muuseas palus ta mind, et ehk võtaksin ma ta kaasa sinna kuhu me kõik teel oleme. Kuna ta ei tunne siinpool järve kuigi kindlalt. Nojah, kuna ma olin juba üsna heas tujus ning need naljakad lood maailma hävingust mind veelgi rohkem lõbustasid, lasingi tal rahuliselt tasku ronida.
Preestrinna õiendas midagi seal uduserval, mis üha enam ja enam järvel jõudu kogus ning tihedaks massiks kogunes. Tundsin, et emalik Eire vaatas mu poole hoolitsevalt ja seetõttu võtsin nõuks vend He-ga väikese eine teha. Ja just siis kui saime maha istutud läks tee lahti ning suur paat libises udust välja kaldale. Vaata aga vaata, mis imelugusid siinmail veel näha saab.
Noneh, võtsime jälle oma kola kõik selga ja reis võis alata. Tee oli pikk ja tüütu, meiega pundis olnud Sigainimeste põrsad ruigasid rahutult ning endalgi puges pisike kõhedus nahavahele, sest udu oli metsik ning õiget teed näis seal võimatu leida olevat.
Viimaks jõudsime vist kohale. Igatahes ronisime kuskil udust välja maale ja meie reis jätkus imelises metsas iidsete puude all edasi. Imetlesin kaunist loodust ja tunnetasin selle vägevust ja jõudu enese ümber. Ühtäkki peatati meie voor, poetasin oma varanatukese pehmele samblale ning läksin He-ga asja uurima. Selgus, et olime saarel keskite kenade vee preestrinnade seltsi sattunud ühe nendi endi seast juhituna. Kuid lillede ja soojade kallistuste asemel piidlesid meid tigedad pilgud ning sõnad tegid hingele haiget. Näikse, et meid ei taheta siin kuidagi sallida, kuna seletajaid oli mitmeid, võtsime vend He-ga nõuks otsida ülesse hundirahva tegelased ja nende hõimuga liituda. Kuna ma poole kõrvaga kuulsin, et vähemalt üks nende seast oli preester ja teine vististi isegi druiid.

Päev edenes preestrinnad taltusid pisut, kuid vaenulikkust kohtas igal sammul, ei lastud meil lõket teha ega liha praadida, ei lugenud see noile veekummardajatele ühti, et rännumehel on pikast teest kõht tühjaks läinud ja vana paadiga sõidust jalad märjad, mida lõkkepaistel soojendada kuivatada tahaks. Huntinimeste tungival pealekäimisel õnnestus siiski saada luba, et kui päike loojub, võime oma lõkke püsti ajada. See tegi meele nii heaks, et võtsime välja oma pillid ja läksime Eire abiga rahvast rõõmustama. Terve päeva laulsime sulnisid laulusid nii ühele kui teisele, mängisime kauneid viise ja tundsime end vend He-ga, et siin on meil viimaks vääriline kuulajaskond. Päeva edenedes selgus siiski kurvastuseks, et ka siin enamus oli tahumatute kõrvadega eksinud hinged, keda Eire auks kõlavad viisid kuidagi ei rõõmustanud. He peletati vististi isegi paar korda mingi loitsuga eemale, korra kaotas ta oma kõnevõime ja teisel korral pistis ta hirmsa valuga metsa plagama.

Õhtu oli kaunis, suisa imeline, ühise söömise ajal laulsime kogu rahvale "Head isu" laulu ja pärast söömingu lõppu "Seedimise" lugu. Igatahes see näis rahvast lõbustavat. Järeldasime sellest, et meie ülesanne on vähemasti osaliseltki täidetud.
Viimaks saabus kauaoodatud loojang ja me saime oma lõkke üles teha. Ahjaaa... mida õhtu poole seda enam kuulsime metsast kentsakat vilet või huilgamist, me vend He-ga ei lasknud sellest väga ebamusikaalsest helist end heidutada ning jätkasime oma püha missiooni.
Nüüd öösel segas üha sagedamini see vile meie musitseerimist. Ja kui viimaks suureks lihaküpsetamiseks läks, hakkas suisa hämmastavaid ning jubedust tekitavaid sündmusi sündima. Mingi kohutav vaimolend tormas meist sõna otseses mõttes läbi. Tundsin õõvastavat külma end läbivat ning nood tühjad silmakoopad ja irevil hambad ei tahtnud kuidagi mu kujutlusest kaduda. Pidasime huntinimestega nõu, et mida head me saame ette võtta. Päeva jooksul olid nood muhedad vennikesed ehitanud väikesed altari ja nüüd otsustasime sinna kogu oma väe kummutada ja jumalatelt abi ja kaitset paluda.
Öö edenedes kiusas meid see jube vaimolend üha innukamalt, mitu korda pidin ise praevarras näpus metsa kaitsvasse varju silkama.
Päeval tule suhtes nii pelglikud ja vanulikud preestrinnad kogunesid öösel aga parves meie lõkke ümber ning nende khm.. liha ja meestemaiaste lillekeste abil sai sisse pühitsetud vesi, mis toda ringi luusivat jubedust eemale peletada. Tunnistan ausalt, peale toda viimast suurt madinat ühes pealinnas, pole ma sellist sagimist jupp aega näinud. Mu rahvas ilmselt oli sama moodi kimpus nende vaimuega nagu me isegi. Ühisel jõul ja nõul õnnestus see kole öö mööda saata.
Nähes hommikupäikest järvest tõusmas, ei saanud ma end kuidagi tagasi hoida... äratasin oma sõbra preester He ülesse ja tõttasime kogu rahvale kuulutama hommiku saabumist.
Hiljem pidas rahavas suure koosolemise, mille käigus selgus igasugu asju ning mille tulemusena jõuti nõule, et tuleb saarelt siiski lahkuda. Meid vend He-ga saadeti uuesti avatud uduteele kõige esimestena. Enne kui teele asusime ühines meiega vana pime mees. Kellega ennegi sai juttu aetud ning kes õpetas meile paar vahvat lugu. Selgus, et to mehile polegi nii vana ja näeb päris hästi, veel rääkis ta et peapreestrinna on ta enda tütar. Üllatus ei lahkunud me näolt sugugi ning mõtlesime ta enda seltsi võtta, sellise vahva tegelasega sooviks pikalt koos rännata.

Maailm siit me tuleme taas

Warlock muljetas:
Huntinimesed laamendavad ringi niikuinii…või on need nõiakoerad….
Järgmisel hetkel olid need mul meelest pyhitud, sest puude vahelt jõudis meieni viis….Ma ei olnud midagi sellist kunagi enne kuulnud..ja mida edasi me läksime, seda rohkem see meid endasse pyydis. Hetkeks tekkis minus tunne, et inimkõrvad ei ole suutelised selle muusika kõiki noote tabama ja siis silmasin ma esmakordselt oma elus haldjaid. Heledad kogud, pikad ja saledad ja kaunid, seismas vaikides puude vahel ja tundus, et nad ootasid meid. Muusika vaikis ja kummaline tunne laskus mu peale..segu hoolivusest ja ykskõiksusest. Meie ajalised rännakud nende kauakestva elu kõrval, meie mõtlematus, nende igavese kogemuse kõrval. Vaiksel häälel kysisid nad meie tuleku põhjust, karedalt kõlasid meie sõnad nende laulva kõne kõrval. Nad vaatavad sulle otsa kui sa räägid ja silmade sygavuses on sul peaaegu võimalik näha möödunud aegu ja kõike seda, mis on varjatud inimeste maailma eest.

Irve kirjutas:
Veidi naljategemiseks ja muidu olime kaasa võtnud herneid ja kitsesoolikat, esimest sai kasutada siis tütarlaste süütuse kontrolliks (idaneb = neitsi) ja teist siis viljakuse pärssimiseks. Päris öösel õnnestus koos Liniga ühele noorele punapeale teha ära nii süütustest, ning selle ebaõnnestumisel müüa ka kitsesoolikat (durex, mõlemad otsad maha lõigutud, sest minu lemmikloomaarstil ei olnud sellealaseid tutvusi).

Warlock jällegi:
Äkilised röögatused katkestasid mu mõttelõnga. Rüütel, koos oma kaaslasega oli nõiale kallale karanud. Hüppasin relvi tõmmates põsti,kartes reetmist, kui nende huvi oli ainult nõiale suunatud. Seljataguste hoopidega tapsid nad nõia ja lükkasid lõkkesse, ise vahetpidamata reetmisest rääkides. Tundusm et supis vist siiski oli olnud inimliha. Keegi rääkis juba sõrmusest ja keegi varbast.
Krrt ikkagi vist sõin neid pagana põrsakesi...
“Oksendage välja!!” möirgas rüütel.

[Angelic]

Hetkel tundub, et Erien on täiuslikul ajal

[hoarmurath]

Hm.

Mis sai Damieni juhtimisel all-ilma läinud salgast?

Ehk: kas ma pean tulema uue tegelasega või mitte?