Dragon.ee foorum

Selguse mõttes: mõeldud on siis ööd vastu 5. augustit ehk mäng on 4. august 23.59 - 5. august 03.00 (orienteeruvalt)

Praeguseks on jäänud veel mõned vabad mängija- ja NPC-kohad.
Registreerunud:

kuujapuu
Ilmar
Tija-Mare
Idril
Poogen
Efka
Dani
Narmer
Goblin
Iti
Elin
Werewolf took
Hoar
ewty
Mialee
Arno

Vastates ühele üleskerkinud küsimusels, miks meil foobiaid vaja teada oli. Esiteks tahaksime kabuhirmudele rõhumist võimalusel vältida, teiseks sobis see maruhästi konteksti.

Mängijate kogunemine homme kell 23:45 inglisillal. NPC'dele saadame täna ringkirja, et kes ja kus.

loodetavasti õnnestus see mäng väga hästi. idee ja kutse olid väga intrigeerivad, lugesin ja niuksusin, et ei saa...

Minul oli väga tore. Mäluprobleemide väljamängimine mul küll eriti ei õnnestunud... oh well.
Eriti meeldis mulle see, kuidas pärast mängu tuli mu juurde Maarja ja ütles, kui hirmus ma enda ülisõbraliku psühhiaatri rollis olnud olin.
Tahan veel sellist mängu!
"Ja ma olen kindel, et me kõik saame v ä g a headeks sõpradeks!"

- teie psühhiaater Margit Liiv
(umpf, ma ei oska pikemat kirjeldust teha)
(ahjaa, keegi vist hästi natuke vahepeal korraks pisut võib-olla tegi pilte ka?)

TERE rahvas.
Khm.
Mina jäin mänguga väga rahule nii palju kui mina nägin ja seda omast vaatepunktist.
Minu roll NPC'na meeldis mulle ja kõik mind ümbritsevad õppejõud ning nende vaheline suhtlus oli väga meeleolukas.
Ühe asja üle nuriseks ja see on väsimus. PC'd kõndisid end tõenäoliselt lolliks aga eks seal oli kõigil rahmimist ja kurb oli vaadata, kui pohhuistlikuks inimesed muutusid üks hetk. See rikkus isegi seda nö "omas mullis" mängimist. Endal hakkab ka ebameeldiv ja süüdlase tunne kimbutama, kui mängijad sind kibestunud ja pange-mind-põlema-ma-ei-viitsi-siin-olla pilguga jõllitavad.
Aga tegelikult oli seda märgata alles väikeses osas lõpus, eksole ja me andsime oma parimad, et NPC'dena seal midagi välja toimetada.. Ja siis see riitus... Oi, kuidas sellega sai nalja!
Mida me teeme? Kuidas me teeme? Efekt? Mida? Küünlad ei põle! Kriit sai otsa! Mida me joonistame? Kes sina oled? Mis koll? Tulevad!
Ja see "veri".. Oh Odin, see veri!. Öäk.
Kahju oli ka sellest, et õpilastega kuidagi vähe suhelda sai.. Samas neid oli nii palju..

Aga ei, mina küll tänan kõiki armsaid osavõtjaid ja mitteosavõtjaid ja Martenit, kes mu poolsurnuks ehmatas ja eraldi oma kallist juhendajat Ethelit ja Proffessor Paulikene, kus mu kaua oodatud shot jääb?
Ja muidugi Syrja(? Ma ei oska su nime endiselt kirjutada ega midagi).

Nii, et aitäh! Lugege siis Odini kohta ja palun... TERE jätke meelde.

Austatud ruunide JA põhjala mütoloogia õppetool,
proffessor Tammiste.

Tunnistan kohe ausalt, et selline roll nagu mulle anti, ei sobi mulle üldiselt üldse. Ei meeldi autsaider olla, ja kuigi öeldi enne mängu, et pole nii hullu, siis mängu ajal andis see tugevalt tunda (sappa pandud nuhk + professorite kommentaarid).

Igatahes, siiski oli tore (ja tegu on pigem minu enda möödalaskmisega, eksju). Õpilased olid vahvad ja veidrad, ning professorid samuti, ja üldiselt tundsin ennast enamjaolt ainsa vähegi normaalse ja turvalisusest huvituva tegelasena (aga eks Tallinnas meid huvitab natuke rohkem jah õpilaste ellujäämisprotsent ).

Laululava riitus oli stiililiselt väga mõjukas - lehvivad kleidid ja veri ja laulmine ja kriit maas, ja üldse. Cool. Hirmu katse oli ka jube, mis sest, et mul oli kaaslane ja minuga ei pidanud midagi juhtuma. Zavoodi sisseastumine oli samuti hea idee (kuigi mingi jobu ajas mulle õllet otsa, mis juhtub sinna minnes vast iga kord), eriti humoorikas oli see, kui kaks mängijat ühe mänguvälise inimesega rollis suhtlesid päris pikalt.

Natuke ajas kurvaks ka, et ma siiski ei viitsinud endale PC rolli teha, larp oli ideeliselt hästi tehtud, kuigi paar jalutuskäiku viskasid lõpuks veidi üle (õnnelik siiski et kontsi ei pannud, oleks veel sitem olnud), ja oleks tore olnud sellest niiviisi osa saada.

Pinget minu jaoks jätkus küllaga. Tehke veel.

PS: Inimesed, kes mängu lõpus vigisema hakkasid, et ei viitsi viis minti veel külmas seista, teil võiks veidi aega piinlik olla või midagi. *vana kuri larpar*

Lõbus oli. Väga hea ideega larp ning kõik asjaosalised olid ka tasemel.

Ma olin vist ainus, kellele hirmu katse ka reaalselt üsna kõhedaks osutus (kuuldavasti olid hirmutajad veidi valesse kohta sattunud ning jalutuskäik üksildasel pimedal teel oligi jalutuskäik teel). Kõnnin tasakesi, kõrvad iga krabinat kuulatamas, kui äkki tuleb puu tagant välja Tania, kes oleks justkui pidanud enne mind minema. Võtan väikese armsa sakslase käekõrvale ja läheme kahekesi edasi. Järsku hakkab ta perfektset inglise keelt rääkima ja jutustab, kuidas ta end haiglast välja mõtles. Oo-kei. Ma olen hulluga metsas.
Siis... hakkab ta eesti keelt ka rääkima.

Aga Lee kui eliitkooli vilistlane on juba nii karmi närviga, et tema aktsepteerib kõik juhtumised ära ja hakkab nende loogilisuse üle kunagi hiljem mõtlema. Kaks professorit keset ööd teineteist pentagrammis soolaga loopimas? Olgu. Inisevad koolad? Olgu. Hull kaaskatseline? Hea küll...

Erilised tänud Mona mängitud vaatlejale, kellel näis meie pärast reaalne mure olevat. Võtan tema pakkumise tänuga vastu ja loodan, et Tallinna Ülikooli võlusoofiateaduskonnas on tõepoolest rõhk teoorial. (

Suured tänud ka Tijale. See psühhiaater minu neuroose ei ravi ja VÄGA heaks sõbraks ta mul ka ei saa.

Aitäh kõigile. Teinekordki.

-Lee Allik

Tegelt oli väga äge. Kuigi, noh, kõndimise pealt oleks veel võinud mingit õudust teha, liikumine rokikasse jättis nt. kuidagi tühja mulje. Lõpus vabandan, et NPCd kuradile saatsin, aga enne seda oli PCdega juba mingi pool tundi OGs olnud, GM oli mängu korra lõppenuks tunnistanud ja siis ümber otsustanud. Seega olin rollist juba välja tulnud. Ootasin, et mulle teatataks, et ma sisse ei saanud, et saaks koju magama minna. Ja siis oli see moment, kus muidu ägedalt ülbed NPCd järsku teatasid mulle, et ma ei saa liikuda ja rääkida. Seega, kogu võim oli nende käes ja mul ei olnud reaalselt mingisugust võimalust vastuhakuks. Selline mänguväline võimetustunne ja NPCde lõbustamine mind ei paelunud, loobusin. Üldse, leian, et NPCdele sellise tüütu ja mitte meelelahutusliku võimu ja võimaluse andmine mängule hästi ei mõju.

Tore on kuulda et hirmu test tõepoolest ka hirmus oli mõnele. Ma sain alles pärast mängu teada mis PCsid seal tegelikult ees ootas ning ma ei osanud midagi arvatagi. Kõndimist tundub et oli palju aga vähemalt rituaal oli kaugelt vaadates paeluv.. peaks kunagi mõnes osalema.. kuigi siirup ja sool..
Ja hoolimata sellest et vaid detaile mängu põhiliinist näha sain oli see siiski nauditav.

Professor Paul "Hirm" Paivere

Aitäh GMdele, et nad olid nõus pooletunnise etteteatamisega mind ja Morti mängule lubama.

Tegalane valmis üldiselt taksosõidul kodust mängupaika ning tegelase arendamine toimus ka kohapeal. Üldiselt oli tegu ääretult meeldiva keelepraktikaga, ma pole elus nii pikka aega järjest ainult saksa keelt rääkinud. Muide, siinkohal pean kindlasti mainima, et Ilmar oskab saksa keelt ääretult ilusti, sest ta kasutas sõna überschwinden, mida mulle, kes ma seda keelt 8 aastat õppinud olen, alles see aasta õpetati. Igaljuhul, see pole oluline. Üldiselt tänan kõiki, et te minu haigust ja lollust välja kannatasite. Mul on kahju, et Tanja just selliseks preiliks kujunes ning kohe üldse mitte kedagi rahule ei suutnud jätta. Aga, kui kord selline roll mängitud on, siis pooleli ei saa oma missiooni jätta. Üldiselt, aitäh mängu eest, olen rõõmus, et hirmude tee tühi oli.

Hoolimata suurest segadusest ning paanikast enne riitust (Elini kirjeldus oli väga täpne. Ma loodan siiralt, et me suutsime midagi vaatamisväärset pakkuda.) ning murest enda varba pärast, mida kontsad järjepidevalt tapsid, oli mäng minu jaoks ääretult vahva. Naeru oli kohati väga raske tagasi hoida, Mort ajas mind siiralt üha uuesti ja uuesti närvi ning parimaid kolleege ei saanuks tahtagi.
Natuke kahju oli, et pärast arutledes, kes saavad sisse ja kes mitte, selgus tõsiasi, kui paljude mängijatega me üldse suhelda ei jõudnud. Seal oli nii värvikas kamp koos (või noh, üldist värviskaalat jälgides oleks õigem öelda, et tume kamp...).
Teine asi, millest kahju hakkas, oli minu tulevase lemmikõpilase surm. Ma olin pettunud. Väga-väga pettunud. Nii palju potentsiaali. Samas, see oli ka ainukene surm, nii et kokkuvõttes sujusid katsed edukalt- üle ootuste palju sissesaajaid ning vaid üks hukkumine.

Ma ei saa jätta märkimata ka Marteni sõbralikku, naertuse saatel lausutud "buu!"-d. Jääb järele vaid tänada jumalaid, et õpilased polnud meiega kaasas. Kaks kriiskavat õppejõudu pole just väga... akadeemiline vaatepilt.

Võlusoofia professor Eespäev,
kes ei salli püksist väljas olevaid särke,
tähelepanematust (siinkohal kiidaks Goblinit ja Hannat, kes minu meelest olid AINUKESED, kes tulid riitusele kohe alguses PALJAJALU, nagu ma toonitanud olin)
ning jõmpsikaid, kellele ei jää meelde, et viisakas on tulles ja lahkudes öelda need pisikesed kaks sõna: "Tere/head aega, professorid."

Suur tänu kõikidele osalejatele! Kuna minu jaoks langes korraldamine ootamatult kokku töölkäimisega, oli tegu eriti kiire ja väsitava korraldusega larbiga.
Mäng jagunes kahte ossa. Neist esimene kukkus minu arust täitsa hästi välja, alates alleest vajus kõik ära. Esiteks eksinud NPC'd, kelle ülesanne olnuks põõsastes sahistada ning natuke meeli eksitada. Ja allee oleks pidanud olema palju-palju lühem - õppejõud ei jõudnud õigesse kohta.
Teiseks tuli mängu teine pool mängupäeval täiesti ümber mõelda. Algselt oli katsena plaanis alguses Koolade üllatusrünnak kahe surnuaia vahelisel teel, kus joosta polnud kuhugi. Pärast seda oleks allee palju põnevam paik olnud. Marsruudi ümbertegemine oli tingitud ilgelt ilusast ilmast - igal pool jõe ääres tsillisid vastutustundetult miljööd rikkuvad joogised seltskonnad.
Lõpus olid vähemalt minu igasugused energiavarud mängu juhtimiseks otsas ning sellest tingituna oleksin näinud mängu lõppu varem. Ei taband ka NPCsid tagant torgata.
Loodan et selle mängu teise poole saame andeks.

Veelkord mängijaid tänades, mängujuhtide üllatamise vaatepunktist: tooks välja Ilmari, kes oli täpselt selline nagu vaja oli. Siis kuribohi kõne dekaanina oli väga autentne ja Iti-Elini riitus lauluväljakul paistis väga ehtne. Arnole emokostüümi-meigi ja Terryle värviandmise pärast. Kuigi mina sisseastujaid väga palju ei näinudki.

Maailm oleks väärt ehk järgegi, aga siis põhjaliku korraldusega. Vana-Anatoomikum jäi ka s e e kord ekspluateerimata.

Kohtumiseni