Tükkideks hakkivad abirollid seikluslarbil

[Ghostwizard]

[logerin]

Mida ****, mis k''''' kirjutamata reegel, et NPC ei tohi PC'd ära tappa. Misasja, toome teile suletekid ka järgmine kord kandikul välja või? Kuhu see seiklus nii jääb?

Mul on tunne, et mängijad on oma surematusega nii ära harjunud, et kipuvad juba mingit ajuvabadust suust välja ajama. NPC on täpselt sama ohtlik, kui (PVP) PC. Igasugune suhtumine, et ah need vennad on NPC ja ei kujuta endast PC'le pikemaajalist ohtu "seepärast et mängujuhid ei tahaks seda (sisesta mõni muu ****** põhjus)" peaks väga kiirelt olelusvõitluse skaalal ennast märku andma. (/ma kas või ise hakkan selle eest hoolitsema)

Kollid on selleks, et tappa. Kui kollid ei põhjusta hirmu tegelase elu eest siis on midagi väga valesti läinud. Mida kuradit muidu need isased kollid seal metsas siis kambakesti teevad. Näitavad PC'dele kui ägedad ja lillad nad on või? Õnneks muidugi enamus PC'si veel viskab köie maha, kui kuskilt kolli tulemas kuuleb.


elu on seiklus, *****!
nr 4.

[Sorontur]

logerin

[kaval rebane]

[Ghostwizard]

[Irve]

Mul on tunne, et siin on mitu erisugust küsimust, mida ei tasu ühte patta segada.

1. Kas konkreetselt juunior-larbil tohiks abitegelased mängijaid tükkideks hakkida?

2. Kas seikluslarbil üldiselt peaks abitegelased tükkideks hakkima?

3. Kas on sobilik eeldada, et NPCd ei haki tükkideks?


1. Juuniori hakkimise koha pealt eelmisest mängust episood. Oli pime ja pilkane öö ja surnud kõndisid mööda surnuaeda. Ei. PÕKK kõndis mööda surnuaeda ja surnud tulid mööda lund neile kallale. Nad võtsid maha meie sõbra, kes esmajoones kallale läks ja tekkis vastasseis, mida kumbki pool murda ei tahtnud. Kooljate poolt hakkas kostma lume peksmise heli ja "Üks... Kaks...". PÕKK mõistis vihjet ja päästis kaaslase ja sai lahingusse. Minu meelest oli see väga lahe ja tore kogemus arvestades kuivõrd mängureeglitepõhine see lugemine oli. Ma mõistsin, et seikluslarbil on täiesti reeglipõhise maastikumänguna omad veidrad võlud.

Arvan, et vajadusel "jah".

2. Seda võiks üldistada ka seikluslarbile: abirollid võivad mängijatest vajadusel üle sõita — kui nad on ohtlikud või kui neid tõsiselt ei võeta või siis lihtsalt kui on vaja. Aga vaikiva kokkuleppena võiks seda mitte-olulistes stseenides mitte teha. Eelnev näidegi oli ju täpselt see, et hakkimist kasutati pigem ähvardusena sõpradele, kui kuidagi puhtast kurjusest.

3. Abitegelaste mittetapmise sobilikkus on minu meelest täiesti kinni mänguseeria korralduses. Kui mängujuhtidel on vaikiv või mittevaikiv kokkulepe, et nii tehakse, siis võib seda ka eeldada ja seeläbi julgem ja !seiklusjanulisem olla.

Minu 2 senti (0.12 eurosenti).

[Aurin]

On tõsi, et iga kord ei tasu kümneni lugeda, sest teise inimese tükkideks raiumine on ikka päris ilge tegevus ja näiteks kui garnison viimasel Juunioril kellelegi nuga andis, ei hakanud nad küll kontrollima, kas hoop oli ikka surmav, vaid vedasid ohvri maja taha.

Samas on naeruväärne olles laip, hakkata sonima, et kuna te olete ennpeetseed (mida sa nakuinii kunagi kindlalt väita ei saa) siis vaatamata sellel et te olete rassistidest kõrilõikajate kamp ei tohi te oma ohvri surmas veenduda, mis siis, et elame maailmas kus iga preester puudutusega ka kõige surmavamad haavad võib ravida ja kes teab mis regeneratiivsed võimed selle lebainimesel ikka on.

Minu jaoks sõltub kümneni lugemine või mitte NPC-de puhul alati rolli loogikast mitte mingeist kirjutamata reeglitest.

[Sorontur]

Mul tekib seda teemat puudutase iga kord tahtmine duši alla minna, aga ise selle algatasin.

Minu kolm kopikat:

- kui seda kontseptsiooni äärmuseni lihtsustada, siis NPC ja PC erinevus on see "N" seal esimese ees. Mida ma sellega öelda tahan: NPC on, tõepoolest, plotispetsiifiliselt loodud, aga see ei muuda teda ajutuks robotiks; ta on täpselt samasugune inimene ja rollimängija kui PCd. Kui on mingid piirangud selle osas mida ta võib/ei või teha, on see eelnevalt tema ja GMi poolt kokku lepitud, ning ma ei näe põhjust miks see peaks kolmandaid osapooli puudutama.

- kui läheneda konkreetselt situatsioonile millest see teema alguse sai, siis: mina ei saa aru, kus sa neid NPCsid nägid. Need olid kolm LINDPRIID, kes AJATUL PÕHJAMAAL su TEGELASE maha tapsid. Anna andeks, aga ma ei näe lihtsalt mingit loogikat kellegi ründamises ja tema veritsema jätmises - et äkki keegi tuleb ja ravib ta terveks? Sama hästi võiks juba ise avalduse sisse viia, et "mina tegin".

- "RP" lühendis "LARP" tähendab Role Play, mitte Rule Play. Ei ole "kümneni lugemist". Mingi vend tuleb ja sõidab sulle mõõgaga soolikatesse, ning sa sured selle peale ära. Ta ei lausu seejuures mitte üht numbrit.

Minu NPC suri teise NPC noahaavade käes. Kehv lugu, aga situatsiooniliselt rohkem kui õigustatud. Isiklik õppetund: kui kena noor neiu kleidiga su mõõgahoopide all ära ei sure, on aeg kiiresti vastassuunas joosta. Teiseks: kui su äsjatapetud vastane midagi veel edasi seletab, pole ta ilmselgelt surnud.

[Gregik]

NPCd ei peaks mängijaid tükkideks hakkima ainult sel juhul kui see on mängujuhtide poolt ette määratud.

[Aurin]

Või tal on vastikus endale vere ja soolikate peale pritsimise vastu

[kuriboh]

[Bernard]

Kill or be killed!

Iga kord kui mõõgad mängus ole valmis ühel või teisel viisil enda elu eest seisma.

Kulmu kortsutan NPC'de poolsele lausverevalamisele ainult siis kui nad on reeglitega surematuks või muidu üübervõimsaks muudetud. Sellisel juhul tuleks mängijatele selgeks teha olukorra tõsidus aga jätta siiski mingid pääseteed - kõigil põnevam. Soovitan sedasorti NPC'sid mängima panna suurte kogemustega ning piisavalt vanad mängijad, üldjuhul tabavad nad pointi paremini.

Kui NPC on samaväärsete (või väiksemate) reeglipõhiste oskustega kui PC siis on igasugune tapmine (ka lõplik) fair game.