Fyerellal IV muljed

[Ghostwizard]

Epic!

See on viis kuidas nädalavahetust kõige konkreetsemalt ja lühemalt kokku võtta. Suured tänud gemmidele ja kaasmängijatele, oli suurepärane elamus, mille käigus sai korda saadetud nii mõndagi, kogetud teist ja õpitud kolmandat.

Mängu algustunnid viisid mind lootuseni uutest teadmistestja sellest et ehk kohtan ma lõpuks oma ammust meistrit, kuid lõpptulemusena olen nüüd mina kes olen meister ja süüa on mul seitsesada korda suurem supp kui varem. Kuid eks ta ole, et on neid kes ei saagi kõndida lihtsat rada lahe oli, kogu konkurents Saraciga asjaajamise osas ja selle lõpplahendus. Samuti Varjudeisanda ja Valguseemanda teema, mille osas mu mängu eel loodud teooriat suuremalt jaolt paika läksid, nagu ka mängu jooksul teada saadud tõed. Naudin lihtsalt iidsete tõdede ja saladuste teadasaamist ning uurimist.

Thare, suured tänud nii konkurent kui samas ka hea kaaslane olemise eest, kuigi viimased mängud on olnud pigem pidev üksteise mitteusaldamine ja vältimine olnud... siis seekord pöördusid asjad lõpuks teiseks.

Nira, Kahju et su lugu nii lõppes, olid üks tegelane keda ma tõsiselt austama olin õppinud. Lõpuks sai su tegelik olemus teada ja mõnevõrra kahju, et pidin hetke sind killu valguse saamiseks ära kasutama. Mul oli ausalt ka plaanis seda uurida, nii et see polnudki tegelikult bluff.

Varjuisand, mu õpetaja ja isand ammusest ajast. Kahju et meie taastutvumine nii üürikeseks jäi. Siiski mõned lahedad vestlus ja tegustemismoment. lõpp oli tõesti ehk kõige eepilisem... hüvasti meister, kannan su antud kohustust ja taaka auga.

Lohesortsid... teie kohta on palju erinevat öelda. Esiteks ma imestan et keegi seekord ei mänginudki Dyrieni või Eldani meeltega Või asjatamine Leediga. Hea et sain tagastada sult võetu, kuid kahju et see teema rünnakuga su mälule lahenduseta jäi. Ülikanget jasmiiniteed võib teinekordki juua Ning jah, kavatsen edaspidigi krüptiline olla... ja palun, järgmine kord kui metsa püüate neetud asjadest puhastada... palun ärge üritage seda samas maatasa teha.

Oleks ehk palju rohkemat öelda, kuid unine pea on unine pea. Ehk täiendan kunagi...

Eshon Arath'Estanar,
Varjude uus varjda

PS! Birgit, äge ja lahe noormängija olemise eest premeerin sind õigusega mind Nuuskmõmmikuks kutsuda

Edit parandasin ära puuduva nime ja paar kirjaviga.

[Meryle]

Jah. Epic oli see küll.

Minevik jagas kõrvakiile paremalt ja vasakult, nii et jätsin ilmselt tihti natuke järjekindlusetu, vastutustundetu ja halvimal juhul ebastabiilse mulje. Leedi ei ole ühtegi eelmainitutest... tal on lihtsalt natuke isiklikke probleeme, millega põhitöö kõrvalt tegeleda tuleb.

Veetsin ilmselt liiga palju aega sündmusi kõrvalt vaadates ja liiga vähe neisse ise sekkudes, kuid eepilised hetked tegid selle kuhjaga tasa. Ja eepilisi hetki oli. Oli palju.

Thare. Aitäh, et sa olid nõus mu ilmselt üsna suvalisena tundunud ettepanekuga. Ma loodan, et Hae keest oli sulle abi, mida iganes sa sellega ka tegid. Ning aitäh, et sa mulle loogiliselt selgeks tegid, miks vihastamine ja asja poolelijätmine parim idee pole.

Eshon. Aitäh, et luuletuse tagasi andsid. Ja aitäh abi eest, mis sest, et sealt väga midagi välja ei tulnud. Samuti, kaks eepilisuspunkti Ghostile, kes eriliste kaebusteta jõi ära kogu Fyerellali sarja kõige kangemaks saanud tee.

Nira... sa juba kuulsid, mida ma sulle öelda tahtsin. Ma ei unusta sind. Mitte kunagi.

Dyrien. Ma ei ole hea juht, aga ma andsin oma parima. Aitäh.

Eldan. Aitäh. Eriti selle vastuse eest, mis sa majas mulle andsid.

Tuleb tänada kõiki mängijaid, NPCsid (meie varjud olid üsna häiriv probleem) ja gemme. Te olite suurepärased.

Ledilien 'Leedi' Daerran

[Shirotoki]

Ja Fyerellal hoiab jätkuvalt oma eepilisuse latti väga kõrgel. Tõsiselt hea töö.

Eriti meeldis ploti rohkus. Selles mängus oli palju ploti, see kestis ja seda jätkus kõigile.

Sündused kulgesid juba algusest peale väga huvitavalt ning välja hakkasid tulema iidsed tõed ja saladused (mis paraku jäid Lohesortsidele veel arusaamatuks). Võis näha väga üllatavaid tegelasi, keda kunagi poleks oodanudki näha.
Mängu kulminatsiooniks võib ilmselt lugeda Nira eepilist surma, mis oli väga liigutav. Et sa leiaksid oma rahu ürgväes.

See Fyerellal oli esimene, kus Eldan oleks tõesti peaaegu surma saanud (ise enda varju hakkides lol)
Õnneks päästis elu Leedi kiire ja ennastsalgav tegutsemine. Suured tänud sulle kõige eest.
Väga lahe oli ka supermani mängida jälle.

Ka mängu lõpptulemus oli üllatav. Meie grupp on nüüd jälle eepilisem uute müstiliste olendite võrra ning meil on isegi varjude isand.

Ootan uut mängu!

Teie tulesorts. Eldan Brathe.

[hoarmurath]

Tänan, et tulite, tänan, et mängisite. Olite toredad, pühendunud ja eepilised.

Saan enesele kirja panna tõenäoliselt elu eepilisima larbi korraldamise, algushetkedest lõpuni (sest ka see pikk arutelu seal köögis oli eepiline oma lihtsuse tõttu).

Oli pöördeid, mida ma ei oodanud, ja samas oli ka hetki, kus te ennast meile perfektselt kätte mängisite. Praktiliselt kõik töötas nii nagu pidi (kui mõned pisidetailid välja arvata). Gemme oli ka seekord liiga vähe, aga me ei suuda end veel kahjuks kloonida. Nuuks.

Järgmine mäng novembri lõpul-detsembri alguses.

Ootame kroonikaid ja üldiseid muljeid, ning teie soove tegelaste arengu osas, kuna asjaolud on meil nüüd hüppeliselt eepilisemaks läinud.

Aitäh.

Hetked, mis meeldisid:
(kindlasti oli neid veel)

* Varjude isanda reageering Thare suhtes.

* Eldan vs. Tuulelumm

* Sahelis kohtumas teistega

* Ledilien, Thare ja Tuulelumm

* Sahelis ja Tuulelumm

* Thare andeks palumine

* Thare ja Saraci võitlus, ning sellele järgnenud jaht

* Althea tüdruku matmine Niemari poolt

* Finaal

* Eshon ja küünlad

* "Kuidas sa ta lahti said?" "Hella kohtlemisega." Asjaosalised teavad, millest jutt käib.

* Sauna mõistatus.

* Kotikese otsimine aias.

[Alleria]

Jaa, eepiline oli, tavaliselt see pigem häirib mind, aga seekord oli tõesti õiges koguses ja väga mõjuv.
Mängu tempo oli hästi hea, tegevust jätkus palju, igavust ei tundnud ma vist küll kordagi. Tegelasele oli mäng ja mängudevaheline aeg ka üsna palju arengut tekitanud, mõtteainet oli palju.
Ei jõua järgmist mängu ära oodata, kuigi mõned suhted on üsna teravaks muutunud.
Seekord ma vähemalt sain enam-vähem (enda arvates) saadud infost aru, kuigi tundub, et tuleb siis kloostrisse elama minna.. Kuigi tegelikult sinna ka ei saa, sest esivanemad on siiski olemas, nad on lihtsalt jobud.
Ja raske on austada oma esionusid-tädisid kui nad samas ruumis on, oleks vist tegelikult pidanud maas põlvitama ja nende jalgu suudlema.
Nira oli äge ja kahju oli, et ta suri, kuid selline see Saatus on.
Üldiselt suur-suur aitäh GM-idele, olite super töö teinud! Mängijatele ka suur aitäh, teiega oli hea koos mängida.
Mõned eredamad asjad:
*Zelor suutis suht hästi lohesortside etiketist kinni pidada, vahepeal täitsa tundsin süüdi end oma ebaviisaka käitumise tõttu.
*Ohverdused. See oli.. raske kirjeldada. IG ja OG äärmiselt raske, aga selleläbi väga ehe kogemus. Veidi isegi kahju, et sel erilisi tagajärgi polnud, paneb ohverdustesse kuidagi kergekäeliselt suhtuma, samas poleks ma ilmselt suutnud seda väga kaua välja mängida.
Niemaril oli ikka kõige raskem, kuna Trelac ei mäletanud, mina ei tundnud ja Dyrien tuli kohe tagasi.
Kuigi eks see teadmine oli mul ikka, ja maailm siiski kaotas oma värvid ja teravuse... ja seda tühjust ma tajusin ilmselt ikkagi ja ma teadsin mis ma olin kaotanud. Rääkimata sellest hetkest enne ohverdust.
*Mulle nii meeldis kuidas Nira kõik rääkis, mis ta teadis, isegi tekkis mingi selgem pilt, kuigi kõige rohkem selgus siiski see, et ei tasu midagi ennatlikult arvata kuna me nii vähe teame. Varjude isandal oli ka nii mõnusalt savi meist.
*Poollohedega eriti kokku ei puutunud, loodan, et olete selle väärilised, mis te enda peale olete võtnud.
*Tuulelumm oli äge ja see jook ka, eks natuke on ikka enesekontrolli õpitud, nii et sellest ehk mu tagasihoidlikus.
Aga see on nii ebaõiglane, et meie eelmise elu vead ikka veel loevad.
*Cadys..omg!!!!!!!!
Eriti tobe tunne oli ikka ja pisut jube ja kui ma mõtlesin kõigele mis me päeval olime rääkinud ja teinud...ja kevadel ... kõik pidin uues valguses üle vaatama.

mm..rohelised lohekommid

Näeme järgmisel Fyerellalil!

Teie emotsionaalne ja etiketti rikkuv Sahelis

[Iardacil]

Väga eepiline mäng oli ja see on ilmselgelt ainuõige sõna selle mängu kirjeldamiseks. Meeletult hea sisu.. meeletult head mängijad ja suurepärane korraldamine. See ploti rohkus oli meeletult hea ja mulle tundus, et kõigile oli midagi. Selles mõttes: pidevalt tegutsedes ja oma liine ajades, ei märganudki ma poolt mis teistes liinides toimus ja selles mõttes: kõik tegid enda jaoks olulisi asju, samaaegselt ja pidevalt. Selline suur tegutsemine aga just see mulle meeldib. Intensiivne.

Selle mängu ilmselt kõige olulisem osa oli kõik see uus info, mis me omandasime.. See kõik, mis me teada saime ning kuidas need killud ja tükkid eelnevatest mängudest järsku hakkasid üldpilti andma. Aga pean kindlalt tunnistama, et mul läheb kaua aega enne kui ma kogu selle teada saadu tegeliku tähendust ja olulisust aduma hakkan. Seda oli nii palju ja see oli suht maad raputav.. vähemalt Thare jaoks.

Oh Nira.. Pean ütlema, et ma teadsin, et ta on eriline aga et niimoodi eriline.. See oli midagi ülimalt ootamatut ning see, mida ma lõpus teadsin.. kas ma oleks kõike seda infot omades teinud seda, mida tegin.. ei tea aga lihtsalt üks eredamaid hetki on kogu see lahkumine: seismine treppil ja hüvastijätt ning siis küünalde keskel.. Erla nutmas. See oli lihtsalt südantlõhestav ja nii.. võimsalt emotsionaalne. Ma ei kujuta ette milline saab maailm olema ilma Nira/Ilanita ja ma loodan südamest, et su viimased sõnad Tharele saavad tõeks ja kõik saabki korda.

Ning Varjuisand. Oh.. ma algusest peale sain aru, et see suhtumine on kuidagi.. imelik. Ma mõtlesin, et Vari elab varjumajas ja mina olen valguse poollohe ning asi on selles aga teades tõde: kõik on nii palju paremini mõistetav. Selles mõttes: ma ei suuda ette kujutada, mida too tundma pidi, mäletades ja teades, kes ma olen.. aga ma loodan, et see viga minevikust on nüüd parandatud.

ja Eshon. Mulle nii meeldis see võidu peale ülesannete lahendamine. Selline väga positiivne võistlusmoment sees ja see pinge: kumb nüüd ees on ja kumb jõuab esimesena mõistatused lahendatud. Ning see, et see oli mõlemale tegelasele nii oluline ning mõlemad tahtsid nii väga seda "auhinda". Ja see kuidas lõpuks tulemus vähemalt minu tegelase seisukohast meie vahelist suhtelist tegelikult palju muutis. Nagu sa ütlesid: sadamad on meile nüüd suletud. Me oleme selles supis koos aga kas keegi ütleks mulle täpselt, mis supp see on?

Ning Leedi. (Muide, see kaelakee on ikka veel minu käes). Loovutamas mulle tolle kee ja mina tulemas vastu tema väga konkreetsele palvele mille eest ma nii kaua puigelnud olin.. Leedi on lihtsalt kaootiline.. aga seda me teame

Oh jah.. ma võiks seda nimekirja nüüd jätkata.. Erla ning tema südantlõhestavad emotsioonid.. Lihtsalt täiesti super reaktsioon toimuvale. Ma vaid tahaks samamoodi osata reageerida. Dyrien ning tema käsu täitmised.. jne.. jne.. kõik olid supper.. Väga vahva oli sellises suurepärases seltksonnas mängida.

Ja veel üks suur suur aitäh korraldajatele.

Ja pildid:
http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v ... fyrellal4/

[Werewolf Took]

Epic. Epic, epic, epic, epic (epic)...
Ja see on tõsimeeli kõik, mida ma öelda oskan.

Olin esimest korda npar ja suutsin iga rolli eel piisavalt paanitseda , aga õnnestus palju paremini kui ma arvasin, et ma üldse midagi suudaks. Eriliseks lemmikuks sai mulle maavaim, ilmselt seepärast et ma näinud mitte midagi.

Väga palju oli väga meeldejäävaid tegelasi ja kohti, kuid mitu tükki tõusid teistest veel esilegi: poollohed, kellel oli äärmiselt ilus grimm [eriti Eldan, kes mind ("Kjiik!") hakkides suutis ennast hakkida]; mingil põhjusel naljaka välimusega Eshon (aka Nuuskmõmmik); Nira ja Varjude Isand ja nende traagiline lõpp (puhake te rahus) ja Selle, Kelle Nime Ma Ei Suuda Meelde Tuletada kriise ("Mitte kunagi enam!"); ja kõik muu ka.

Ma ei tea enam mida muud öelda, sest kõik on lihtsalt juba ära öeldud: way too epic.

Suur aitäh korraldajatele ja kaasmängijatele.


Teie maavaim/althealanna vaim/Eldani vari
(kes lülitab järgmine kord mängu ajaks telefoni välja, et ta häirivaid teateid ei saaks)

P.S.: Kes siis huvitav althelanna tappis...? Karud, varjud, yellow penguins with tentacles?

[Erlessa]

Uh, ma jäin jälle nii paljust ilma... ja kõige eepilisema osa (mida ma ühtlasi tegelikult väga oodanud olin), magasin lihtsalt sõna otseses mõttes maha, kuna olin end päeval nii ära väsitanud! Oh jah, eks see GMi elu vist taoline ongi.

Te olite hästi tublid ja nupukad, meil on teie üle ütlemata hää meel.

Mul oli ka hää meel gemmata.


Teie Erlessa.

[Katzenminze]

Ühinen kiitustekooriga! Mängutempo oli seekord super: ei olnud erinevate liinide vahel enda lolliksjooksmist, sai aeg-ajalt lihtsalt maha istuda, kuuldu ja nähtu üle järele mõelda ning söömiseksgi jätkus aega. Ometi ei hakanud kordagi igav. Seega- jätke meelde ja tehke uuesti, palun!

Minu jaoks oli mängu käik harjumatult rahulik, sest keegi ei üritanud (teadaolevalt) minu pähe tungida, nagu ka Tondu eelnevalt mainis, ning seega kadus vajadus kellegi peale maruvihane olla. Kuigi jah, minu üleüldine viha ning kärsitus on muutunud tasapisi tuimaks "ma ju ütlesin"-iks. Ma pole vist ühelgi mängul seda fraasi nii palju korranud kui see kord. Aga loomulikult, miks peaks keegi ometi ühte hullu lohesortsu kuulama, seda enam, et ta ka veel loherüütel on, eks ole.
Sisemist intriigi sai taas kamaluga, rääkimata siis uuest infost, mille sisse ähvardas ära uppuda. Eks ole näha, mis pildi me sellest siis kokku paneme ja kui lähedal see tõele on. (Oo, ma ei suuda ennast tagasi hoida- ma ju ütlesin, et Emand ei pruugi ilmtingimata kuripahapähh olla).

Kahju on sellest, et mänguloogiliselt ülihästi ajastatud Cadyse olemuse ilmsikstulek nii.. rahulik oli. Oleks tsipa tugevamat vastukaja oodanud (Sahelis suutis mind aga oma eriti ägeda "ma lähen nüüd teise tuppa, et ma sind maha ei lööks"-ga üllatada. Nägid nii nunnu ja armas ja energiapall välja, et midagi nii kurja poleks sinult oodata osanud), aga eks rolliloogika eest pea ka oma hinda maksma. Paraku polnud Hannat kohal- tema reaktsiooni ootasin ma vaat, et kõige enam.

Aga nüüd ühelauselised kommentaarid:
* Kõige judinaidtekitavama kriiske auhind peab siiski minema Ledilienile. See võttis ka OG südame alt külmaks.
* Ee von Lolo krüptilisus ajas ikka meeletult ja korduvalt närvi.
* Varjude Isand - imeline rollimäng! Oleks lõpuni nii napisõnaliseks jäänud, oleks su vaat, et loheks tunnistanud, aga ei, pidid leppima lohede-ja-meie-vahendaja-tiitliga.
* Enda ohverdamine... See oli nii IG kui OG väga raske valik ja samas... see tuli nii loomulikult. Aga ma pean nõustuma- Niemari ohverdus oli suurim. Aa, ja Trelac oli ma lõputu pärimisega "a mis sa nüüd teed?" peaagu sama tüütu kui Ee von Lolo. Väga nunnu, aga väga tüütu.
* Tundub, et Dyrienline on enda surmade nägemine väga õõvastavaks hobiks kujunemas- neli tükki on ikka päris palju.
* Tore oli näha lohesortse ühtse grupina töötamas. See oli ilus (ja lõbus).
* Korraga nii palju vägevaid ja iidseid olendeid võttis pahviks. Eriti Emanda ilmumine.
* Erla nutt ja Nira venna vaikne lein. See oli tohutult tõeline, et jube hakkas.
* Üllatav, et polnudki nii palju punkti A ja B vahel trampimist nagu tavaliselt. Mõnus vaheldus.
* Vabandada tahtsin ka, et korraks OG-sse langesin ja kogu ilusa metsa puhastamise ürituse ära rikkusin, kuid ööst ilmuv Ivell tõesti nägi välja nagu põdravasikas ja mind valdas totaalne paanika. Väga korralik adrekalaks oli.
* Ja suur-suur-suur aitäh Ivellile, kes omaalgatuslikult aitas koristada ning pesi ära ka omanike poolt unustatud mustad nõud (mida õnneks polnud väga palju! Aitäh!)

[Bell]

Fantastiline mäng.

(Olen juba kolm korda üritanud seda postitust alustada, aga ei suuda kuidagi õigeid sõnu leida.)

Siiamaani õhkan kogu selle eepilisuse järele, sellest päeva jooksul kogetud võimsad emotsioonid jäävad tükiks ajaks meelde.

Erinevate tegevus- ja tegelasliinide rohkus toimis väga hästi, GMid olid ülitublid. Tundus, et kõigile jagus oma mõistatusi, mida lahendada. Iseasi, kas need lõpuks ka lahendatud said või läksid asjad veel rohkem metsa kui enne XD

Au ja õnn oli sellise seltskonnaga koos mängida. Kõik need tegelased said aja jooksul omaseks, väga kahju oli neist lõpuks lahkuda. Igaüks jäi mulle/Nirale kuidagi eriliselt meelde.

Ilto – Sa ei kujuta ette, KUI palju see mulle tähendas, et sa lõpuks mängule tulid. Kogu see aeg, mil ma oma venda igatsesin ja ootasin temaga taaskohtumist…see oli väärt seda esimest hetke seal majatrepil. Tol momendil oleks Nira võinud vastu astuda ükskõik millele, ta oli oma reaalsusankru üles leidnud. Meievaheline suhe, mis kõrvaltvaatajale kergelt SM võis tunduda, toimis ideaalselt. Olid täpselt selline skeptiline, kohati pahur ja küüniline, nagu pidid olema. Ent sellegipoolest armastasin ma sind ja olen kindel, et ka sina hoolisid minust, ükskõik kui karmi kesta alla sa ka seda peitsid. Paremat venda ei ole olemas.

Erla – (pean lihtsalt ütlema, et minu meelest on väga haruldane larbil omada naabritüdrukut) Sa suutsid kogu selle hulluse keskel suurema osa ajast terve mõistuse ja huumorimeele säilitada. Olid mulle sõbraks ja toeks, aitasid mind mu ettevõtmistes (ja Gõmm! Ei tohi unustada Gõmmi-mõmmit). Ning minu viimased hetked, kui sa mu kõrval põlvitades pisaraid valasid ja kordasid, et ma ei tohi minna…väga raske oli endale meelde tuletada, et peaks lahkuma naeratusega näol.

Varjude Isand – Alguses olid sa ülikahtlane mees, kes blokkis kõiki ja andis ainult mingeid salapäraseid vihjeid. Tharega sinult üht sinu asja nuruda oli omamoodi kogemus (ei, Varjude Pann ei sobi), lõpuks otsustasime sind siiski usaldada ja „ühendada tõelise valguse“. Kui esialgu tundus, et sul on kõigest ja kõigist siiralt ükskõik, siis pikapeale selgus säärane Tõde, mida ma ei oleks osanud mitte kuidagi ette näha. Ärkamine Valguse Emandana ja kõik need mälestusekillud, mis meile mõlemale lõpuks meelde tulid…mul on kahju, et meie aeg koos nii lühikeseks jäi. Aga meie armastus püsib ja neid lihtsaid, kuid mõjuvaid sõnu, mida sa mulle lõpus sosistasid, ei unusta ma eal. Hea mäng, partner.

Thare – Nüüd me siis vähemalt teame, miks sa mu reetsid. See tuli nii mulle kui sulle üllatusena, kuid pidime õppima selle teadmisega edasi minema. Olid tegelane, kelle käitumine tekitas minus tihti segadust, kuid püüdsin sind ikkagi aidata. „Tõelise valguse“ mõistatuse lahendamine elutoas jäi eredalt meelde, samuti sinu kahetsus minevikus tehtud vigade eest. Kes oleks võinud arvata, et olime osalised nii suurtes sündmustes? Viimaks said minult andestuse (olin selle otsustanud juba mõned hetked peale tõe teada saamist), loodetavasti ka õppetunni. Eriti mugavalt ka ametikõrgenduse.

Eshon (Lolo) – Sinu motiivides kahtlesin ma lõpuni. Ei olnud kindel, kas tegutsed meie huvides või jälgid ainult enda mingit suuremat plaani. Kindlasti teadsid palju rohkem kui avaldasid. Siiski olin veendunud, et kui ma oleksin tõsisesse ohtu sattunud, oleks sa mulle kõhklemata appi tulnud. Väga imestasin selle üle, et sul oli juba esimesest mängust peale minu kohta hulk teooriaid, muuhulgas ka see, et mina Valguse Emand olen. Tahaksin väga, et mulle ka selgitaksid, kust täpselt sa sellisele mõttele tulid XD

Leedi – Ma loodan, et sa minu lahkumise üle väga ei kurvasta. Tundsin sulle väga kaasa, kuna oli näha, et kannad rasket isiklikku koormat. Meie ravitseja-tiim toimis kogu seeria jooksul ka hästi. Mul on hea meel, et sain oma valguskookoni abil sind veidi turgutada. Oleks ma teadnud, et sa mind nii kõrgelt hindad, oleksin võib-olla sind enne rohkem ette valmistanud (anna andeks, ma üritasin enne mängu tõesti jälgi segada, väites et ma ei saa mitte mingil juhul surma). See palumine (lisaks kriise ja universumi sõimamine), kui ma juba peaaegu hääbunud olin ja lahkumissõnad…väga liigutav. Jälle pidin endale kinnitama, et ei tohi ise liiga härdaks muutuda, kuna laibad ju ei nuta.

Eldan – Väga vapper lohesorts, kuigi ka sina kandsid hinges kurbust ja segadust. Sinuga sain ma veidi rohkem suhelda, kuigi seda peamiselt sind ravides-lappides. Suhtusid minusse kogu aja hästi ja viisakalt, oma rassi ülbust sinus polnud. Püüdsin sulle anda nii palju ja võimalikult täpset informatsiooni, kui palusid, loodan, et sul on sellest veidi kasu ka. Ja positiivne üllatus oli ka see, et sa lõpuks minu jaoks paar sõna ütlesid.

Dyrien – Ka sind sai seeria jooksul ravitud ja aidatud ning sa ei unustanud seda, aitäh selle eest. Ja kaunite lillekeste eest samuti. Kaootilise loomuga, kuid tugeva tahte ning kindla sihiga lohesorts. (Ja ma niiii fännasin su maalinguid)

Niemar – Jätsid tõesti juhi mulje, pole ime, et lohesortsid su sõna kuulasid. Aitäh mu kastikaaslase matmise eest ning hiljem ka minu majja toimetamise eest. Juhi oma salka edaspidigi sama kindlameelselt, ehk suudad nii ka mineviku pained seljataha jätta.

Trelac – Väga kena sinust, et võtsid metsa puhastamist ja leiri-tüdrukule rahu toomist nii tõsiselt. Sinuga seostuvad minu jaoks karurituaal ja „head oksad“. Kogu vaidlus väätide üle seal metsa veerel minu vennaga… „Ei, me ei tohi sinna minna!“ – „Trelac käis ja teda ei rünnatud…“ – „Ja mis on tema element?“ - „Maa, kuid selles pole küsimus. Tal olid OKSAD!“

Sahelis – Tundusid sellel mängul väga otsustavana, alati valmis tegutsema. Samuti olid ainus, kes minu vastu (kui olin oma mälestused tagasi saanud) aupaklik oli. Muutusin täitsa kohmetuks, kui sa iga kord tulid ja pöördusid „Auväärt Valguse Emand…“, kuna olin ise veel parajas segaduses. Rääkisin sulle kõik, mida tol hetkel teadsin ja sa olid valmis kuulama. Olgu teile nendest teadmistest kasu.

Cadys – Kahtlustasin kogu aeg, et sa ei ole päris see, kellena paistad. Kuigi ei suhelnud sinuga, jälgisin kaugelt ja püüdsin välja nuputada, ega sa mu rännukaaslastele halba kavatse. Õnneks tundub, et jääd esialgu sõbralikuks.

Meie mitmekülgne npc – Väike, aga tubli. Nägid maavaimuna tõesti vinge välja, samuti oli lõbus sinu poolikut riitust lõpetada. Kahjuks ei näinud ma sind kordagi varjuna…samas, selle üle peaks vast isegi rõõmu tundma XD Tore oli tutvuda.

***

Tegevust ja segadust jätkus mulle sel larbil rohkem kui küll. Kuigi teadsin ette seda, mis lõpuks minuga juhtub, ei osanud ma aimata, kuidas see kõik olema saab.

Venna leidmisega kaasnenud traditsiooniline sõim ja koduvägivald oli lihtsalt geniaalne. Ma ei teadnud, kas naerda selle ehtsuse üle või tunda Nirale kaasa, et ta peabki kogu aeg sellisega koos elama.

Varjude Isandaga seostub veel hulk huumorit: tema pann, ükskõiksus ja blokkimine („Jah, palun, MUIDUGI võtke mu maja üle ja mediteerige iga nurga juures. Mul on lausa elementide järgi ära jaotatud need majanurgad!“), silmatõmblus Tharega suheldes, mälukad ning esialgne tõrksus(populaarne vastus igale küsimusele: „EI“).

Mitte kunagi varem pole ma larbil mõistnud nii selgelt mälestuste vajalikkust. TEADSIN, et mul on tervikpildi nägemiseks vaja meenutada võimalikult paljut, et kokku panna Õige ajalugu. Kõik need pöörased teooriad…kordasin kogu aeg, et meil on midagi väga tähtsat vahepealt puudu. Õnneks tuli minevikus juhtunu vähemalt osaliselt ilmsiks. Loodan, et lohesortsid ja poollohed suudavad ise pildi kokku panna, kuna mina neile nüüd enam midagi rääkida ei saa.

Mängu populaarseim sõna oli ilmselt „reetmine“ ja selle variatsioonid. Lõpuks hakkas see juba mõistust väänama… kogu see Esimese ja Teise Sõja põhjuste arutlus. Dilann reetis Ilani. Aga tegelikult polnud see mõnede arvates reetmine. Ja see polnud üldse mitte esimene. Mina ütlesin, et mina keeldun reetmast, kuid teise jaoks oli hoopis see reetmine, et ma ei kuulanud käsku. Siis reetis veel keegi kellegi, keegi rääkis reetmisest, aga ka seda ei saa päris üheselt võtta, kuna kõik on suhteline…mida pidada esimeseks reetmiseks? Ja keda tõelisteks reeturiteks? „See oli algus loole, mille lõppu pole veel kirjutatud, kus reedeti üks kord ja reedeti/reedetakse veel.“ Täiesti kreisi.

Ja kirsiks tordil on minu kõige eepilisem larbisurm üldse. Kuigi plaanisin vaikselt kaduda ja siis üksi hääbuda nagu Emand mul teha käskis, muutus see igasuguste arvestuste kiuste avalikuks sündmuseks. Kui ma seisin seal pimedas õues pool tundi enne keskööd ja sain teada, et nüüd see tõepoolest juhtubki, oli minu ainus mõte jätta hüvasti kõige kallimatega. Keeruline oli asja juures jätta mulje, nagu see poleks mingi lahkumiskõne, vaid lihtsalt mõned lohutavad sõnad kogu toimuva segaduse keskel. Vennale suutsin õnneks ilma midagi reetmata (haa, jälle see sõna!) öelda, et temast hoolin ja et kõik saab korda. Varjude Isandaga aga nii libedalt ei läinud, kuna tema aimas, et Emand käinud on ja nõudis mult tõtt. Järgnes väga ilus hetk hämaras toas, mil seletasin talle, et meil ei ole muud valikut, kuid mil ta püüdis ikkagi mind selle eest hoida.

Keskööl õnnestus mul majast enam-vähem märkamatult minema hiilida (andestades trepil veel Tharele tema reetmise) ja Emanda juurde jõuda. Viimased küsimused, viimased vastused ja tagasiteed enam polnud. Kui olin ringi astunud ja istet võtnud, lausus Mona vaikselt, et „Sealt nad tulevadki.“ Väga lahe oli, et nad jäid umbes 20 sekundit hiljaks oma tulemisega.
Ma ei arvanud üldse, et mu lahkumine nii kurvaks muutub…ringis istudes, kui kõik väljaspool selle barjääri seisid, värisesin nagu haavaleht ning ei suutnud mitte kellelegi otsa vaadata. Ja siis sosin „Viimased viis minutit.“ See, et igasugused katsed mu elu päästa mitte mingit tulemust ei toonud, andis asjale veel võimsust juurde.

Kuid see võib olla ka millegi uue algus…

Kummardan sügavalt kogu Fyerellali meeskonna – GMide, mängijate ja npcde – ees ning usun, et järgmised mängud tulevad teil sama eepilised. Aitäh. Loodan kogu hingest, et mul on viimasel mängul võimalik taas teiega ühineda.

Nira leir’Leyan / Valguse Emand Ilan

Mirju

[hoarmurath]

Mis edasi sai:

Koidikul ärganud said Varjult sõnumi, et Niemar on lahkunud. Niemar jättis tagasirännaku juhiks Trelaci, ja edasiseks juhiks Hisinarya. See oli kõik, mida ta ütles.

**

Päike koitis maailma kohale, mille rannikud olid laastatud öö jooksul nendest üle käinud tormidest, ja mäslevad veed ei vaibunud veel päevalgi. Need, kes lähivetes seilasid, peksti kivide vastu surnuks, hoolimata sellest, kellega tegu oli, ja avamerel olnud leidsid oma haua selle põhjas. Keesid ja värisesid ka järved ja ojad, ning jõed tõusid üle kallaste.

**

Selle kõige keskel aga tõusis üks lohesorts ja sõnas: "Naroracht, tea, et me kõik oleme Hoitud ja iga samm on ainult osa suuremast plaanist. Karta oma saatust on solvang Loojale. Vaata mind, Naroracht, sest ma näitan sulle, milline sa oleksid pidanud olema!"

Ja meredes oli vaikus, ning järgnevate tundide jooksul vesi taandus.

[Irve]

Koopaseintelt loitis vastu ohvritule hubisema hakkav leek, Poldir tõusis ja ütles oma sabarakule: "Selle tormi pärast ei lõppe veel meie püha üritus."

Nad kadusid käikudesse.

[Katzenminze]

Vanaema raporteerib: "Leidsin ühe veidrast materjalist musta pluusi, selline... nahkjas, kus ees ja varrukatel on nöörid. Üks ilus oranz sall on ka siin."

Keegi tunnistab omaks?

[Dani]

Mõlemad kõlavad nagu võiksid minule kuuluda:)

[Katzenminze]

Väga hea Millalgi sept. lõpus või okt. alguses saabuvad need esemed Tartumanu, eks siis vaata üle, kas kuuluvad sulle või mitte!