Tii-tii-tihane, vaa-vaa-varblane, noo-noo-noff. - He (Petsi kehastuses)
Mul oli lõbus ja kohati ka veidi igav, aga see on laulikute iseolemise rõõm ja valu.
Ägedatest hetkedest:
+ Algus-episood: oli tore, et see nii toimus (olin kindel et meid piiratakse hoopis hiies sisse ja notitakse maha alguseks) ja omamoodi klassika samuti.
+ Nonoffiteenijatega vestlus, kes rõhutasid, et on ainult üks jumal Nonoff ja eriti ei ole olemas tema õde Nizu't (oioioioioioi), keda selgelt ka mainida ei tohtinud.
+ See kuidas me arutlesime, et vaadake see nöör, millega kuldne astja riputatud on: võib-olla see ongi Kõige Olulisem Asi ja kuldne anum midagi täiesti ebavajalikku. Proovisime sajal kuival meetodil seda kätte saada, mis päädis ühekordse märja meetodi kasutamisega, mis oli äärmiselt värskendav ja ma ei uppunud isegi ära. See oli puhas
fun: ma ei kujuta ühtki teist motivatsiooni peale larbi, mis mind sinna ajanud oleks sellise ilmaga.
+ Surm kogu oma filosoofilises rahus.
+ Punase silmaga limakoll, kelle parasiit-silmasid sai pritsida igas suunas, nii et lödi lendas.
+ Fakt, et taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et
alati kui laulikud liha teevad, läheb madinaks. Baalil küpsetatud liha soovite?
+ Lõpulabürint, kollid, kõrgusse sirutavad oralised kuused
+ Alton! Põhjani!
====
Miinustest: preestrite ja maagide võimetust korvati sedelitega (?), kuid näiteks laulikud jäid seeläbi äädmiselt kasututeks, sest neil otseselt midagi pakkuda polnud -- muidu on meie populaarsuse aluseks ravi ja läbistamatu kaitsering käidavas kohas. See palju ei seganud, aga mingi kiiksuga väe oleks võinud ehk välja nuputada.
Allmaailm tundus natuke liiga asjadeotsimise maiguga. Kõik kogusid mingit nodi ja veidi isegi teadmata et miks või kuidas. Samas oli põhiliin meeldivalt selge ja hoomatav ka siis kui sellega otse pihta ei saanud
Pööripäevaga koos mäng töötas ja ei töötanud. Nad andsid toreda valhalla fooni ja kuni madina lõpuni ei seganud ka rollimängu. Hiljem, pärast madina lõppu oli episoodiliselt suts segav kuulata, et kes kolib Tartusse või kes käibki Inglismaal kogu aeg. Valhalla hääled, aga ikkagi segavalt meie maailmast.
Edastaks siinkohal Bernardi mõtet, et järgmise Pööripäevaga võib mõnd teistki mängu sobitada ja ilusa palumise puhul saab osa ka pööripäeva roogadest ja lahedaid-toredaid armeesid taustale.
Igal juhul oli väärt üritus ja metsalabürint on ilmselt üks neist hetkedest, mis on kohene klassika.