Dragon.ee foorum

Oli hea mäng.

Aitäh.

(Pikem möla homme.)

First!!!!

(nagu autos sai lubatud )

Ei väga äge oli, Baal lapikuks löödud ja ise kodus tagasi! Vabandan kõigi ees kellele ehmatustega südamehäireid tekitasin ja kes pimedas tilluga liigrängalt pihta said

Noh, alustame siis selle pikema mölaga.

hea +
* algusstseen ja sellele eelnenud ringitalutamine
* et Damien ikka lõpuks välja ilmus (ja asjade käimaajamist jätkas kuni võiduka lõpuni)
* et me välja saime
* et me Baali maha lõime
* et me Eldorili enam-vähem taastasime
* toit, kuigi seda ei saanud eriti palju sest kiire oli
* Põhjala Pööripäeva mängu sissetoomine niiviisi et see oli lahe =)
* Mina, Kõrmik ja Irulan Nenya kaelakeed laadimas, lisaks lõpupoole sinna ilmunud Ülo poolt mängitud pööripäeva sõdalane
* paranoia teemal, et mina ja Irulan ei saa vist välja (väga tore, et lõpuks saime)
* Surm =D
* Tugevnevad nägemused enne Baali tulekut (oli kriipi)
* Igavene Tuli on nüüd puhtam (jee)
* ma sain seekord isegi päris hästi aru, mis toimus
* labürint oli ka kaunis, eriti keeld vastu seinu puutuda =)

jama -
* mingi hetk väsisin hullu mängimisest ära, vabandan, et feilisin
* mu oda läks katki =(
* vahepeal tekkinud ootamised gmide järgi (kuigi neid oli suht vähe)
* et ma tegin endale korraliku loitsuraamatu ja korralikud loitsukotid, ning neid ei saanudki kasutada XD

Kindlasti oli palju muid asju veel, aga mulle ei tule rohkem meelde. Larbipohmakas on vist tõesti.

Aitäh mu kaaslastele, eriti selle eest, et te mind maha ei jätnud kui ma ka hulluks läksin. Loodetavasti naastes on kadunud nii hammustused kui ka hullus ja ma saan jälle olla just nii ebanormaalne kui ma tavaliselt olen.

Erregela al-Kabir,
tulemaag ja Igavese Tule teener

Asjad mis mulle eriti muljet avaldasid:

Algus muidugi. Oli ikka äraütlemata eepiline ja samas ka hirmutav kui kaks väge kokku hakkasid jooksma.

"Helitaust". Baal! Baal! pimedast metsast, ning hiljem kurjad allilma kollid labürindi ümber rögistamas olid ikka päris ehedad hetked.

Baali tulek, Ivelliose (oli ikka ivell seal?) poolt väga hea rollimäng..

Muud asjad olid ka toredad aga need kolm asja jäid eriliselt meelde.

Tänud gemmidele ja kaasmängijatele.

Mõnus mäng oli.

Damien, Irulan, Erregala... eritänud lähevad teile, nii ühe kui teise asja eest. Artefakti laadimine oli ka lahe. Eriti see kuidas pidime hakkama pööripäevalisele selgitama millega tegeleme Samas ka samalt pööripäevaliselt jällegi tema tegemiste kohta kohta uurimine Ehk siis lisatänud Ülole. Ekstrapreemiad ka Surmale ja Siilile

Lemmikohad olid kahtlemata algus ja lõpp. Saabumine lahinguväljale ja minek läbi labürindi.. Viimane on kahtlemata üks viimase aja parimaid elamusi.

Failidest rääkides, ehk ainult teatav isiklik jama väga raskesti loetava ruunikirjaga ning ehk vahepealne ülepingutamine rollimängu osas. Ehk Kõrmiku frustrtratsioonihetked vol. midagi.

Pilte ootama jäädes, Kõrmik.

Aitäh!
Oli Tõeliselt Suurepärane Mäng, mängumeistritelt väga hea ettevalmistus + korraldus ja kahe mängu ühildamine. Maani kummardus, mäng oli imeline.

Siiraimad tänusõnad Eldorili preestrinnale ja Darwinile ning troll Mõhule minu segase eluvaimu eest hoolitsemise ja ohtudest hoidmise ning rahustamise eest. Eriti armas oli preestrinna siis, kui ta mu juukseid kammis ja mind sellega seoses mõtlema õpetas! Kusjuures Preestrinna silmist võis suisa mitmeid kordi välja lugeda kui väga ta mõttes minu segast peakest tükkis kehaga korduvalt kusagile veel sügavamale maapõhja sooviks needa...

Surm oli ühele ennasttäis hertsogitütrele allmaailmas äärmiselt tore jutukaaslane ja Siil-Lohepoeg nunnu loom, kuigi ta lauakombed jätsid mõningal määral soovida.

Suurimaks müsteeriumiks jäi Claire'i jaoks küsimus: Miks Surm pimedas vikatiotsa peos hoiab?

Sõdur Punases Keebis pole kellegi rüütel - no kuidas ometi saab kauni daami soovi täitmata jätta ja tema sõnades kahelda. See polnud üldsegi rüütellik!!! Sinna juurde veel mingi võltshertsog, kes pidavat praegu Halli Kantsi valitsema... no tõepoolest!

Ma ei mäleta enam täpselt, aga kõik need, kes arvasid, et allilmas aastaid istunud ja needusest äsjavabanenud (loe surelikuks saanud) võõrast hinge kandev hertsogitütar suudab paljaste käte ja segase naeratusega astuda üksipäini vastu Baalile ja Pyrale... hmhh isegi oma kõige segasematel hetkedele ei oleks mulle midagi NII pöörast pähe tulnud ette võtta... aga seda minult suisa paluda??? Samahästi võinuks mulle lindi külge siduda ja peale kirjutada "Kingitus kõige Baalimale!" Õnneks jätkus Preestrinnal ja Darwinil nendel momentidel piisavalt otsustavust need hullud plaanid eos peatada.

Preestrinna jõuline sekkumine (milline rusikaviibutus!) hirmutavas Labürindis kui keegi Laulik hertsogitütart (ja võimalik et sellega ühes ka Eldorili) suudlema tahtis õpetada.

Mängu suurim iroonia peitus minu jaoks tegelikult asjaolus, et just Eldoril mu ammustel aegadel sinna allmaailma kupatas ja mina pidin ta enese iseendast välja minemata sealt seest välja tassima. Vaat see on alles TASAKAALuõpetus .

Taaskohtumiseni,

Teie Claire d' Elbeir
Halli kantsi hertsogi ainuke pärijanna,
kaasajal laiemalt tuntud kui Eldorili sisaldav konteiner

PS! Muhe oli ka Munadeotsimisretk, kus käisime Puuviljasööja-Rüütliga-kelle-nimi-mul-meelde-ei-jäänudki nagu Puhh ja Notsu mitu ringi ümber Saja Aakri metsa Kohas-kus-Pusa-ei-olnud.

Tii-tii-tihane, vaa-vaa-varblane, noo-noo-noff. - He (Petsi kehastuses)

Mul oli lõbus ja kohati ka veidi igav, aga see on laulikute iseolemise rõõm ja valu.

Ägedatest hetkedest:

+ Algus-episood: oli tore, et see nii toimus (olin kindel et meid piiratakse hoopis hiies sisse ja notitakse maha alguseks) ja omamoodi klassika samuti.

+ Nonoffiteenijatega vestlus, kes rõhutasid, et on ainult üks jumal Nonoff ja eriti ei ole olemas tema õde Nizu't (oioioioioioi), keda selgelt ka mainida ei tohtinud.

+ See kuidas me arutlesime, et vaadake see nöör, millega kuldne astja riputatud on: võib-olla see ongi Kõige Olulisem Asi ja kuldne anum midagi täiesti ebavajalikku. Proovisime sajal kuival meetodil seda kätte saada, mis päädis ühekordse märja meetodi kasutamisega, mis oli äärmiselt värskendav ja ma ei uppunud isegi ära. See oli puhas fun: ma ei kujuta ühtki teist motivatsiooni peale larbi, mis mind sinna ajanud oleks sellise ilmaga.

+ Surm kogu oma filosoofilises rahus.

+ Punase silmaga limakoll, kelle parasiit-silmasid sai pritsida igas suunas, nii et lödi lendas.

+ Fakt, et taaskord leidis kinnitust tõsiasi, et alati kui laulikud liha teevad, läheb madinaks. Baalil küpsetatud liha soovite?

+ Lõpulabürint, kollid, kõrgusse sirutavad oralised kuused

+ Alton! Põhjani!

====
Miinustest: preestrite ja maagide võimetust korvati sedelitega (?), kuid näiteks laulikud jäid seeläbi äädmiselt kasututeks, sest neil otseselt midagi pakkuda polnud -- muidu on meie populaarsuse aluseks ravi ja läbistamatu kaitsering käidavas kohas. See palju ei seganud, aga mingi kiiksuga väe oleks võinud ehk välja nuputada.

Allmaailm tundus natuke liiga asjadeotsimise maiguga. Kõik kogusid mingit nodi ja veidi isegi teadmata et miks või kuidas. Samas oli põhiliin meeldivalt selge ja hoomatav ka siis kui sellega otse pihta ei saanud

Pööripäevaga koos mäng töötas ja ei töötanud. Nad andsid toreda valhalla fooni ja kuni madina lõpuni ei seganud ka rollimängu. Hiljem, pärast madina lõppu oli episoodiliselt suts segav kuulata, et kes kolib Tartusse või kes käibki Inglismaal kogu aeg. Valhalla hääled, aga ikkagi segavalt meie maailmast.

Edastaks siinkohal Bernardi mõtet, et järgmise Pööripäevaga võib mõnd teistki mängu sobitada ja ilusa palumise puhul saab osa ka pööripäeva roogadest ja lahedaid-toredaid armeesid taustale.

Igal juhul oli väärt üritus ja metsalabürint on ilmselt üks neist hetkedest, mis on kohene klassika.

Kolli oli lahe mängida. Kuigi ma olin PP tegelane, tundus, et Erieni omadel oli lahe ja tore. Kahju oli küll, et see baali asi nii kiiresti läbi sai. Valmistusime natuke parema jaoks.... Aga kolli oli labürindis hea mängida:)

Algus ja lõpp olid väga mõjuvad.
Kollid labürindis olid väga koledad. Brr.
Söök oli hea (eriti õhusöök, sellel täiesti oli maitse!)
Surm ja siil olid lihtsalt hurmavad, muuseas episoodina ka Sepp.

Ma tänan mängu eest kõiki, kes selle tegid. Ja siis tänan seal olnud inimesi, kes olid nii ilusad ja head ning tekitasid minus ka soovi olla parem inimene (ja rollimängija). Väga kosutav on näha mängijaid, kes tõesti tahavad nii väga mängida, kogu aeg tahavad - ja kogu aeg mängivadki!

Ekstratänud Mimicule, kes viskas mulle mänguavituskondi (paari lause näol, mille üle mõelda) ja Ronaldile, kes selle kondi alla tule tegi ja andis võimaluse vaadata vahepeal maailma pisut teise nurga alt.
Boonustänud irvele, kes mind kohale sõidutas ja naeris ainult natuke, kui iiveldusest kaamel kaassõitjal ka käed krampi läksid ja käppadeks moondusid, ja inwele - une eest.

Eks mul mõnevõrra oli igav ka ja kaunis mõttetu tunne tekkis koos taipamisega, et ma olen seal tõesti eksikombel ja omal käel välja pääsemiseks peab ikka eriti vedama (millele ma ei lootnud, kuigi püüdsin midagi ikkagi teha - põhimõtte pärast).
Ja eriti eriti eriti mõttetu liha tunne oli lahingu ajal Baaliga (mille ma veetsin üht laipa ringi lohistades, et midagigi teha).
Ometi, mainitud kahe vestluse tulemusena oli ikkagi vaiksel sisemonoloogilisel moel täiesti köitev ja arendav mäng.

Ning pärast mängu oli sihuke harras ja õrn tunne hinges nagu kuskil udusel väljal metsa ääres kuu tõusmist vaadates.

P.S ja mängujuhid olid nii ilusad ja head!

Ma polnud küll Erieni mängija, kuid kollina sai läbi joostud küll. Vähene reageering Baalile oli kurb jah, ootasime metsas üsna pikalt, tegime isegi lärmi, kuid lõpuks pidime siiski ise kohale tulema. See-eest oli Hiies rahapada valvata ning labürindis kollitada ülituus. Ma loodan, et te jäite meiega rahule, sest meie lustisime ikka täiel rinnal (kurk on siiani kergelt valus)!

ahjaaa meenus veel Noonoffikummardajate teoloogilist seletuskäiku kuulates (analoogia Irwe muljetest olematust õest) ... mul nii sügeles keele peal, et kus on lüliti ja kas paistabki siis kogu aeg ja igavesti .. jumala nimi kõlas täpselt nagu NO On/Off Ehk MITTE sisse/välja lülitada...

Minul oli tore, ma loodan et teil ka. Meenus taas, et miks ma neid asju kunagi tegin. Aitäh!

Ma loodan, et ei unusta kunagi muusikapoksi laulikute esituses, pea alaspidi nööri küljes rippuvat või kõrvuni külmas vees koera ujuvat Irvet, pimedas öös ringi silkavat Siili, liibuvas rohelises kostüümis Aweroni, lõunamaalaste nägusid kui nad said teada, et peavad kogu oma telgikraami (koos küttepuudega) endale mängu alguseks selga riputama ja paljusid teisi südant soojendavaid hetki.

Ühtlasi on mul aga ka palve... Ma jagasin enne mängu algust silmade kinni sidumiseks välja terve hulga igasugu salle ja rätikuid. Neist 4 on veel kadunud. Väga tore oleks üht-teist siiski tagasi saada. Eriti tahaksin tagasi saada ühte helelillat sisse pressitud voltidega ja kummalise kujuga salli. Palun kirjutage ja joonistage mulle selle teemal, eks. Aitäh!

Miks ma seda teen? Ma ei taha enam midagi mängu korraldamisest teada.

Igatahes tänud korraldajatele (ka Pööripäeva) ja mängijatele. Mäng "kukkus" taevast alla poolteist kuud enne tähtaega. Tavaliselt me nii vähese ajaga ettevalmistusi ei tee. Kolm kuud oleks mugav ja rahulik olnud, seega veidi kiirustades tuli. Lisaks oli veidi roostes tunne, pole ammu Erieni teinud Ploti mõtlesime liiga keeruliseks ja segaseks vist.


Kahjuks olin enamuse ajast võsas ja neid hetki ei näinudki, mida Hel kirjeldas. Lihtsalt väga kahju.
Ja sellest tulenevalt korduv viga Erienil- GM-del pole fotokaid. Järgmine kord peaks kõigil olema.

Kuldsed hetked:
Nurrusin lausa kui Siil uustulnukaid märkas. Rollimäng, mis juba põõsas algas, enne kui seiklejad teda märkasid...

Kolm Macha jüngrit metsas avastasid ämblikuvõrgu, mille keskel rippus midagi kookonisse mässitult. Enne kui jüngrid selle võrgust välja said, astus üks kogemata vastu võrku (ja vastu lõksu) ja sai peaaegu et surmavalt põletada. Teised kaks üritasid siis kiirelt ükssarviku sarve talle sisse sööta, mis kookonist välja tuli, mille käigus puutus veel üks preester võrguga kokku ja kukkus kokku. Viimane üritas tükkhaaval sarve välja puhastada ja kaaslastele sööta kui tulid kolm päikesepoega. Siis läks elu eriti huvitavaks, sest päiksepojad said varsti aru, et siin on tegemist millegi väärtuslikuga. Päikesepoeg küsis ka sarvetükikest maitsmiseks ja hakkas ämblikuvõrku ümber puuoksa kerima.
Vahepeal tuli üks kahest Macha kummardajatest pildile ja hakkas kaaslast aitama. Midagi nad sosistasid korraks omavahel ja minu peas hakkas lööma väike häirekell.
Järgmisel hetkel viskas vist Macha kummardaja päieksepojale võrgu näkku ja edasi toimus kõik väga kiirelt. Võrgud ja mõõgad lendasid ning kõik kuus meest olid rivist maas.
Õnneks sattus sinna õigel hetkel danaani sõdalane, kes haavad kinni sidus.
See situatsioon oli äärmiselt nauditav, sest ei tehtud vaikselt selja tagant ära, vaid mõlemal poolel oli viivuke aega reageerimiseks ja jõud olid võrdsed. Eepik must huumor.

Kõik teised olid ka kindlasti vahvad, aga mina olin kaugel....

Ai, tegin Kärtsule ebaõiglaselt ja ühe kurja isikuga segiajades liiga. Lähen endale hauda kaevama, nii piinlik on.