Dragon.ee foorum

Kuna tundub olevat üldine kartus uue teema loomise ees siis teen seda ise.

Mängukohta jäi mängijatest maha üks roosakat tooni seljakott ning paar pruune nahkkindaid.

Pikemalt hiljem...

Tervitan teemaloomisjulgust; häid teemasid on alalõpmata, aga nende äratundmine ja teemadeks vormimine jääb tahes-tahtmata tihti unarusse.

muljed: Positiivsed.

Natuke nagu wtf elamus oli siis kui saime omale kaaslasteks lisaks naistele, lastele ja vanuritele ka ühe vangi. /Trexxx irvitab - jah me oleme ikka ilged kangelased küll! Saime kätte valvuri kes oli minust umbes poole lühem ja poole noorem - tüdruk... samas Gm sõna on seadus. Aga naljakas oli ikka. Raudsaarlaste rüüstavad ja vägistavad väesalgad TM - ja siis selline vang - et nagu millega vägistavad?? Lühidalt - oleks lootnud tegelt Aurinit köie otsas, Või vähemalt mõnda VG karmi kogenud memme
Aga vangi kiituseks tuleb öelda, et peale mängueelset vestlust (mõjuvuse huvides edastasime selle talle näost näkku kahekõnes) - mis paikneks ajaliselt kuhugi pildiletuleku ja rüüstet külast jalgalaskmise kanti - kus talle selgitati olukorda ja tema edasise elukäigu võimalikke stsenaariume - oli ta äärmiselt koostöövalmis (mitte, et meil oleks olnud erilisi illusioone saatuse osas mis meid ootab kui tema omad peaksid meid kätte saama).
Ühtlasi vabandan tagantjärgi kui mui mõttekäigud olid vahest liiga drastilised. (alari: "Trexxx kamoon ta on ju mingi 15 aastat vana!" - jah ma teadsin seda mänguväliselt ) See ongi selline julm ja sünge sõjaaeg kus halastust pole loota. Väljaspool mängu me oleme kõik enamvähem normaalsed ja kenad inimesed.

Siinkohal kõigile algajatele vangidele ja vangivõtjatele soovitus:
Vangid: teil on alati 2 võimalust kui küsimuse all on teie isiku aheldamine või kinnisidumine.
1. Reaalne - sellisel juhul vastutab teie vereringe säilimise eest kinnisiduja aga bonusena on teil võimalus ennast reaalselt vabaks harutada ja ootamatuse efekti enda kasuks ära kasutada.
Risk on saada viga ootamatult käpuli käies või lihtsalt marrastada oma käed köiega seotud oleku ajal.
2. Deklaratiivne - sellisel juhul te peate lähetuma reeglist kui selline on sõnastatud. Et millise aja välte võite lugeda oma köied katkisteks ja millise skilliga te seda tegite.
Risk on saada süüdistatud reeglirikkumises vmt.

Mõlemal juhul on omad eelised.
See kes teid vangi võttis peab aktsepteerima teie valikut. Niiet mõelge rahulikult järele ja öelge kumba varianti te eelistate.

Vangivõtjad: Reaalse sidumise puhul peab keegi kogu aeg vangidel silma peal hoidma. Isegi kui te seote oma vangid vorstiks ei saa te ikkagi neid siduda selliseks vorstiks, et sellest reaalselt kasu oleks ilma oma vangide tervist ohustamata.

Mõelge jällegi rahulikult järele ja kui te ei ole päris kindlad mida te teete jätke pigem tegemata. Isegi kui vang ütleb, et soovib saada seotud reaalselt võite te sellest keelduda ja piirduda deklaratiivse sidumise või mõne muu lahendusega.

Nüüd mängust

Mis oli hea:
*Tappev retk läbi metsa. Iga samm ma mõtlesin suuskadest - teate küll sellised laiad karvase põhjaga ja aasadega ühest otsast veits kõveramad lauad. Ma arvan, et ma polnud ainus.
*See, et kõik kes metsamarsis osalesid leidsid endas jaksu lõpuni vastu pidada. Nende mahajätmine oleks olnud muidugi rollimänguline kuid veits kurb.
*Fakt, et me saime oma vangist loetud minutitega lahti kui me kõrtsi juurde jõudsime. Igasugustest muudest jubinatest ka mis temaga kaasas käisid.
*Otsus tulla seekord ilma turviseta - milline õnnelik mõte!.
*Külarahvas
*Kõrtsmik ja tema triibuline abiline pooliku telliskiviga soki sees. Vägev sooritus, te lõite ilmselt uue standardi alatuse, ahnuse ja enesealalhoiu kategoorias rollimängulises võtmes. Arvan, et iga algaja röövel peaks teie juures paar aastat õpipoisiks olema.
*Inimesed kes liikusid lambiga ja dressidega - eriti need kes liikusid lambiga suurema jõuguga ja lisaks sellele kolisesid - alati on hea varakult teada, et läheneb suurem jõuk ebaselge meelestatusega inimesi.

Mis saagis:
*pikad distantsid - alles peale mängu saime teada, et on olemas mingi võlupuu... veel kaugemal...
*pikad distantsid kombineerituna pimedusega - üldiselt peale pimeduse saabumist võis arvestada kõikide tegevusliinide venimisega.
*lumi - aga sinna ei saa midagi parata - oli õhkõrn lootus, et keerab külmaks ja tekib selline pooleldi läbikülmunud lumemass mille peal on võimalik ringi liduda. Noh jah wishful thinking.
*see, et kõrtsi peldikus ei olnud valgust - st oli aga selle asukoht oleks nõudnud ilmselt locate spelli kasutamist - korduvalt.

kronoloogia ja helged hetked:
1. Me jõudsime metsast välja kõvale teele.
2. Jälitajad kui neid ka oli - ei näinud me kordagi isegi kaugelt.
3. Raudsaarlasest vang enamvähem rebiti meie käest - raha eest muidugi.
4. Otsus minna trollide juurde neid appi laeva tõstma kauplema oli imetabaselt juhuslikult perfektselt ajastatud ja päästis ilmselt meie elud.
5. Otsus jääda seda nalja - kus miskid noored üritavad trolle maha lüüa - pealt vaatama oli pikas perspektiivis samuti äärmiselt õpetlik.
6. Otsus mitte maha lüüa trollide kullakasti ja laternaga((!) rotflmao) minevat kolme kangelast - põhjusel et nende enneaegse surma korral peame me ise tassima kasti (milles olev kuld nagu hiljem selgus oli valmistatud killustikust -megairw ja kummardused Xani suunas kes nägi selle värvimisega ilmselt kurja vaeva) - päästis tõenäoliselt meie elud... kulla needus on ikka üks vägev asi.
7. Dialoog pootsmani ja kõrtsmiku naisega - kes meile küll hiljem jama kaela tõid - aga sellegipoolest oli kena kuulata kuidas aardekaardi hind hakkas kolinal kukkuma kui keegi meist esitas süütu küsimuse: "Huvitav mida teeb kõrtsimees kui ta teada saab, et sa siin keset metsa koos tema naisega ringi "uitad"?"
8. Irooniamoment peale meie vangistamist. Hommikul meil oli üks raudsaarlasest vang. Keda me seotud kujul läbi metsa vedasime. Nüüd on teda oodata kõrtsi juurde koos väesalgaga ja ta leiab oma vangistajad kenasti vorstiks seotuna teda juba ootamas... jätkus arutelu ka ta meid nähes vilistab neutraliteedile mis peaks kaitsma musta vennaskonda ja selle vange - üldine arvamus oli, et Neutraliteet on antud hetkel ainult ilus pikk sõna. Taustaks musta venna üha murelikumaks muutuv näoilme. Ääremärkusena olgu lisatud, et üldiselt raudsaarlasi ei koti mingi must vennaskond ega ka mitte müür. Neil on oma saared, laevad ja vaevalt, et nad kunagi vaevavad ennast kellegi müürile saatmisega.
9. Fakt, et inimesed võivad olla tänulikud neile osutatud abi eest ei ole vähetähtis. Isegi pisike hiir võib läbi närida köie ja päästa karu. Mõelge selle muinasjutu peale. Ja isegi müürilt pagenud desertöör ei pruugi olla südametu tõbras - kui siis ainult Vahtkonna meelest
10. Kinnipidamisel kontrolliti meist ühe silmade värvi - vägev töö mängujuhid! Mul vajus suu suhteliselt lahti kui ma isikukirjeldust kuulasin.
11. Mona, peale mängu kõrtsis. helge hetk.
12. Kesik by Xan - peab ikka kannatust olema istuda õhtu otsa ja varrast keerutada. Teine käsi pea peal. Ja noh see kuidas kulda tehakse oli ka tegelt legendaarne lugu.

Tänusõnad:
Alari, Erech, Külarahvad eesotsas külavanematega. Eriti suured tänusõnad neiule kes meile vorsti tõi ja nendele kes tõmbasid kardina taga niite, et neiu meile selle noa ikkagi tooks - teie tegusid ei unustata.
Eraldi tänusõnad Kõrtsmikule tema triibulisele abilisele Pootsmanile, ma loodan, et teie tegelaste teed ristuvad meie tegelaste teedega. Jah ma tean, et meie lootused ja teie lootused on umbestäpselt diametraalse suunaga.

Ja kõige lõpuks kõige tähtsamatele. Tänud vaeva nägemise eest organisaatoritele. Oli tore taaskohtuda vanade ja uute sõpradega toredas, õõvastavas ja jõhkras Troonide mängu maailmas.

Paremate Soovidega
Trexxx

Jaaaa, tahan mängijate muljeid ja meenutusi. Noh, et jääks mälestusi, mida aastakümneid hiljem meenutada Ja mängu parimad situatsioonid ja naljad. Mida ise tegite ja mida kuulsite. Laske tulla.
Ma tahan kuulda esimest ja viimasest lahingust, mis juhtus trollidemaja juures, kui kõrtsi turvamees raudsaarlase endale ostis ja mis varandusega lõpuks sai... ja paljust muust.


Pildid: http://www.facebook.com/pages/Anne-Noor ... 0866029615

Tahaks ka dragoni galeriisse neid, aga mina ei tea, kes omab ligipääsu ja viitsib panna.

Lühike versioon: meeldiv seikluslarp ootamatute pööretega ning harukordselt sisutihe. Mis mulle väga meeldis oli see õhustik - esimest korda ma tundsin mida tähendab sõjaaeg larpis - see on karm maailm, kus kohut mõistetakse sündmuspaigal ja mõõga abil ning mõned mehed saavad lühikese ajaga tänamatult rikkaks - ning seejärel saavad surma
See tundub nagu tavalise larpi kirjeldus, aga seekord oli kuidagi eriliselt ehe sõjaaja olustik.

Pikk versioon:

Algas sellega, et saatsime oskari koos kamba soosaarlastega luurele. Neid ei näinud enne kui 4-5 tunni pärast...

Kohe alguses sai üles pandud postid, mis töötasid suurepäraselt ja ei tulnud ühtegi meile ootamatut rünnakut. Olime just jõudnud kõrtsi juurde kui tuli teada, et kamp raudsaarlasi tuleb. Läksime neile vastu. Meid oli 10-12 (täpselt ei mäleta), neid oli vist 8-9. Olin juba jõudnud öelda, et kõik pange ennast valmis ja jookseme vapralt peale (vastased olid meist 50 m kaugusel), kui äkki hüüdis nende pealik, et kas ma tahan läbirääkimisi pidada. Mõtlesin, et miks mitte, pealikud ikka peavad läbirääkimisi. Saime keskel kokku mõlemal oli parem käsi vaba, kilp-mõõk vasakus käes.

Hakkas teine siis udutama: "Oleme mehed metsast ja tulime niisama ringi vaatama jne..."
Mina mõistsin, et lahinguks läheb nii või naa. Siis ta küsis: "Mis seal kõrtsis toimub, peaks ka sinna vaatama tulema... vms"
Mina küsisin vastu: "Ma ei tea, kas teil on mõtet üldse tulla... Mitu naist teil salgas on?"

Seejärel pööras ta mulle selja ja hakkas oma naisi lugema. Selle peale haarasin ma mõõga ja lõin teda kaks korda enne kui ta jõudis ümber pöörata. Järgnes mõlema salga pealejooks ning läks pikaks madistamiseks. Olime juba väga kehvas olukorras, kui äkki tuli nende seljataha üks meie küttidest (aitäh Jüri), kelle otsustava tegutsemise järel oli nendest varsti elus, vaid nende pealik. Selle jätsime ellu, et ta saaks minna koju ja rääkida teistele oma häbistavast kaotusest.

Tagasi kõrsti jõudes saime onupojast sepaga kaubale, et parandab lumemügri sabade eest meie turvised, mis tekitas vajaduse neid hankima minna. Olime edukad. Naljakas seik oli kalda ääres, kui Rüütel Elken pistis käe järsaku sees olevasse mudasesse auku ja tõmbas sealt mügrisaba välja ja hüüdis: "Leidsin." Peale seda pistis üks noorik käe sarnasesse auku ning tõmbas käe välja hüüdes: "Sitt!", pärast küll parandades ennast, et see oli muld.

Turvised jälle käes, läksime tüli norima. Seekordne lahing oli hoopis teist masti. Üritasime raudmehi varitseda, kuid möödassõitev auto valgustas korralikult meie arvu. Koos viikingitega lahingu vastu võttes (nemad küll peksti kõik nulli) ajasime raudmehed põgenema. Eriti magus oli nende pealiku (eeldan, et käske karjuv Aurin võis sellel hetkel olla pealik) komistamine ning tema kiire surmamine, mille järel ei viitsinud isegi teisi taga ajama minna.

Proovisime vahepeal minna ka hiide, kuid meid ei lastud sisse . Tagasiteel kohtasime ühte omade seast, kelle oli palganud onupojast sepp. Onupoeg lebas maas, kõri läbi lõigatud, temast 3 meetrit eemal, aga terve lumemügri. Lümemügri küljest/seest saime pärlikee (100 ühikut väärt ) ning nülgsisime talt naha seljast.

Tundes end rikkuritena läksime kõrtsi sööma. Mügrinahaga eputades ütles kõrtsmik, et oleme tugevad liidrid auhinnalise tordi saamisel. Ühtlasi kuulsime ka varesepealikut välja hüüdmas, et kolme tagaotsitava peade eest saab kokku 75 raha. See kõlas piisavalt hästi ja asusime umbes 15 pealise salgaga nende päid jahtima. Lindpriide asemel tulid meile vastu aga hoopis tüüpid, kes vedasid suurt kirstu. Kirstukandjad jooksid laiali meid nähes ning meie aktiivsed võitlejad püüdsid nad kinni, kuid kui tuli välja, et tegemist on "omadega" (külarahvas) lasime neil edasi minna. Vähemalt seni, kuni üks poistest, kes polnud veel kuhugi läinud hakkas lobisema, et nad said selle kirstu trollidelt kahe "suvalise" tüübi vastu. Seepeale võtsin talt mõõga käest ja lõin ta uimaseks.

Trollidelt küll infot ei õnnestunud saada, et mis tegelased neile söögiks vahetati, kuid poiss rääkis end ise sisse. Tema ütles: "Ei, me ei vahetanud teie omi, need olid lihtsalt mingid suvalised tüübid külast!" Lisaks ilmus ka neiu külast, kes ütles, et tema ema on kõrtsis ja tema pärast mures.

Ma vastasin neiule: "Ütle tema emale, et tema poeg on mõrtsukas ning sai ka mõrtsuka palga." Või midagi sarnast. Ja lõin poisi surnuks. Ja lasin ära tükeldada. Läbiotsimisel selgus, et tal oli paksult punnis kukkur, milles oli rohkem raha, kui keegi meist mängu jooksul kokku näinud oli (mida ei olnud ka just kuigi palju). Vedasime ise kirstu tagasi kõrtsi, otsime triibuliselt mehelt kaardi (Sauron) ja kilpe ning olime valmis otsustavaks lahinguks, peale mida me kavatsime sisse nõuda tordi ning üldse elada külluses elu lõpuni.

Siiski läks teisiti. Läksime raudmeeste laagrisse ning jäime neid sinna varitsema, kuid saades aru, et nemad samal ajal lõbutsevad kuskil mujal läksime neid otsima. Leidsime nad trollide maja lähedal, kuhu panime kiiruga üles varitsuse. Varitsus oli ideaalne - raudmehed olid veninud pikaks kolonniks, ründasime neid nende vasakult külhelt ja paremale küljele jäi jõgi, kuhu neil polnud võimalik taanduda. Siiski, tundsin kohe alguses, et neid on siiski rohkem, meie varitsus ei suutnud ära kasutada üllatusmomenti ning ilmselt jäi veidi puudu ja noorte julgusest vapralt raudmeeste ridadesse tungida.

Lahingus tundsin kuidas löögid hakkasid tulema paremalt ja vaskault, mistõttu taandusin tagasi metsa. Selja taga kuulsin häält: "Rahu, omad, mustad" ning nägin VG aktiivkilbi siluetti. Peatselt sai aga temagi aru, et päris oma ei ole ning kutsus ühe tegelase appi. Taandusin läbi tihniku ning nad mõlemad kukkusin põlvili maha. See oli naljakas. Veel. Siis jooksin koos kahe ellu jäänud noorikuga varitsuse alla jäänud ristuva tee peale ning hakkasime ära jooksma. Minu turvis aeglustas mind korralikult ja ma nägin kuidas noored libisevad järjest kaugemale.

Minu selja taga nägin aga raudmeeste 2x4 jälituskarbi, mis hakkas mulle järgi jõudma. Mõistsin, et nüüd on kõik. Jäin seisma ja vaatasin kahte minu ees jooksvat jõnglast. Keerasin ümber ning jooksin vastu jälitussalgale. Peale kokkupõrget esimestega olin ümbritsetud veanlastest, kes mus surnuks pistsid ning tükkideks raiusid. Tühjaks mind ei luuditud...

Tänud gemmidele, vapratele soosaarlastele, Lokkole, kes noorkotkaid kantseldas, kahele aktiivsele kütile, tublidele vastastele ja kõrtsile, mis oli väga kõrtsilik kõrts.

Soosaarlaste (nüüdseks surnud) pealik Saage

Tulin, nägin, kõndisin, sain isegi needusest lahti (aitäh Siim!). Kuna aga ülejäänud osa rollist oli jaburalt kirjutatud, eeldades, et mina peaksin hakkama vihkamisest oma ema vastu hiit hävitama, siis edasine oli peamiselt Kärtsu sabas tilkumine (kuna mul polnud ühtegi selget võimalust selle täide viimiseks, ega gemmid ka ei teadnud, et mida sellega üldse teha). Peale selle oleks ta tõenäoliselt mu uuesti ära neednud. Aga see selleks.

+
- Üksi pimedas Aurinile ja Pulgale otsa jalutamine, ning ellujäämine. Varitseda, te kutid, loomulikult ei oska, nii et ma loodan, et te seda ei püüdnudki.
- Raudsaarlane päeval: "Tänan teid informatsiooni eest."
- toit
- soe koht, kus magada
- nalja sai
- kõrtsmik ja tema nõmedad kaaslased (eriti Kuri Kampsuniga Mees ja Tema Telliskivi Sokis)
- trollid
- hiies olev altar, mis on pärast obeliski parim nö olustikuline ehitis/asjandus, mida näinud olen
- transport, kuigi kole oli hetk kui bussijuht peatus ja midagi välja asjatama läks.
- episood, kus ma üritasin ühte väikest kaabakat tema ema jaoks välja rääkida, aga pidin umbes 20-pealise jõugu ees siiski alla vanduma.
- Zeek ja Stuart - kena rollimäng.
- minu väga kepsakas aga kortsuline 76-aastane ema ka, kes vist lõpuni ei aimanudki, et ma ta peale päris tige olin.
- maester - eriti see linnavurlelik hääletoon. pluss kett.
- neiu, kes mu juukseid näppima tuli. see oli ka päris hea.

-
- no ikka ei saa olla väike piff kakluslarbil. ikka ei saa. jama on, nii üleüldises võtmes.
- esimene hiide sumpamine oli nõme. pärast oli suht savi.
- teiste mängijate järgi hiies oodata ja siis teada saada, et nad tegelikult ei tea, et saab nüüd tulla, oli ka natuke nõme.
- roll tuli natuke liiga hilja, ja mina sain asjadest valesti aru, mistõttu polnud ma ka korralikult ettevalmistatud.
- ma ei saanudki oma kleidiga eputada.

Kokkuvõttes - mäng oli teistele kindlasti palju lahedam kui mulle, aga igasugused mugavused ja seltskond kaalusid võib-olla mitte just kõige sisukama rolli üsnagi üles. Järgmine kord peaks vast küll kollirolli võtma.

Aitäh korraldajatele ja kaasmängijatele, tore oli.
Kohtumiseni,
(võib-olla ka järgmisel aastal?)
teie rohelisetäpiline piff aka Heile

Oli meeldejääv mäng ning suurepärane seltskond .

Siin siis mängu meenutused, mis märkamatult venisid kuidagi pikale.

Gunnar alustas keset lumist metsa. Kaasas olid kaks varesest venda (trexxx - john ja alari - jack), kellega koos me müürilt põgenesime, üks pantvang, kelle me olime leidnud naaberkülas külaelanikke valvamas ning külaelanikud 2 näitsikut, turvises külamees ja ema pojaga, kelle nimi oli Gregor.

Oli selge et meid on jälitamas raudsaarlased ning nende töö pole just eriti keeruline kuna maha jäid sügavad jäljed. Juhatasin salka sügavas lumes sumbates, hoides oheliku otsas vangi ja proovides külarahva umbkaudsete ütluste põhjal leida teed soolikasoo kõrtsi poole. Tundub et aeglane ja raske edasi liikumine oli eksitav ning jõudsime metsasalust välja täiesti tundmatu kohapeal. Õnneks paistis kaugemal tee, mida mööda jõudsime kõrtsi. Metsapoolt väljus salk raudsaarlasi. (Selgus et nad olid jäljeajamise asemel tekitanud varitsuse metsaäärde, eeldades et me möödume sellest, Kuid meie ekslemine viis sellest ringiga mööda)

Kõrtsi juures kohtasime meeleheitel kõrtsmikku ja tema teenrit, keda hüüti pootsmaniks. Selgus et neil on kohe väga hädasti vaja ühte naissoost vangi ning me olime heldelt nõus neile oma vangi müüma ( Gunnar müüs vangi Pootsmanile). Kõrtsmiku naine oli raudsaarlaste käes ning nad tahtsid vahtuskaupa teha. Hiljem osteti meilt ka vangi mõõk ära, ühe kristalli eest, kuna ka see tundus vajalik olevat. Kerge südamega lahkusime vangist, kes meile kurja ja piinarikast kättemaksu lubas.

Kõrts oli meil, endistel "varestel", määratud kohtumispaigaks piraatidega, kes pidid rahasumma eest toimetama meid lõunamaadesse. Otsides kontaktisikut meenus äkki pootsman ning samas levisid ka kuuldused, et ta olevat oma laeva maha mänginud. See jutt tekkitas tunde, et see mees vajab kõva keretäit kui ta on meie ettemaksu maha mänginud koos oma laevaga. Väikese jutuajamise järel (väike jutuajamine Pootsmaniga ) selgus, et ta pole seee pootsman.

Kõrtsi juures liikusid ringi armastusejumala nunnad (huvitav mida nad kloostris teevad), kes pakkusid väikse summa eest õnnistust relvadele ja kindlat teed paradiisi, juhul kui me peaks surema. Tehing tundus ahvatlev ning tagantjärele mõeldes oli see raha hästi investeeritud, kuna tundus et armastuse jumal hoidis meid kolme hoolega.

Kõrtsmik sai oma naise tagasi ning suurest rõõmust lubas meil 3 päeva kõrtsis tasuta juua. Väike puhkehetk hubases kõrtsis ning läksime Jack-iga(Alari) lumemügrisid otsima. Sattusime trollide maja juurde, kus vardas küpses inimkere. Trollid tundusid vaenulikud ning pärast seda kui nad olid paar Gunnarile tundmatut inimest lapikuks löönud tundus targem sealt lahkuda.

Tagasi kõrtsis leidsime üless piraatide seltskonna ja meie üllatuseks tuli välja, et nende laev on seal samas jõe põhjas. Ning et nad üldse end liigutama hakkaks tahtsid veel raha. Lisaks jäi nende jutust mulje, et see laev käib iga 2 nädala tagant põhjas ära ja sel ajal kui ta ei ole põhjas istub ta kaldas kinni(läbirääkimine ). Tekkis plaan paluda trollidelt abi laeva tõstmisek, lüüa piraadid maha ja võtta pootsman laeva juhiks.

Kolmekesi trollide juures kohtasime, 6 liikmelist seltskonda, kus oli ka naaberküla poiss Gregor. Selgus et trollid ei ole huvitatud laeva tõstmisest vaid mõtlevad pigem söögist. Jutuajamise käigus lõid nad ühe 6-st lapikuks. Meil polnud huvi tülinorida, vaid vaatasime kaugemalt, mis toimub. Nüüdseks 5 liikmelises seltskonnast alustas Gregor läbirääkimis, et omandada suurt kirstu, mis trollimajas oli. Trollid tahtsid toitu ning poiss pakkus neile kahte inimest. Mis järel 5-liikmelisest seltskonnast kostus kaks kopsu ning kirst vahetati kahe uimase seikleja vastu.

Kui nüüdseks 3 isikut oma kirstuga meist möödusid tekkis plaan nad maha lüüa ja kirst endale võtta. Lastes neil saaki kõrtsile lähemale kanda märkasime eestpoolt pimedusest lähenevat väesalka. 3 kirstukandjat põgenesid ning väest kostusid hüüded "ärge laske neid põgenema", mis peale põgenejad kinni püüti. Kiiresti jooksime metsatukka ning huppasime kallakust alla, jõe poole. Seal vaikselt reieni märjas lumes sumbates liikusime ringiga sõdalastest mööda. (Batu jutust tundub, et Gregor leidis oma otsa selle väesalga käes)

Teel tagasi kõrtsi kohtasime pootsmani ja kõrtsiemandat ning nende kahtlasest käitumisest tundus, et neil on siivutud mõtted peas. Kuuldes, et ees on väesalk otsustasid nad meiega tagasi pöörduda. Kõrtsi juures võttis kõrtsmik meid avali süli vastu ning temast möödudes tundsin järsku õllekapa hoopi kuklas, mis mu pildituks lõi.

Teadvusele tulles nägin pootsmani minu vöökotis sobramas hoides kaenla all mu mõõka. Karjudes roppusi virutasin talle jalaga "juveelidesse" ning püsti tõustes proovisin tema käest oma mõõka krabada, kuid mehe kohta, keda just on hargi vahesse löödud suutis ta üllatavalt kiiresti eemale põigelda ning mind mõõgaga pikali lüüa. Ilmselt oli süüfilis vaese mehe enne mind suguvõimetuks teinud.

Järgnevalt leidsin end istumas, käed seljataha seotud ning poomisnöör kaelas. Kaaslased Jack ja John leidsid kiirelt tee mu kõrvale. Ning varesest vangivalvur seisis võidurõõmsalt meie silme ees. Olukord oli nukker, kuid õnneks olime oma vägitegudega teises külas võitnud ka siinse külarahva poolehoiu. Varsti tuli kena näitsik mulle vorsti pakkuma. Sülle istudes ning abitut mind vorstiga toites õnnestus tal paigutada pistoda mu seljataha, käeulatusse. Selle abil vabanesid käed ja alles jäi ainult poomisnöör kaela ümber. Kutsusin valvuri kaelas olevat köit kohendama ning seejärel kukkus ta õnnetul kombel 6 korda mu noa otsa. Jack, kes oli mu mõtteid lugenud haaras pingipealt teekannu ning hullunult virutas kahele mõõkadega noorikule kannuga pikku pead. Haarates relvad ja joostes kõrtsi ei õnnestunud kahjuks leida sealt kõrtsmikku ega pootsmani (oleks tahtnud väga arveid klaarida ). Ning edasi sillutasid meie kiired jalad teed vabadusse, ehk siis võimalikult kaugele sellest kohast...

Tänud kaaslastele Trexxx ja Alari, teiega võib veel luurele minna.
Kõrtsmikk ja Pootsman, suurepärane noa selga löömine .
Neiu, kes mulle pistoda tõi, päästsid mu elu .
Trollid olid väga ehedad ja kõrts oli nagu päris.
Eraldi tooks välja "varesest" vangivalvurile, kelle jaoks see oli esimene mäng.
Kindlasti oli veel palju toredaid asju ja hetk, mis hetkel ei meenu...

Ja lõpuks suur tänu mängu korraldamise eest !

Oli asju, mis mulle ei meeldinud, aga samas oli tegu mänguga kus leidus kõigi jaoks midagi. Ühed tegid hiies oma maagia-asja, teised möllasid lahinguväljal ja varitsustes, kolmandad tsillisid kõrtsis, neljandad sehkendasid suure kullakotiga ennast mängust minema. Suurepärane.

Tänan kaasGM'e ja mängijaid.

Põmm, lörts ja oledki hakkliha. Mitte just see lõpp, mida ma oma tegelasele olin soovinud.
Ma kujutasin alati ette, et kui ma peaks surema, siis pantvangidraamas või meeleheitlikult põgenedes või vapra enesetapu läbi. Midagi dramaatilisemat, mis ei juhtuks liiga pikkade juhtmete tõttu... Igastahes oli Donella surm täielik šokk. Täielik šokk. Ma olin alati ellujääja! (Ja tema oli mu lemmik...) Kahju, et põgenemisinstinktid nii kiiresti ununesid, kui kohtasin kedagi usaldusväärset.

Jäigi kõik klaarimata mu maha jätnud vennaga, võimuka isaga, mind otsima tulnud Mariiga ja kogu see suhete sasipundar, mis meil luua oli õnnestunud eelmiste mängudega, läks raisku. Kahju. See oli toredalt vastik sasipundar...

Ja Siim! Ma olin niigi löödud, et ma Kaadu mängu oma surmaga ära rikkunud olin... Sa oleks võinud ikka natuke rohkem halada mu nimega seoses, et see tema kõrvu oleks juhtunud. Muidu olid väga tore ja hea kaaslane, kahju, et sa ei taibanud mulle varem "Jookse!" karjuda.

Muidugi ühele õnnetus, teisele õnn. Tänu sellele said kolm desertööri pakku. Donella poleks midagi sellist teinud. Luise küll, nagu välja tuli. Tänud Martenile, et sa nii kiiresti reageerisid ja sellise toreda neiu välja võlusid. Päris vahva oli mängida tüüpi, kelle elufilosoofia on: kui sul on mingi probleem, siis Seitsme nimel, ära sellele ometigi mõtle! Otsi endale tegevust, kuni probleem kaob. Tänu sellele sain palju teadmisi kõrtsipidamise kohta, päris palju rikkamaks ja tuttavaks peaaegu kõigiga, kes sealt läbi käisid.

Siim, oli lohutav oma lugu sinuga jagada...
Zeek, aitäh et mu oma tiiva alla võtsid!
Logerin, tänu sinu tegevuse jälgimisele saab minust kunagi kindlasti edukas kõrtsiemand...
Aapo, väga inspireeriv: Siia saagu kõrts! Aga mida sa selle maja ehitamise all mõtlesid? Ma ei saanudki pihta.
Gunnar, John ja Jack, aitäh raha eest ja tore, et ma teid lõpuks ikka aidatud sain, kuigi teist korda sama asja tehes tundus küll, et nüüd jään vahele.
Vareste esindajad, vabandust, et ma oma tegelased korraks sassi ajasin, väga piinlik oli. Ja vabandust, et teie plaanid ära rikkusin. Uskuge mind, kui ma oleksin tol hetkel Donella olnud, oleksin teid igati aidanud...
Kärts ja Mona, aitäh, et meid lõpus endi juurde võtsite!
Ja mängujuhid, suur-suur aitäh, et te selle mängu korraldasite. Sel korral klikkis kuidagi eriti hästi. Kuigi ma vist jäängi ette kujutama, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin 10 sekundit varem jooksma hakanud.


Donella/Luise/Sille

Muljed: positiivsed (väikeste agadega)

Koht oli tore...(suviti on seal veel toredam). Mäng oli...algul ei saanud vedama (ja rännak kõrtsi tappis üsna korralikult ära) a lõpuks oli päris põnev ja lõbus. Distantsid olid way liiga pikad, eriti öösel sumpamiseks. Ma mõistan, kui see on mõeldud treeninguna pikamaamatkajatele aga... nii eelmine kui seegi aasta seavad distantside poolest kahtluse alla kange soovi järgmiselgi aastal tulla. No ei meelita otsima üles hiit ja trolle (ja soovitavalt korduvalt) ja kõike muud kui need asuvad kaugel-kaugel pimedas ja olematu tee lõpus. Kuigi muidu oli tore.
Rolli kirjutatud intriigi asemel kujunes kahe keskealise ja paikse talunaise vahele soe sõprus, mis päädis kõige tuttava mahajätmisega ja Magistri (võimistandoligi) saatemeeskonnaks hakkamisega - väga eepiline lõppmäng. Ühesõnaga - sellest hetkest kui me Stu-ga tandemi moodustasime läks elu lõbusaks.
"Pojukesest on kahju - aga noh, ju ta oli isasse. Kuuldused tema surmast minuni ei jõudnudki, kuigi peale kõlakate levimist sellest, kuidas ta keelust hoolimata ikkagi trolle kiusama läks, andsid alust peljata halvimat. Ma ju käskisin olla ettevaatlik ja vaadata trolle ainult kaugelt! Ja keelasin kategooriliselt surmasaamise!! Ehhh, lapsed. Oleks Luise olnud mu enda laps oleks elu olnud palju kergem - nii abivalmis ja armas ja kuulekas ja andekas ja täitsa osav (mis puudutab nugade poetamist õigetesse kohtadesse)...ja veel kui leidlik! Ja sõnakuulekas. Loodetavasti läheb tal hästi....kõige tuttava mahajätmine käis nii kähku, et ma ei jõudnudki talle öelda, et ta mulle juba täitsa armsaks on saanud. Huvitav, kuidas ikkagi Gregori isa surma sai....Stu teada oli ta teel minu juurde, mina ei teadnud sellest aga midagi...ei tea KES ja MIKS ta ikkagi maha lõid... Kohalik külavanem oli tore ja abivalmis...ja vallaline...ja nõus kõiki meie küla omasid küla peale laiali jagama ja ära majutama ja kevade poole ehk aitama meil oma küla taas üles ehitada. Ta pakkus mulle (ja Gregorile) kohta omaenese talus - milline paljutõotav väljavaade. Nii kahju, et raudsaarlased ta kinni võtsid, sellest oleks võinud ehk midagi arenedagi... ma ei ole ju nii vana veel ja väljanägeminegi on veel täitsa kabe oma vanuse kohta... 3 rändurjooksikelupäästjat - tänud teile elupäästmise ja turvalise saatmise eest Soolikasoole, ehk korvas meie abi teie põgenemapääsemisel natukenegi nähtud vaeva - ah jaa, see minu lubadus, et kui te kunagi mdiagi vajate siis teate kust mind leida - see vist osutub tiba keeruliseks, sest ma ei tea ise ka kust mind leida, kuigi pakkumine on jätkuvalt jõus. Tundub, et me vist suutsime kõigile head nägu tehes varjata ka oma osalust teie põgenemisel... "

Tänud GMidele mängu eest - oli palju lõbusam kui eelmisel aastal. Tänud Gregorile (kuigi sa oled ikkagi sõnakuulmatu jõmpsikas ja seepärast surmagi said - oleksid sa püsinud minu lähedal oleksid sa elus, sust oleks võinud saada jõukas taluomanik ja kes teab mis veel), Luisele (sa olid väga armas, kuigi esimesel hetkel mõjus see agar armsus isegi tiba kahtlasena, aga ma panin selle kõik šoki arvele), Stule loomulikult ja nii mõnedelegi veel. Sille, Gregor ma loodan et te kamandamise pärast väga loksutatud ei saanud...aga see keskealine talunaine ei saanud muidu kui keelata teil surma saada ja käskida villased sokid jalga panna ja küsida, et kas te ikka olete söönud ja kas teil on kõik jästi ja kamandada, et te ikka end hoiaks ja jne

Üks (mitmest) lõbusast hetkest mängult:
Lähevad 2 keskealist tädikest metsa ühe tädikese pojukest otsima (noh ja võibolla midagi veel) ja ei kohta seal mitte kedagi (tümp-tümp-tümp-tümp möödub VG kolonn sööma), mets on pime ja hirmus ja sealt kostab hääli - istuvad tädikesed tee kõrval põõsas ja kuulavad kuidas teisel pool lagendikku parasjagu trolle kiusatakse (see selgus hiljem MIS lahinguhääled need olid ja kust nad täpselt tulid) - hirmus on, vaja tagasi minna. Kuulatavad veel, läheduses kedagi ei ole (tümp-tümp-tümp-tümp möödub VG kolonn söömast tagasi) ja kablutavad kiiresti tagasi turvalisse kõrtsi.

P.S. Sille, mul on hea meel, et sa varem jooksma ei hakanud. Sa lisasid mõnusalt vürtsi keskealiste tädikeste ellu

Mõtlesin pikalt, et kas siia teemasse midagi öelda.
Sest kui juba ütlema hakata, siis peab muudkui ütlema ja ütlema ja ütlema ja ütlema nii paljudele! Mälestusväärset oli ikka kõvasti.

Lõpuks otsustasin, et ütlen ainult ühte asja; millegi kohta, mis jättis täiesti unustamatu mulje. Nimelt desertöör Gunnari uimastamisjärgne ärkamine. Koos sõnavara ("Sa vana m**n!!!) ja perfektselt pidurdatud-aegluubis jalahoobiga.

See oli nii ilus.

Enamik ägedaid hetki mille tunnistajaks olin on juba ära räägitud. Kuid üks on siiski mille tunnistajaks olid vaid vähesed.

Nagu juba Batu mainis, ostis üks seltskond trollidelt varakirstu kahe poisi eest ära. Läbirääkimised olid pikad ja pingelised, kuid lõpuks saadi siiski kaup kokku. Ma olin parasjagu sealsamas trollidele laternat toomas (mis oli vaja kirstu valgustamiseks, seega võisin ma selle laterna ka kohe tagasi viia:P). Natuke tekistas kummastust vaid üks fakt, peale kauba tegemist kadus üks troll kuhugi ära.. hmm..

Noored sõdalased polnud aga surnud, vaid lihtsalt uimastatud ning trollid otsustasid nad oma majakesse kinni panna. Majakesel, aga, oli aken, kuid polnud aknaraame ega klaase. Seega kuskil pool minutit peale ukse sulgemist, oli teiseltpoolt maja kuulda see spetsiifiline heli, mis tekib siis kui keegi lumme hüppab. Lumekrudinale järgnes aga kohe ka teine spetsiifiline heli. Tume mütsatus mis saadab tavaliselt kellegi tabamist suure nuiaga. Polnud need trollid nii rumalad ühti...


Lisaks tahaks vabandada kõigi väsinud mängijate ees. Distantsid said suuresti kas enda (hiis) või maastiku iseärasuste (suur põld ja trollimaja mida lähemale ei too) järgi valitud. Eks ma olin peale poolepäevast ringijooksmist ka pisut väsinud. Järgmine aasta üritame paremini.

Väsinud peast tundub öise ja lumepaksu metsa all sumbates iga distants liiga pikk. Raudsaarlaste poolt vaadates polnud neil suurt häda midagi. Kes mürada tahtis see sai ja oli võimalik kohati ka rahulikult tegutseda ilma, et iga kahe sammu tagant järgmisi tüüpe kohtab.

Lihtsalt, et ei jääks muljet, et kõiki pikad vahemaad häirisd.

Reamehena puudus mul paraku parem ülevaade mängu käigust, jooksin kuhu öeldi ja tapsin keda kästi. Konfliktide vähesuse/puuduse üle otseselt kurta ei saanud (eks alati võib ju ise aktiivsem olla).

Ei hakka siin asju VG seisukohast pikemalt lahkama, kokkuvõttes jälle üks edukalt läbitud talvine treeninglaager. Aitäh Tartu osakonnale ja rollimängu GM'idele korraldamise eest.