Fyerellal V muljed

[hoarmurath]

Ma hakkan siis ise peale.

Väga tublid olite kõik, nii mängijad, npcd, kui ka kaasgemmid.

Tahaks kroonikaid ja ideid tegelaste arengute suunas. Järgmine mäng tuleb suve lõpupoole, kuulutame välja siis kui oleme mängukoha leidnud.

Kirjutan hiljem ehk ka veidi pikemalt.

[hoarmurath]

Kuna spämm on tore:

Need, kes kaitsesid oma koduilma:

Adanath Sagora'Asara
Caren Alathe'Zerin
Dilann Zaian'Silamat
Esan Elai'Driane
Etelle Elai'Asara
Kelen Sagora'Driane
Lahar Elai'Driane
Malaza Elai'Zerin
Mirai Alathe'Ilden
Miren Zaian'Ilden
Rathe Alathe'Zerin
Salan Alathe'Estanar
Salis Elai'Asara
Seira Kirya'Ilden
Terann Alathe'Zerin
Terrena Kirya'Ilden
Zadin Alathe'Estanar

Adanath oli kõndimas rannal, kui märkas kummalist pragu, mis õilmitses eemal lainte kohal. Kerge välgatusega loheks moondunud, lendas ta seda uurima. Ta polnud midagi sellist kunagi varem näinud, ilm, mis sealt avanes, oli täiesti uus. Alati arukas, jättis Adanath selle kummalise nähtuse meelde ja lendas tagasi Iath Asarasse, kus ta sellest ka oma emandale teada andis.

Möödusid päevad. Saabusid esimesed võõrad tapjad, koletud ja hävingut külvavad. Etelle oli see, kes viis teate vardjatele, kes olid kogunenud kokku arutama oma asju. Ta palus luba siseneda, talle anti see. Vaikselt aga kindlalt kõneles veelohe iidsetele vardjatele rünnakuist, mis olid juba alanud.

Terrena vaatles liikuvat väge, kelle sihtmärgiks oli Iath Ilden. Ta lendas neile vastu, ja kutsus tuulte väge, et purustada maad ja hävitada jalgealune neil veidrail olendeil, kes lennata ei osanud. Nad marssisid oma hukatusse, langedes õhuväe poolt tekitatud julma sügavikku.

Seira ei pidanud vaatama, et neid näha. Iath Ildeni vallid ei varjanud tema eest vaenlasi. Ta keskendus, tundes kuidas võitlus algas, ja valmistas ette omaenese rünnakut. Teised õhulohed võitlesid, et temale aega võita. Muster koondus, aisan keerdus pingule, ja lasti siis lahti, nõnda et mustad ründajad omaenese valusse ja hirmu surid ning vajusid.

Ent siis kui lahing oli lõpetatud, lamasid surnud ikka veel seal. Mirai vaatas, ja loitsis siis, tuuled tõusid et heledat linna puhastada. Ta kutsus neid ligemale, kõvemini puhuma, et vaenlaste jäänused kaoksid, et need puhutaks kaugele igavikku. Nõnda sai.

Malaza võttis üksi vastu Iath Zerinit ründavad väed, leegitsemas lohena. Taevas sai suitsu täis, karjed kõmasid, liha põles. Ent mitte kõik ei langenud temale, vaid jätkasid edasi oma teekonda.

Rathe oli üksi, kui vaenlased väravale tulid, ja väravakaar täitus tema manatud tulega. Ründajatega juhtus see, mis varemgi, tuli võttis nende liha ja mõistuse, punane linn sai mustaks suitsust ja surmast.

Caren oli meelitanud suure ja õudse vaenlase eemale, nähes kuidas too tema tiibu imeks paneb. Muutus ta siis tagasi, alati valmis ausalt võitlema, ja mõõgad kohtusid. Vastase raev oli suur, ta oli jõuline ja tugev, aga Caren oli kiire ja põlev. Siiski ei jäänud kumbki peale, vaid vaenlane haavas teda, ja kadus ise, olles tulelohes leidnud ehk liiga karmi vastase.

Iath Driane metsades varitses Kelen, kes ootas kannatlikult. Vastased, nähes esimest korda puid ja lehti, olid hoolimatud ja kavatsesid läbi tormata. See sai nende lõpuks, kui lõputud väikesed oksad ja väädid neid Keleni jõust kannustatuna kägistasid ja pussitasid ning maha sirutasid.

Esan vahetus, ent mitte täielikult. Tiivuline mees lendas vastaste kohal, ja rappis neid lohekuju võimsate küünistega, nahk soomuseline. Terad sähvisid selle vastu, rebides ta riideid, ent Esan ei lasknud ennast sellest häirida. Enese järele jättis ta rea katki lõhutud surnuid ja lendas siis minema, võidust teada andma.

Zadin, osav võitleja, otsis oma vastase, vägede juhi. Ta tundis, kuidas tolle pilk tema hinge kägistab, ent ta oli poollohe. Ta ei andnud alla. Kui oli aeg, oli aeg. Zaeli pilgu all pidi ta niikuinii tagasi tulema. Selle teadmisega ta võitles, pannes mängu kõik oma oskused, kõik oma treeningu. Selles piisas. Esialgu. Vastane oli vanem kui tema, ja nagu tunda, ka kogenum. Ent tuli hetk, mil ta peatus, ja lausa au andis, enne kui lahkus.

Nii taplesid poollohed üle terve Shatari, ja kui võõrad väed põgenesid, jahtisid neid tuline Terann, jäine Salis, kivine Lahar ja tuuline Miren, rünnates ja tappes koos, täiuslikus tasakaalus. Nad ei lasknud enesel võidurõõmust osa saada enne kui viimanegi oli tapetud või läbi värava tagasi kihutatud.

Siis astus esile Dilann, pilk alati särav, ja ravis ilma enese haava, laulis kinni lõhe ja nõnda vaenlaste käik lõpetati.

Rünnaku ajal tarmukalt tegutsenud poollohesid kiideti, ja nad koondusid ühte, valmis tõrjuma järjekordset rünnakut. Nimetasid nad ennast Siral Mathain, Väe Valvurid, ja niikaua nad valvasid kuna Naomi meel pöördus. Siis murti ka Valvurid, ja ei jäänud enam kedagi kaitsma ilma nende eest, kes tulevad väljaspoolt.

[Vincent]

Servus,

Selle postitusega avaldan tänu Fyerellal V korraldajatele, läbiviiatele, mängijatele ja kõigile kes abi osutasid - muljetamiseks on hijem aega veel.

Erilised tänud:
Monale, kes võttis mu pardale ja andis mängujuhtimise kogemuse.
Siimule, kes pani mu uue lemmiklooma, ürgkoletise, silmad hõõguma ja keha liikuma.
Birgitile, kes oli abivalmim kõigist ja tegi meil olemist lihtsamaks.
Dyrienile, kes oli vaieldamatult kõige kenam taimkasv-neiu terves mängus.
Eldanile, kelle briifing oli super-efektiivne.
Kõigile NPCdele, kes olid innovaatilised ja mitmekülgsed.

Ootan huviga kõigi muljeid.

Siiralt teie,

Ilmar

[morthgoth]

Npcd (vähemalt mina) tänavad vastu, te pakkusite palju materjali innovaatilisuseks ja lõbususeks.

Üritusel oli põhimõtteliselt kaks mängu ja ma loodan, et teie oma ei jäänud meie omale alla. Halva nalja hulgalt jäi kindlasti, aga ehk muu korvab.

Loodetavasti sai esimesel päeval meelde tuletatud paar põhitõde usalduse ja tähelepanu kohta.

Ja kui lõpulahingus maagiat kõvasti kärbiti, hakkas süsteem isegi toimima.

Elementaarjõud!

[Iardacil]

Hullult vahva mäng oli. Viiendaks mänguks on ilmselgelt meile maailm ammu selge aga need nüansid, keerukused, kõik need salajased vihjed, mis meil algusest peale on olnud ja mis nüüd kõik hakavad oma vilju kandma.. lihtsalt pean mainima, kui fantastilise maailmaga on korraldajad välja tulnud ja kui vahvalt see toimib.

Kindlasti oli üheks meeldejäävamaiks hetkeks see lõppulahing ja need raundid kolliga.. see nägi pimedas väga lahe välja.

Mulle meeldis samuti hullult kohu hingelehtede raja läbimine - need pihtimused (eriti kuna nimed, mis sain olid mu tegelase seisukohast natuke suvalised aga kui mõelda, siis öelda oli kõigile midagi).. siis need küsimused ning lõpuks loobumine, et midagi uut asemele saada.. väga vahva nükke see, et tuleb ühest oma loitsust loobuda.

Ja ilmselgelt tekitab minus siiani küsimust see, mida too maavaimu saadik või kes see ka ei oleks olnud, kes meid valikute ette pani - mis olid nii võimatud ja absurdsed. Kas see muutis midagi, mida me otsustasime? Ma usun et jah aga kuidas?

Ning ilmselgelt üks minu meeldejäävamaid momente oli teiselpool lõhe küünlaga elementaarvaimude juures ning see kirst ja süda...

Ning ma olin väga meeldivalt üllatunud meie printsessist. Väga raske on kellegi teise rolli üle võtta aga sellega tehti väga head tööd ning see aktiivsus, pealehakamine ja initsatiiv. Väga hea rolli sooritus, minu meelest.

Ning Dyrian on ilmselgelt kõige ilusam puustuv lohesorts.. need luuderohud juustes oli meeletult ilus

Oo.. ja pea-aegu oleks unustanud.. - need artefaktid ja see seoste leidmine.. meeletult vahva.. ning mulle meeldis minu mosaiik ka.. tõsiselt

Ehk suur suur aitäh kõigile korraldajatele ja kaasmängijatele ülimalt vahva mängu eest

[narmer]

Kolli elu, kolli elu, see jah on kõige parem...
Tänud lahedatele enparitele, mõistvatele GMdele ja lõbusale mängijate gruppile. See sari ületab korduvalt minu ootusi. Ma võibolla hakkan isegi regulaarseks kohal käiaks.

Ka mina käisin OG-sõidu-kaltsukolli-lolli-nalja-larbil ja mulle meeldis. Piiratud ressurssidest laheduse loomisel on omamoodi võlu. Kuid tänu mõnele rollile õnnestus mull ka PCdele mõeldud larpi kõrval vaatajana jälgida.

Mängu mõistatused paistsid päris huvitavad. Paraku ei saanud ma ühtegi lahendada ega täpsemalt uurida, aga mulle tundus kaugelt vaadates, et need on lahedad.

Rääkides lahedusest, mäng töötas väga hästi nii kaua kui midagi väga põnevat ei toimunud. Inimesed teatsid üksteise tegelaste nimesid, omasid ettekujutust, mida nad teevad, ja kogu tegevusel paistis olevat kaalu- pole midagi öelda, pikkalt kestnud seeria tasub ennast ära.

Siis kui kollid ründasid või midagi muud sarnast juhtus hakkasid vead ilmnema, ehk see üks ja ainus viga. Reeglid (või täpsemalt reeeglite puudumine) olid katki iga mõeldava koha pealt. Kui tulevikus minult küsitakse, miks erinevaid omadusi ei saa larbis kasutada, siis ma lihtsalt juttustan ümber selle mängu sündmusi. Mina soovitaksin viimasteks mängudeks kõik võimed ja omadused tühistada ja kogu reegelduse algusest peale uuesti kirjutada. Pole kunagi liiga hilja mängu seeriat paremaks teha.

Tahaksin kiita operatiivseid GMe, kes olukorrale kiirelt reageerisid ja mängu lõpplahenduseks tegid ilma maagiata lahingu, mis sisuliselt tühistas enamuse reeglitest. Loomulikult tõi selline otsus kaasa suurejoonelise ja põneva lõppulahingu.

Muide kolli elu, nagu vast ka märkasite, oli väga menukas, aga hoopis erinev PCde omast. Improviseeritud kostüümi ladu, öine lõkke, lollid naljad ja lahe seltskond- igati äge larp.

Minu tehtud pilte saab kätte siit: http://nagi.ee/photos/Narmer/sets/312179/370066/

Elementaarjõud!

[Shirotoki]

Peab jälle Fyerellali meeskonnale au andma. Väga hea mäng.

Fyerellali maailm on kõige huvitavam ja kõige paremini ülesse ehitatud larbi maailm, mida siiani kohanud olen. Sai seekord ka rohkem võitlust ning just eriti hea oli pidev õhus olev oht. Kunagi ei võinud teada, millal midagi halba jälle ründab. Mõned lahingud küll kukkusid läbi keeruka loitsude süsteemi pärast, aga see eest oli lõpu lahing tõeliselt eepiline. Raid boss ja tema minionid ning see raundide süsteem....võin julgelt öelda, et see oli minu kõige parem larbi kogemus. Lõpu koletis ise nägi ka väga äge välja ning jättis väga ohtliku mulje öös oma kolba ning helendavate silmadega.

Naljakaid momente jagus ka. Hetkel kui salk PC-sid minust mööda kõndisid umbes 2 meetri kauguselt, polnud ma kindel kas nad tõesti ei märganud mind või ignoreerisid mind, sest ma olin neid kogu aja jälitanud. Hiljem selgus suureks üllatuseks, et õige oli neist esimene. Ka kamba elementaalide maha löömine loitsudega oli ühe veidra kokkusattumuse tulemus.

Tegelaste minevikud ning toimuvad sündmused hakkasid end paljastama ning palju huvitavat tuli päevavalgele. Samuti oli GMide poolt hea lüke vahetada võimeid ning anda artefakte.

Pilte oleks võinud veidi rohkem olla, aga selge on see, et tähtsatel hetkel on enamasti kõik liiga hõivatud selleks.

Müts maha ka printsessi ees, kes oskas seda rolli väga hästi välja mängida.

Ootan huviga uut mängu!

[Katzenminze]

Väike IG-moment järgmisest hommikust:

"Kas te teate, et Tuultelumm on see Miren, kes jutus, mis me eile saime? Ja et Trann'i, Salis'e ja Lahar'i tapsime ka meie? Palju õnne. Äkki järgmine kord mõtleme natuke rohkem, enne, kui kellegi maha lööme?"

Ehk Dyrien luges Tuultelumma vana kirja uuesti läbi. Vahel tuleb vist kasuks.



* * *

Esiteks, suured-suured kiitused uutele GMidele- te olite superägedad ja kannatlikud (eriti Birgit, kes vist tunde ootas, et me ometi Hingeradasid alustaks ning Siim aka "Väga Tähendusrikas Vaikus", kes metsas koos minuga nimesid otsimas käis, mis sugugi lühike protsess polnud) ja väga hästi maailmaga kursis! Teiseks, suured-suured kiitused enparitele- väga raske on jääda tõsiseks/murelikuks, kui järjekordsed (elemendi)vaimud nurga tagant välja tulid. Ausalt öeldes tundsin ma salamisi rõõmu iga kord, kui majja minnes või sealt tulles teid valmistumas nägin. Va. see hetk, kus ma lõpuks olin endale ühe võileiva teinud ja astusin rahulikult uksest välja... ja kõigist hetketest pidi just siis Ülo otsustama mängu siseneda. Aitäh, Murphy. Tegelikult oleks mul sellega seoses väike idee- teha iga päev ca 30min kohustuslikku toidupausi. Las tuleb Tugev Sisetunne või mõni huvitav altar, mis tekitab kõigis järgmiseks pooleks tunniks vastupandamatu soovi söögipausi pidada. Mind natuke hakkab häirima see, et pole rahulikku ja kindlat aega, millal süüa. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina päris ilma hakkama ka ei saa.
Minnes aga tagasi kiidulaulu juurde, siis Printsess oli ka väga tubli! Esimese korraga kõikide nimed pähe saada ning viia ennast kurssi eelmiste mängude tohutu infoga... ulme.

Aga mängust lähemalt- uskumatu, et me kohe esimesel päeval langesime kõige klassikalisema "tule-minuga-pimedasse-metsa-ma-näitan-sulle-midagi-lahedat"-jutu lõksu. Väga, väga ilus ja väga, väga kurb olukord korraga.
Lahe hetk oli ka siis, kui pärast läbi öist metsa jõudsime lahinguplatsile ja siis sealt tõusis põlevate silmadega luust peaga draakonilaadne olevus. Väga-väga ilus oli. Võttis seest jõnksu läbi küll. Eriti, kui tuli välja, et see va sunnik ei taha kuidagi ära kõngeda. Maagia ja lahingu koha pealt aga on Ülol õigus- massides see ei tööta. Üks-ühele veel kuidagi, aga kui juba vähegi rohkem on, siis muutub kõik kaoseks.
Mida ma aga kõige rohkem nautisin olid hetked, kui maailma kultuur ellu ärkas- arutlused sügisese rituaali, veremaagia ning mõtetesse loata sisenemise ümber, kus selgelt eristusid eri vaatepunktid ning rassidevahelised erinevused.

Tahaks juba vaikselt teada, mis siis õigupoolest tõde on. Kes on kõik need salapärased isikud, kes meid külastavad ja lahkuvad, kes valetab, kes mitte. Kes meie oleme, kas me üldse oleme? Väga põnev

Aa, ja palun pange see kolli-elu lugu üles ka! Vaikselt põõsas hääbudes oli seda väga lahe kuulata, kuid kõrv ei püüdnud kõiki sõnu kinni!

[Lord Sauron]

Neid nimesid vaadates meenus mulle üks lehekülg:

http://issendai.livejournal.com/429293.html

[morthgoth]

Iti soovide järgi siis kollilugu.

PC-l elu igav
Gmil hallivõitu
Kolli elu, sel on võlu
Laskem OG-sõitu

(refr) Kolli elu, kolli elu
See jah, on kõige parem
Ah kui hea on olla koll
Kui vaid immuunsust oleks!

Otsin ma ja tuhnin veidi
Kübara saan prügist
Aga kolli rüü ehk kleidi
Võlun kaltsutükist

refr.

Ploti jamad meile kama
Silitame karvu
Aga pärast mängu jama
Põrutame Tartu!

refr.


Palun. Elementaarjõud!

[Taliesin]

PC-del elu igav,
:,:gemmil hallivõitu :,:
Kollielu - sel on võlu
:,:laskem OG-l sõitu:,:

Refrään:
Kollielu, kollielu - see jah, on kõige parem,
ah, kui hea on olla koll, kui vaid immuunsust oleks,
kollielu, kollielu - see jah, on kõige parem,
ah, kui hea on olla koll, kui immuunsust oleks!

Otsin ma ja tuhnin veidi
:,: kübara saan prügist :,:
Aga kollirüü ehk -kleidi
:,: nõiun kaltsutükist :,:

Kollielu, kollielu...

Plotimured meile kama,
:,: silitame karvu :,:
Aga pärast mängujama
:,: põrutame Tartu :,:

Kollielu, kollielu...

- laulda "Nõiaelu" viisil, sõnade autoriteks antud mängu NPC-d.

Niisiis. Olles enpar/koll, ma plotti suuremalt jaolt ei näinud ega saand ka aru, milles need tegelaste suured liinid ja traagikad seisnesid, minu asi oli lõuad pidada ja edasi teenida - elik järjekordne colour-coded-for-your-convenience ürp selga ajada ja tegelastele liikuvaks märklauaks olla.
See tegevus oli siiski kaunis lõbus ja enparite laagris oli kah meeldiv aega veeta nii et seda nädalavahetust ma küll ei kahetse. Kui ma pärast lõpukolli õhtule sain, oli tegelikult ka PC-de omavahelist arutamist päris huvitav kuulata, kuigi ma tegelasi väga ei tundnud. (õnneks olid ka nemad colour-coded-for-your-convenience ja väga esteetilised silmale vaadata)
Üldmulje oli seega mõnus, see, et majas elektrit ei olnud, andis mu arust päris palju juurde. Lõpukoll oli minu arust küll tohutult efektne ja hirmus, ma ei tea, kas mängijatele sama tunne tekkis, aga kui mulle selline metsa vahel vastu tuleks (isegi kui ma oleks keskmine fantasykangelane) jookseks ma hüsteeriliselt karjudes nii kiiresti vastassuunas kui võimalik, mitte ei üritaks taga võidelda. Aga eks tegelased tundusid ka väga kapid olevat, loodetavasti ei vähendanud see nende hirmu.

Reeglid olid jah kuidagi kahtlased, massilahingutes hakkasid nad päris palju segama, soovitaks nendega midagi ette võtta.

Üldjuhul tundus jah mõnus mäng olevat, tuleks järgmine kordki.

PS: Tänu sellele mängule ja ühele pühapäevasele üritusele saan kelkida, et olen sel nädalavahetusel kakskümmend korda tappa ja surma saanud.

[hoarmurath]

Ajaloolise tõe huvides mainin ära, et PCde praegused nimed sisaldavad palju vähem ülakomasid. Eksole.

[Alleria]

Väga äge mäng oli!
Esiteks tänaksingi GM-e. Eriti muidugi Hoari, et ta üldse tegi selle ja samuti kaas-gõmme, kes tõesti olid asjalikud ja kasulikud, mitte nagu tavaliselt! Väga ägedad olite kõik!! Nii GM-idega kui ka NPC-dena.

Mängul oli päris palju tegevust ja meeldejäävaid momente.. Ütlen kohe selgituseks, et mina tegelikult ei olnud kordagi pahane ja vabandused veelkord Siimule, et Sahelis su NPC peale nii vihane oli. Aga kõik jubedad asjad, mis minuga tehti mulle ainult meeldisid .

Hanna – olid fantastiline nagu alati. Mõnus on näha uut Hisinaryat . Sina oled vist tõesti ainus, kes pole mind kordagi alt vedanud ja minu usaldust reetnud. Tänan sind selle eest. Mulle meeldib, kuidas me jagame peaaegu kogu infot, mis meil on. Kõige meeldejäävam moment sinuga oli vist mõni aeg pärast tolle maavaimu külastust, kui sa parjasti Eldanit ravisid. See oli ilus. Ja siis mulle jõudis rohkem kohale, selle valiku asja pärast, mis sa mulle tähendad IG ja OG ja läksin üsna tundeliseks. Aga see oli huvitav, harva juhtub seda mängudel.
Zelor – hea oli, et me su jälle üles leidsime, langesid osad asjad paika. Sinuga on ikka koguaeg nii raske. Aga noh, ilmselt valin ma ka edaspidi, mis olen valinud siiani – uskuda, usaldada, armastada (kõiges ja kõiki). Ma loodan, et see aeg, kus ma enam ei suuda ei tule veel niipea. Aga mul oli sinuga väga häid momente, mille eest ma olen piiritult tänulik nii IG kui OG, tead ilmselt isegi millest jutt käib.
Rait – päris tore, et sa minuga rääkima pidid tulema. Muidu olekski võib-olla tegemata jäänud. Mulle meeldib, et Eldan ja Sahelis vaatmata oma väga suurtele erinevustele siiski aina paremini läbi saavad. Sa oled äge ja mul on hea meel, et sa oma OG võitlusoskusi natuke rohkem rakendada said . Aga no selline masohhist, ma ei või... See sinu berserk lugu oli küll vinge, kahju, et ei näinud .
Karl – ilus pööripäevariiitus oli. Mul on kahju, et mul just sulle isiklikult suur midagi pihtida polnud, pole eriti läbi käinud. Aga muidu stabiilne ja usaldusväärne nagu ikka .
Maarja – sa ei olnudki hull seekord! Hea, et ma sinuga ka paar sõna jõudsin rääkida. Ja aitäh ravitsemise eest, see on nii raske asi, mida mängida.
Iti – Dyrienile on vist kahetsuse ja alandlikkuse mõisted täiesti võõrad, aga see selleks, rahu sai tehtud vähemalt. Eriti heal momendil kadusid muidugi ka. Lehed olid nii ilusad ja see oli äge, et ma lõpus(!) ometi sain teada, mis värk su märkidega on. Oleks pidanud juba ammu küsima.
Sille – väga äge printsess olid! Loodan, et tuled edaspidi ka. Alguses kui sind kohtasime oli selline pidev facepalm tunne või, et tahaks printsessile üks hea kõrvakiil anda. Aga mängu lõpuks oli jumala mõistlik ja asjalik neiu. Küllap täitsa teeniks ajapikku mu austuse. Ja ka ülejäänud rahva. Peaasi, et ta ei laseks endaga manipuleerida.
Ghost – ei puutunud sinuga suurt kokku, see sinu öine loits õhuelementaalidele oli mõnus. Sinu pihtimus oli ka täitsa huvitav, kuigi ei midagi üllatavat. Kahjus ei tulnud mul tõesti mitte midagi pähe, mida sulle öelda, nii et vabandan, et niivõrd juhulik infokild sattus. Mõtted olid pisut laiali.
Kadri – see sinu retk värava taha.. vau . Huvitav oli sinuga rääida nii, nagu me enamasti seda ei tee. Me peaks kuidagi koos oma ustega midagi tegema. See kui sa mind esimene õhtu ründasid oli OG nii sürr, et ma ei osanud ikka tubli mitu minutit mitte midagi teha IG XD. Ja aitäh, et sa mind kinni hoidsid, kui ma sellele maa tüübile kallale tahtsin minna, ega ma poleks saanud teda kuidagi vigastada niikuinii.
Dani – sina oledki tegelik tasandite vardja, puslede meister . Loodan, et sul väga igav polnud, tundus, et sul ikkagi polnud mitte muhvigi teha. Aga eks siis kohtume (vähemalt me mõistused) tead küll kus wink-wink nudge-nudge.

NPCd – teadetetoojatest meeldis mulle Tali , esimesed veevaimukesed olid sürrid, need eriti haiged (pahad) veevaimud olid ka väääga sürrid. Vaene hingelehtede neiu pidi niiii kaua õues külmetama, vabandan . Lõpus see koletis ja varjud: väga vinge! Maa vardjas oli ka päris äge ja tõbras maa vaim oli ka hea, mõnus ülbik. Vaimud olid kõik nunnud. Vereleegi vend... Ta oli kohati nii traagiline. Mõnusalt käis ja ülbas kõigiga.

Üllatus NPCd: see oli nii äge ja sürr! Täiesti... ebamaine. Hea, et te väga vägivaldsed polnud. Kahju küll, et te minust midagi ei tahtnud, aga ka krüptilised märkused olid päris vahvad. Ehk näeme teid veel...?

Flööt oli mõnus ja ma vabandan sügavalt kõigi inimeste kõrvade ees, kes seda jubedust, mis mina sealt välja puhusin, kuulma pidid. Luban järgmiseks mänguks midagi ära õppida .
Mõttemaailma teema ja asjad minevikust olid ägedad.
Seoseid mul eriti polnud (seosteringis), aga see lugu ja need väiksed killuesed... Nii vinge! Telepathy ftw.
Samuti vabandan, et ma OG nii feil olen võitluses ja, et mul kunagi minu umbes 5 erinevat kaitseloitsu alati liiga hilja pähe tulid . Olin suht kasutu. See jäi vist ainsana närima.

Minu arust see reeglite asi nii traagiline ka nüüd pole. Hoaril juba paar head mõtet on. Natuke mängijana harjutada ja NPCdel natuke rohkem võitlusreegleid rakendada ja ongi asi korras. Minul isiklikult jooksis lihtsalt alati juhe ilgelt kokku kui mulle kõrva röögiti .

Aa, jaa, kelle geniaalne mõte oli tuleelementaale rünnata kui ma täiesti nende keskel olin? Kõik oli korras ju, ma oleks kõik kenasti välja mõelnud. Jobud olete

OG möla kippus küll meditatsiooni ajal olema, aga muidu olen suht rahul endaga. Ei olnud üldse mõrd ja suutsin hea ja andestav olla päris ilusti .

Häid momente oli veel, aga paljud neist on hästi isiklikud ja jäävad kroonikasse pigem. Eks ma siis lisan, kui midagi väga olulist meenub.

Veelkord: suur suur tänu kõigile!!! Te olete hästi toredad ja head!

Armastusega teie,
Sahelis
endise nimega
Seira

[Hellera]

[Katzenminze]

Pärast Hanna postituse lugemist, sain aru, et tõesti- meie lähendamine õnnestus. Dyrien avastas enda jaoks Printsessi ja Trelaci, kellega varem olid suhted olnud väga pinnapealsed ning täpselt nii tihedad, kui amet seda vajas. Lisaks on Poollohed natuke rohkem meie etiketti õppinud ning Thare isegi soostus luba paluma, enne kui Printsessi pähe läks. Pisikesed edusammud.
Ogasid sai ka Hisinaryaga suhtlusest välja kiskuda, kuid eks neid on seal veel vist kuhjaga. Mõlemal poolel. Oleks vaja teha üks duokäik Hingeradadele vol 2?

Ning enne unustasin ma mainida neid kahte visiitNPC-d. Väga vähese jutu ning veel vähesemate tegudega suutsite korraliku hirmu naha vahele ajada.