Ma väga tänan korraldajaid =) Nii tore oli. Oo, lausa
nii tore!
Rohkem lõbu ja ilu kui kassitsirkuses.
Et olla konstruktiivne, siis detailidesse laskudes
+ Oh, teh pretty! Koht! Paksust kilest labürint! graffity! vanad gaasimaskid! tuletünnid! telk! mööbel! MUNA! töötavad lõksud! alarmid! klubivalgus! helisüsteem! videoekraan (issand, ja mis sealt pealt näha oli!!!
)! Hot-dogi putka! Vaibad! Verised sõrmeotsad opisaalis!
Sa püha issapojake!
See kõik oli nii iseenesestmõistetavalt
ülivõrdes ilu, et mul ei ole jaksu seda sobivalt kiitagi.
+ Õed Armastuses.
Nii pühendunud grupiga on lihtsalt lust mängida.
Rohkem vist pole vaja öeldagi.
+ Hästi planeeritud joogid - algul tundud, et nii vähe, aga jätkus ja jäi ülegi. Mõistlik kogus järelikult, sest vähemalt ei jäänud üle PALJU.
Sööki jäi muidugi üle palju. Mis tähendab, et ei jäänud puudu, mis omakorda on lahe.
Ja ehtne hot-dogi putka (koos päevavarjuga!!!! teh pretty!!!) oli ja töötas efektiga.
+ Võimalus ise oma roll teha ja siis saada täiendusi ei tööta tegelikult alati väga hästi. Seekord töötas. Lahe.
+ Soronturi =) ja Mandi kostüümide (joonis on ju ka kostüüm!) mõjuvus peale vaadates. Gregiku seljaämblik arvutijuhtmetest. Ülo turvis.
+ Gregiku läbirääkimisvõime.
Teatav -- Tegelikult reeglite ülekordamine enne mängu ei oleks kellelegi kurja teinud. Või kasvõi range soovitus printida need endale kaasa ja lugeda vahetult enne mängu uuesti läbi.
Reeglite mäletamine on siuke asi nagu "oluline, aga lihtsalt organiseeritav ja just sellepärast kergesti teha ununev pisidetail".
(Umbes nagu
-raha jagamine tiimidele või
-korralikud pudelid baari jookidele
vms detailid.)
Kui mingi asi on väga lihtne ja iseenesestmõistetav, kalduvad inimesed selle endale kuskile kõige tagumisse mälusoppi lükkama, sest enne on ju vaja rasked ja suuremat aju- ja ihutegevust nõudvad asjad ära teha. Millega tasuks arvestada ja nii endale kui teistele asju meenutada.
- Üldiselt oli kerge pettumus, et kui päkapikk-troll-mingi segu mõlemast-seltskond v.a. siis ülejäänud gruppide kostüümid olid tasemel "paneme midagi selga" ja mitte kuidagi ühtlustatud. S.t. ma saan aru, et on loogilisi põhjusi mustmiljon, miks teha nii, et igaüks näeb välja nagu tema ise näeb, aga välimuselt silmahakkavad grupieristused oleks lihtsalt
lahedad olnud. Kui kõik muu nagunii oli nii anomaalselt ILUS juba!
- Lõpus tekkinud kohalike abi õeskonnale oli vast - teatav ületapp.
Nii ei jäänud ka kõigi tiimide ühisele rünnakule pea mingeid võimalusi tegelikult edu saavutada. Neile läks asi liiga raskeks, meile samas kujunes liiga lihtsaks: hakkasime parasjagu taas omaenda inimesi jalule saama (hei, töökorrada taastunud shamaan on meeletu jõud tegelikult - oleks olnud isegi siis, kui mul olnuks meeles, et õed peavad ka 5 min taastuma peale mu ravimist!), pooled ründajad olid maha võetud ning oli lootus, et ehk-ehk-ehk saame toime, ehk jääb aega taastuda - ja siis selgus, et rünnak läbi, kõik ründajad puha surnt, sest meile tekkis mitu suurt musklit korraga appi.
Võttis maha lõbu nii ründajatelt kui kaitsjatelt.
- Klubi oli vist mängijatele ikka liiga hirmutav pähkel, et ühe tiimiga võtta. Samas me kõik oleksime hoopis rohkem ja mitmekesisemalt saanud mängida ükshaaval ründavate gruppidega.
Kui meil on 18 ründjat, hakkame me jah vange võtma või ellu jätma - see on lihtsalt liiga ohtlik, meil ei olnud selleks inimressurssi. 4 ründaja puhul oleks asjad olulisel määral teisiti = jälle rohkem lõbu nii neile, kes ründavad, kui meile.
Nüüd ma vaatan, et olen irisenud umbes sama palju kui kiitnud, mis ei ole üldse proportsionaalne mu enda emotsiooniga. Mis on umbes 9 osa rahulolu ja 1 osa "oleks võinud".
Aga testmängule tagasiside võibki vast vist selline - mõttekohtadele tähelepanu suunav olla.
Väga-väga tänan igatahes!
Alla pandud aeg, raha ja armastus olid pika maa peale näha!
Lisatänu: ma sain tänu teile VIIMAKS kanda oma korsetti! See ootas vaguralt juba 3 aastat aega, mil keegi ometi taipaks, et (
irvet tsiteerides) iga naine armastab litsakat rolli. Sest "see ei ole ju mina" ja saab teha kõike pöörast, milleks vähegi tahtmist!