Dragon.ee foorum

Siin on muljetamist päris mitme Sisaliku jagu ja sellest ekspeditsioonist oli palju õppida. Ehk siis andke mulle tiba aega ja toksin oma kirjapandud mõtted korralikult ümber.

Põhiline silmi avav koht oli minu jaoks see, et larbivõitlust saab pidada nii, et sa ei võitle kaasmängija vastu, vaid temaga koos.

Mastaapidest: rahvaarvu suhtena oleks meie mõistes sama suur (6000 inimest, sadakond mängujuhti) mäng 90 osavõtja ja peaaegu kahe mängujuhiga.

(Selgituseks: meie poolt oli 14 mängijat. Mina, Aweron, Ivellios, Sauron, Iti, Elin ja Merle. VG rahvast Bernard, Nele, Chloe, Aurin ja 3 kelle nimi praegu ei tule. VG oli Punases sõjaväelises laagris ja meie olime Sinises ehk joodikute laagris (Piraadid))

Hei! Muljed on veel nii teravad, et trükkida ei jaksa. Kes kuulda tahab võib mind kõrvale tõmmata ja pindi õllega värskendada (nicht alkoholfrei Pilsener!). Täpsustaks vaid niipalju, et VG ridades marssisid Bernard, Nele, Chloe, Aurin, Hans Teras , Andres Käosaar ja Jaanus Pulk-Piatkowski.

Antud videost on puudu kogu punane leer, ehk u. 800 inimest ja on võetud enne lahingrivide moodustamist, niiet näeb natuke mannetu välja reaalsuse kõrval.

hihiihiii Orkid orkid Orkid orkid Orkid!

Oh jah, ehk järgmine aasta. =)

Orkid. Njaa. Orkid.

Ma vist peaks rääkima kõigepealt sellest, et häid orke oli ikka sigapalju. Ja siis et kõige ehedam koht oli see, kui orkikari tuli lahinguväljal tiibhaaret tegema. Tahaks öelda, et neid oli 200 aga ilmselt oli siiski pigem 50 või 30 kanti aga nad olid nii kohutavalt ägedasti joostes, küürakil, isiksustena ja mörisedes. See oli ikka väga ehe ja meenutas üllatavalt muide Sõrmuste Isanda parimaid hetki. Sinu ees lahti rullumas.

Aweron õhtul pärast kõrtsis kohtas tütarlast, kes oli orkide poolt vangistatud ja ütles suuga " " (help me); küsimise peale lõikas mäesuuruste õlgadega ork tal kõri läbi. (Ja pärast kui šamaan keegi oli ta ära ravinud mingi kulistiga tehti ka tütarlapse vabastus-operatsioon) nagu kuulda oli.

Aga jah. Orkid.

Räägitakse legendi et duši all oli ükskord üks ork kõrvalkabiinis ja oli kosta vandumist. Kui tüüp duši alt lahkus oli naaberkabiinist ikka kosta vandumist; valjemat ja rämedamat. Ma ei tea millega nad end viksivad, aga tundub, et see on tõhus.

võin julgelt väita, et see ei tohiks probleem olla Urukitele.

Võibolla - aga mina nii julge poleks. Niipalju kui mina suhtlesin oli ühtlasi vaja "castingul" oma rollimänguoskusi näidata jne.

Orke ja ilusaid orkikostüüme oli mängul lisaks orkilaagrile palju. Näiteks meie enda kompaniis punases leeris oli üks täiesti super kostüümiga uruk. Rohelises laagris oli palju nii orke kui urukeid, samuti ka mustas. Kas siis soovist mujal mängida või just sellel põhjusel, et hoolimata kostüümist midagi muud puudu jäi.

Orkilaager tundus olevat üsna eksklusiivne ses osas. Lisaks kostüümile on neil vaja ka tõetruud orkitelki, mingi kupli või sõjaväetelgiga sinna kindlasti ei saaks. Elik, et orkilaagris orki mängida peavad absull kõk detailid korras olema (kostüümis näiteks kindlasti ka läätsed ja hambaproteesid).

Samas nagu öeldud muid orki- ja urukikampasid kes lahedad välja nägid oli ka teistes laagrites.

Mnjaa... intrigeeriv. Võibolla siis küll. Aga kindlasti on eesmärk (vähemalt minul) sääraseks tõetruuks orkiks saada Igaljuhul kadestan teie kogemust üüratult!

Et põhjendada teile ära, miks te peaks tulema, jutustan oma loo:

Idee minna Drachenile käisime välja VG suvelaagris ja eesmärk oli tutvuda ja saada valgustatud, mida tehakse mujal ja kui suurelt mõeldakse mujal.


Läksime minibussiga läbi Läti, Leedu, Poola ja sõit oleks olnud igav, kui poleks olnud meie suurepärast perversset naljasoont. Ei teagi, kas Käosaar julgeb enam meiega Drachenile sõita

Viimase öö magasime kämpsis, niiet olime alguseks puhanud ja hakkajas meeleolus.

Esimene päev oli lihtsalt laagrite püstipanek ja elu-oluga tutvumine, mida me ka kohe ära kasutasime. Lootsime ka hiljem teistes laagrites ringi kolada, aga järgmine päev juba oli nii palju teegmist, et ei jõudnud.
Mida me nägime? Kui sa seisad mäe tipus ja näed enda ümber laiuvaid telklaagreid, kus ei hakka silma kuppeltelgid (mõned üksikud olid), püstitatavaid torne ja värvaid, siis see on awesome!

Käisime ringi ja õgisime pilkudega seda toredust, enamus tulid nii piisavalt suurte seltskondadena, et rajasid nn rüütliõued, kus telkide keskel olid katusealused laudade, pinkide, lambanahkade, toolide jms butafooriaga. Katusealused nägid lahedad välja ja tagasid koha õhtuseks seltskonna meluks.
Kogemus oli see, et ülduine viisakus nõuab, et teiste telki ilma lubaküsimata ei minda ja võõraste asju ei näpita., isegi, kui need asjad on kuskil väljas vedelmas.


Sama päeva õhtul astus meie juurde tüüp, kes tundus olevat talupoja eluterve mõistusega ning seletas lahti, mida kujutab endast punane leer ja mis toimuma hakkab ning uuris, kes meie oleme ja kust tuleme. Kui kuulis, et me eelistame heavy infantryt, soovitas ta meil liituda 1. lanciga/leegioniga. Järgmine päev selgus, et see vend juhtis seda üksust ja tegemist oli leeri eliitüksusega ja meil oli kuldse kotkaga uhke leerilipp. Pure win!

Järgmisel päeval valiti ära leeri asjapulgad, peeti leeritšempioni turniir ja vist? aulahing siniste leeriga.
Turniirile lükkasime Nele tanki sest sakslaste turniir ei käi reaalsete oskuste järgi, vaid hääletatakse rollimängu põhjal (kui karismaatiline sa oled, kuidas võitlust eepiliselt välja mängid) ja Nele, pisike ja armas, sai kohe Cha. punktid nii, kui platsile astus. Võitis lõpuks küll üks teine tüüp.
Ja unustasin, ka naiste madinat sai näha, mis oli päris hoogne ja läks üle ka lähikontaktiks.
Omaette elamus.


Õhtul pidasime lahingut sinise leeriga ja võitsime. Siinkohal ma ei uhkusta ega hüppa, sest mida teeb purjus ja kaootiline kamp formeeritud raskes turvises väeosade vastu. Lihtsalt nii läks nagu minema pidi.
Meie väeosas olid lisaks meile ülilahedad ja sõbralikud (ka mustas/punases) hispaanlased, punases ja samuti pealaest jalatallani turvistatud itaallased, veel ühed mustas/valges itaallased ja saksa "viikingid", kes muide olid suured Eesti fännid.

Meie eepiliseks kasvamine jätkus...
Järgmisel hommikul juhtus selline kummaline lugu: VG kogunes lahinguks värava juurde, aga kuna seal kedagi veel polnud, lõime niisama aega laiaks, kuni keegi meie omadest märkas veidrat tegevust. Nimelt marssis mingi suvaline seltskond sinise lipuga siniste leerist minema. Aga sininsed olid ise samal ajal lahinguväljal madistamas. Haarasime relvad ja sööstsime välja ning väikese madinaga saime lipuja selle kandja enda kontrolli alla.
Drachenil on selline süsteem, et lippu tohivad kanda ainult nn ametlikud lipukandjad.
See lugu jäi meile veidi uduseks, aga oli vist nii, et vasksed maksid kinni mingi lipukandja, et see neile siniste lipu varastaks, mis tüübil oma seltskonnaga õnnestuski põhimõtteliseks, kuni õnn(VG) teda alt vedas.
Uudis siniste lipu hõivamisest levis nagu kulutuli üle leeri. Kartsin veidi, et saame vastu päid ja jalgu, sest ei teadnud, mis suhted meil sinistega on, aga meie diplomaadid andsid lipu tagasi (meie saime seda mõnda aega kasutada buffrina oma lipu ees) ja kõik oli korras.

Pärast seda olime kuulsad ja sõitsime kogu leeriga kaussi rohelistele, sest rohelised, tundub nii, on punaste põlisvaenlased.

Kohati oli kahju, et seda viha ja sallimatust ei suudetud mänguväliselt vaka all hoida ja et kohati mängujuhid seda ise ka õhutasid. Lõpurituaalis oli mõningane lapsik käitumine ühe leeri poolt. Hei, see on kõigest mäng ja oleme pärast mängu sõbrad edasi! Kõik 8000 osalejat on ju tegelikult väga toredad inimesed!


Järgnevatel päevadel pidasime aulahingud hõbedase ja vaskse leeriga, kaitsesime oma laagrit rohelise ja sinise vastu, vihase lahingu orkidega, mis oli AWESOME (nad on lihstalt nii lahedad) ja uskuge mind, kui need vennad võitluse juures 100% oma orkivõitluse välja mängivad, siis sa ise tahad ka olla parem rollimängija/sõdalane.
Orkide pealik: "AKSHARAM!"
Bassihäälega kooris vastus: "HUUR- DUUR!"

Eepik oli veel vaadata, et kui oma linnust kaitsesime ja kuldne appi tuli ning vastasele sisse lendas, sama oli siis kui meie kuldsele appi läksime ja kuldsete paladinid väravast välja flänkisid...

Avamaalahingust: See oli täiesti hoomamatu, mis väljal toimus, kuidas väed liikusid, kes seda planeeris. Seda peab lihstalt ise nägema.




Minu enda seiklustest:
Astusin pärast avatseremooniat õhtul dušide poolt läbi linna (sest ma mõtlesin, et pesemaskäimine on ka IG) oma leeri poole kui vastu tulid 5 orki.
Hakkasin mööda astuma, aga siis mind võeti "kotti" ja ma pidin lühikese ähvardama vestluse käigus oma kolm münti loovutama.
Mul idikal polnud ka relva kaasas, sest arvasin, et laadarahu kehtib.

Jõudsin siis heinamaale, jälgisin mõnda aega miskist elutähtsat rituaali, mille kestel püüdsid erinevate leeride maagid hävitada ühte kurja krooni ja läksin edasi kuni mind peatas üks tüüp, küsimusega, kes ma olen. Hakkasin vastama kui ta mulle nuiaga pähe virutas. Kukkusin siis kokku ja seltskond jalutas minu juurest minema kui selgus, et mult enam midagi luutida pole.
Lamasin ja juurdlesin reeglite üle, et mida ma nüüd tegema peaks kui mind leidis uus seltskond ja peatus, et arutleda, mida siis nüüd leiuga peale hakata.
Lõpuks andis üks meesterhvas oma relvad teistele ja tõstis mu endale sülle! ja kandis! mu sinna, kus rituaali tehti, otsis preestri, kes mu terveks ravis.

Vestlus läks pingeliseks hetkel kui selgus, et mina punasest ja tema mustast leerist ning ta otsustas, et oma tänuvõlg täita, pean ma minema järgmisel päeval musta leeri ja ta üles otsima.

Lühidalt, sest pikalt ma enam ei viitsi: Järgmisel päeval läksin ma musta leeri ja arvasin, et sealt ma enam välja ei tule, aga kuna neil oli parajasti palju tegemist manalakolliga, kes lahti pääses, siis lükati minu võlatäitmine kaugemasse tulevikku. (ja seda võlga pole muide unustatud, nad naudivad selliseid asju, sest see annab võimaluse roleplayks).


Veel üks väike seik: orkidelahingus said orkid oma võla tasutud, tegin orkile põsemusi (oi, seda reageeringut musile) ja Allan küsis meie 3 münti tagasi.
Pure win!

Pärast lõpulahingut sain meie leegioni lipu laagrisse tagasi kanda. Milline au.






Miks tulla Drachenfestile VG-ga 2012. aastal:
* Seltskond, seltskond, seltskond. Olgem ausad, meil(VG-l) on omavahel alati tore olla. Perverssed naljad ja üksteisest hoolimine. Nii ongi.
Ja tore on, et seda mölda saame me eesti keeles ajada, st keegi ei saa aru ja meid ei saa süüdistada mänguvälises mulas.
Lisaks olid ka kõik teised meie leeri omad väga sõbralikud, viisakad ja toredad.
Teenisime välja oma tegevuse ja olemisega ka teiste austuse, st pärast lõpulahingut kutsusid viikingid viisakalt meid õhtul oma õuele rääkima Eesti larbist. (mina küll kahjuks khm, khm pidutsesin samal ajal meie hispaanlaste ja itaallastega), aga jutuajamine saksa larbist oli olnud väga hariv ja huvitav.
Ja meid on kutsutud juba järgmiseks korraks oma endise leerikomandöri õuele meeldivaks vestluseks.

*Kes armastavad madinaid, saavad selle korralikus mõttes, st piisavalt palju ja koos toimiva! väeosaga. Niisama kakerdada võib igas teises leeris, lahingut pidada ja selle kulgemist nauditavalt jälgida on võimalik punases.

* Dracheni toimiv infrastruktuur! Kujutate ette, et alt asulast on veetud mäkke 4-5 km veetrass, mis varustab veega dušid, wc-d, lisaks iga leeri juures veekraanid, lisaks iga leeri juures kuivkäimlad, mida tühjendati igal hommikul ja kus oli alati! wcpaber.

* Sellist rahvahulka väga mujal Euroopas ei näe, rääkimata Eestist (va paar larpi, on see üks suuremaid).

* Väga palju tegevust, madistamist ja polnud ühtegi valvekorda (vastupidiselt laialtlevinud arvamusele). Me küll tahtsime ühte minna, sest värava all oli väga palju tegemist ja sebimist ja sinna jõudsid kõige kiiremini uudised, aga lihstalt muud tegemist oli juba nii palju.

* Linnaolustik, kõrtsid, kaupmehed, äge kaubavalik ja palju võimalusi meeldivaks ajaveetmiseks.






Lõppu ütlen veel, et me saimegi tuntuks oma olemuse ja käitumise ning distsipliiniga, sest mitte ühtegi teist sellist gruppi polnud. Igaüks tahab seal suur hiiro olla, aga kui neid ülivägevate turviste ja kostüümidega hiirosid on mitu tuhat, siis nad ei tõuse seal esile, vaid kaovad massi. Meil oli sitt turvis nende mõistes, sest neil on nii palju paremad ja ägedamad turvised (ja me ei saagi olema nendega ühel tasemel, sest neil selleks pappi palju rohkem) ja palju ägedamad kostüümid, aga meie olime kõik ühesugused ja sellega äratasime tähelepanu ja olime äratuntavad. Ja seda nad kiitsid, sest keskmine sakslane ei viitsi ja ei oska rivis marssida, käskudele reageerida.


Ma poleks kleidikeses ja omaette iial nii palju kiitusi (napis kleidikeses oleks vb nilbeid kiitusi saanud, aga need pole need, mida ma hindan) saanud oma võitluskaaslastelt ja tõstab ikka kõrvust küll kui meie hispaanlaste pealik tuleb ja ütleb, et on au sinu kõrval võidelda.


Ja meid kiideti ka rollimängu poolelt, sest mängisime sõdalasi ja käitusime nagu sõdalased, meie leeri komandör tuli imetleva pilguga meie juurde kui olime müürialuses toas kilpidel lebos ja magasime. Vajadusel valmis lahingusse jooksma.
Ja kusjuures see kilbilmagamine seal oli minu jaoks olustikuliselt ülimalt nauditav, sest tekkis tunne, et ma olengi mingis sõjas, mida kunagi ammu on peetud, tugev tuul puhus liiva näkku nagu kõrbes, kuum päike muutis laagrielu lojuks kellegi... (vastase)...ootamiseks...

Palju teil terve üritus koos sõidu ja kõigega ühele inimesele maksma läks umbes? (Sest kõlab imeliselt, aga mulle tundub, et kui ma tahaks minna, siis peaks juba praegu hakkama järgmiseks aastaks panku röövima.)

Pangad röövivad sind, aga see selleks.

Mul läks toit+sõit+pilet ~ 5000 vana raha, aga mul oli autos nelja asemel kaks inimest (kraami oli veidi rohkem kui vajasime ja sisuliselt oleks kolmanda/neljanda ehk ka mahutanud). Nädalase välismaalviibimise kohta tegelikult üldse mitte ülemõistuse asi.

Mida tahaks võimalikele huvilistele südamele panna? Arvestage, et te tulete teisest larbikultuurist ja jälgige enne teisi kui hakkate tegutsema. Väga lihtne on seda teadvustamata olla larbiekvivalent elevandile portselanipoes.

Need on väikesed asjad nagu leitud pistoda tagastada unustamine ja see kui paned kaasmängija mängu jaoks väga olulisel hetkel endale tõlkima või pead lahingut punkte lugemata võidu peale ja ... mul oli vahepeal meie pärast veidi piinlik. Ehk teisisõnu ma tahaks et me oleks kõik veidi paremad.

Ta ei löönud seda (raskelt turvises) duellanti maha. Lisaks sortisin ma selle duelli asja kohe kohapeal ära.

Jaoülemana vabandasin (rollis loomulikult) rünnatud duellandi ees oma võitleja häbematuse pärast auvõitluse häirimisel ning garanteerisin, et seda enam ei kordu. Ühtlasi saatsin arusaamatuse tekitaja sellest konkreetsest lahingust eemale.

Vastane sai kõigest aru (nii IG kui OG) ja lõpptuelmus oli minu ja tema jaoks ilus rollimänguline hetk, teineteise tunnustamine aumehena.

Lisaks veel niipalju, et ta võitis duelli meie kompaniiülema vastu kes raskelt haavatuna pärast seda laatsaretti toimetati ning kompaniiülema abi võttis juhtimise edaspidiseks üle.