Dragon.ee foorum

Miks te mängudel käite? Umbeski? Kui keegi tänaval tuleks teile vastu ja seletaks, et selline äge asi, tule mängima — tundub totter. Miks seestpoolt nii kuidagi tore on?

Eskapism ja saab kostüüme näidata ja olla keegi teine natuke aega. Nii kaua mänginud (8 aastat tagasi oli esimene larp, aktiivselt 5-6 aastat), et ongi soe ja tore.

Mõned märksõnad mis mulle tulevad mõttesse:
seltsond, seiklus, adrenaliin, erinevate situatsioonide läbiproovimine, kehastumine millekski muuks - ehk ilmselt eskapism?

Enese proovile panek üsna mitmel tasandil - kas ma suudan nii kiiresti mõelda/tegutseda/reageerida? Kas ma leian sellele olukorrale lahenduse, lähenedes tavapärasest erinevas mõttemallis? Kas ma suudan ta haneks tõmmata? Kas ma suudan ennast siit olukorras välja rääkida? jne jne jne

Ning muidugi, ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et saab ennast ägedalt riidesse panna ning minna Eestis kohtadesse, kuhu muidu tõenäoliselt ei satuks.

Kirsiks tordi otsas on seltskond.

Erinevad elud.
Ise elan küll ainult üks kord, aga vähemalt proovin ka alternatiivseid variante. Kuidas nad tunduvad. Kuidas töötavad.

Pole ka nii tarbjalik kui kino-teater-raamat alternatiivse elu katsemasinatena.
Osalust ja päris-asja palju rohkem. Teha on on parem kui tarbida.

Inimesed on ka võluvad.

Kuidagi imelik oleks jätta minemata, kui oled korraldanud... Kuigi vahel on ahvatlus peituda küll
Mängija vaates on Katz ka minu eest esimeses lõigus kogemata kõik ära öelnud.

Tavaelus ei pruugi ennast sellistes olukordades leida, endast nõnda aru saada, kui pärast mõnd mängusituatsioonis läbi elatud kogemust.
Seltskond, elamused, kõrge kvaliteediga meelelahutus (kui võrrelda nt arvutiga mängimisega, siis ma leian et kordades kasulikum/elamust pakkuvam).
Põhiliselt on minu jaoks häiriv see, et kui keegi kuuleb larp siis kohe arvatakse et "see teibitud torudega üksteise peksmine". See, et tegelikult on lõputult palju võimalusi, milliseid mänge korraldada, mis maailmas ja mis tegelasi mängida. Infinitely open world. On see mis mind paelub selle juures. Ja see et kõik mängud on erinevad ja sa saad ainult ühe korra proovida- nagu päris.

Lihtsalt fan!

Eskapism lõputute võimaluste maal. Võimalus olla korraga endast parem ja halvem.

Peamiselt õppimas. Selgitan:

Rollimängu käigus on võimalik katsetada erinevate käitumis- ja kommunikatsioonimudelite kasutamist. Mängukeskkond tagab vahetu tagasiside - kuid reaalelulised tagajärjed on minimaalsed.

Kuna olen loomu poolest väga vaikne inimene - kuid elan elu ja teen tööd mis nõuab tihedat, aktiivset ja efektiivset kommunikatsiooni, kohati isegi agressiivsust - siis LARP on hea koht trenni tegemiseks.

Üldiselt eelistan siiski pen-and-paper mänge - efekt küll suts väiksem kuid mugavusfaktor suurem.

See viimane täheldus on ka minul väga tugev. See on tasuta virtuaalne käitumismustrite treeninglaager. Tasuta võrreldes siis mingi profikoolitusega samal teemal.

Minu jaoks on larp üks kunsti vorme, oma loovuse väljaelamine, sest mulle meeldib ka palju enam luua ja teha kui tarbida. Kui raamat on kirjakunst, laul ja muusika kuulatav kunst, film/teater vaatemängukunst, siis larp on kogemusekunst. Just seetõttu võibki asi väljastpoolt arusaamatu välja näha, kuna tähtis on just see, mida inimesed mängul kogevad.

Ja samuti meeldib larbi sotsiaalne aspekt. Lahe on see, et muidu on eestlane selline kidakeelne (kaine peaga) võõrastega suhtlemises, aga enamikel larbitegelastel küll seda probleemi ei paista olevat

Ja asja kasutegur, nagu juba mitu korda mainiti, on jah omalaadne treening. Larbil võib olukord näiteks minna nii pingeliseks, et sa saad aru, et lihtsalt muretsemise asemel tuleb ellujäämise nimel hakata mõtlema ja siis taipad, et selline asi toimib ju ka reaalelus oi-kui-hästi.

... ja lisaks eelmainitule on võimalik ohutult vaadata, mis tunne on olla keegi, kes on ilgem reeturist tropp

Kõik, mis juba mainitud: meelelahutus, seltskond, eskapism, erinevate situatsioonide ja rollide proovimine... Ning jah, vahel on väga eredaid ja vahetuid kogemusi, mida päris elus vast iial ei saaks. Kui olla mingisse rolli väga sisse elanud on see kuidagi juba omette nii mõnus tunne, ei teagi miks. Ehk avardab piire?
Korraldajana on äge mingit asja algatada ja näha, kuidas ta suureks kasvab ja laia maailma läheb ning võib-olla isegi edukas on.

Nõustun eelmiste postitustega.

Kui ma kunagi larpist teadlikuks sain, paeluski mind kõige rohkem võimalus olla ise loo tegelaseks. Kogeda igasuguseid juhtumisi ja teha valikuid ja tunda emotsioone nagu raamatukangelased seda teevad. Aga mitte kõrvaltvaataja passiivses rollis, vaid kõike ise läbi elades ja oma rolliks muutudes. Sest reaalselt saangi olla teine inimene! Muidugi nõuab see vaeva ja sisseelamisvõimet, aga see on seda täiesti väärt, sest rollist väljudes oled tõesti kogemuse võrra rikkam ning kui päriselus tekib sarnane situatsioon või on samasugune tunne, on olemas juba mingi kogemustepagas, millele toetuda.

Ja muidugi on see väga lõbus... Ja see, kui olen juba mängule registreerunud või end kuskile ära lubanud, sunnib tegelema ägedate asjadega ka siis, kui tundub, et argipäevased tegevused ja õppimine võtavad kogu aja ära.