Dragon.ee foorum

Tere,

Ma pole kunagi olnud eriline foorumis muljetaja, aga antud juhul tundus, et äsjalõppenud sari vääriks kokkuvõtvat muljeteteemat. Pealegi, kui ma juba niikuinii olude sunnil nii varasel tunnil peale mängu üleval pean olema, siis võin ju ka vahelduseks teistele elu lihtsamaks teha.

Nüüd on see siis läbi. Midagi suurt ja ilusat. Sellise asja lõpp on alati pisut nukker, aga miski ei kesta igavesti.

Aitäh GMidele, et te võtsite vaevaks luua suur ja põnev maailm ning seda meie kõigiga jagada. Aitäh, et te jaksasite meid, mängijaid, lõpuni välja kannatada ja pakkuda meile midagi nii kordumatut. Teie ees teen ma maani kummarduse, sest te olete selle igati ära teeninud.

Aitäh NPCdele, kes te antsite maailmale elu ja kes te kõiki ebamugavusi trotsides andsite endast nii palju, et mäng õnnestuks ning meeldejäävaks saaks. Ka teie olete ära teeninud maani kummarduse.

Aitäh kaasmängijatele, kes tegid mängust selle, mis ta oli ja kes te kõike mängu pannes suutsite lõpuni vastu pidada ja saavutada selle, mille poole me algusest peale püüdlesime - võimsa ja meeldejääva Lõpu ja Uue Alguse. Aitäh teile, sõbrad, üheskoos sai valmiskirjutatud üks pagana eepiline seiklus.

Mis puutub seeriasse endasse, siis on selgelt näha, kui suure arengu see seitsme mängu jooksul läbi tegi. Oli paremaid ja halvemaid aegu, aga lõpptulemus oli kõike seda higi, verd ja pisaraid väärt, mida kõik sellesse mängu investeerisid. Vaatamata sellele, et ma enne seda viimast mängu kogu seda neetud jama maapõhja kirusin ja kõike põlema ähvardasin panna ning vaatamata sellele, et ma peale mäng kolm tundi maganud ja praegu tööl olen, leian ma et see on igati väärt seda, mis Fyrellali seeria meile vastu andis.

Veelkord suur aitäh kõigile, kes asjaosalised olid. Iga lõpp on millegi uue algus. Nii et mitte miski pole lõppenud, kusagil läheb kõik veel edasi.

Siiralt Teie,
Zelor (Niemar)

Mina kõrvaltvaatajana ütleks, et suhteliselt uhke värk tuli välja teil. Hästi teistmoodi ja hästi "oma" aga samas näitas selgelt ära, et ei ole üht konkreetset õiget viisi mängida.

Aitäh kõigile.

Oli ilus.

Ja otseloomulikult ka täiesti kreisi et me selle ära tegime ja et see lõpp selline tuli, et ikka meeldis ja tore oli.

Nüüd tuleks romaan kirjutada. Ei oska.

Mul on öelda üht: pingviinid.

Lisaks veel:

Eritänu Siimule ja Ilmarile, minu kannatlikele ja lahedatele kaasgemmidele.

Järgmine eritänu Edile, Getterile, Martenile, Mirjule, Sillele, Stule ja Ülole, et te aitasite seda maailma elama panna, ja jaksasite mängida ning igasuguseid muid toredaid asju teha.

Järgnevad hetked:

* Delnoni ja Niemari kohtumine

* Kõigi vanade vardjate taaskohtumine

* Inkvisiitori lahing

* Plastiliin

* Pärand, eriti sümmeetria

* Sõnumisrituaal

* Ilan Dyrieni võrgu alt vabaks rääkimas

* Mängijate reaktsioonid surnutele ja elavatele, kes nendega kõnelema tulid. minu poolne oli puhas improvisatsioon, loodan et pea järjest kehastatud 4 rolli jäid siiski piisavalt erinevalt meelde (mitte ei olnud - "a näe, jälle Mona, ainult et teist värvi kostüümis").

* Hingeümbrike lahtitegemine

* Niemari esitus sügisena

* Dyrien aka maailmapuu (wtf )

* Mängijate leidlikkus, mis sest et me seda aegajalt blokkima pidime.

* Mängijate efektiivsus

* Arenev maailmakaart
+
sada asja mis ma ära unustasin aga pole hullu.

Nii kaua, kui olen tegelenud larbiga olen käinud ka Fyerellalil. Nüüd on kuidagi harjumatu olla larpar nii, et poleks aegajalt toimuvaid Fyerellali mänge, mida oodata.
Fyerellal moodustab suure enamuse mängudest, kus ma käinud olen.

Nagu Zelor enne mainis siis pidevalt oli näha arengut ning mängud muutusid üha paremaks. Eriti siis, kui Mona sai omale tublid abikäed.

Loo muutsid tohutult värvikaks karismaatilised tegelased, kellel olid põhjalikud ning üksteisega seotud taustad. See tekitas sageli palju dramaatikat ning ägedaid momente. Igal tegelasel oli oma hingeelu ja persoon põhjalikult välja kujunenud ja võib öelda, et tegelased ja nende vahelised suhted arenesid pidevalt sarja jooksul. GM-id nägid seda ning panid igale tegelasele rõhku, luues plot elemente, mis sageli keskendusid tegelaste personaalsetele probleemidele või suhetele. Väga hea töö.

Tore oli näha ka tasakaalu erinevate asjade vahel. Leidus piisavalt nii võitlemist kui mõistatuste lahendamist ning tegevus oli sageli varjeeruv. Erinevad asjad loovad vaheldusrikkust ja plot ei läinud
liiga draamaks/intriigikaks, aga samas ka mitte liiga lahing larbiks.

Arvan, et igal fantaasia larbil on Fyerellalist midagi õppida.

Siiralt Teie,
Rait (Rathe)

Tore mäng oli. Mul ei olegi eriti midagi öelda, aga mul on pilte:

Tere jälle!

Ma tean, et enamik olulist sai ära öeldud kohe pärast mängu, aga mul tuli veel midagi meelde.
Nimelt see, et kui see seeria alguse sai - siis mina sellest osa ei võtnud. Ma ei mäleta täpselt kõiki põhjuseid, miks ma ei registreerunud ja mängule ei läinud. Aga üht põhjust ma mäletan. Ma lugesin maailmakirjeldust ja mõtlesin, et miks on vaja veel ühte fantasy-mängu, kus on mingid väljamõeldud rassid ja eriti keerulised nimed. Et miks ei võiks rohkem panustada rollimängule kui sellisele, selle asemel et lüüa maailmaga. (Ja et ma selle mõtte avalikustan, ma juba tean, et ma olen end blameerinud:D)
Aga ma eksisin kohutavalt! Okei, ma ei pannud täiesti mööda - maailm oli Mona looming ja nimed olid keerulised ja rassid olid teistsugused. Ent see oligi kogu rollimängu alus, sellelt võrsus kaunis kenake suhete segu ja kogemuste pagas, mis mängijate interaktsioonide ajel koondus ilusaks mänguks.
Nii et kui mina 5. mängule sattusin, olid alles jäänud need inimesed, kes tõesti olid maailma süvenenud ja rolli sisse elanud, nii et oli lausa rõõm mängida! Ja see on kõige olulisem.
Ma arvan, et ma olin lõpus pisut kurb, et ma tegelikult mängija ei olnud, vaid ainult NPC. Fyerellaliga tekkis mingisugune side. Aga samas olen rõõmus, et sain osaleda selle loo jutustamises ja et teie saite mängida, olles täielikus teadmatuses selle suhtes, mis teid ees ootab.

Tänaksin kõiki mängijaid, kaasNPC-sid ja Siimu ja Ilmarit.
Aga põhiline tunnustus läheb Monale, ilma kelleta seda kõike lihtsalt olnud poleks. Aitäh!

Sille

PS! Põhiline, miks ma sellest üldse kirjutasin oli lootus, et ehk nii mõnigi, kes on varem mõnest mängukuulutusest silmadega üle libistanud ja mõelnud, et see pole tema teema, vaatab edaspidi lähemalt ja mõtleb kauem, enne kui otsustab oma minemise/mitteminemise.

Hästi kummaline on mõelda, et see on nüüd läbi. Kuidagi väga äkitselt tuli. Aga tuli hea. Suur-suur aitäh kõigile, kes selles osalesid, nii gõmmidele, npc-dele kui pc-dele! Teate, ega rohkem ei oskagi lõpu kohta midagi öelda... Lihtalt väga tore mäng oli, väga rikkalik maailm ning huvitavad tegelased ning tohutult pisikesi, üllatavaid hetki.

Killukesi viimasest osast:
- ma poleks eales uskunud, et Dyrien suudab Tharele andestada. Aga vaen, mis kestis terve seeria, leidis ikkagi oma lõpu. [Sille märkusele lisaks: tegu oli kultuurikonfliktiga eri rasside vahel. Põnev!]
- hingering ning lubadused uueks maailmaks oli väga meeleolukas kuulamine!
- sisemine OG facepalm, kui umbes kaks minutit pärast seda, kui Dyrien oli Niemari enda mõttemaailmasse kutsunud, saabusid suure hurraaga Kaose Isand ning tema pisikesed kaaslased.
- Valguse Emanda ja Varjude Isanda õnnis naiivsus, lahkus ja teadmatus mängu alguses oli südantlõhestavalt armas.
- Plastiliiniga uue maailma täiendamine oli väga-väga vahva idee, aitäh, et meie väikesed lisandused läbi lasite! Eks natuke mindi ülekäte ka, aga hei, seiklust! peab ju saama. Kaos, ja värki.
- Olin nii IG kui OG meeletult üllatunud, kui mitte keegi ei vaielnud Crauni kanditatuurile vastu. Väga äge!
- Nii hea oli kuulda kogu maailmaajalugu ning see lõpuks ometi korjatud killud omavahel seostada.

Siiralt teie

endine Dyrien Talay, nüüdne Dyrien Ilmapuu


PS! Paar küsimust meenus veel Miks kaose esimesed teenrid meid niisama uurimas käisid ja kohe maha ei löönud? Mida nad Dyrienis, Niemaris ning Sahelises nägid?

PS2! Palun pange kuhugi üles taustamuusika!

PS3! Aitäh, Mona, et lisasid, et Dyrieni puust sai ilmapuu, juured läbi kõikide tasandite. Oma väänatud moel ta tõesti sai oma unistuse, mis sest, et kogemata selle sama unistuse purunemisest tekkinud kibestumise tõttu. Loodan, et reisikaaslased aeg-ajalt kallavad natuke mõdu ka tema juurtele ning tunnevad rõõmu, et lehtedesosina kaudu ei saa pooltki nii palju näägutada.

Seeria jõudis kauni lõpuni. Minu jaoks oli ta üsna stabiilselt hea, olid mõned säravamad hetked, aga erilisi langusi mitte. See on päris huvitav, tavaliselt ikka seeria puhul mõni mäng kukub natuke läbi ka. (Võib-olla mul aga vedas ja just sellelt mängult ma puudusin .)

Fyerellal oli üsna omamoodi mäng, erinev tavalarbist. Mõningad neist eripäradest on ka negatiivsed, aga mis seal ikka. Ma loodan, et kunagi ei tule aeg, kus on ainult üks õige viis mängu teha ja muu nagu polegi päris larp. Mida rohkem on lugusid, maailmu ja lähenemisviise, seda parem. Igaühele oma.


Aitäh teile kaasmängijad hea ja ilusa mängu eest! Olid kaunid rollimängulised momendid, südantliigutavad pihtimused ja ärritavad sõnelused. Maailm oli ilus ja lugu huvitav, teie äratasite selle ellu ja tõite minuni, aitäh. Ja aitäh ka kõigi nende sügavalt naljakate OG momentide eest, mis me jagasime, kui oli vaja pikemalt vaikuses mediteerida (natuke head huumorit hoidis magama jäämast) või niisama oodata või lihtsalt selline hetk, kus me seda vajasime. Ma tänan teid kõigi ainulaadsete momentide eest, mis mind ka hiljem öösel uinuda ei lasknud ja panid mõtlema asjadele, mis muidu kaugeks jäid. Loome neid hetki tulevikus veel.

Aitäh npc-d, kes tegid mängu elavaks, pakkusid meile huvitavaid madinaid ja kriise ja muidu põnevust. Aitäh, et suutsite elada üle ootamise ja igavlemise ja üldise segaduse. Teie tööd hinnatakse kõrgelt.

Ning lõpuks minu kustumatu tänu GMidele, kelleta seda kõike poleks olnud. Eriti aitäh sulle Mona, et sa selle eepilise loo lõid ja meiega jagasid!

Kohtume veel,
kuskil kunagi.

Teie,
Ally (Sahelis)

Üks taustalauludest, mis mulle üllatuseks väga tuttav ette tuli, oli see: .

Dead Can Dance'ilt oli teisigi, aga neid laule ma nii täpselt ei tea.

Tahaks midagi öelda, kuid ei tea, mida. Ei julge jäämäge tema tipu järgi hinnata, sest just nii palju mulle, kes ma vaid kahel viimasel korral olen olnud, Fyerellalist välja paistis. Aga selle isemoodi maailma ning sügava eepika juures oli midagi kummaliselt paeluvat, harjumuspärasest hoopis teistsugust. Loodan, et minu väike üsna pimesi antud panus töötas ainult selle kasuks.

Getter

Aitäh.

Fyerellal on larbisari, mis mulle kõige rohkem südamesse kasvanud on. Ilmselt ka sari, millest ma kõige rohkem õppinud olen, nii enda kui muude asjade kohta. On tõesti raske uskuda, et see läbi on.

Aitäh teile. KaasPCdele, kellega koos sai Fyest see, mis ta oli (ja kes kannatasid mu tegelast kõiges tema probleemide hulgas). NPCdele, kes kõik ainult paremaks tegid. Gemmidele, kelleta seda olnud ei oleks. Me käisime koos pika tee maha ning see oli alati seda väärt. Fye oli ainulaadne.

Parimad mälestuskillud viimaselt mängult:
* Ilani ja Zaeli armas elu.
* Delnoni ja Niemari kohtumine.
* Reaktsioonid Mirai loheks muutumisele. Eriti Dyrieni oma.
* Hingede ring.
* Uus leping.

Teie
Maarja (Ledilien/Mirai)

PS.
Maailmapuuga õnnestus loodetavasti kokkuleppele jõuda järgnevate lendlehtede jagamise osas: "Otsitakse uusi vaime korra tasandile. Nõutav oma senise tasandi vardja nõusolek kolimiseks. Soovitatav, kuid mitte tingimata vajalik aiatööoskus, teadmised raamatute ning matemaatika vallas. Muuhulgas pakutakse võimalusi eelmainitud oskusi arendada ja rahulikku keskkonda. Seiklejatel palun mitte tülitada.
Mirai, Korra Emand."

Ma arvan, et kui keegi minult kunagi küsib, miks ma seda teen, võin ma neile anda antud teema mulje. Teie öeldu läheb mulle rohkem südamesse, kui te arvata oskate.

Võib-olla tundub minu keerulislembesus veider, aga ma isiklikult leian et avarad ja inforikkad maailmad pakuvad palju rohkem võimalusi, kui need, mis paarile A4le kokkupressitud. Oleneb alati ka GMidest, otseloomulikult.

Samuti on Fyerellal minu jaoks eriline sesosas, et see on esimene sari, mille ma lõpuni vedasin (ja mitte alla ei andnud, kuigi seda tunnet paar korda tuli). Kolmas kord on kohtuseadus vist, kuna pikema mäluga inimesed teavad, et see oli mul kolmas sari peakorraldajana alustada. Reaalselt kohutavat mängu mille eest tahaks maa alla pugeda ja unustada et see toimus, polnud ühtegi, kuigi kolm mängu mu sellele üsna lähedale viisid. Mängukorralduslikult tegin neli täiesti soliidset mängu.

Ja mis edasi sai ehk miniromaan:

**

Fyerellal ärkas uude koidikusse, mille sünd oli juba eos võrsunud kurbuse seemnega.

Vardjad ja vanemad olid öelnud paljut, ja nende öeldu tuksus maailma enese südames. Kõigil kuuel tasandil mäletasid kõik vaimud oma minevikku, nõnda nagu nad seda veel kunagi mäletanud polnud. Uus maailm oli ring, sest vee tasandi lõpus võis pöörata juba õhu tasandile, või kasvõi füüsilisse ilma astuda, ja varjude piiril elas valgus, ning maa kohtus tulega, kaos limpsas korra müüre, ja kord ise paitas musta mõtete rägastikku.

Vardjad olid öelnud, et keegi ei peaks olema üksi, ja nõnda oli ka alguses üksi ärganud kollase kassi kõrval teine kollane kass, ja neist sai neid aina rohkem ja rohkem, kuni Rowenfaini kalurid rannikult neid nii mitu rannaliival peesitamas leidsid. Ent Rowenfainis toimuvas segaduses ja samas ka juubelduses, jäi see ikka väga pisikeseks asjaks.

Isherilda lõunatipust jõudsid uudised pealinna vaid viiv enne kui saabusid kuuldused rändavast saarest ja Vanademäestikust, mille kohale oli ujunud must pilv ja siis ära hajunud, jättes alles ainult tühjenevad koopad. Loitsukambrites viibinud sortsid olid need, kes said esimesena ilmutuse uuest ilmakorrast, selle hoidjatest ja muutustest.

Möödus ka tund, mil prints Cadmar jalutas oma ema ette, käsi ühe teise lohesortsi pihus, kes polnud ei Simyan ega naine, aga armas oli kindlasti, ja palus neid ühte ühendada. Kõige muu kõrval jäi isegi see väikseks, aga oli järjekordse muutuse seeme.

Printsess Sashara ei tulnud kunagi tagasi. Mõned õigel hetkel lähedal viibinud teavad kõnelda, et valitsejanna Calacerya jalutas kuninglikust loitsukambrist välja, pea langetatud. Tund aega hiljem ilmus ta uuesti rahva ette, käsivarrel valge leinapael, mida ei võtnud ta sealt kuni surmani.

Daorl Brathe leiti ühel päeval oma ruumidest surnuna, keha juba pooleldi väkke lahtunud. Kõrvale jäetud kiri ütles vaid üht: "Mind kutsuti."

Sahelis Reyvandrene vanemad tundsid nähtavasti äärmist piinlikkust oma tütre mahakandmise eest, kui tollest oli saanud ilmade teine jõud ja valvur. Oma häbenemist nad siiski avalikult välja ei näidanud, kuigi võis täheldada et Sahelise tädi Delanyr käis oluliselt tihemini nende juures teed joomas kui varem.

Vanemad ja sugulased said teada oma laste ja kallite saatustest, ning tundsid ühtlasi uhkust ja rõõmu, ent ka kergendust. Kõik polnud selles suures konfliktis ellu jäänud.

Vete vardjat Hisinaryat kutsuti tihti ka Uinutajaks, see tiitel tema külge kinnitatud Emanda Pärandi poolt, ja tema vaimudest ei löönud temast lahku ükski, vaid ainult need, kellel mujalt suuremat tähendust leida oli.

Õhu vardja Sahelis oli Ärataja, ent tal polnud kunagi kaugelt vaja otsida neid, kes tema und koos temaga ootaks. Kõik tuuled sosistasid tema nime. Ja polnud ainult õhuvaimud tema järgijad, vaid ka üks tulevaim kõndis koos temaga ja ei lahkunud iial. Lendvaaladki laulsid kiidulaule, ja rändasid tuultes, viies sõnumeid üle kogu ilma.

Vanad tulevaimud tundsid suitsu ja varju oma uue vardja Delnoni meeltes ja väes, ent nad ei jätnud teda. Ei nüüd, ei hiljem.

Trelac Looja oli küll maa vardja, ent tema kõrval seisis austatuna ka Niemar Hävitaja, kes oma isandat ustavalt ja vankumata teenis. Maa tasandil oli ka ilmapuu Dyrieni süda, ja tema juured ning lehed levisid kõikjale, kus neid vastu võeti. Nii mitmedki väitsid nägevat kahte naisekujulist vaimu, üks veest, teine maast, puu lehtede keskel elamas ja selle eest hoolitsemas.

Varjude tasand oli kõikjal, nähtav ja samas peidetud, selle isand Eshon alati saadetud kaarnate ja huntide poolt. Ja kui isand mõnigi kord oma märkmeid läinud olevat leidis, teadis ta hästi, kelle poole vaadata. Süüdlane ise, kaarnakehas vana õpetaja, nautis oma uut võimalust Shataril viibida ja noorte poollohede meeli segada.

Valguse tasandil leidis kindral Daros valguse vardja Thare ja põlvitas tema ees, vandudes talle truudust. Õpetajast oli saanud ustav teener, mis sest et kumbki neist polnud suutnud asjade sellist käiku aimatagi.

Oli päev, mil Ilethen Elai'Asara ja Simmer Alathe'Silamat leidsid oma tee kaose lossi, ja vandusid end Kaose Isanda Rathe teenistusse, nõnda nagu Ilethen sellel sureval ööl Rathele lubanud oli. Me veel kohtume, oli ta öelnud.

Üks kirev seltskond koondus ka Korra Emanda juurde, ja ta ei pidanud neid nimetama oma sõprade nimedega, vaid nad olidki tema sõbrad. Sest neile piisas sellest et Mirai oli olnud kunagi Ledilien, ja vähemalt ilmade tuuled kandsid endas nüüdseks lahkunud lohesortsi sosinaid. Tuli ka Shesa Alathe'Ilden, ja kuigi teda üheks tubliks korra teenriks pidada oleks olnud raske, oli ta siiski oma emanda parem käsi ja viimane kaitsekilp.

Ei jäänud üksi ka Craun, Mõtete Isand, vaid tema tasandi mustritest tuli tema juurde palju olendeid, kes temast mitte lahkuda ei tahtnud.

Shatarilegi tuli palju muutusi, juubeldus valdas kõiki, kes pärast aastaid selle leinamist suutsid muutuda, ja ka neid, kellele see esimene kord oli. Ning Shataril lendas ringi ka lohe, kes kunagi inimkuju kandma ei saanud, aga ennast ka sellest puudutatuna ei tundnud. Temaga lendlesid koos kajakad ja lendmaod, ning mitmedki neist kandsid eneses tagasi tulnud hingi.

Althea ei jäänud puutumata, vana Kaose Isanda poolt loodud jumalad vandusid muutustele alla, ja pikapeale muutusid märgid valitavaks, ning nemad isegi kõndsid rahva seas. Palju segadust tõi see neile, ja päris korralikuks asjad enam ei jäänudki. Küllap oli oma osa selles valguse ja õhu pingviinidel.

Vanad vardjad ja vanemad olid läinud, mööda Fyerellali piiridest, üks neist eneses kandmas veel ühte uut elu, ja neid ei murdnud enam miski. Nendega läks ka teisi, neid, kellele Fyerellalil enam kohta ei olnud. Aegu hiljem viis nende rännak neid Vanglani, mis oli olnud kindlus ja kodu, ja mis sai nüüd puruks löödud ja ära vallutatud, kõik selle elanikud vabastatud. Nii vabanesid ilmaruumi kõige võimsamad olendid.

**

Iti - Kaose teenrid käisid teid uurimas, kuna nad tundsid teid minevikust ära ja olid huvitatud. Sind nad ei puutunud, sest Emanda mõju sinus oli olemas, Niemar pakkus neile huvi oma selleaegse kaose poolt mõjutatud olemise tõttu ja Sahelis lihtsalt imponeeris neile. Vist.

Dyrien sai muutuda ilmapuuks, kuna viibis selle transformatsiooni ajal just kõige alguses, kus kõik muutused toimuda said. Eks oli see jah omal moel tema unistuse täitumine.

Öelge kui midagi ära unustasin või kellegi saatus ikka hirmsasti huvitab.

Kindlusvanglaparadiisist lasti kõik lahti? Oh, appi, aidaku meid Lohed!! Kas te üldse kujutate ette, MIS sealt kõik tähtede vahele kõndima sai? Noored naiivsed Loojad. Loodetavasti hoiab Lohede jõud neid meist eemal. XD