Küsimus kutsetega mängude teemal

[Gregik]

Küsimuse panin üles põhiliselt selleks, et mingit ülevaadet saada. Ühe vestluse käigus tuli see mulle lihtsalt suure üllatusena, et sellist asja mängu korraldamises arvestatakse.

Võite ka oma valikut põhjendada.

PS! Ma ise ei hääleta.

[Attila]

Saad sa "kutsega mängu" ära defineerida.
- Avalikud mängud kuhu kutsud inimesi?
- Suletud mängud valitud seltskonnaga?

Minu arust ei ole probleemi kummagiga. Eelistan muidugi, et toimuks avatud mängud - elitarismi vähenemise, üldise lõimumise ja mängude paremaks muutumise nimel.

Aga igasugu vartiante on. Wasara Valgusel andsime enne avalikku kuulutust eelmisel mängul käinutel JA tagasisidet andnud mängijatel võimaluse eelregistreeruda.

[Azurah]

Jep, just WV sarja variant tekitas ka mul sama küsimuse.

Mis puutub suletud mängudesse, siis ei saa öelda, et neid väga pooldaksin. Kui neid on vähe, siis pole sellest lugu, aga mida suurem osa mängudest suletud on, seda väiksema võimaluse annab see uutele tulijatele (kellest nagunii paistab puudus olevat).

[Tindome]

Üldiselt ei armasta ma rangelt kutsetega kinniseid mänge põhimõtteliselt. Lihtsalt seepärast, et mul on kuskil aastatest 2006-2007 isiklik trauma "ma tahaks minna ja mängida neil lahedate kirjeldustega kinnistel mängudel, mida tehakse, mitte neil igavate sünopsistega mängudel, mis tunduvad avatud olema. Aga kuna keegi mind ei tunne ja mind ei kutsu, ma ei saa, õufakk, ma parem ei mängi üldse."

Samas ma pean kutsetega mängude korraldamist täiesti normaalseks. Kui sa teedki mingile kindlale grupile nt. Või on mängijakohti vähe. Või misiganes.
Ühelausega, jah, see on iga korraldaja oma asi. Aga samas ma ei tunneta küsimust pseudoprobleemi või arutamist mitteväärivana ja armastan rohkem korraldajaid, kes vähemalt mingi osa mängijakohtadest või npc-dest avaliku kutse abil täidavad.

vana trauma on liiga tugev.

[Azurah]

Ma saan aru, Tindome, mida sa tunned (kuigi hetkeseisuga on ka väga häid avalikke mänge). Ning ideaalis ei tohiks selliseid traumasid tekkida lasta.

Suhteliselt uue mängijana ning oma raskust larbimaastikule tulekuga veel mäletades (võõrastele inimestele foorumisse kirjutamine, et tahan kokku saada jne nõudis tegelikult parajat pingutust, ületamaks aeg-ajalt välja löövat koolipõlvest ja Eesti kultuurist sissekasvatatud häbelikkust, mis sest, et ma seda endale loomuomaseks ei pea) tunnen ennast mõneti ka teiste (potentsiaalsete) uute tulijate eest rääkijana. Isegi avalikele mängudele on Eesti inimesel ennast raske lihtsalt tundmatuna registreerida, kui aga koorub veel välja, et on mänge, kuhu sind üldse ei oodata, kui sa pole "ennast tõestanud", siis mõjub see pealekasvule minu meelest üsna surmavalt. Selle ületamiseks on vajalik tugev larpivastane armastus esimesest silmapilgust, mis aga enamikul ei teki (kuigi hiljem võiks kujuneda).

Jah, ma saan aru suletud mängude korraldamise loogikast, hirmust potentsiaalsete mängurikkujate ees; erapeod nagu nt sünnipäevad jms, ning ei ole isegi mõtteski, et need võiks keelata vms (kui see utoopia võimalik oleks), kuid samas ma unistan larpi populariseerimisest. Ja selle jaoks on elutähtus avatus, avatus ja veelkord avatus. Et uustulnuk tunneks ennast tahetuna.

Suletud mängude puhul võiks ainult nii palju, et hoida nad siis päris suletuna, teistele pigem teadmatuna.

[Sharker]

Täiesti normaalne, aitab vältida nii sama kubetajate osalust, võimaldades kvaliteetmängu mängujuhtidele ja mängijatele

[Irve]

Shark: kui hoolega tähele oled pannud, siis tegelikult meil niisamakubetajaid enam pole. Kaks viimast aastat on kõik mängijad täiesti 4- mängijad olnud minimaalselt. See on täiesti kõrgem pilotaaž.

[Sprot]

Minu arvamus on, et mängu looja(d) iseotsustavad kas tahavad teha juba kindlale seltskonnale (kutsed) või siis avatud. Eriti kui tahad midagi katsetada, siis võib olla vajadus kasutada sinule teada olevaid mängijaid.

[hoarmurath]

Täiesti normaalne, valisin.

Mõnevõrra kapriisse ja kindla visiooniga inimesena eelistan omada kontrolli selle üle, et kes mu mängudele tulevad. Samas ma olen siiamaani ka maksimaalselt 25 inimesega mänge teinud. Suurema mängijaskonna soovimise puhul teeks muidugi teistmoodi.

Kokkuvõttes võib mängujuht korraldada nii nagu tahab, iseasi et kui palju siis tema mängule minnakse.

Irve, neid niisamaolijaid on tegelikult ikka ja alati, lihtsalt viimasel ajal on vähemaks jäänud. Aga võib-olla olen ma ka ülikriitiline.

[Heart]

Mu poolest otsustagu mängukorraldaja ise.
Ja kui on ka niiöelda kinnisele grupile mäng, siis pole üldse raske sinna ka smuugeldada kedagi võõrast mängima (sesmõttes, et räägid korraldajale, et vat see lahe inimene ja ninnunännu...). Olen täheldanud ka seda, et nii mõnedki korraldajad võtavad osa muudest mängudest kah ja kui sealt jääb neile keegi lahe silma, siis kutsutakse ta ka nö enda mängule.
Tegelikult pole ju mõtet "kivi" kutsuda mängule.

Ei maksa üldse südamesse võtta seda, et kedagi mõnda mängu ei kutsuta vms. See läheb üle. Kui oled uus, siis ole lahe, ole aktiivne, ole üüberlahe ja kutsutakse sind kah. Kui sa ka alguses ei julge, siis tee algust ning ületa ennast - maailm paistab peale seda kohe teistmoodi.

[Lee]

Olen mänginud, ja mängu korraldanud. Intriigimängu ja kutsetega ses mõttes, et olles valmis mõelnud mängu kontseptsiooni, oli vaja rollidesse sobivaid inimesi, kes rolli ära elustaksid ja mängu elavaks teeksid ning seal sees ka püsiksid. Kusjuures, päris head hulka enese mängudele kutsutuid ma ise tegelikult mängudel ega päriselus kordagi näinud ei olnud, soovitati ja pakuti välja.

Intriigimäng eeldab, et kohale ei tule sõjapäkapikumentaliteediga tegelased, kes tapavad enne ja pärast küsivad, et miks neid mängudele ei taheta. Samuti eeldab intriigimäng, et kohale ei tule tegelane, kes istub nurgas ja lahendab elu esimesel mängul sisemisi eksistentsiaalseid probleeme a la "mis ma siin teen? mida need inimesed minust mõtlevad, kui ma nüüd...? mina nüüd küll pikali ei kuku ja minestanut ei teeskle, sest see on krdi piinlik kui ma praegu hakkama ei saa, parem krimpsutan natuke nägu ja kükitan hädiselt nurka jne." või, veelgi hullem küsivad "A mis ma nüüd teen, siin on igav?" ja hakkavad kellelegi pajatama nt. oma mänguvälisest koolielust, mis mänguga absoluutselt ei haaku ja kõiki teisi, kes mängivad, tegelikult segab.

Kui algaja mängija need hirmud on suuteline kõrvale heitma, siis tasub kindlasti foorumit jälgida ja kuulutuse üles pannud korraldaja käest küsida, et ma pole käinud, aga tahaks ka, kas mulle oleks midagi. Üldiselt, vähegi mõistlik korraldaja leiab sellisele huvilisele rakenduse. Või vähemasti jätab meelde, et järgmisel korral kutsuda.

Ja kõige kindlam reklaam mängijale on mängija ise. Kui sa lähed esimesele mängule ja isegi igavas mängus ihust ja hingest oma rolli mängid, võid kindel olla, et keegi "vanadest kaladest" seda märkab ja oma mänguseltskonna võrku tõmbab. Kui niisama oodata, siis tõesti, mängu nö "kandvad" rollid kohe algsuses sülle ei kuku.

[Azurah]

[Alleria]

Minu arvates on see korraldaja enda asi ja kui on väike mäng ja natuke eksperiment ka veel, siis tahab ka GM end mugavalt tunda, ehk, et teda ümbrikseksid inimesed, keda ta usaldab ja hästi tunneb.
Kuna ma ei usu, et kutsetega mängud kunagi mingi ülekaalu saavutaks, siis pole see eriline probleem. Ei ole ka tundnud, et sellega kuidagi uustulnukaid välja tõrjutaks, avalikke mänge on piisavalt ja suhtumisel pole ka väga viga, kuigi aktiivselt lapsehoidja keegi vist hetkel ei viitsi olla.

[Aeg]

näitad end hästi avalikel mängudel ja küll saad siis kutse ka privaatmängule

[Attila]