Dragon.ee foorum

Ma kahtlustan, et see jättis minusse mälestusi kogu eluks.

loodan, et mitte midagi sellist, mille pärast tuleks professionaalile kõrget tunnihinda maksta :I

need üksikud pildid mis sain teha panin ka üles

Mõelge milline näeb välja hulga larparite rollisisene talvematk loodusse, millele pikitakse "mingi eluka" rünnakud ja kohalolek ning öise valvekorra kuuenda tunni ajal räägitav.

See on see mäng kus sa saad aru, et püssiriivi mahaklõpsimine on märgilisema tähendusega kui filmis püssikuke vinnastamine ja mõistad, et ükski sinu loetud raamat ei mõtiskle selle hetke tähenduslikkuse üle sest kirjanik ei ole seda kogenud, mida tähendavad need kaks klõpsu inertse relva ja täisautomaatse tapmisvahendi vahel.

Samas soovib sootsium mult öösel kirjutatud Konföderaatide ja Uniooni ühishümni. Me tegime selle nii, et kirjutasime suure koguse vägevaid sõnu ja lükkisime nad võimalikul hümnilikult kokku.


**
Jõud, üllus võidukas koit
Koalitsiooni ühtsus, me leegitsev mõõk
Kui Terasest tamm me vennalik liit
Korraga täidetud tootluse kvoot

Külvatud miin kui kaotatud muld
Kaotatud muld kuis külvatud miin
Voolanud veri me ühine lipp
Keelatud lootus me kindluse tipp

Püha vaarisa leek
Tema piiritu ramm
Meid tormina juhib
Neitsi sõpruse samm

Vabadus, surm
võim ja au
Südame valgus
Meist iial ei kao

Emade maa, mil vennad ja õed
On kõikuma löönud kõik vaenlaste tõed
Vapper tulevik tuli ja kõu
Piiritu laotus, me lõputu nõu

(Keegi lisanud alla "Märter kangelane!")


***
Ning natuke poeesiat ka Kai sulest, paari hea abistava sõnaga rahva seast


Kõik mis hiilgab ei ole muld
=======================

Tuuampomm kui leegitsev koit
Taustradiatsioon me vähkkasvaja toit

Aatomsõõri puhastav kaar
Kanderakett-lõhkepea: vennalik paar

Mööduvad aastad,
kaob epitsentrite hõõg
Juhib samme meil
pragmatistlik poogistav lõõg

Kui ma ütlen, et see oli kõige parem mäng, kus ma kunagi käinud olen, teen ma paljudele inimestele s.h ka selle mängu korraldajate varasemale tegevusele, ilmselt ülekohut.
Aga subjektiivne naudingufaktor tuli tohutult kõrge.

Pean küll tunnistama, et viibida hommikul kella poole kuue paiku ühes ruumis koos salga sõduritega, kes on öö otsa mingi väga koleda kolli võimalikke rünnakuid takistama valmis olnud (kuna nad ei suutnud ka väljaspool oma valvekordi magada), oli täpselt nii räige, kui arvata võiks. Teksti rõvedusmäär oli täiesti muljetavaldav.

Aga esimene kolmandik ööd minu meedikuvalve ajal oli nii erikuradi õudne, et ma pidevalt selgest hirmust värisesin.

Hing-paelaga-kaelas retk peatuspaika oli imeline.
Kasvas see õnneks ka pikemaks, kui korraldajate poolt plaanitud, sest Unioon närvlikult põrutas õigest teeotsast kaugele mööda enne, kui üldse otsima hakkas, kus ollakse. Kuigi põhiliselt tegi rännates vaeva mööda selga nõrguv ja juuste alla kogunev higi, mitte vappekülm, oli kergendus kohale jõudes ja leides eest (esialgu tundus, et öömaja ära kütnud ja muidu valmis pannud) konföderaadid, tõeline.
Nii tõeline, et polnud nagu mingit tahtmist nendega plõksima hakata, eriti kuna meil oli kõigil nagunii kuninglik palgaraha ootel ja selle kättesaamiseks tarvis ainult öö elusalt mööda saata ja hommikul ka elusalt asula poole põrutada.

Siis selgus, et liikvel on rõvedad inimsööjaussid (umbes nagu puugid, aga 100 korda rõvedamad ja oluliselt surmavamad) ja ühise loodusliku ohu vastu astumise käigus õestusime konföderaatide meedikuga veelgi enam. Ja kui siis mingid ilged asjad õues ulguma ja korisema hakkasid, tundsin mina küll, et veel üks enam-vähem korralikult varustatud meedik, mis siis, et konfide poolel, on palju toredam nähe kui mingi pakike kuule, mille neilt ehk välja oleks saanud pressida selle varustuse eest - eriti kuna võõra meediku valmidus seda värki ka meie meeste-naiste peal kasutada olnuks ilmselt oluliselt pisem, kui ta enne oleks selle eest hingehinda pidanud maksma.
(Kuigi ma andsin tegelikult Birgitile ainult miinimumkoguse tarvikuid, paar rulli sidet ja 8 tablat antibiotsi. Kuulihaava puhul = 1 doos 2 tablat, nii et väga kaugele selle varuga ei jõuaks.)

Aga aga aga - aga seda, mis oli nii ülitore, ma ei oskagi täpselt selgitada tegelt.
V-o see, et šõud oli täpselt nii palju, kui oli? Et mõistatusi oli täpselt nii palju kui oli? Et ohutunnet oli täpselt nii palju, kui oli? Et kõike oli täpselt nii palju kui oli! (Isegi rõvetsemist, sest üksikul ärkvel naisterahval pidigi olema päris olukord selle hirmust ja huumorist põrunud meesteseltskonna servas.)

Olnuks värke rohkem, oleks selge larpitunne tekkinud. Seiklus-lahendamine, tralalaa.
Olnuks vähem värke (pärg ja ruunid + arusaamatult seotud haavadega Buldog kui ise mängu integreerunud osad olid väga teretulnud saladused), oleks ehk igav hakanud.
Aga nüüd oli väga päris.
Ainus, mis naatukene veel parem võinuks olla, oli see, et isegi minul, kes ma olin tükk aega veendunud, et metsas peab keegi npc-moodi abiline neil veel olema, et meis segadust tekitada, tekkis lõpuks vältimatu järeldus kahe olukorra vahel "mängujuhid lähevad välja majast - järelikult on varsti midagi oodata".

Kui kella nelja-viie paiku oleks veel kohale lohisenud mõni verine kolli eest põgeneja-abipaluja, ja ta oleks närviliste sõdurite poolt sõelapõhjaks tehtud enne, kui me aru saanuks, kes-mis-kus, siis ma tõesti ei oleks suutnud rohkem tahta üldsegiiiiii.

Pagan, see oli küll üks realistlikumaid mänge ever.

Vantsimist tuli alguses palju ... ütleks julgelt 3-4 korda rohkem kui mängujuhtidel plaanitud oli. Ja nii ikka rohkem kui ülepõlve lumes. Leides lõpuks metsaonni, olid riided täishigistatud, prillid ammu paksu udu sees ja liiga pime et näha hästi kaugemale kui no healjuhul viis meetrit. Öö lageda taeva all oleks olnud surmalaks, seega oli elementaarne et tuli saada Konföderaatidega diili peale. Ja kes ikka nende juttu nende välibaasist tõsiselt oleks võtnud... kui nemad saabusid oli ruum juba hubane ... tähendab terve öö läbi sai oldud ka valmis onni tegeliku omaniku kohalejõudmiseks.
Kes oli kindlasti eskimod... teate küll, bandiidid kes elasid külmal tühermaal ning endale karvu selga kasvatasid.

Onn polnud tõesti väga külmakindel aga parem kui mittemidagi. Varsti sai olude sunnil unustatud selleks ööks ka asjaolu, et ühed on konföderaadid ja teised unioonlased – see öö olid kõik samas pajas (Munandile kindlasti see väljend meeldib, eh).
Mis juhtus teiste vahetuse ajal (ka kolm meedikut panid ennast vahetustesse, et öösel mehed vajaduse kokku saaks lappida)ma täpselt ei tea. Küll aga ärkasin mõned korrad ärevate häälte, kriisete ja prõmmimise peale. Juba enne magama minekut oli kuulda kuulda kummalisi kriiskeid ... kuid ma usaldasin öist vahtkonda. Ja olgugi et ma magasin keset konföderaate ning käeulatuses oliu viskenugasid rohkem kui toakaaslaseid, ei olnud nende kasutamisel seekord põhjust.

Maksim oli valves vast enne koitu. Osad seltsilised ei olnud vist üldse maganud. Magamatus, külm ja väsimus viisid mõttevõime järjest madalamale .. varsti olid läbi räägitud kõik silmapaistvad naissoost isendid eelnevatelt missioonidelt kus kokku oli satutud (näiteks uniooni punapäine bio... kes kõigile silma oli jäänud ja keda Kõik igatsesid).. läbi tehtud sönamängud ... loodud hümn ... räägitud erinevaid anekdoote üksteise kohta ... taotud turakat ...
... raisk see oli lihtsalt nii ehe.

Ahjaa ja muidugi anekdootide kohandamine vastavalt maailmale ja et ikka teise poole nõrkusi välja tuua.Sellega seoses teemaarendus, millest ei saa üle ega ümber:

Maxim: Konföderaat on keset kõrbe...
Kai: Kõrbe? Äkki ikka keset tühermaad?
Maxim: Konföderaat on keset tühermaad ...kaamliga
Kai: Kaamel? Kuule see ei ole reaalne...
Maxim: Hobusega?... ee eesliga?
Kai: Äkki lihtsalt üks väga loll sõber oli kaasas?
Maxim (läbi naeruturtsatuste): Konföderaat on tühermaal koos oma lolli sõbraga ... juba kuid pole naist saanud ... ...

[kes ei saanud ikka aru mis anekdoodiga tegu, siis siin on selle analoogia http://anekdoot.blogspot.com/2006/05/be ... le_07.html
ehk siis hukka läks see väga kiiresti]

Või siis dialoogid stiilis:
„Aga kes see pastor on?“
„Sa ei teagi? Pastor on see kes armastab väikeseid lapsi.“
„Uhh, milleks seda vaja on?“
„No mingeid ennepauku olnud traditsioone võiks ju ikka hoida“

Jne

Kogu seda miljööd on täiesti võimatu sõnades edasi anda.

... saabus hommik, silmapiir helendas ning koos päikesetõusuga lahkusid unioonlased oma lubatud tasu suunas.

Ühinen kiiduavaldustega.

Omalt poolt lisaksin rosina selle eest, et lõpus ei olnud kõikevalgustavat momenti, kus "kõik müstiline selgub".

Kriitika osas: GMid teise majja/varuväljapääs on hea mõte ja kell 5 oleks mingi lisavärk üsna ränk olnud.

Aga ülimalt meeleolukas öö!

Retk oli pikk, öö oli huvitav. Keeruline sõnadega kirjeldada, aga mulle väga meeldis.
Mitu erinevat "ohufaktorit" pidev pinge õhus, mingid hääled, mingi madin kaugemal. Väga äge.
Ainuke, mis mulle vbl natukene puudu jäi oli pingelangus lõpus. Mingit olendit, või kedagi kelle suunas ka natukene plastikut pritsida, miski mis öösel kulmineerunud pinge aitaks maandada. Tekkis selline "blueballs" effekt pisut (mehed teavad, millest jutt ), aga muidu oli üliäge ja sooviks veel analoogsetest üritustest osa võtta.

Põhimõtteliselt suutis Tindome kõik minu mõtted juba kirja panna.

Väga meeleolukas mäng oli ja väga meeldis, retk metsamajja ei olnud küll nii pikk ja nii pimedas kui uniooni poolel, kuid põlvekõrguses lumes sumpamist oli piisavalt, et maja leidmine tõelist kergendust tekitaks.

Majast leitud kummalise teksti ja selle tõlkimine oli ka väga tore ning leitud tekst tekitas juba elevust, kuid senimaani oli kõik ilus ja rahulik. Tuli põles ahjus, ööbimiskoht oli olemas ning järgmine päev saab juba koju, oodata on rahulikku ööd, kui just mõni üksik bandiit maja juurde ei kooserda.

Väljas läks pimedaks, kohale jõudsid unioonid ja metsast hakkasid kostma kummalised hääled. Järsku tekkis põnevust ja närvikõdi kui palju, kui veel juurde tuli majas ringi sibelev parasiit ning puude otsas elutsevad inimtapjad ussid, siis läksid närvid ikka päris püsti. Tuli tõesti ette puht hirmust võdisemist ja närviliselt taskulambiga toapõrandal ringi vaatamist, et kus see parasiit küll praegu elutseb. Tabasin end isegi mõttelt, et kui magama lähen, siis ma ei taha küll midagi kuulda sest enam ei jaksa rohkem karta

Selles osas ma nagu ei julgegi tahta, et midagi rohkem juhtuks, kui oleks rohkem hirmutavaid asju olnud, siis vist oleks liiga kurnavaks läinud. Kuigi hommikupoole kellegi väljas ukse tagant leidmine oleks võib olla küll ära kulunud. Ei oskagi pakkuda, et mida oleks pidanud tegema selleks, et kellegi valvekord ei oleks igavaks kiskunud, võib olla kasutada ära wc-s käimisi ja panna teele verd või juppe? Visata midagi plätsaki vastu akent? Kusjuures ma kogu aeg vaatasin närviliselt akende poole, et millal nüüd sinna tekib mingi hirmutav nägu.

Mängujuhtide mitte nägemine annaks kindlasti palju juurde, aga seda on jah raske saavutada kui ei ole just mitme uksega maja. Või kui siis mängujuhid on eriti vaprad ja magavad telgis, mis talvel ei ole üldse tore. Mul on tunne, et sellist mängu saabki teha ainult sügisest varakevadeni sest muul ajal ei ole lihtsalt piisavalt kaua kottpime. Suvel valges öös kui juba kella 3-e ajal on kergelt valgemaks minemas ei oleks see sugugi nii hirmus.

Kokkuvõttes väga väga meeldis ja kindlasti võtaks millesti sellisest veel osa.

Väga palju on juba öeldud, millega ma nõustun, aga paneks ikkagi omade sõnadega veel üht-teist kirja.

Mulle väga meeldis mäng ise ja ka mängu formaat - öö läbi kestev mäng reaalsete valvekordadega oli väga ehe. Majast leitud kodeeritud sõnumi dešifreerimine ja endiselt arusaamatuks jäänud osade lahtimõtestamine esialgu isekeskis, hiljem ka Uniooni saatusekaaslastega koos, oli ka väga tore, ent selgus jäigi saamata (mis ei ole halb). Varustuse otsakorral olek muutis olukorra väga närviliseks mu jaoks. Aga õnneks oli enamus uniooni esindajaid juba "vanad tuttavad" ja muuhulgas ootamatult lahked oma varustuse jagamisega (Järgmine kord tuleb enamus seljakotist täita meditsiinitavaariga ja muu kraam teiste kanda jätta ) Parasiit oma poole sõduri kuklas oli väga võigas - diagnoosimine oli ka keerulisevõitu, kuna esialgu tundus oksendamise tõenäoliseks põhjuseks olevat antud tegelase "erimenüü" Kolmest meedikust koosneva konsiiliumiga suutsime siiski põhjuse tuvastada ja eemaldada. Ussi põgenemine purgist kruvis veel eriti pinget üles. Kahtlased hääled, kirjad ja pärg majast väljas tekitasid piisavalt paranoiat ja hirmu, et enne ja pärast oma valvekorda magama minnes võtsin igatahes püstoli magamiskotti kaasa (muuhulgas oli siiski kerge paranoia ka mõnede Uniooni inimeste suhtes) Hommikul teele asudes ei olnud millestki õudustäratavast enam märkigi, ent teadmine Asulast vaid päevatee kaugusel varitsevast parasiidiohust jäi raskelt südamele rõhuma, tornaadodest ja lumepallidest rääkimata. Muuhulgas töötas väga hästi ka see, et meid oli kokku suhteliselt vähe. Palju suurema seltskonnaga oleks ehk liiga julge tunne ja iga üksikisikut tabav õnnetus ei pruugiks nii väga korda minna, samas kui väikeses seltskonnas on kõik "omad" - isegi, kui ainult selleks üheks õuduste ööks.

Samas möödus minu öine valvekord täiesti sündmustevaeselt, kui välja jätta sõnamängud ja hümni loomine. Kuna suuremad põnevused toimusid vahepeal nii, et ma eriti neid ei kuulnud ega näinud, jäi ka hirmutunne või eesootava õuduse tunne suhteliselt olematuks. Ootusärevuse nullis küllaltki ära ka nähtamatust nurgast kostev norskamine, mis andis suhteliselt üheselt mõista, et ega midagi ju ei juhtugi - metatasandil paraku, aga vahemikus 2-5 öösel on sellist teadmist raske vältida Igasse valvekorda võiks jääda ehk siiski kasvõi väljast paistvad liikuvad tuled või midagi, mis äsja ärganud ja muu möllu maha maganud valvurile olukorra tõsidust meenutaks - keegi ei peagi otseselt ründama, aga mingi märk kõrvaliste jõudude kohalviibimisest aitaks pinget hoida. Antud maja ja aja puhul muidugi ei olnud võimalik kasutada muud ruumi või teist ust, aga teadmatus GMide/NPCde asukohast annaks päris palju juurde. Nagu öeldi, oleks ka GMide öine sage lumeussitamine tekitanud paraja portsu paranoiat Kui "kollid" ikkagi nurgas magavad, siis ärevusfaktor on madal. Sellegipoolest oli valvekordade süsteem väga äge.

Kokkuvõttes aga suur-suur aitäh mängujuhtidele väga toreda mängu eest ja ka kaasmängijatele Konfi ja Uniooni poolelt! Mõni asi jäi küll lahendamata, muuhulgas oodatust varasema lahkumise tõttu, aga ehk jõuab järgmine kord.

Mulle ka lahenduse puudumine meeldis.
Selles oli samalaadset ehedust nagu selleski, et uss läks külge ainult ühele inimesele - ülimalt äge tunne jäi sellest, et põnevuselemente ei käiatud kulumiseni vaid asi jäigi põnevaks ja kummaliseks ja õudseks lõpuni.

Paneb endapoolt kah korraldajapoolseid mõtisklusi

Miks me üldse otsustasime sellise mängu teha? Ideehakatus tuli mäletamist järgi Aweronilt, päris mitmed stsenaariumid kirjutasid ennast põhimõtteliselt ise ja kuna sellise väikesemõõdulisema LARPi korraldamine ei olnud niivõrd ressursikulukas kui eelmised kaks, sai plaani võetud.


Mina tahtsin mängus just näha mängijate jaoks olustikulist realismi läbipõimutud survival horrori zhanriga. Kuna HL's pole olnud mutante ja muid klassikalisi fantasy-postapo elemente, lootsin väga selle peale, et parasiit ning ebardlikud hääled metsas tekitavad selle maailma elanikes just sellist reaktsiooni nagu vaja. Mind küll juures ei olnud, aga nagu aru sain, ei pidanud väga pettuma.
Samuti oli vaja natuke purustada kahe mänguga tekkinud vormi- "Hiline Lõikus? See Pagana, Aweka ja Arcanari orgunnitud? Selge, tuleb kõvasti kõmmutamist."
Ses suhtes pean vabandama nende mängijate ees, kes just kõmmutamist ootasid. Loodan, et saite ikkagi emotsiooni kätte.
Soov oli ka HL maailmale natuke "värvi" juurde anda.

Päris kõvasti oli korralduslikke ohukohti. Kuna mäng eeldas, et mängijad hakkavad paljuski ise enda jaoks genereerima olustikku ja tegevust, oleks mäng rappa jooksnud kui mängijad poleks sisse elanud. Kindlasti oli ka neid kes sisse ei elanud, kuid kogemus näitab, et kui suurem osa mängijatest on sees, haaravad nad teisi ka kaasa.
Samuti pidi olema valmis Konfi poolseks keeldumiseks ulualuse suhtes või suisa üksteise mahanottimiseks. Kumbagi õnneks ei juhtunud ja stoori mängis ennast lahti nii, nagu ta oleks "pidanud" ka minema. Ma ei väida, et igavalt ettearvatavalt vaid loomulikult ja realistlikult, võttes arvesse kõiki aspekte.

Sestap oli tegelikult mängu kulg ka aeglane ning korraldajatepoolsed süzheed toimusid küll kindlas järjekorras, kuid vabas ajakavas. Meil oli igale sündmusele koodnimi, ning käivitasime selle siis, kui tundus, et on õige hetk.
Ses suhtes natuke kahju, et Aweka kangelaslikku (kuigi ebavõrdset) võitlust tundmatuga nägid pealt suht vähesed, kuid need kes nägid jäid loodetavasti rahule.


Mõned seigad mis jäid eriti meelde:
- Fromhold, väga äge rollisooritus kui parasiit sinuga ära sõbrunes. Erakordselt nauditav oli seda pealt vaadata
- Konföderaatide koodimurdjad Alton ja Crata- liiga tõhusad olite, mõtlesime, et seda koodi jätkub oluliselt kauemaks
- Kui teist (või kolmandat?) korda hääli lasin metsas ning järsku nägin taskulampe sähvimas ning Aweka kiirkõne tuli raadiosaatjast, et mängijad murravad minu poole. Kuna kogu kola oli autokatusel- kõlarid, läpakas jne- sain ma väga napilt selle pahna autosse topitud ning ise järgi supsatud, kuna ma olin oma GM'i punase valguse Awekale laenanud. Autos istudes hakkasin põdema, et mängijad võivad autot pidada mingiks objektiks (ka postapos ju ikkagi autosid), siis pidin ukse paotama ja Volvo kiviks deklareerima.
- Trepp mis tekitas minu sabakonti mõra, niiet siiamaani on päris valus istuda ja astuda
- Kogu öine mõtetevahetus. Ma tagelikult magasin kah ca kaks tundi, niiet enamjaolt olin ärkvel ja kuulasin vaikselt neid teemasid. Palju läks ka kõrvataha.


Geneerilisi mõtteid:
- Ma olen ise ka kahevahel hetkel, et kas oleks ikka pidanud hommikul ka miskit tegema või mitte. Ühest otsast oleks olnud tore... kuid teisest otsast oli jällegi teistmoodi nagu. vajab veel mediteerimist
- Njah, olime täitsa teadlikud sellest metast mis toimuma hakkab kui GM'd uksest sisse-välja käivad kuid ei osanud sellele miskit mõistlikku alternatiivi välja mõelda. Väljas ööbimine oleks olnud liialt ebameeldiv ning uksest tihe käimine piltilõhkuv.
- Et mõned probleemid-küsimused lahendust ei leidnud, oli sissekirjutatud ja ei olnud mängijate miski puudujääk. Nagu elus ikka, mõned küsimused ei lahenegi kunagi ja mõned saavad lahenduse... hiljem.



Igatahes, minul oli väga vahva. Natuke mõtteainet jälle sedatüüpi mängude korraldamiseks ning kesteab, võibolla tuleb kunagi neid "x,5" tüüpi mänge veelgi

Suured tänud tagasiside eest! Me kohe nii äksi täis, et juba arutame uute mängude ideid

Enamus asju on juba ära öeldud, mis oleks võinud olla paremini, aga paari sõnaga omalt poolt ka.

- seda "GMid majas" olukorda me arutasime päris pikalt. Vahepeal oli mõte, et oleme ka IG ja jaurame seal laua ääres koos teistega. Kuid siis oleks iga kaine mõistusega inimene aru saanud, et iga kord, kui mingi jama on teatud inimesed kadunud...

- vahva oli jälgida kuidas mängijate paranoia ise uusi tegemisi juurde sünnitas "kurat, keegi käib seal väljas!" ja kõik robinal välja luurama.

- Ilmari esitlus parasiidi küüsis oli väga nauditav. Lisaks jäi meelde ka Irve, kes mängu algues salga taga venis, omaette pomisedes ja autorööpa sees käimise asemel, tee keskel olevas rahtises lumes kahlas. Ning Kristin, kes veel tunde hiljem taskulambiga ümbrust valgustas kahtlustava näoga.

- Öösel läks kole pimedaks, seetõttu ei suutnud ma esimese hooga õiget teeotsa üles leida. Tänus sellele läks Uniooni grupi rännak palju pikemaks, kui alguses planeeritud. Vabandan.

- Minu kõige suurem hirm oli, et mängijatel hakkab igav ja siis kukuvad nad rollist ja olustikust välja. Õnneks olid kõik inimesed nii ägedad, et seda ohtu üldse ei olnudki. Oli väga suur rõõme teile seda mängu teha


Järgmise korrani

Buldog oli omateada ainult ühe päeva üksi metsas oma kaaslasi jälitanud.

Tige ja segaduses, sest tema korralikult kinniseotud käsi andis alust arvata, et kaaslased olid ta august välja tõstnud, käe ilusti korralikult kinni sidunud (kuigi, kust kurat nad keset metsa kipsi välja võlusid, aga mine tea, äkki oli meedikutel kaasas siiski?).... ja seejärel lihtsalt oma saatuse hooleks jätnud ????

Kaaslased, peale mitte just eriti pikka retke mööda nende jälgi, kätte leidnuna. Kuulen ma aga, et nad on nädal aega peale minu kadumist mööda metsi ringi ekselnud. korduvalt ära eksides.

NÄDAL AEGA ????

Mitte üks päev, nagu mina tean? Arrgh, mis toimub?

On nad üldse inimesed, on nad üldse minu kaaslased?

Otsus vähemalt käsirelvast mitte hetkekski eemalduda ning võimalusel kõigiga võimalikult vähe kahtlusi äratavalt vähemalt minimaalsetki distantsi hoida, oli kiire tulema. Ka kaalumisel olnud variant, kiiresti majast kaduda ja tagasi metsa minna, ei tundunud siiski piisavalt jätkusuutlik idee. Metsas üksi surnuks külmumise ohule ei oleks ma saanud kuidagi kuuli kerre kihutada.

Hommikuks aga olin ma juba veendunud, et kaaslased on siiski needsamad, kellega sai koos piirialasid märgistatud, mitte meelepett ega mingisugused kehamuutjad vms. Kai haige mõttemaailm, Pahanduse tugev ja pragmaatiline kohalolek, sõnaaher Nurg, tuulelipuna laperdav Maksim ja püüdlikult vastutustundlik Leena, kõik olid liiga nemad ise, et mingit kahtlust jääda oleks saanud.