Dragon.ee foorum

Minu jaoks probleem ongi selles, et need, kellel juba on trauma, võivad tunda ennast nii ebamugavalt, et nad ei ütle midagi. Taaskord - oli vait ja kannata ära. Muidugi polegi sellisel juhul keegi süüdi, aga milleks asjatud kannatused?

Rääkides sellest, kas me peaksime mängudest mõned teemad välja jätma? Ei, kuid on teemasid, mida tuleks käsitleda ainult väga turvalises keskkonnas. Enamik mänge on tõesti lihtsalt lõbusad vahepalad igapäevaelus, aga sa ei tea kunagi, millal mäng muutub nii intensiivseks, et piirjooned tegelase ja mängija vahel hakkavad hägustuma. Ma usun, et kõik on seda vahel tundnud, kes rohkem, kes vähem. Need on need hetked, mil mäng võib sind parandada või katki teha. Veidi nagu psühhodraama, ainult et meil puudub kvalifitseeritud inimene, kes vaatab, et midagi hullemaks ei läheks. Larp ei ole alati psüühikale ohutu ja seda tasuks meeles pidada.

Siiski, nagu ju väljaütlemisest loodetavasti aru oli saada, oli sel vähe pistmist konkreetse juhtumiga. See on laiahaardelisem teavituskampaania ja ma olen nõus sama juttu rääkima ikka ja jälle, kuni kellelegi ehk kohale jõuab, mida ma öelda üritan. Ma lihtsalt näen sageli, kuidas antud teemat käsitletakse kergelt, justkui see meid ei puudutaks. Selles jama ongi, et puudutab.

(Kui me veel pikalt arutame, peaks jumalad vist selle jura uude teemasse tõstma, sest Thangoli varje see otseselt ju ei puuduta.)

Hellerale tänu larparijulguse eest teema tõstatada. Norras oli sellise asja jaoks "slow down" ja "stop" (ma vbl mäletan seda sõna valesti praegu ja see oli "back off"?) märksõnad millega sai märkida piiri või selle ületamise fakti ja seda siis umbes kõigi võimalike tundlike teemade suhtes.

Ma olen ise suht liberaalse mõtteviisiga, et ma saan küll aru vajadusest ebameeldiate teemade märkimiseks, aga ei näe põhjust lauskeeldudeks.

Samas arvan, et ka näiteks vastastikusel nõusolekul etendatud sadomasostseen mängul oleks selge liialdus, sest ka teised mängijad on sunnitud samas kohas viibima. See on veidi nagu Guglunki roiskuv kala.

Teisisõnu on see ilmselt piiri tunnistamise koht ja kui ülejäänud rahva survel oma sisemist piiri nihutama peab — siis võib seda täiesti kaaluda.

Kui keegi tahab sel teemal anonüümselt sõna võtta, siis võib siin anonüümsemas keskkonnas vastuse kirjutada: http://piratepad.net/8gIKuvEuK5 . Kopeerin selle siis ajaloo huvides anonüümtsitaadiga siia tagasi.

Mina tahaksin omalt poolt öelda, et selliste alternatiivsete situatsioonide väljapakkumine peaks toimuma üldiselt OG sõprade vahel, kui üldse.

Situatsioon, kus tundmatu/mulle vähe tuntud meeslarpar jalutab minu juurde ja teatab et ta tahaks mind nüüd IG vägistama hakata, on tõenäoliselt piisavalt ebameeldiv, et ma sel hetkel mängust lahkuksin. Larp võiks siiski olla tore ja kui minu jaoks ei ole asi enam tore, siis ma ei näe põhjust seal enam viibida.

Situatsioon, kus sama või samalaadse ettepaneku teeb keegi keda olen mitu aastat tundnud, koos mänginud, oleks ehk veidi erinev.

Siiski ma leian et räiget psühhoterrorit saab väljendada ka muude tegevustega, nagu vangivõtmine või juppide otsast lõikamine, vms. Nende puhul on vähetõenäoline, et need on kaasmängijaga ka reaalselt juhtunud (üldiselt öeldes, eksole). See, kui keegi mind relvaga lööma tuleb, on minu jaoks oluliselt vähem traumeerivam ja ebameeldivam kogemus kui oleks see et keegi mind mängusiseselt seksuaalselt rünnata tahab.

Konkreetse jutuajamist algatanud sündmuse kohta ei tea ma väga midagi, aga ma siiski isiklikult soovitan enne pikalt mõelda kui mängul midagi sellist tegema hakata. On rõvedaid/ebameeldivaid asju, mis ei riku mängukogemust ära, ja on rõvedaid/ebameeldivaid asju, mis seda teevad.

Võite ju öelda, et "ütle lihtsalt ei", aga...see ei ole päris nii lihtne. Larp on siiski eskapism, isegi siis kui meil on tegu postapokalüptiliste düstoopiate või õudusmaailmadega.

Ma nüüd ei ütle, et issand jumal, kunagi ei tohiks seda mängida, aga ma ütlen, et mõelge. Mõelge mängimisel ka oma sihtmärgi ja ülejäänud seltskonna peale. Mõelge selle peale, et midagi, mis teie jaoks ei ole ehk eriti oluline või hirmutav asi, võib seda kellegi teise jaoks olla ja seda ka nii palju, et teda mängust ebameeldivalt välja viia.

Kokkuvõttes, arvestage ka seda, et millegi tegija ja selle millegi sihtmärk olemine on kaks eri asja. Huvitab, et kas noormehed ise nõustuksid sellega et mõni tütarlaps nendega IG sama teha tahab? Või mõni teine noormees? Kui ei nõustu, siis ei leia, et seda tasuks ka teiste pihta mängida, eksole.

Larpi primaarseid eesmärke on tavaliselt lõbu. Lõbu on tähtis ja hea ja tore - aga mitte teiste inimeste arvelt.

Mina muide olen näiteks mänginud mängul kus vägistamine on reeglitega sätestatud tegevus - sihtmärgile seotakse pärast veel kollane lint ümber, et tema staatust vägistatuna märkida. Kehtis nii meeste kui naiste puhul.

Ütleme nii, et ma just risti ette ei löönud ja isiklikult ei võtnud seda kui mingid orkid ka minust üle käisid aga mmm ma ei arva, et see oleks eriti midagi juurde andnud mängule.


Olen eeskõnelejatega nõus selles osas, et ma ei arva, et psühhoterror oleks midagi mida peaks ilmtingimata propageerima. Ma olen tegelikult ka tõsisema piinamise või ülekuulamise vastu, kunagi polnud mul selle vastu midagi aga praeguseks on tulnud arusaamine, et selleks, et mõlemat realistlikult välja mängida, läheb piir mängitud hirmu ja tegeliku hirmu vahel väga kitsaks ning ma ise ei tunne ennast seda mängides mugavalt.


Mis puudutab graafilist vägivalda siis seni pole ma seda vajalikuks pidanud aga kuna see teema tekkis, siis hakkan isiklikult enda mängude tutvustustele lisama MPAA või PEGI ratingu stiilis infot, kui palju või kui realistlikku vägivalda ja/või seksuaalsust mäng võib kujutada.

Sealt edasi jääb juba mängija otsustada kas ta osaleb või mitte. See ei sea mängijale mingeid kohustusi nende teemadega kaasa minna (STOPP jääb alati) aga vähemalt on ta "hoiatatud", et võib näha potensiaalselt häirivaid stseene (või siis mitte).

Mingist astmest peab sellega kindlasti kaasnema ka vanusepiirang.

See "rating" on siis ühtlasi ka piiriks, mida ma GM'ina mängijate vahel luban - isegi mõlema osaleja nõusolekul.

Discussion is had!

Imeline! Minu töö siin on tehtud. (Või noh, see oligi eesmärk ju.)

(sa pead oma sünnitatu eest nüüd vastutama ka)

Tegelikult tahtsin lisada, et mul on tunne, et see on eestlastena veidi liigiline probleem. Me oleme natuke ellujääjate lapsed; rehepapid, survivalistid, oportunistid. Mitte nii eluliselt kui aafrikast või romad, kellele saatus selgelt rohkem keeranud on, aga isekus veidi lööb välja. See pole kõik üleni geeniline, vaid palju ka harjumustes, aga veidi ta nii kipub olema. Tagakiusatud hõimude käitumine.

Kultuurilisuse tõttu pole see läbiv ja paraneb vanust pidi nooremaks minnes veidi. Ometi on teatud hulk teistega arvestamisest kultuuriliselt puudu. Seda saab ise aktiivselt juurde mõelda, teadlikult parem inimene olla, aga larbikeskkonnas me reeglina käitume isekalt oma eesmärgi nimel ja sellist vastastikuse respekti peal põhinevat hea mängu koostööd on vähem kui tahaks. Ma ilmselt teen mõnele ülekohut, aga mina kindlasti eksin selle mõtte vastu.

Siit ka probleemi tuum; lihtne on olla nõme.

Ma olen täiesti nõus teistega arvestamise probleemiga. Sõnum ongi ju see, et märka kaasinimest! Hooli temast! Ja seda mitte ainult larbis.

Öösel jälle mõtlesin selle üle, kui raske on kasutada stopp reeglit emotsionaalselt ebamugavas olukorras. Tõenäoliselt hakkab sul ebamugav pisut võõrama inimesega. Öelda siis stopp tähendab, et sa näitad talle oma nõrkust, seda, mis sulle haiget teeb. Kuidas sa tead, et see inimene mängib reeglite järgi ja seda ära ei kasuta sinu vastu? Rääkimata sellest, et niigi juba haavatav olles teed ennast veel haavatamaks, andes vastasele relva pihku. Lisaks hakkab siin rolli mängima uhkus ja eneseväärikus. Pigem siis juba ära kannatada.

Sellega on, jah, kuidagi nii, et stopp-reegel on kirjutatud reegel, aga kirjutamata reegel sinna juurde on see, et sa kasutad seda siis, kui sul hakkab pea või vähemalt jäse otsas ära kukkuma umbes. Mitte seepärast, et lõid varba vastu kivi.

S.t. kui sa psühholoogilistel põhjustel "stopp" ütled (ja mitte põhimõtte pärast vaid reaalsest ebamugavusest) on see umbes nagu lippu lehvitada: "Vaadake, mul on siin hell koht! Mul tekib praegu selle teema peale tunne, et pea või vähemalt jäse hakkab otsast ära rebenema!" Ja see on tõepoolest selline hetk, kus sa pigem ei ütle seda ja mängid kaasa, aga pärast vaatad lihtsalt situatsiooni tekitanud kaasmängijat kui "seda kuradi troppi"*.

* pälvimatult. Kaasmängija ju andis lihtsalt oma parima, et mängida hoolimatut ja karmis keskkonnas elanud persooni, kel on vaja ennast elajana tõestada.**
**V.a. erilised juhud, kui ta tõesti ongi molkus, onju =).

ma tean, et larbis see L tähendab laivi ja üldiselt üritatakse olla elulähedane ja panna asjad tunduma nagu päris, ja no tõesti, on väga loogiline, et mõnel larbil on tegelasi, kes ig tapavad ja vägistavad. aga sellest hoolimata mõtleb üks ettevaatlik osa minust, et aga kui sellist tegevust lubada ja kas või deklaratiivselt välja mängida, siis kas see pole kuidagi... asja normaalseks kuulutamine?

st isegi kui larbil üldsuse ig-reaktsioon mõlema poole nõusolekul välja mängitud vägistamisele on tormiline ja hukkamõistev, siis siin peitub siiski oht, et - kuidas seda nüüd ilusti öelda - kinnistub mõistmine vägistamisest kui millestki normaalsest, igapäevasest ja vähetraumeerivast.

seda võib muidugi küsida ka tapmise kohta, sest on selge, et suvaline või ka vähem suvaline lahmimine larpidel ei ole kuidagi reaaleluline ja keegi ei võtagi seda kui kellegi reaalse elu kallale kippumist ning ilmselgelt ei ole larp eelduseks massimõrvariks saamisel, aga vägistamine on siiski natuke teine teema. erinevalt tapmisest on see üks asi, mis paljude arvates on täiesti normaalne. millesse ikka veel suhtutakse stiilis 'aga miks ta siis kandis nii lühikest seelikut'.

Olgem toredad!

Ärgem olgem nõmedad!

+1 kõik mis öeldud on, eriti mis Inwe ütles normaliseerimise kohta.

+ miljon korda see, et meil kehtib selline suhtumine et kui sa oma piire teistele teadvustad, siis seda võetakse kui nõrga koha näitamisena. Austavat suhtumist olen pigem sõpradega väiksematel üritustel kogenud.

Ja see pole normaalne. Normaalne oleks ikka see, et saab rahulikult ei öelda.

Kutsun üles teiste inimeste piire austama, ükskõik kui tobedad või väetid need teile tunduda ei võiks.

Nii kaua, kuni IG vägistamine ei toimu PÄRISELT, on mul täiesti ükstaspuha. Ehk siis...
Kui mind tuleks terve trobikond tüüpe vägistama, tekitavad niiöelda ringi, keegi neist sõrme otsaga mind ei puuduta - näitlen kaasa ja laske minna.
Me ei tapa ka kedagi ju päriselt.

Ja noh... Kui on üksiküritaja. Võib ka juhtuda see, et ma naeran lihtsalt vägistada üritaja välja. Esiteks tõuseb mul jalg vajadusel väga kiirelt ja valusalt ja hindan ikka inimest välimuse järgi kah. Kui vägistaja on minust pisem, siis... No andke andeks, eksju

Kui reeglites on vägistamise kohta kenasti klausel sees, et vägistatavat reaalselt puudutada ei või, siis ei tohiks probleemi olla.

Isegi sõprade vahel vägistamisstseen ka teatud määral puudutamise puhul - andke andeks, aga see on väga raske, eriti kui tõsiseks jäädakse ega naerda laginal samal ajal.


On asju, mille puhul on lihtsam mitte ülereageerida. Ka päriselt.

Samas inimene, kes hakkab kedagi IG vägistama, võiks enda peas esitada küsimuse, et kas see on vajalik tema rolli juures ja kas ta ikka tahab seda teha.

Heartil on õigus, seda teemat ei ole mõtet asjatult suureks puhuda.


Absoluutselt kindlasti ei arva ma, et peaks kuidagi piirama mängujuhi õigusi korraldada mäng kus (ohutult) kujutatakse füüsilist ja/või psüühilist vägivalda ning kus mängijad seda kogevad või teevad. Ning selle alusel kuidagi mängijatele või korraldajatele mingeid "silte" külge panna või neid "vihata" on kitsarinnaline ja arrogantne käitumine.

Samas ei arva ma, et mängija peaks mängul ootamatult kogema vägivalda mis ületab tema "hea maitse" piiri.

Ainus võimalik kontrollmeetod mida ma pooldan on lühike teavitus mängu eelinfos või kuulutuses, mille alusel iga mängija saab ise otsustada - lähen või ei lähe.

Sealt edasi - live and let live


---

Mis puudutab küsimust kas mänguline vägivald on reaalse vägivalla propageerimine? Siis selles on tehtud väga palju uurimusi teemal erinevad "koolitulistamised" ja arvutimängud. Nagu ma aru saan on valdav seisukoht ikkagi see, et tropp on tropp ja normaalne inimene on normaalne inimene. Mängitud vägivald ei tee normaalsest inimesest troppi ja mängitud vägivalla puudumine tropist normaalset inimest.

Selles valguses ütlen sõnad mis on enamike minu kirjutatud reeglite tekstis:

"Mängu vältel on kõik mida mängija tajub või kogeb, mängu sisene ning seda tuleks ka nii võtta. Kõik tegelased on väljamõeldised, kõik seosed reaalsete inimestega juhuslikud ning kõik tegevused mis mängija suhtes sooritatakse, sooritatakse tema väljamõeldud tegelase suhtes."

Ma ei tea täpselt, kuidas selle suurekspuhumisega on.
S.t. mu enda arust pole see ka mingi eriline asi, mille pärast käratseda. Aga kumb on inimlikult õigem, kas häiruda või mitte häiruda, ja kas mittehäirumise taga on minu veendumus, et ei ole meie seas neid, kelle arust vägistamine on normaalne ja "mis ta siis kandis nii lühikest seelikut", või selles, et ma lihtsalt ei taha ebacool välja paista ka enese jaoks, on juba iseenda jälgede ajamine ümber metsasalu. Palju jälgi ja kogu aeg tuleb juurde ja jäljetegijat kinni püüda on lootusetu..

Tegelt taandub minu jaoks asi sellele, et igasuguse seksi väljamängimine larpi käigus on üsna ebakindel pind. Kogu aeg võib komistada paika, kus teise inimese piirid on ületatud ja ta läheb näost imelikuks, nii et katkestad oma tegevuse ilma igasuguse "stopp" sõnatagi.
Vägistamise välja mängimine on seda enam ohtlik ettevõtmine.
Aga deklaratiivsus on jälle ka nõme. No kuidas ma elan sisse vägistatu vaimuseisundisse, kui mu kogemus on "kule, ma nüüd vägistan su ära" ja mul ei jää isegi aega asja ette kujutada ja meeleheitesse langeda?

Piirid on ühed teravad asjad. Mis siin rääkida seksist või vägistamisest, kui enamikule mängijatest, ma ütleks isegi rõhuvale enamikule, tõmbab tugeva emotsionaalsuse, nagu kasvõi armastus, väljamängimine piiri ette ja PARIMAL juhul tehakse seda ülepaisutatud koomika või siis külma deklaratiivsusega. Mis siis rääkida veel vägistamise mängimises osalemisest, mis peksab mitmetest piiridest üle, eriti emotsionaalsetest. Pigem on huvitav, ja mõnes mõttes ka häiriv, et lihtne kehaline vägivald, nagu tapmine või vigastamine, neid piire kuskiltpidi ei ületa, ega tugevat emotsionaalset reaktsiooni esile ei kutsu. Kas on tegu sellise teo kõrge absurdiastme ja seeläbi ilmse mitterealismiga või on mingi muu tagapõhi asjal ?
Minu enda arvates võiks vägistamised (tõesti täieliku kokkuleppe alusel, kus mõlemad/kõik osapooled näevad loogikat ja ei oma probleeme, no mingist "kuule, mu char vägistab su nüüd ära" ei saaks juttugi olla) ja piinamised (on kõik need reeglite alusel piinajad mõelnud selle peale, mis tunnet reaalselt tekitab kinniseotud inimeses sõrmeküünte väljatõmbamine või liigeste lömastamine ?) jääda markeerima ikka ja ainult äärmuslikku kurjust selle kõige kurjemas mõistes (pigem plot devicena, kui üldse) ja mitte mingil juhul saada laiatarbekaubaks. Samas päris disniks pole ka mõtet kätte minna ja selleks pole ka vajadust minu arust, kuigi on mängijaid, kelle jaoks võib ühe chari teise chari peale röökimine tunduda vaatet personaalse vägivallana. Eks me tegelikult ju emotsioone otsime larpist, küsimus ju seal, et kusmaalt on negatiivne emotsioon veel hea/väärt kogemus ja kusmaalt hakkab ta kellegi ööund rikkuma.

Parimat,
Mimic, vastusteta