Kaua Unustatud Valgus muljed

[hoarmurath]

Tere.

Mul oli teiega tore. Ma loodan, et teil oli minuga ka tore.

Keegi varastas mu kunstlilled metsast ära.

Aitäh kõikidele mängijatele, tublidele npcdele ja ilmale, mis oli üpriski tore (isegi need paar vihmasabinat ei seganud).

Seekord on edasistest plaanidest ja soovidest kirjutamine absoluutselt kohustuslik, muidu ma teile lihtsalt mängu teha ei saa. Ootan tungivalt ka kriitikat reeglite osas, sest need logisevad ikka veel.

**

PS: Kas keegi unustas oma magamiskoti maha? Sest me leidsime ühe hommikul kui pakkima hakkasime.

PPS: Järgmise mängu teeks oktoobris, aga augustis tahaks teha mingi vaheistumise, et veidi maitset saaks ka need, kes mängule tulla ei saanud. Esitage arvamusi, palun.

**

Hommik koitis kõledana. Ennast tapnud paar viidi tuppa, sama tehti külarahva laipadega. Pärast seda asus seltskond Loganni juhtimisel teele. Paari tunni möödudes jõudsid nad sinna, kus oli toimunud lahing.

Rapitud surnukehadest mööduti vaikides. Edasisel teekonnal vastu tulnud küla oli inimtühi. Rannal ootas neid juba aga "Kuuneiu" kapten, pikk punajuukseline ja ühesilmne mees. Logann tegutses konfliktimaandajana ning nõnda said ka Küttidega mitte liitunud maolapsed ilma kristallpulbrit võtmata laeva minna.

Edasine tee viis neid juba Muar Breithesse, kus maabuti 20. päeva õhtul. Teekonnaks Verenisse muretseti hobused ja suurtemplisse jõuti paar päeva hiljem. Möödus paar nädalat, enne kui kõik ülekuulamisele kutsutud kokku koguti. Peale Diarmeni ja Morgani olid kõik teised elus, kuigi vähemal või suuremal määral haavatud.

Siis algas ülekuulamine.

Ehk kõik PCd on oodatud järelmängule, mis on pigem kakspunktviis kui kolm. Ühepäevane, lepime kokku, et kus. (Kirjutage ja joonistage). Vahemäng toimuks ajaliselt kohe pärast ülekuulamist, iseasi et kas veel suurtemplis või kohtuvad kõik kuskil linnast väljas looduses.

[Iardacil]

Pildid:

Mulle mäng meeldis - väga mitmel põhjusel. See maailm on lihtsalt fantastiline. See oli hea paberil lugedes aga reaalselt seal mängides - veel parem. Mulle meeldisid need katsumused, mis meil ees seisid (nii IG kui OG väljakutsete pärast, mis need esitasid). Fantastilised kaasmängijad, fantastilised tegelased. Ja imeilus koht (see mereäär.. wow.. see oli imeilus). Mulle meeldis see kuidas telepaatia oli lahendatud.. mulle meeldis see, et oli konflikte tegelaste vahel aga et me ikkagi kõik elusana välja tulime...

Ma arvan, et lemmikuteks olid kiriku tegelased. Ma arvan, et Deidre kroonika kirjutamine on ainult tänuväärt (ning ma loodan, et neutraalne ja täpne ajaloo käsitlus). Vereteadlane Aestriya oli oma uudishimu, eksperimentide ja muuga täiesti asendamatu kaaslane seltskonnas ning Sarait (loodan, et nimi õieti) oli kindlasti asendamatu - relvaga, vaime püüdmas ning sihikindel. Ma eeldan, et tema uus positsioon ja ordu saab temast meeletult kasu.

Ja Tuuletallaja (mulle meeldib see nimi.. kõigi teiste keeruliste nimede kõrval midagi head ja meeldejäävat ning omapärast) - ma kardan, et seda mis meie vahel toimus on raske parandada ning naljakas oli see, et mu tegelasel ei olnud mitte mingit probleemi sellega, kes sa oled.. igatahes tal oli koheselt lugupidamine Tuuletallaja suunas (võib-olla sellepärast mis situatsioonis me kohtusime ning osa oli kindlal sellel pühendumisel seal rannas luurates - olla valmis andma oma elu, et päästa kaks.. kui paljud teised seda meist teinud oleks?)

Ning siis ususekti liikmed (ma olen veendunud, et teil olid päris nimed aga kõik kutsusid teid Jingiks ja Jangiks).. - OG mulle meeldisid teie vaated. Siiralt.. Ja ma arvan, et teie messia valik oli suurepärane... Kahju, et kõik nii lõppes.. aga see oli stiilne.. ja ma arvan, et paar mängu stiilsemat momenti kuuluvad teile (see veri käel.. see oli wow)

Ning siis NPC-d.. Meie "jälgijad", kelle puhul mulle tundus, et te keerate meid teineteise vastu aga me ei olnud absoluutselt kindel, et see ei ole katse iseenesest. Kõik need hullud teooriad, mis me teie kohta leiutasime ja need vestlused, mis ma teie mõlemaga pidasin. Täiesti super Lahedad tegelased..

Ning siis see olend (vaim? kes iganes?) kes vastuseid lubas ja suud kinni ei hoidnud.. Ning kollid (see esimene õhtu.. vaikselt istudes, teised ikka veel luures.. järsku astub koll sisse.. ups..) ning siis see vaim, kes lihtsalt ilmus... (parim šoki moment mulle.. "aaa? mis just? päriselt?")

Ning Moira.. Ma olen täiesti veendunud, et me oleks pidanud sul rohkem silma peal hoidma ja sinuga tegelema.. nagu ka valgusega...

Ja GM.. aga ma usun, et sa tead, kui hea meel mul selle mängu, võimaluse ja kõige muu üle on.. sa andsid mulle super väljakutsed ja ma täiega nautisin iga hetke sellest mängust

[Werewolf Took]

Mäng oli ilus. Väga ilus. Mul on hea meel, et ma end hoolimata palavikust ja toredasti krägisevast köhast kohale vedasin.

Mona on ehitanud järjekordse põhjaliku ja detailirikka maailma, mida annab lõputult avastada.

Toredaid hetki oli palju, palju. Kui tavaliselt on mul väga raske valida lemmikut/meeldejäävaimat/mida iganes, siis seekord polnud kahtlustki, kes teenis minu jaoks välja ilusaima rolli tiitli:


''SAAARAAAAAAIIIIT!!!!1111cos0'' *glomp-hug!*


Hihi.


Veel toredaid/huvitavaid/omapäraseid IG&OG hetki/asju/blah:
- Maarja ilme, kui ma Siimu padjaks kutsusin
- Kadri/Siobhaini mõnus snarkyness. Maoema küll, kui solvunud Moira oli... Minul oli muidugi lõbus.
- Rand!
- Fakt: Ärge kõndige pikka maad paljajalu. Aia. ^^
- Toredalt kleepuv kunstveri
- Zelor andis mulle süüa ja oli muidu armas
- Minu ja Zelori veristena tulemine metsast. Hakkame seal oiates kooserdama... auto sõidab mööda. Epic OG moment is epic. Ning Ghosti reaktsioon meie laipadele.
- Maa-alune nimega Bishibosh (?). Ma vannun, see kõlas nagu pissipott.
- Maa-aluste rituaal, mis sisaldas Poogna ümber tantsimist ja tema ahistamist... ning loomulikult lõputus koguses toredat OG möla. Jõudsime järeldusele, et me võiks pitsa tellida ja see jõuaks ka enne PCsid kohale.
- Maa-alused üldse
- Yin ja Yang
- Ilusa värvilise koduse tekikesega vaimud, kellest üks pandi purki
- Vastase maha võtmine vaid ühe 2/2 lendava olendiga
- Edi vaim, kelle läheduses oli keeruline naeru pidada
- Vereloomad. Käpik-karu, kummikrokodill, väga laiade lõugadega jänes ja Maoema teab kes seal veel olid.
- Väga WTH moment, kui selgus, et keegi oli kunstlilled pihta pannud
- Kolm või neli sääske Ally jala peal matemaatiliselt sirges reas
- Zelor pliiatsiga bofferküüniseid lakkimas
- Ghosti ja Getteri vastasseis
- Saraiti patsid
- Kiriku mõnus punasus
Ning kindlasti on veel midagi, mis mulle hetkel meelde ei tule.

Oli ilus mäng. Väga ilus. Teeme veel. ^^
Oma pildid panen ka kunagi varsti üles.

With all the NPC love,
Birgit
Moira / Glompy / tekiga vaim / veel kümme muud asja

[Azurah]

Kuigi ma olin NPC (millega kaasnes tahes-tahtmata mitmeid OG momente, mis olid küll ka tõeliselt lõbusad), osutus see mäng minu jaoks üheks omamoodi kirkaimaks ja eepilisemaks rollimängukogemuseks. Mul tekkis oma tegelase Cheanna aab'Isleaniga veidralt tugev side, omaette tugevam kui nii mõnigi kord PC tegelasega. Kuigi tõsi, ma kirjutasin talle ka tausta ja oskused nagu mängijatelgi, kuid teisalt on ilmselt selles "süüdi" ka tema võrdlemisi põnevad ja keerukad eesmärgid (mis olid samuti tuletatud minu enda soovitust) ja mõistagi väga selgelt ja põhjalikult lahti kirjutatud maailm, mis on, Mona, sinu mängude üks tõelisi trumpe. Sa kirjutad süstemaatiliselt ja täpselt just seda, mida on heaks rollimänguks ja sisseelamiseks vaja teada: sotsiaalset struktuuri (koos sisseehitatud vastuoludega), kombeid, meelelaadi. Näiteks asjaolu, et ennast tuleb tutvustada ka telepaatiliselt, selleks vastavat kaarti näidates (väga lahe mõte), teeb ajule üsna hästi selgeks, et sa oled nüüd hoopis keegi teine kusagil mujal maailmas.

Seetõttu lisaks reaalsele mängule - näiteks koos Ghostiga oma minevikus toimunud ülesandeid ordus arutades ja "seerut" (Selori tegelane) enne tema õnnetut lõppu klatšides või ühe mu tegelasele väga sümpatiseerima hakanud ärksa neiuga suheldes - toimus palju ka ainult mõtteis, eelkõige avaldus see järjest süveneva kahtlusega esialgsesse kindlasse kavatsusse Brandonist vabaneda, millest Cheanna hetkeks, kui Brandon teadlikuna otse "Miks sa mind tappa tahad?!" küsis, juba tegelikult loobunud oli.

Eks jah, kiindumus NPC rolli vastu on ilmselt nö keelatud armastus, kui GM'il teda lihtsalt enam vaja ei lähe, siis teda mängida ei saa, aga nii ongi, et armastust/kiindumust ei saa ei sundida ega keelata...

Kokkuvõttes: väga äge mäng oli! Muud lahedat hetked on Birgit juba päris hästi ära toonud, mulle isiklikult oli lemmik OG naljakohaks veel see, kui Ghost sisse tuli ja mind süüdistama hakkas, kolisid muidu seljaga istunud PC-d kähku ümber, seades end paika, justkui algaks kohe-kohe suurepärane kino (popkorni haaramine oli veel puudu) (selline reaktsioon on lihtsalt niii inimlik). Ja meie tubli fotograaf suutis lausa selle hetke tabada, kus ma meeleheitlikult, kuid veidi feilides, naeru kinni pidada üritan, sest mu tegelane on poolsurnuks ehmunud. Muuseas, Kadri, väga head pildid on .

Ja parimate soovidega esitan mängu suhtes ka ühe meeldetulnud parandusettepaneku: oskuseid ja eriti nende tasemeid võiks juurde teha. Reeglite parandusettepanekud jätan minust asjatundlikumatele.