Dragon.ee foorum

Rikun siin rämedalt kehtivaid tavasid kuid alustan GM'ina siis oma mängu muljeteemat. Okei, tegelikult on Pyhak juba ka mängukuulutuse teemas mõni rida kirjutanud, niiet ehk toob mõni hea moderaator ka selle postituse siia teemasse üle. Nüüd aga mängust endast.

Muljeid ja kogemusi mängu ettevalmistamise poolelt:

* GM'ide kooslus sai meil päris hea ma leian. Mulle isiklikult meeldib kohutavalt igasugu ideid ja lahendusi genereerida, kuid detailidega jahmerdamine ja ideede elluviimine jäi minu puhul nii objektiivsete (uus töökoht neelas aega nagu padujoodik viina) kui ka subjektiivsete (olen laisk ja ei viitsi) põhjuste tõttu nõrgaks. Siinkohal olid abiks ülejäänud (inwe ja Kirveraidur) kes selle poolega said rohkem tegeleda. Eriti Inwe kelle kaela jäi kogu mängijatega suhtlus. Ehksiis lühidalt, olime erinevad ja täiendasime üksteist mulle tundub

* Esimene resultaat internetiotsingule pole alati parim valik. Hea küll, see oli ainus resultaat, kuid nagu hiljem selgus siis Paunküla puhkebaas oli täiesti katastroofiline valik paatide rentimiseks. See mismoodi meisse seal suhtuti, milliseid jamasid korraldati ja kui ebakindel kõik oli vääriks eraldi teemat. Ärge nendega iialgi tegemist tehke. Õnneks on Paunküla järvel ka Paunküla kalastusbaas, mis oli täiesti vastupidine kogemus. Meeldivad, abivalmis inimesed, hea lihtne suhelda jne. Sisuliselt päästsid mängu. Eilset ilma arvestades oleks puhkebaasi poolt paatidele alternatiiviks pakutud kanuusid olnud võimatu suurel järvel kasutada. Tänu kalastusbaasile sai ka igasugune paadilogistika palju lihtsamaks.

* Kui genereerida igasugu ägedaid lahendusi siis tuleks neid ka katsetada eelnevalt. Hea näide oli ühe grupi esimene suurem etapi lõpp kus nad pidid Järvemaole ohverdama nipet-näpet ja lühikese loitsu lugema. Vastuseks tiigiks kõlav sulin-mulin ja kerge plahvatus jäi olemata just tehnilise lahenduse altvedamise tõttu mida oleks kergelt saanud tuvastada eelneva katsetusega. Õnneks sai olukorra olemasolevate vahenditega kuidagi hädapäraselt lahendatud. Sama lugu oli järvekollide kostüümilisadena kasutatud võrkudega mis tõsiselt segasid ujumist ja oleks kalipsode puudumisel üsna ohtlikud isegi olnud (tänu kalipsodele oli meil positiivne ujuvus). Hea oli et pime oli, muidu oleks meie hulpimine ja rabelemine ilmselt üsna koomilisena tundunud.

* Ajaplaneerimine. Arvestada tuleb igasugu tehniliste viperustega, ja planeering tuleb teha varuga. Õnneks, kuigi me jooksime ajast üle, sai vist mängutempo siiski enamvähem õige. Eks mängijad suudavad paremini kommenteerida. Vähemalt saime mängu sellisel ajal lõpetatud, et kõik mängijad jõudsid enamvähem mõistlikul ajal koju (justlõpetasinLarpi mõistlikul ajal) ma loodan. Allan ja Berit said vaesekesed nende viperuste ja segaduste tõttu üsna kaua mängu algust oodata. Vabandan nende ees. Oleksime pidanud midagi sellist ka ette nägema ja mingit lisategevust teile genereerima.

* Poolkogemata suutsime igasugused rekvisiidid jne nii planeerida, et meil polnud koristamiseks vaja palju teha, järvel enam käia ja saime samal õhtul ära minna. Saime peale märga ja väsitavat päeva oma voodisse magama.


Mängust endast läbi minu isikliku pilgu.



* Mängu esimene pool koosnes ühe grupi transportimisest aerupaadiga. Aerutada sai kõvasti, sai õpitud ka paadi libisemise järgi mängijate kaalu hindama jne. Samas, see oli põhjustatud jällegi jamadest puhkebaasiga mistõttu pidin ma oma digilaigus mängu päästmiseks pool-npc/pool-GM olema. Randiel, Mort ja teisied kes te seal grupis olite, te oleks pidanud tegelikult, nagu teisedki grupid, endale omad paadid saama ja ise ringi aerutama. Tagantjärgi vaadates sai samas teid sellega säästetud üsna rängast füüsilisest tööst (eriti Randieli).

* Vahepeal sai tegeletud igasugu admin asjadega, üritasin küll aru saada mis täpsemalt eri grupid teevad jne, aga see kujunes suht võimatuks. Isegi Inwele, kes koguaeg mängijate keskel muutus, oli see vist üsna ülejõu käiv. Aga, samas, tundus et vist läks ikkagi hästi.

* Viimase etapina sai mängitus siis järvekolli. Jamad võrkudega jms välja jätta siis pimedal järvel ujumine oli omaette elamus ikkagi, väga sünge. Eriti kui vaatevälja ilmusid kaldal ootavad kultistid ja kõrvu hakkas jõudma šamaanitrumm. Ja, oh! Mulle jääb väga pikaks ajaks meelde see pilt mida ma nägin oma maski silmaavade kui ma veest välja tulin. Mirju tegelane, üleni valges, juuksed tuules perfektselt õieti lehvimas, külaelanike poolt ettepoole lükatud, täiesti õige näoilme, täiesti õige pilk silmis, järvealuste ees seismas. Ilmselt kadreerisid ka maski silmaavad seda pilti hästi, sest kuidagimoodi tekkis tavalisest täiesti erinev sügavusteravus, ähmastus ümbritsev, ja jäi teravaks vaid ohverdatav neiu. Väga väga vinge. No midagi sellist mida võiks saavutada vaid kõva videotöötlusega muidu. Mul on kahju et mul pole piisavalt kunstnikusoont, et seda edasi anda, sest silmad mul fotoaparaadid pole. Mirju kõht tootis ka väga eheda haava ja järvealuste vastne oli ka enamvähem selline nagu me soovisime. Ma tegelikult ei oodanud et ma GM'ina kolli mängides sellise elamuse saan, aga see oli väga väga väga vinge. Toonitaks veelkordki üle kui mõtet oleks.

Kahjuks ei kuulnud ja ei näiud me väga hästi oma kostüümide tõttu ja ma tõesti ei saanud aru enne üsna lõppu, siis kui ma noa maha kinni viskasin, et meid rünnatakse, muidu oleks asi võibolla pisut teisiti lõppenud osade mängude tõttu. Mängijatele kel tekkis pisut selline "me niikuinii ei saa midagi teha, jälle surematud GM-kollid" tunne. Tegelikult oli ka seal teil võimalus, aga ilma täpsustamata, jäite selle kasutamisega hiljaks. Arkham Horrori keeles oli meil, järvealustel physical immunity, vähemalt seal kohas ja sellel ajal (terror level jne). Maagiline relv oli teil vähemalt teoreetiliselt siiski kättesaadav.



Need kes te jäite ellu (peaaegu kõik), palun jäädvustage endale mingil viisil (foto, kirjutage üles vms) oma kostüüm ja kaasas olnud vara. Kui me kunagi peaks tegema jätkumängu on teil võimalik samade tegelastega jätkata, ja enamvähem samast ajahetkest.

Suured tänud kõigile mängijatele, ja minu isiklikust vaatevinklist eriti Martenile kes oli meil suuresti mitteametliku abi-GM'i staatuses ning teistele NPC'dele (teid on liigpalju et kõiki üles lugeda) kellest kõigist oli suur abi mängu õnnestumisel.

Mis mulle meelde jäi headest rollisooritustest ja kostüümidest: Mirju ohverdatava neiuna, seda ma juba eelpool kirjutasin. Mängugruppide kostüümid olid pea eranditult ikka väga head, muljetavaldavalt heale tasemele oleme jõudnud siin Eesti Larpimaastikul. Irve laskmas Kaspari õhupüssi ja kurtmas tagasilöögi üle, väga lahe. "Purjus" Aweron, võtmas järgmist ja järgmist klõmakat, et eemale tõrjuda pealetungivat hullust. Kommunist-ateistlikud Nõukogude ajakirjanikud (ma kahjuks ei tea teie nimesid) kes viimase hetkeni keeldusid toimuvat uskumast ja üritasid leida loogilisi lahendusi. Šamaan ja tema sooritus rituaali ajal. Allani ja Beriti noorpaar. Kahjuks ma rohkem mängijaid väga jälgida ei jõudnudki, kuid üldpilt tundus väga hea.

Oeh, muljetage nüüd siis teie ka..

Tegin tegelikult ise ka umbes tunni aja eest muljeteema, aga selle täitmisega läks igavik. Pole õiget kirjutamistunnet -ikka veel tudisen millegipärast. =)
Ja siis oli Tanel juba ise teema teinud.

Minu hetkemuljed on tudisevast tundest kantuna üsna katkendlikud ja vabisevad, kuigi unenäod öösel said mängu mõjul kahtlemata viimaste kuude värvikaimad. Olen väga tänulik!

Paadid - ma eeldasin, et paate kasutatakse, aga mitte seda, et mõnd aega seisnebki mäng mööda järve sõudmises. Mul muidugi polnud selle vastu ka midagi, sest daam sellises olukorras enamasti istub ja laseb end teenindada, ning kui ta korraks sooja saamiseks ka aerude taha lastakse, ei eelda vähemalt keegi, et paat selle aja sees mingil mõistlikul määral edasi jõuaks. Väga tore oli.
Tekkis küll väike nukrus, et kuigi ma hoolikalt kõiki peatuspaiku, kus me käisime (v.a. viimane; liiga suur) läbi otsisin, ei andnud see enamaid tulemusi kui kiired pilgud laagriplatside ümber: kõik informatiivne või joodav nänn oligi paigutatud tihedalt ühte punkti, tuli aga kähku kokku korjata ja edasi paatuda.
Ilm oli ka väga temaatiline. Aweron, tähendab Tony, sõudis kindlal käel üle väga merd meenutavate lainete ja tuul puhus ta suu perioodiliselt juukseid täis. Midagi hallimat kui Halljärv eile, oli raske ette kujutada.


Aga külas anti sooja päris süüa ja kaeti mind keebiga, ja see rahustas mu visklevat sisikonda peagi olulisel määral.
Kuni ma nägin oma loozipealikku (kelle eksistentsi mängus ma olin lihtsalt ÄRA UNUSTANUD, issand, palun vabandust!) ja niipalju siis rahulikust elust, leebest päevakest linnas väljas, mil ei pea kartma kättemaksuhimulisi kultiste.

Üldiselt edasi läks mäng mu jaoks üsna ühel ja samal paanilisel noodil, ehk minu jaoks oli ilmne, et see on väga paha koht, seal tehakse õhtul mingit väga rõvedat rituaali, ja sealt peaks kohe ära minema, mis seal vahet on, mis rituaal see täpselt on?! Aga keegi millegipärast ei suutnud liikvele minna enne, kui oli juba peaaegu pime. Ja kui me siis tasapisi läksime, oli juba hilja.

Mängu lõpuosa ehk siis rituaali enda osas võiks öelda, et
a) see oli kahtlemata väga äge rituaal, rituaali kohta kohta suisa eri klass
b) see oli palju vähem õudne, kui mu eelaimdused

Ma mõtsin, et minu elu on vahetus ohus. Et kui on vähegi vaja mingit rituaalset verd või lisaohvreid lisaks sellele õnnetule munakandjale-neiule, siis lükkab loož kohe minu ette. Ma olin pea terve külasviibimise aja näinud erinevaid ložiste, kultiste, värdvorme ja muid jõledusi ja pärast ebaõnnestunud lahkumiskatset võtsin lõpuks peaaegu omaks mõtte, et olgu. Täna ma ilmselt suren. Efekti mõttes (ja rituaalsete kollide suhtes ebasõbralikuna) sai vastu võetud ka Tony pakkumine "parem aus kuul kui hullumine kombitsate kaisutuses".
Aga midagi väga hullu ei juhtunudki. Kuna mul puudusid ka igasugused relvad, erivõimed, -oskused või teadmised, kuidas (ja miks) rituaale segada, siis ma lihtsalt seisin ja püüdsin neiut lõhki lõikavaid (muide, ilgelt ilgeid! Väga ilusti tehtud! Vapustav!) kolle mitte liiga palju vaadata. Hoolimata kahesajagrammisest viskist, liitrist õllest ja ühest rituaalsest piibust, mis mind intensiivselt tuimestasid, kiskus asi lõpuks siiski mu jaoks ju üsna hullumeelsuse kanti, nii et ma püüdsin end mittevaatamisega kaitsta. Neiu õnneks väga ei karjunud, nii et kuulmiselundite kaudu saabuv info ei olnud nii jube ka, kui võinuks olla. Sanity jäi (vist) alles.

Ja nii ma elasingi kõik selle sündinud jubeduse üle ja isegi teise maailma sattumised tulid koos terve karja teiste inimestega, mis on teavasti palju vähem jube, kui seal üksinda ekslemine ja veendumus, et ma ei saa enam kunagi välja ja hullun abitult, kuni suren.
Olen oma õnnelikust saatusest mõnevõrra rabatud.

Ilm nagu eesti film.
Kuna mul õnnestus riietusega täppi panna, siis olustikuliselt oli ilm muarust täpselt selline kui pidanuks.
Mäng algas vist sellal kui Järvekalju saarel Beritile ja Allanile silma-hambaid installeerisin. Sealt pääsemine viibis tunni, mis oli ka kõige igavam osa larbil. Teoreetiliselt oleksin sellal saanud rahulikult oma kalastusvarustust valmis seada, rolli sisse elada ning sobival hetkel järvele kulgeda. Praktikas jõudsin süüa ning läksime Jackiga kanuutama. Selgus, et mängijad said ise hakkama, ja seega olustikutasime.
Roll kukkus selline mittesuhtlev ja põrnitsev välja, seega eredaid rollimängulisi välgatusi väga ei tulnud. Küll sain end vähemalt korraldusabiga kasulikuks teha, mis oli meeldiv. Tegu oli väga huvitava ja mõnusalt veedetud laupäevaga! Aitäh!

Ma ei tea, kas Silmast ja Hambaist pilte tehti, aga rekvisiidimeistritele: akrüülvärvidega saab täitsa teha. Algselt oli plaan küll Fimagest rasvavärvid, mastix ja kunstveri hankida, aga nende laoseisu pärast jäi asi soiku.

Loo poolest oli veidi railroad, aga rolliliselt mulle väga meeldis alates u. sellest hetkest kui mu tegelasel tekkis võimalus hakata kahtlema oma senises maailmapildis. Enne seda oli paraku üsna kohustulsik end "phaah, hallutsinatsioonid" taha peituda.

Paadivärki oleks pidanud ette ütlema. Ilmselt oleks osad küll ära kohutanud või osad pannud vähem lahedasti riidesse, aga paljud külmetasid ilmaasjata: selle oleks saanud ära hoida.

Kostümeeritud aardejahi vastu pole mul midagi. Kui keegi oleks mulle öelnud, et tavai, sõidad need punktid läbi veehoidla peal ja muuhulgas pool tundi vastutuult nii et kohati oled lihtsalt paigal, oleksin ma kodaniku siiralt pikalt saatnud. Samas sama asi rolliliselt tõsi küll viis mu rollist välja kui ma üritasin kaaspaadile selgeks teha, et ma olen katkestamisvõimeline kui see aerutamine jätkuma peaks. Õnneks oli vihje selline, et saab koju ja sihtkoht lõppkokkuvõttes allatuult.

Mul on niipalju mõtteid tegelikult, et ma tahaks neid jagada aga olen veidi väsinud ja loodan, et mul on indu nende juurde tagasi tulla. Kogu selle mängu formaadilise külje üle võiks arutada, et kas metamänguliselt on kuidagi halb kui on selline lootusetuse tunne ja kas mängujuhid oleks pidanud juhuslikke vastikuid õnnetusjuhtumeid sooritama või et kas me võiks hakata kogukondlikus mõttes sellist stseenikultuuri arendama kus inimesed leiavad võimalusi üksteisele oma tegelast lahedate stseenidega "avada". Palju mõtteid ja hoolimata rämedast ebamugavustundest hea mäng pealekauba.

Ma ka viimaks kolitud ja nata maganud ja muljetaks nüüd ka.

*Ma olin siis meie väikese gruppi juht ja üritasin nende elu võimalikult põnevaks teha ja neid õigel teel hoida. Ehk siis Gloria, Hank, Jack ja William olid väga ägedad ja püüdlikud ning hoolimata vihmast jäin ma mänguga rahule.
*Vabandan vaeste silma-suu käe inimeste ees, kelle minu muffinitega nurka aetud tegelane piisavalt ohtlikuks pidas, et neilt veidi selgitusi nõuda.
*Tindome, sinu tegelase "Eee... Kas ma tunnen teid?" Ja väga tuim nägu sinna juurde, oli mänguliselt nii vale reaktsioon, kui veel olla võis ja mu tegelasel lihtsalt kihvatas selle peale. Sellest ka tema hilisem nata bitch käitumine sinu suhtes.
*"Professor, mul oleks teile üks väike palve... Kas teil äkki viskit on?"
*"Olge väga ettevaatlikud." "...ohud..." "Olge valvsad!" Paranoia külvamine käis õige kähku, kui Jack (Suur Rass) juba peale esimese katse läbimist nõudis teada, kes neid jälitavad, sain aru, et olen head tööd teinud. XD (Selgituseks, et saarel oli täpselt kuus inimest ehk neli mängijat, mina ja GM, kellest meie kaks juba ootasime neid saare otsas, kuni nad neli omal käel jalgsi läbi metsa tulid.)
* "Kas sa oled kala? Kas sa muutusid ja läksid tiiki?!" Liz: O__o
* Hank sihib mind relvaga ja nõuab tõtt, ma kardan, et tõe rääkimine ärritaks teda päris oluliselt ja eelistan paari väikest hädavalet. Ups.
*"Olgem siiski positiivsed! Te olete siiani nii tublid olnud. Ma ei tahtnud teist kedagi maha teha ja ma hindan teie kõigi ideid, aga kas te olete päris kindlad, et apokalüps on ligi?"

Teie,
Preili Liza White

Mul on väga piinlik. Õigustuseks võin ainult öelda, et Randieli tegelast tutvustati mulle kuskil poolteist kuud tagasi, nelja lausega msn-is.
Lihtsalt ei olnud meeles.

Minu jaoks oli kokk Emmana siis see elu esimene larp -- kui välja arvata see, kui mind Mütofestil Xanile naiseks prooviti parseldada. Ühesõnaga, esimene pärislarp. Seetõttu vabandan sügavalt Altoni ees, et ma ei taibanud, et riituse käigus surma sain. Natuke adusin, et vist minu pihta tulistatakse, aga kuidas sellisel larbil, kus miski sind otseselt ei taba, suremine käib -- polnud halli aimugi. Esimese kuuli kätte ma poleks vist surnud, nagu hiljem järeldasin, teise kätte aga vist küll (NPC-del oli 2 hp-d kuulsin Martenilt hiljem autos).

Aga jah, oli, kuis oli, ma panin kirja selle liha/hautise retsepti ja söögitegemisega seotud muljed. Kel huvi, lugege!;)

Aitäh hüva mängu eest ja eriti suur tänu kõigile teistele kultistidele-külaelanikele ja professorile!

Laupäeva hommikul ärgates oli mul siis elu esimene imekerge larbipohmakas, nagu Kaspar irvitas. Jägermeister, siider ja ärikalt kuldehte vastu vahetatud õunavein -- kõik muidugi külmapeletuseks tarbitud -- ilmselt mängisid siin oma osa. Aga kõik kulusid rollimänguliselt ka ära. Jägermeister šamaanijoogiks, siider siis lihavalmistamiseks ja õunavein, noh, seda oli lihtsalt lahe Heiti tegelaselt välja tingida.

Miinustena võib mainida ilma, mis otsustas just nimelt sel ühel ja ainukesel päeval päikeselise ilma keskele maailma kõige õnnetuma ilma susata. Niipaljukest siis värske õhu käes looduses mõnulemisest!

Ootamine on mängudel vist paratamatu, aga eks see riituse algusega seoses natuke tüütu oli. Alton luges ootamise ajal mingi loitsu või asja, ega halligi aru ei saanud, kas sel oleks pidanud mingi efekt ka olema. Ta justkui luges selle ära ja miskit ei juhtunud? Muidu oli igati lahe, et luges.

Järjest paranoilisemaks muutuv professor oli ka väga põnev kogemus ja aitas omal moel ka paremini mängu sisse elada.

Seda, et šamaan vahel kaalus minu õpitüdrukuks värbamist, ei saanud ma enne teada, kui mäng läbi. Ma olevat kogu aeg söögitegemise ja söögipakkumisega asjatanud, ei tahetud nii tähtsa tegevuse juurest eemale tõmmata.

Ahh, ja püssist plekkpurke tulistada ja kuulda iga kord rahuldust pakkuvat kolksu oli ka väga lahe!

suur-suur tänu kõik mängijad ja npc-d!

minu kõige esimene mulje oli see, et whoa, mis kostüümid! tase on ikka kohutavalt kõrgeks läinud.

mäng ise kulges minu jaoks üsna segaselt, ei olnud ühtegi hetke, kus ma oleks aru saanud, mis parajasti toimub. tagantjärgi üllatusena tuli minu jaoks see, et me suutsime oma väikeste vihjete ja olustikuga tekitada palju rohkem paranoiat ja hirmu, kui algul plaanis.

tehnilis-korralduslikke apse Tanel juba mainis, aga ma tahaks ekstra tänada kõiki npc-sid, eriti:

Elot, kes tegi ennastunustavalt süüa,
Martenit, kes oli täielik GMi käepikendus,
Pyhakut, kes oli supershamaan väga väikese etteteatamisajaga,
Issit, kellel küll vist endal väga põnev ei olnud, aga kelleni kõik niidid kokku jooksid,
Mirjut, kelle õlad pidid kandma kogu järveloote raskust,
Alleriat, kes pidi külas infosulus olles hakkama saama ,
Noorkaru, kes orgunnis meile kanuu,
kolme venda, kes olid kõik väga erinevalt suurepärased,
Cratat, kes oli üllatavalt salakaval,
Randieli, kelle gruppi tabas mängu algul ikaldus,
Beritit ja Allanit, kes pidid liiga palju ootama

kõik mängijate grupid - mul on NII KAHJU, et ilm oli nii kohtuav!

eks me ju korraldades ikka lootsime, et tuleb ilus ilm ja ei ole sellist tormi järvel nagu oli. ma saan täiesti aru kõigist, kelle jaoks see esimene paatides ringireisimise osa oli kurnav ja märg ja ebamugav ja rikkus kogu mängu. see, et me paatide kontseptsiooni eelnevalt ei tutvustanud, oli tingitud lootusest, et ilusa ilma puhul saab see olema meeldiv üllatus. ja enda õigustuseks võime öelda ainult seda, et me hoiatasime nii füüsilise koormuse eest kui tuletasime mitu korda meelde, et tuleb võtta ilmastikukindel riietus.

kuigi paljudel tekkis siuke tunne, siis õhtune rituaal ei olnud tegelikult lootusetu juhtum. aga ega ka teise dimensiooni sattumine ei ole hull - kui on mängijaid, keda see mäng väga hullusti ära ei kurnanud, siis ehk teeme jätku.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis oli see minu esimene tõsisem NPC kogemus ja olen sunnitud tõdema, et see oli sigaäge. See "n" seal PC ees oli küll üsna pisike (peaaegu olematu), sest koguaeg
oli mingi pinevus ja ärevus - kes need nüüd meie külla tulevad (üks rohkem vaimust vaevatud kui teine) ja kas me nad ikka saame riitusele ja kuidas musklid ohvr..õnneliku tüdruku ära kaitsevad.
Ja siis, kui see ää neetud mesinädalatele tulnud paar saabus läks asi päris kriipiks kätte(!) ära.
Kuidas kirjeldada tunnet, kui taod paadisillal trummi, seljataga on tõrvikutega rahvamass ja pimedusest ujuvad sinu poole koletised?
Riitus tuli väga hästi välja.
Ainuke asi millest mul kahju on, et mäng nii vara järsku otsa sai - šamaan oleks mitmeid õnnelikke leidnud, kellele mune sisse sööta.

*Dagö küla koka roog viis igatahes keele alla (võttis mitu loitsu, et see kätte jälle saada)!
*Ma loodan, et ma OG ühte tütarlast liiga kõvasti ei kägistanud
*Tänud kokale ja professorile, kelle imejoogid nädala (OG)haigena vaakunud šamaani elus hoidsid
*Musklid, eriti hea töö! Arvestades. Ärimehed, mitte mafioosod
*Kas kuskilt saab nõukogude ajakirjanduse pilte ka näha, kui need ilmutatud saavad?

Teie sõbralik šamaan Magadah

Tere-tere! =)
Istun juba Narvas, kurk valutab aga tuju on hea!
Väga vabandan et mul korraliku kostüümi ei olnud. Viimast nädalat veetsin noorte projektis, ja juba mõtlesin et mängule ei tule. Olin, unine, väsinud ja bla-bla-bla...
Aga kui mäng algas kõik väsimus kadus, ajakirjanik ärkas, ja hakkas oma elu elada. Mängu koht, oli perfektne! Paat oli meie jaoks suur üllatus, aga õnneks üks meie gruppi liige oskab sõudma
Oli huvitav, oli hirmsasti (üks kord kaotasin oma gruppi väiksel saarel, ei tea kuidas, jooksin ümber, karjusin, proovisin leda, veel karjusin, keegi ei vastanud, ja nii 15 või 20 min.. sain arue kaoan reaalsd sanity points ja helistasin neile ) oli tore!
Meie gruppile mäng väga meeldis!

SUUR AITÄH KÕIKIDELE, ja veel SUUREM GM'ile!

On kahju et ilm oli halb ja korraliku afterparty ei olnud, muidu tahtsin inimestega tutvuda! Võib olla siis järgmine kord=)


Tovarištš Olga

P.S.
On hea et täna lnd ei saja.

(ma täiega olen selle tutvumise ja "järgmise korra" poolt.)

Ütleks, et mina, kes ma sel suvel käisin peaaegu KÕIGEL (Oksjon jäigi ainsana vahele), tunnistaks selle mängu küll vähemalt üheks suve parimatest . Ainsana olin ma natuke rahulolematu enda vähese ettevalmistuse ja läbimõtlemise (sest pärast kahte kuud, kus keskeltläbi igal nv-l üks LARP on, ei jaksanud enam...) ja sellest tulenevalt ka rollisoorituse suhtes (tegelane kukkus välja natuke rohkem naiivne ja rõõmus, kui ma tegelikult oleks tahtnud), kuid jah, see on puhas oma viga .

Halval ilmal oli tegelikult ka kaks rasvast plussi - esiteks andis see iseeneses olustikule juurde, teiseks puhastas see Paunküla veehoidla muidu populaarse osside pidutsemispaiga igasugusest kõrvalisest rahvast. Üleüldse oli olustik super ja mäng väga stiilipuhas Lovecraftihorror! Mõneti paraku lausa nii puhas, et asjast vähe teadlikumana tuli vältida väga tugevaid metaaimdusi (IG: ei ole aimugi, OG: otse loomulikult elab järves mingi Elder God, keda kohalikest hullud kultistid kummardavad ja ohverdatakse ju ka ei kedagi muud, kui inimesi jne).

Järge tahaks küll väga! (Ja selpuhul ei oska enam küll ette aimata ) (Nähtavasti toitsin ka Murphy seadust, et mida rohkem pärast mängu metat oma tegelase kohta mulised, seda tõenäolisemalt järg tuleb... )

Konstruktiivset (väga loodan) kriitikat ainult veel nii palju, et reeglitega tekkis väikene segadus. Sanity punktide süsteem töötas laitmatult (ja tõesti tegelikult toetas rollimängu), kuid tervisesüsteem ajas mängu ajal väheke juhtmesse. Reeglites polnud midagi HP-dest juttu ja kui siis üks NPC teatab: "Miinus 1 HP" olin ma nagu möh? (Kui ma nüüd kõvasti puusse just ei pane, siis NPC-del olidki vist HP-d?) Et jah, "nagu ikka olnud on" märkimine ajas pigem segadusse, kuna tegelikult kipub igal mängul vähemal või rohkemal määral oma süsteem olema. See-eest tongikatel paugutite olemasolu kui eeldus oli ka reegel (minumeelest ka päris hea), mille järgi riituse ajal selle järgi polekski keegi (k.a Elo vist) ära surema, sest mängijad tegid ju vaid tühilaske, aga paistis, et sellega oli ka segadust...

Muidu oli väga äge, eriti kollide päriselt järvest välja ronimine ja riitus, mis olid tõesti tase. Väga tuttava maitsega limonaadi (Baikal, kui ma ei eksi) kasutamine ühel NPC-l ravijoogina oli ka oma lihtsuses geniaalne, sest see lisaks sobivale maitsele ka vahutas nagu mingi kahtlane nõiajook . NPC-d olid üldse lahedad ja väga kirju seltskond (eriti lahedad olid pikad arutelud, mis viisid lausa tulevikuplaanideni, ühe kindlaga neist ). Väga meeldis, et vahe NPC ja PC vahel oli tegelikult üsna õhuke.

Samas olid lahedad ka PC-d; ložistid (kelle saladust ma tegelikult alles OG kuulsin) olid stiilipuhtalt kahtlased; väga lahe oli kuulata ka realistlikuna mõjuvat Sille ja Irve tegelaste IG vestlust külas, mida diskreetsuse mõttes siiski liiga pikalt kuulata ei tahtnud; kaasuurimisgrupi paanika pärast teatavate asjade teadasaamist, mis IG väga juhtmesse ajas; Preestri meeleheitlik püüe järvekolle valju ladinakeelse palvega tagasi ajada jpm.

Suured tänud kõigile, eriti GM'idele, kes kõige selle algatasid, hea mängu eest .

Mulle ka meeldis kogu see üritus. Ilm oli täpselt õige ja kuna ma enamuse aja paadis olles aerude taga veetsin, siis ei hakanud külm ka, vaatamata kostüümi vähekihilisusele. Kõige hullem koht oli järvel vast siis, kui me mingi Hundinina vms neeme ümber pidime sõitma. Kogu maailma tuul tundus sinna kokku kogunevat ja kuigi mina veel mõlasin me paadi sealt läbi, siis me teine paatkond oli omatega kole sodi peale seda kohta. Kuna laine oli pahatihti päris muljetavaldav, ei saanud vahetame-paati-vee-peal operatsiooni läbi viia. Sealt edasi läks mu tegelase jaoks muidugi aina hullemini, "alkohol" kadus kohutava kiirusega, kuigi tegin oma parima, et teiste varusid nillida.

Lemmik olukord oli siis, kui Beriti tegelane tuli rääkima kenasti ja rahulikult. Mina mugisin antud muhffini ära, noogutan veel jutule kaasa rõõmsalt ja siis pöörab tema oma käed ümber ".. aga mu kätel pole ju midagi viga" - PUNNITAV SILM . Taarusin eemale, kulistama. Seal edasi ei suutnud vaene Anthony otsustada, kas lasta maha ennast, kõiki teisi ja ennast või alguses kolle ja siis ennast, kõikudes meeleheite ja "fakknadeisaamindilmavõitluseta" seisundi vahel nagu pedel...

Irve tegelane oli aus. Tema jutt hallutsinatsioonidest oli nii veenev alguses, et isegi mina jäin uskuma "hmm tõepoolest, ma sõin enne SILMA muffini ju....". Ja hiljem tema edasiarenev hullus, mis märkmikus nii kenasti kajastus.

Issi tegelane oli õudne. Kohe peale saabumist tahtsin talle rõõmsalt midagi öelda ja siis haaras ta mul kratist kinni ja hakkas pomisema mingeid õudusi Dagonist ja veel asju, mida Tony ei tahtnud mäletada.

Mõned plussid ja miinused ka siis (plussid lõppu siis on parem )-

- Tongirelvad on nirud väriüritusel siiski. Üldse pole midagi kuulda. Seega võiks panna kohustuseks mingi röögatus sinna juurde, mis tähelepanu laskmisele tõmbab "Sure, sa värdjas limukas!!" vmt.
- Saartel oleks võinud hoolikama tuhnimise peale midagi veel leida olnud. Nagu boonuseks või nii.
- Külas oleks võinud mingi "asi" veel toimuda, mis üldist õudustaset üles kruvinuks. Puhtalt minu arvamus muidugi.

+ kollid! kalipso oli suurepärane idee.
+ mänguidee ise
+ tore, et ei veninud liialt. kesköö on jah sümboolne aga kenasti võeti kokku
+ paatlemine. mulle hullult meeldis seal järvel ringi aerutada